- MUL ON VAID SÕNAD -
...Ära tee minu käekäigust...
...Kuidas küll...
...Suurt saladust varjab su süda...
...Inimkeha viletsus ja võim...
Alla kuu
...Ma mõnikord mõtlen...
...Sa üksi ei ole! hüüdis üks lind...
...Lapsel polnud lallitajaid...
...Tean ainult linna...
...Ära, tulin ära...
...Ära vii mind siit ära...
Pastoraal
...Ma istun nüüd pilve piiril...
Kuulata, muusika
...Minul on hädasti tarvis...
See suvi
...Ka läbikäidud tee...
...Imelik põlvkond olete...
... Jalgupidi soojas lumes...
...Kell mu kannul...
...Niimoodi, ainult niimoodi...
...Tead: raske on inimest matta...
...Alailma joonistan ma lilli...
... Järjekindlalt, nürilt, visalt...
... Võtke nüüd...
...Võib-olla varsti lakkame olemast...
...Ärge karjuge appi!...
...Kui sa oled kapten, siis võta mind...
...Puhuti näib mulle, et...
...Oi, torm, mis peksab kaldarahu...
Leinaliblikas
...Ta astub kassivarbail...
...Võib-olla valetan...
...On hea, on hea, nii imeliselt hea...
...Koit oli see, kes silmad avas...
...Nii armastada...
...Sa ära põlga mind...
...Nii päevast päeva, saatjaks naer ja nali...
...Kus sa ka iial ei oleks...
...Ehitasin unelmates imekauni maja...
...Sa annad mulle aega...
... Vahel õhtu imelises lummas...
Sünd on ime
...Suurt õnne suudab kanda ainult see...
...Kallis laps...
...Mu päkapikk tundub...
...Raja ma leian...
...Head mõtted...
Ära tee minu käekäigust
numbrit, mu ema,
Sul on minuta muresid küll.
Kõik, mis olen, saab täiskuuks,
lumeks ja lauluks -
ja sellest on ometi küll!
Kuidas küll kalgineb süda kividel käies. Kuidas küll sambla sees sumades maheneb meel. Asfaldil astudes nuga me peidame käises, metsateed kõndides kakrakimp valgustab teed. Millest see tuleb, et meri me meeletust mõistab, tulle et vaadates valet ei vanduda saa? Ükskõik kui kõrgel või kaugel meist keegi ka sõidab - ikka ta teadma peab: kuskil on olemas maa.
SUURT SALADUST VARJAB SU SÜDA. Suurt teadmatust helgib su silm. Kui ise sa teaksid seda, sinu jalge ees oleks maailm. Ja ometi kergem on kanda suurt saladust, teadmata seda. ja kergem on ära anda enda meelest nii harilik süda...
Inimkeha viletsus ja võim, miimika ja zhesti iidne hõim - võid ju sina ütlemata jätta: silma kaudu südant ei saa petta. Näita mulle, näita oma käsi, näita silmi, ainult ära küsi minu omi tasuks selle eest - minu osaks on ju ainult keel. Inimkeha viletsus ja võim, miimika ja zhesti iidne hõim - võiksin sõna ütlemata jätta, aga siis ei saaks teid ära petta...
ALLA KUU Alla kuu, alla kuu tahan jõuda neil öödel kui lummab. Alla kuu! Alla kuu! Joostes süda mu hullunult taob. Alla kuu! Maised mõisted on võltsid ja kummad, ürgtõeline olemus peale mu nõiduslik vaob. Jooksen hingetuks end, jooksen kehatuks hõljuma enda, olen osake kõigest ja kõigist, mis oli, mis on, alla kuu, alla kuu küllap jätaksin kiikuma enda - aga päev tuleb peale, päev arukas teab, mis ta on. Alta kuu, alta kuu pean ma naasema, enne kui hukkun. Alta kuu! Alta kuu! Miks küll endaga mind ta ei vii! Alta kuu - muutun raskeks ja panen end lukku, kuni kuu, minu kuu, teinud ringi, on jällegi siin.
