ALGUS
    Ma olen pärit Kubanimaalt. Minu vanemad töötasid naftatööstuses ja sellepärast lõpetasin kooli Volga jõe lähedal. Nii kaua kui ennast mäletan tegelesin spordiga. Arendasin keha paindlikust, uisutasin ja suusatasin, mängisin võrkpalli. Selleks et toitu osta sõitsin jalgrattaga mööda naaberkülasid. Vanemad olid tööl - kogu elamiseks vajaliku varumine oli minu peal. Naftatootjad on nagu rändlejad. Ehitasid barakkidest küla lageda taeva alla. Ja minul pidi pidevalt meeles olema millal tuleb kaubaauto ja mida toodi naaberküla poodi. Elasime Volga jõe ääres, see on "arbuuside maa". Meil oli isegi oma arbuusipõld. Lapsepõlvest jäi meelde soolatud arbuusi omapärane maitse.
    Meenutan seda aega nukrusega, seda kuidas meie vanemad suhtusid oma töösse. Sest puurida naftapuurauk ja seejärel teda ekspluateerida on kunst. Seal ei saa olla normeeritud tööpäeva. Isa töötas naftatootmises mehaanikuna - mäletan kõiki neid avariisid tööriistadega, tulekahjusid ja gaasipurskeid.
    Kõigi sellega pidin ka mina peale kooli lõpetamist otseselt kokku puutuma. Leningradi Keemia- ja Farmaatsiainstituuti sain sisse kolmandal korral. Pidin töötama telefonistina naftatootmises. Ma tean mis on öövahetused, tean kuidas on mööda kiilasjääd tööle minna, mis on kommutaator kus igas pesas on 5-6 puurauku j.n.e.

LOOMINGULINE TEE
    Horoskoobi järgi olen Skorpion, kes on sündinud Kuke aastal. Pidevalt olen hõivatud, pidevalt korrastan ümbritsevat maailma.
    Koolis õpetati meile sellist aine, nagu "naftatootmise alused" Seepärast on minu esimeseks elukutseks naftatootmisoperaator.
    Pärast Leningradi Keemia- ja Farmaatsiainstituudi lõpetamist sain töölesuunamise Eestisse. Läbisin kõik apteegitöö põhilulid: apteek-apteegiladu-apteegijuhtimine. Töötasin Meditsiinikoolis õppejõuna. Siis kujunes lõplikult välja minu isiksus, sain aru et olen vajalik oma õpilastele ja farmakoloogiale. Õpetasin välja umbes 3000 meditsiiniõde, ämmaemandat ja velskrit.
    14 aasta jooksul õppisin väga põhjalikult farmakoloogiat, farmakoteraapiat ja toksikoloogiat. Sain aru, et peab ravima "ravimise tagajärgi". Juba kaheksakümnendate aastate lõpus, lugedes ajakirja "Keemia ja elu" mõtlesin sellest, et varsti on rohkem keemiat kui elu. Sellepärast organiseerisin aianduskooperatiivi, võtsin kätte labida ja hakkasin maaharimist õppima. Aja jooksul minu juurviljapeenrad muutusid aina väiksemaks, aga üha rohkem tuli juurde ravimtaimi. Igaltpoolt oma reisidelt - Kaukaasiast Mineralnõje Vodõst ja farmakoloogia kateedri kasvandusest - toon kaasa seemneid ja juuri ja istutan nad maha. Praegu mul on juba kitsas oma krundil. Mõtlen organiseerida vähemalt väikese kasvanduse selleks et kasvatada ja aklimatiseerida siin neid taimi mida meil ei ole piisavalt - vaak, humal, kuldjuur, sinilatv, õlglill, ruse, astelpaju.

