purustad end vastu iseennast
ja vastu jumalat endas
Nii kõike mõistes nagu sina
ei mõisteta enam midagi
Nuta või palu
võim ja vihkamine
on minu käes
mis   ka   ei   juhtuks ...

6.

Ära tüütab see teie hoolitsus ja mure
midagi ei saa lihtsalt juhtuda
iga päev on eelviimane
ja päramist pole
Põgenemata
tuleb taga ajada lõppu
Üksik saar uitab ringi
otsides merd
kuigi vesi on igal pool
Vesistage vaiksemalt
noormees
Süüd pole olemas
Õhtu eelneb ööle
nagu tund tunnile järgneb
vaadata ei saa
ei edasi ega tagasi
kuigi kontsaplekid kuluvad
ja vahel ka kaovad
Ligunenud lõngakera on maailm
ja ühtegi otsa ei anta
ning just selle pärast
hoolitsegu igaüks
enda eest ise
ega ärgu raisaku
oma muret

7.

Murdsid mu päevisse sisse
mis sa sest said
oled sa rikkamaks saanud
tänu taevale
kõik minu vara on alles
miks siis küll
lõhkuda lahtist ust
purustaja loomust ei pea
vahel käid varemeid üle vaatamas
kui neid ei leia
alustad otsast
inimene liivakellas
liivakell inimeses
võib-olla nii ongi õige
    Üksikud ööd
mis poetuvad päevade sekka
harvad mil oleme ise
armastus ajab meid taga
tapame teineteist
milleks mu kallis milleks

8.

Aga seda üht ei saa
sa kunagi tundma
salalik on ta 
japahatahtlik
küsi kuuvalgel kassi käest
miks tema karjub
midagi ei tea sa naisest
kes pudeneb su käte vahelt
kui sa hoiad teda öös
julmus ja õelus ja vale
on sulle võõrad
nii pead sa neid edaspidi püüdma hakkama
headus ja õilsus ja tõde
on sulle omased
nii pead sa neist edasipidi loobuma
võta või vastupidi
ikka on õige
looma sinust ei saa
loom ei tee
omasugusele haiget
koerakarja
võib välja õpetada
kassikarja
ei saa keegi kokku
ainult kui mõni kass
Suur hirm tuleb su peale alles siis 
kui pool sinust söödud on
ja sööjaks on naine
see ainuke keda kultiveerid
ja keda sa tundma ei saa
sest mitte üks mees
ei suuda uskuda seda
mis kasvab ta sees
enne kui see on kasvanud välja
ja mitte üks mees
ei saa tunda
põletavaid palakaid
ümber jääkülma ihu
enne kui ta on täiesti tules
    Inimesi pole olemas
    Võim on naise käes
    Ja kõik kaevud
    on kuivad

9.

Ja siis astus
minu juurde
üks mees
et küsida
mida ma tahan
ja lai on väli
ja polnudki teed
ja mina vahtisin maha
ja ühtegi sõna ei tulnud
mu suust
ja mees oli vana
ja vali
ja nii mina seisin
kui oleksin puust
ja mees käskis:
"Võta ja vali!"
Ja siis nägin
kahte mäge ma ees
millest üks oli
kõrgem kui teine
ja rändajaid nägin
ja nägin ka teed
mispidi järgneda neile
Ja siis nägin seda
et viimne kui üks
läks mägedest
vähema poole
ja mulle sai selgeks kui ükskordüks
pean hoidma
kummale poole
- kõik rändajad olid
must nõrgemad
ja ma ütlesin:
"Võtaksin kõrgema."

10.

     Puujumalatel
olid lihased südamed rinnas
aga siis sündis neil poeg
kes oli küll lihast ja luust
kuid kelle süda oli puust
läks tema laia maailma
marssalikepike põues
tuhat nägu kaenla all
kehv kest kaitseks halva ilma vastu
sünnitas segadusi ja sigadusi
kes neid kõiki lugeda jõuab
ehitas kabeleid
palkas valvureid
ikka jäi võlgu
     Tulejumalatel
olid lihased südamed rinnas
aga siis sündis neil tütar
kes oli küll luust ja lihast
kuid kelle süda oli tulevihast
läks tema laia maailma
plahvatus põues
külmadeks relvadeks
tuhat naeratust ja ahvatlev ihu
halba ilma ei kartnudki
süütas lõkkeid lagedal
ja kahjutulesid kindlas kohas
palju neid oli ei mäleta keegi
vastutust kanda ei võtnudki
     Eks need kaks
saanud kõrgel kokku
kumbki ei kartnud kukkuda
ristasid relvad
ja siis sündis 
i m e