Ma mõnikord mõtlen, kui naljakas võib ürgsus ürgtõeluses olla. MA mõnikord mõtlen, kui lollakas võib Jumal jumaltõsiselt olla. Ma mõnikord mõtlen, et suured tõed oma suuruses surevad maha. ma mõnikord mõtlen, et suured jõed suured olla võib-olla ei taha.
"Sa üksi ei ole!" hüüdis üks lind tärgand lillele ohakapõllul. "Sa üksi ei ole!" sosistas pilv mäetipule, "üks meil on kõrgus." "Sa üksi ei ole!" kisendas tuul kõrbes seisvale hiiglapuule. Lendas minema lind. Ujus edasi pilv. Palju tegemist oli ka tuulel. Nad vaid ütlesid, lootusi jagasid, mitte keegi ei tulnud neist tagasi.
Vee ringkäik looduses ("Looduslugu" IV kl.) Lapsel polnud lallitajaid, polnud oma kallistajaid, olgu päeval, olgu ööl - memm see aina rügas tööd. Jah, ka ööl. Rabas oma lapse pärast, leiva, riide, kinga pärast, aga laps, see oli üksi: naeris, nuttis, tegi püksi - ikka üksi. Ja kui suureks kasvas laps see üksi olla polnud raske: sõbraks tänavad ja tuul, taevatähed, muhe kuu - muie suul, rabab ta kord lapse pärast, leiva, riide, kinga pärast; ja ka tema laps on üksi, naerab, nutab, teeb ka püksi - jälle üksi...
Tean ainult linna. Külma. Ja kivist. tean mõnda pügatud puud. Tean mõnda maja sest lõputust rivist, muulisuus oigavat tuult. Tean seda nukrust, mis linnal on anda - pidev ja lootusiviiv; tean, et ta rõõmud nii rasked on kanda, - igaüks võltsitud viiv. Linna tean. Linna vaid. Mis minust tuleb? - Päev-päevalt kaugeneb maa. Linn minu möirates müüresse suleb. Oi, kui ma karjuda saaks!
Ära, tulin ära teie linnadest, alevitest, küladest. Ära, tulin ära teie igikorraliku tühja-tähja, töö ja Raekoja kella juurest. Astusin välja teie argielu rütmikast rutiinist. Mis minust sai? Metshaldjaks läksin ja näkiks. Uitan rututa metsades ringi, nopin tuntud ja nimeta lilli, räägin ika loomaga tema keeles ja ainult emaga emakeeles, ujun ojast jõkke ja jõest järve, säästes nii enda kui teiste närve. ----- Aga kui keegi teie seast julgeb tulla mu riiki: soo tema sulgeb, järv tõuseb triiki, mets muutub vanglaks ja välja ei saa. Aga kui ükski teie seast tahab jääda mu juurde: rajaks saab raba, peapadjaks tuuled, sammal käib tekiks ja asemeks maa. Ära. Mina olen nüüd ära. Tulge, eks tulge, kes... julgeb.
Ära vii mind siit ära, siin on vaikusest vall, siin on hangede sära minu akende all. Siin on tihased aknal ja oravad puul, siin on jäälilled aknal ja tuttav on tuul. Kaevutee on küll libe ja sügav on kaev, kuid ma olen ma ise ja rõõmuks saab raev. Vahel külm tungib hinge ja olla on piin, tuhm mõte teeb ringe, kuid kõik see on siin. Ei siit kaugele rända ükski oie, ei nutt. Iseenese kanda on mu rahu. Ja rutt. Siia ei ulatu kära, aja ränkraske samm. Ära vii mind siit ära - siin on mu rahu ja ramm.
PASTORAAL "Mis maksab see su vilets vilepill - ta toidab hinge küll, kuid mis saab kehast?" Ent väga paikne, vaikne vainulill võib mõelda vaid, ei iial tegu teha. Jääb karjasele vilepilliviis ja lillele ta juur, mis kinni mullas. Jääb karjasele liikuv silmapiir, kus vahel võib ka lilli ette tulla.
Ma istun nüüd pilve piiril, ja laulan ja viisi ei pea. Ja see, et sa sinna mind viisid, on pagana tore ja hea. Nii ma istun ja valesti laulan, ja maailm peab viisi mu all. Kes ütleb, kes ütleb, kui kaua saan ma olla siin üleval. Ja nõnda ma küsingi sinult - just sinult, sest tean, et sa tead: kas võin õnnelik olla ja laulda või surnuks kukkuma pean?