MINU MÄED
    Nendele kes tahavad teada kust mul nii palju jõudu on vastan: jõudu annavad mulle mäed. Veel ülikoolis, kui kuulasin Võsotski laule sellest, et paremad kui mäed võivad olla ainult mäed ma ei julgenud mägedest unistada. Aga 1980. aastal saatuse tahtel sattusin ma Elbrusi äärsetele aladele. Ja sinna jäi minu süda. Ma õppisin ära mäesuusatamise ja seejärel alpiniitude mitmekesise ja värvirikka taimestiku. Minu mäepilte Te võite näha siin.
    Suvel on minu lemmikkohaks Tsegeti mägi. Talvel ma ei armasta teda eriti, kuna sellest mäest alla laskumine sobib nendele, kes tegelevad ekstreemspordiga. Aga suvel, kui jalgsi mäest alla jalutada saab nautida maetippude ilu ja ülevust ühelt poolt ja alpiaasade rohelisust teiselt poolt. Aga kuidas lõhnab mägedes liivatee - seda on võimatu sõnadega kirjeldada. Tasandikul ta nii ei lõhna. Sellepärast ma püüan alati korjata seda imepärast taime mägedes.
    Armastan Kaukaasiat väga. Püüan iga aasta sinna minna, sagedamini suvel ja konkreetse sihiga. Tsegeti mäel ma korjan hindamatut taime - tõmmikest (ehk nõianõgest) - mis aitab paljudel inimestel paraneda haimoriidist ja kroonilisest nohust.
    Püüan alati oma organismi võimalusi tundma õppida. Et ennast proovile panna olen Elbrusi mäkke tõusnud, aga halva ilma pärast jõudsin ainult mäerubini. Arvan, et inimene suudab kõike, kui tahab. Ainult siis saab inimene vaimselt kasvada, kui sunnib ennast füüsilisi raskusi ületama.
    Muidugi ei saa ülepinged olla pidevad - sellest ei tule midagi head. Sellepärast on kindlasti vaja puhkust ja miljöö muutmist. Nii teen ka mina: talvel alati üks nädal suusatan mägedes, suvel olen suvilas või sõidan ravimtaimede järgi Elbrusi äärsetele aladele.

MINU RAAMATUD
    Veel Meditsiinikoolis lisaks farmakoloogiale hakkasin õpetama fütoteraapiat, seejärel hakkasin raamatut kirjutama.
    Mõte kirjutada raamat tuli lennukis kui all hakkas paistma Mineralnõje Vodõ ja ma nautisin valgete mäetippude ilu ja nii väga tahtsin jagada inimestega oma õnne. Aga tõeliselt õnnelik saab olla ainult terve inimene.
    Raamatute kirjutamisel mind aitab praktiline töö taimedega. Ma analüüsin materjale, valmistan segusid erinevate haiguste raviks ja seejärel oma tähelepanekud panen kirja.

    Siin on minu eestikeelsed raamatud:

"Ravimine taimedega"
"Ravimtaimeatlas"
"Südame-ja veresoone- haiguste ravimine taimede abil"
"Neeru- ja kusetee-haiguste ravimine taimede abil"
"Seedeelundite haiguste ravimine taimede abil"

Minu raamatud on ilmunud massitiraazis ka vene keeles.

MINU HARRASTUSED
    Kui ma õppisin viiendas klassis isa kinkis mulle fotoaparaadi "Smena". Temaga ma tegin oma esimesed pildid, ise ilmutasin ja trükkisin neid. Loomulikult praegu mul on teistsugune tehnika, aga huvi pole kadunud. Juurde on tulnud veel videokaamera. Oma reisidel kasutan nii fotoaparaati kui kaamerat.
    Väga armastan loodust. Kui ma olin tudeng õnnestus mul ära käia Norilski tundras ja Turuhani taigas (seal töötas minu isa). Mäletan tundra helisevat vaikust ja pöörast kalastamist taiga jões.
    Varem rohkem, praegu vähem aitab mind õmblemine. See harrastus aitas mul mitte murduda peale lahutust. Kudusin loengutel ja öösiti õmblesin seelikuid. Ainult saapaid õmmelda ma ei oska.
    Väga armastan toitu valmistada ja oma sõpru kostitada. Minu maja oli alati avatud. Isegi tudengipolves instituudist koju tulles ei teadnud ma kunagi mitu nälginud hinge ootab oma toitjat - kas üks abikaasa või terve rood.

MINU MÕTTED
    Iga inimene on ühise elusorganismi, mille nimi on "Planeet Maa" rakk. See organism elab kosmose seaduste järgi ja evolutsiooni protsess ei lõppe kunagi. Inimesed peavad tundma õppima kosmose seadusi (mis sobivad kokku Jeesus Kristuse käskudega) elama ja arenema nende järgi. Praegune aeg on valiku aeg: kas sa tunnetad ja arened, või pead lahkuma.
    Haigus on inimesele hoiatuseks - peab peatuma ja mõtlema. Kuidas sa elad, mida sa mõtled ja kas sa hindad õigesti probleeme ja situatsioone oma elus.
    Praegu minu elus algab väga huvitav ja vastutusrikas arenemisjärk: läbi enesetundmise ja - täiendamise ma lähenen vaimsele ravile. Sellest Te saate lugeda siit.