Tuleb maha kustutada 
rumalad mõtted
kui ollakse emmanud
kuu iga üksikut kiirt
Tuleb maha kustutada
päripäevased
argised tõtted
kui ollakse kordki
täiesti lahkutud siit
Teisel pool käinut 
ei pea
Teisel pool käinut
ei võta
Teisel pool käinut 
ei näe
Nüüd on ta siin
Jäänud on
neljakordne kaja
Tuleb maha kustutada
kõik
On vaja



Suur valgus läks valla
kõik oli korraga selge
midagi pole ju olnud
midagi olla ei saagi
seni kui iseend mõrvates
üheskoos oleme surnud
sina minus ja mina sinus
nii lakkame maiseltki olemast
aga kuhu me saame
mu jumal
kus me siis kokku saame
millal siis rõõmusid maitsta
maiseid ja ülihäid
magusaid maitsmiserõõme
teineteist kõrgele tõstes
miks me küll mööda ei läinud
mispärast hilines valgus
taevas ei pilkunud silmgi
ometi maakera pöörleb
otse me tahtmisi pidi
kõik laabub liigagi hästi
hirmu vaid külvab see hirmu



RÕÕMULAULUD

1.

Õnneluuletus

Käin 
vaatan 
ja usun
ja tunnen
kõiki
ja keegi ei tea
kui väga ma tean
ja kui hea
kui hea
on olla
olemata
teist sõltuv
Pöörake selg
ja te pöörate selja
iseendale
Mu rõõm on
vihatekitavalt suur
ja ainult tänu sellele
saate teie sest osa

2.

Õhtuluuletus

Panin oma laulud
põlema
ja nii saingi
laulnud
aga soe hakkas
kogemata
isegi palav
tea-sa-siis-millest
nii läksin õue
et otsida õhtut
õhku
õhkus aknastki
järele
tulin siis tagasi
et kuhu sa lähed
kui tulla tuleb
nagunii

Eks ta siis
tuli
ja temast sai
öö

3.

Ööluuletus

Pimedust polnudki
aina üks helendus hommikuni
aega ei olnud et rikkuda ilu
sõnade õõnsusse eksides
tõestust ei tarvita
ihude hümn
aina tagasi endasse endast
et eneseks saada
aina edasi teisesse teiseks
et loobuda endast
aina üheks ja üheks ja üheks
et mõlemad säiliks

Pühaduseks tuleb pidada
pimeduseta ööd

hing on siis kohal

4.

Hommikuluuletus

Ta ei tulnud kui tõestus
ta tuli kaotajana
häbenedes akent
ta oli kohustatud piiluma
kuid ei söandanud segada
ta tahtis midagi öelda
kuid ei leidnud sõnu
ta tahtis tagasi minna
kuid ei leidnud teed
ta oli õnnetu
sest ta ei teadnud
et talle on andeks antud




PÜROMAAN

1.

Olin rahulik oma rutiinis.
Õnnelik oma õnnetuse otsas.
Miks sa mind jalgrajalt
kõrvale viisid?

Kogu mu rahu on otsas.
Suman ringi.
Kuid välja ei saa.
Taldu tulitab maa.
Pean jõudma
suurele teele.
Jalgrada on 
tüütuseni tuttav.
Miks sa tõid selle
mõtte mu meele?
 - Ei mõista siin naerda,
   ei nutta.
   Aina rabelen ringi,
   riided ribadena ringi,
   ise üleni kriime täis.
Kell aga käib ja käib.
Aeg on ju hull, kes
seisma jääda ei saa.
Sama hull kui
igipöörlev maa.
Ja mina metsas.

2.

Olin õnnelik oma õnnetuse otsas.
Kust võtsid julguse
rikkuda mu rahu?
 - Enam ma endasse
ära ei mahu:
ümber enese tuld
võtan pildu, 
panen põlema
maju ja sildu,
ei mingit
tagasivaatamist,
ei mingit
eitamist, jaatamist,
ainda edasi,
tulelõõm taga - 
ei ma söö,
ei ma joo,
ei ma maga...

Pean jõudma suurele teele.

3.

Miks sa mind jalgrajalt 
kõrvale viisid?
Nüüd on mus segi kõik
sõnad ja viisid,
helid ja mürad,
ja rütmid ja kõlad,
juba on vermeis 
mu rinnad ja õlad.
Mets aina põleb.
Ja sillad ka.
Jalge alt põgeneb
tuline maa.
Jooksen ja jooksen,
mul jõudu on veel, - 
kohe, kohe peab
olema tee!