KUULATA, MUUSIKA Sekstett kvintetile 1. Kes teab sõnu, millega saab ülendada, muusikat, kandku neid endas. Kes teab mõtteid, mis muusikat kuuldes ei kuulu talle endale, pidagu neid salajas. Igaühel on oma muusika. Igaühel on oma sõnad. Igaühel on oma mõtted. Kes teab midagi rohkem, jääb alati millestki ilma. 2. Mitte midagi ei näi kirjapandult nii kaunina või ei kõla väljaöelduna nii hästi kui oli siis kui oli mitte midagi ei ole võimalik taastada ja kogu me loometöö pole muud kui taastamistöö ja see kuidas me selle vastu võtame on taastamistöö taastamistöö sest me taastame juba kord taastatu omaenese silma ja hinge ja äratundmise järgi Ja see loomise vajadus on niisama vana kui Jumal kui maailm kui sina ja mina 3. leinamuusika algas juba keskpäeval kuigi oli alati teada et ükskord see tuleb tuli ta siiski liiga järsku Mis ime see on mis hoiab meid koos Igaüks elab oma liivakellas ja ometi me tunneme kui mõni neist katki kukub Siis algab alati leinamuusika keskpäeval ja keegi meist ei tea täpselt kust see tuli. 4. Kõigel mis loodud, on looja hingus Iseenesesest ei sünni midagi Ja looja ei peagi õnnelik olema Ta võib üsnagi õnnetu olla Vahel tahaks ta mõndagi tagasi võtta Aga tagasi võtta pole võimalik Võimalik on hävitada Aga olemasolevat hävitada on üsnagi raske sest juba loodul on looja hingus mis võib temast enesest tugevam olla 5. Juba paotanud suu juba paotanud suu et lõhkuda vaikust jäin mõtlema - vaikus ei olegi paha pole üldsegi paha vahel peab olema vaikust pigut peab olema vaikust et teada et tahad et teada et tahad veidi kuulata vaikust meis enestes 6. Helid annavad andeks Muusika mõistab ka mõistmatut Ta ei kutsu ega palu Ta ei sunni ega meelita ta on nagu ta on nagu loom elab nagu lill õitseb nagu vihm sajab nagu leht langeb Muusika on muusika Kes tahab läheb metsa sest mets ju on - loom elab lill õitseb vihma sajab leht langeb
Minul on hädasti tarvis seda pleekinud sametpükstes päkapikku, kes hoiab mind käest ja ennustab naljakalt minevikku. Minul on hädasti tarvis seda seinavaiba magusalt maalitud luigepaari, kes ujub mu ees ja ennustab olematuid saari. Minul on hädasti tarvis kirju-kirevate siidsulgedega linnukest pähe, kes iga mu totruse peale kädistaks: "See juba läheb!" Minul on hädasti tarvis igasuguseid teistele tarbetuid imeasju, sest on asjade sajand ja mul pol kappi, kus hoida NEID TEISI asju.
SEE SUVI See suvi saab millegi alguseks ja millegi lõppude lõpuks. Sest tõepoolest alata algusest on aeg juba lõppude lõpuks. Ümber lükata täisikka jõudmata tõed täiseas aeg ammugi. Uued valed on mulluste tõdede õed - ei saa ma nendeta sammugi. Nii ma istun ja liidan ja lahutan uut ja vana ja tõde ja valet suvepäikese lõõsas end lohutan, et mängin vaid endaga malet. kuid ometi tean, et suvi see saab ükskord mu suvede suveks, et siitpeale algab Suur Tagasitee ja algab üks Tuleku Tulek.
Ka läbikäidud tee on tee. Ja uus on ees. Ja uus on ees. Kas suren seal või sünnin taas? Kuid tee on maas. Kuid tee on maas. Ma pean ta peale astuma. Kes vastutab? Kes vastutab? ja kui saab käidud seegi tee, neid tuleb veel. Neid tuleb veel. Sest seni kuni elad - käid. Kas on või näib? Kas on või näib?