4.

Kogu mu rahu on otsas.
Maha jättis mu mõistlik meel.
Olen nüüd õnne otsas:
tallad tunnevad teed.
Üleni põlend ja verine,
kõigist siinkäijaist
ma erinen.
Teised on eriti
puhtad ja rahul - 
ma nende kõrvale
hästi ei mahu.

AGA:
löön kuklasse põlenud pea,
naeran neid kõiki
ja äkki on...hea.




Mu langus algas ammu.
Nii ammu.
Olen nii kaua langenud,
et enam polegi
nagu kuhugi
langeda.
Kui ma nüüd ei hukku,
pean hakkam tõusma.

Aga see on nii 
harjumatu,
nii harjutamatu,
et oh!
Kuid enam polegi 
nagu kuhugi 
langeda...



Sõbrad, kas usute
et ma ei suuda
ära minna.
Ma ei suuda 
püsti tõusta, 
ust avada
ja ära minna.
Ma ei suuda
nii lihtsat asja - 
lihtsalt tõusta
ja ära minna.

Mida siis teha, 
kui jääda 
ei saa?!



     "Igaüks peab oma Jumala tapma.
      Igaüks..."
               A. H. Tammsaare "Juudit"

Sellel päeval ma tulen.
Nagu enese hauast.
Nagu sõbra pulmast.
Pole mul silmnägu peas
ega sõna suus.
Käin ringi murese moega,
nagu leinaksin enese poega.
Nägu mõrasid täis, ja sorakil värvitu juus.

Sellel päeval ma tulen.
Nagu kõike nähes.
nagu kõiki tundes.
Te seisate tummalt
ja annate hirmunult teed.
Elate pöörases filmis,
vältides väga mu silmi - 
nendes peegeldub kõik,
mis te taga, te ees ja te sees.

Sellel päeval...
Aga võib-olla juhtub see öösel?
Süva-sügavas öös,
kui on hingede, vaimude tund.
ja ma saabun
kui enese hauast,
kui sõbra pulmast,
ja teid äratab unest
üks mõistmata-tundmata sund.

Ja hommikul.. 
Tulen nii nagu alati,
nii nagu eile - 
naerdes kõigile vastu, kuid
silmades kumamas vask.
Sama vana kui teie,
söön ja joon nagu teie, 
kuni kuhtub ja kulub mu
enesesarnane mask.

Sellel päeval... Või ööl... Ma ei tea.
Aga öeldud on: "Igaüks peab... "




Ma tahtsin akent avada,
kuid see ei käinud lahti.
ma tahtsin lampi süüdata,
kuid sellel polnud tahti.
Siis panin akna põlema 
ja tegin lambi lahti.



Ühel päeval ma
enam ei loo
ma ei tea
selle päeva nime
ega tea ka
tuleb ta millal
aga ta teel on
mu poole
vahel ta juba
on käinud
vargsi ja valenime all
silmad peegelklaaside taga
et ma neist tõde ei näeks
enese silmist et loeksin
millal ta lõplikult tuleb
sealt aga loen ma vaid mõistmatust
maailma asjade asjus
midagi teada ei saa ma
enesest enese sees
nii on minu jaoks kõik
alati peeglite taga
seal on nimeta päev
maailm
ja olen ma ise



Mu jalad on alati 
minekuvalmis - 
juba enne kui tulen
sean end
minekuks valmis.



UNENÄOD

1. 

Alati põlvini vees
põhjamuda pinnani
kallas risu ja rämpsu täis
Alati kallas ees
ilusam kui see
Kutsed hõiked
kuhu
Sinna sinna sinna
kaldale
kus on parem
jõuda jõuda jõuda
ainult ei
väsida
uppuda ei
tohi
veel veel veel
kutsed hõiked
käsi
abistav käsi
mis oma jaheda puudutuse
hoobilt olematuks muudab
jõuda jõuda jõuda
veel veel veel
jälle põlvini vees
põhjamuda pinnani
sealgi
seesama
Jälle kallas ees
(Või taga?)
kutsed hõiked
käsi
irvitav käsi
läbi mudase vee

2.

Võõrad näod
võõrad viimseni võõrad
miks mu tantsusaal
võõraid on täis
miks mu sõbradest
enam keegi
minu tantsusaalis 
ei käi
Ja täna
ja ainult täna
tahan hirmsasti
tantsida
Mu kleit on
maani ja särav
ja ma armastan 
tantsida
Võõrad näod
ikka viimseni võõrad
Aga siiski
jah siiski - ennäe
keegi hõikab
ja tõstab käe
Algab valss
läbi elu ma tantsiks
ainult valssi
ja kaugemgi veel
Juba paare
on põrandal hulgani
ainult mina
ei tantsi veel
Kas siis keegi
kas mõni võõraski
mul on särav 
ja maani kleit
kas siis keegi
oh olgu või võõraski
Mul on kõige
ilusam kleit
Selgest trotsist
ma võtan tantsida
ihuüksi ja 
koiduni välja
eluks ajaks
ja veelgi kauemaks
kustutan
tantsunälja
Ja nii mina keerlen
ja maani rüü
iga keeruga
korjab tolmu
tolm puusani tõuseb
jõuab rinnuni nüüd
On see kleit
tõesti sädelev olnud
Päike tõuseb 
kõik võõrad ja
võõras on läind
orkester on
lõpetand ammu
Ainult üleni
hallis
kleidis käin
üksi mina
kolm-neljandik sammu

3.

Ikka unustan
alati unustan
mis see oli
mida ütleda
neile
juba tulevad
kes
neid on palju seal
issand mida
pean ütlema
neile
Nüüd nad küsivad
nüüd
Kui ma aru saaks
Nad räägivad
läbisegi
Oh mida oh mida
ma ütlema
pean
Veidi aja eest
teadsin ju
seda 
Ära
Ära siit
Jooksuga
Kohe
Juba usun
et olen süüdi
ja ma põgenen
Linna
Nii tühi on see
Ja mind
ei jälita keegi 
Siiski jooksen
kabuhirmus
Ja ära
Kaja käib
minu taga
ja ees
Hüüan appi
ja münitab kaja
See on
süüdlane
Süüdlane see
Mille eest?!

4.

Joonistatud koerad
Joonistatud kuu
Joonistatud hauked
joonistatud suu

Joonistatud koerad
viivad ära kuu
Joonistatud hauked jäävad
ja jääb naerev suu

Haugub naerab
naerab haugub
olles kaotand näo
Ja see naerev-haukuv suu
on põiki unenäos

5.

Ma vabandan
Ma tõesti
kogemata
Oh jälle
andestust
See polnud
meelega
Ei ärge
pahandage
uskuge
ei tahtnud
see lihtsalt
läheb nii
miks
ma ei tea
Ma palun
Siiski
lubage mul jääda
ei enam tee
Oh jälle
andestust
Ma hakkan
püüdma
Jälle jälle jälle
Ma vabandan
oh andestust
ei tahtnud
See on mu veri
need on pisarad
 - - - 
ja ometi ma aidata
ei suutnud - 
kõik muutus kildudeks,
mis käsi puutus.

6.

Ma võitsin. Ma ei tea,
kui palju.
ja mitte üldse
loteriil.
Ma võitsin. Ma
ei teagi,
mida.
Kuid olen lõpuks
murest prii.

Ja kogu maailm
on kui sõge
ja juubeldab
on murest prii - 
kõik võitsid,
keegi ei tea,
mida
sel mitte-üldse-
loteriil.




ÄRA HÕISKA VASTU HOMMIKUT

1.

Tühjale kohale
ehitasin maja
See oli ilus koht
ja täiesti tühi
Lilled õitsesid
ja nõgesedki olid
nagu lilled
Noppisin lilli
ja nõgeseid
kuni koht sai
täiesti tühjaks

ma tegin
selle koha
täis.

2.

Eit tahtis paremat
Taat tahtis paremat
Mina aga tahtsin
veelgi-et paremat
Läskin siis läksin siis
maailma aitama
eks ikka
mõrasid-pragusid
paikama
Eit ütles
vaata kui susi
sind sööbki
Taat ütles
keegi peab
tegema töödki
Nad aina töötasid
Ma aina paikasin
Tööd on veel küll
ja jätkub ka
      paikasid.

3.

See läheb mail kõikidel üle.
Ka sinul. Ka minul.
Ei saa lauldeski
müüridest üle.
Ei sinu. Ei minu.
nii hoolega laotud müürid!
Üks sinu. Üks minu.
Ja laulu neelavad müürid.
Nii sinu. Kui minu.

Mida saame me
parata sinna,
et võib ju ka
ringi minna.

4.

Vaatasin tihti
üht maja
See oli ilus maja
ja inimesi täis
Ükshaaval võtsin nad
käekõrvale
ja viisin metsa
kus kasvas
nõgeseid ja lilli
Viisin ja viisin
kuni maja sai
täiesti tühjaks

Siis lõhkusin
ta 
maha