"Imelik põlvkond olete!" ütleb õpetaja. "Imelik põlvkond..." ja see teda muigama ajab. "Sõda pole te näinud, pole kaltsudes käinud, pole iialgi, iialgi nälginud, pole hirmuga lennukeid jälginud, pole jubedustundega sõjasandile viit kopikat andnud, pole ühisabist näljasuppi kandnud. Imelik põlvkond olete..." ütleb õpetaja. Ja MISKI meid hirmuga ajab vaatama üksteisele otsa...
Jalgupidi soojas lumes, külmus tõuseb südame. Vähem elus, rohkem unes oma päevad veedame. Hingepiin kui unenägu - homme juba möödub see. Igaüks on teise nägu, igaühel teise tee. Kes on, kes on minu nägu? Kelle nägu minul ees? Läbi hinge oksarägu püüdlen, püüdlen siiski veel.
Kell mu kannul, astub peale, paneb mulle jalga taha, juba ammu kell mu kannul - aeg ei aega anda taha. Kes ei oska seda sammu, see jääb ikka ajast maha. Sammu, sammu, ühte sammu astub kogu inimsugu aga sammurikkujatest peetakse kord hiljem lugu.
August Sanga mälestuseks Niimoodi, ainult niimoodi saab unustada. MIKS Aegamisi. Aegamisi. Nagu surma. nagu surija viimset soovi. Kas saab unustamist unustada? KUIDAS Lähed ära. Eemaldud. Kuid Aja pakikandjad tulevad sulle su koormaga kibekähku järele. Kohale ei jõuta kunagi. Aga kui jõutaksegi, jäävad nad oma jootrahast ikkagi ilma SEST pole enam seda, kes maksaks. MILLEKSKI Unustada saab kuidagimoodi Ainult kuidagimoodi.
Tead: raske on inimest matta ja raske on tõeline lein. Kuid haua saab muruga katta ja murust saab loomale hein. Tea: raskem on elavat matta, keda eile su paitasid käed. Oma südant võid kõigega katta, kuid valu, valu see jääb...
Alailma joonistan ma lilli, ühtemoodi, lapselikke lilli. Süda mängib nukrat nutupilli, käsi aga maalib lihtsalt lilli. Mõte ulab ilmapidi ringi. Ühel kohal aina ratasringi. Südames on tume ainus mingi, käsi aga käib vaid lilleringi. Nii ma maalin lillerikast elu. Oma kambris enda-tarvis-elu. Mööda sõuab maailm ja ta melu - südamel ja käel on ise elu.
Järjekindlalt, nürilt, visalt ajab ta mind taga. Ma ei mäleta kui kaua juba ma ei maga. Unund pildid minevikust painavad mind üha. Kui ta kingiks, kingiks mulle ÜHE unepüha! Ei, kuid ei - ta lendleb aina, puine klõbin tiivus. Ihuga mu hing ei sobi lühimakski viivuks, mitte üheks minutiks ei vaibu minus pinge - minuga, mu kohal, minus elutseb PUUINGEL.
Võtke nüüd ruttu mind raiuda sellest raudrattast välja muidu muudkui murran aga ise kuni muutun üleni ümmerguseks ei enam siis välja ei enam siis teispoole ei enam siis kuhugi pääse
Võib-olla varsti lakkame olemast mahtudes raamesse köök kodu kino raamatusarjad töö töö töö töö töö armastus lahtub pidevaks viduseks korralik maailm võtab meid omaks vihkamine taandub viisakuseks issand kas meiegi oma jookseme veel kuni jaksame jookseme kallis teineteise eest teineteise poole mis see on ärgem küsigem kumbki mis sellest saab ärgem mõelgem aega on antud veel aega pöörases põleda tules lootuses põleda ära enne kui korralik maailm päriselt võtab meid omaks sest ainult meile on antud jumalailt hunnitu võime alati taas tõusta tuhast palgega päikese poole ning tahan loota ma tahan et tõustes viimseimat korda kusagil kõrgel ja kaugel meie jaoks valmis on pandud Erosel kuldane puur
Ärge karjuge appi! Te äratate mu kuldse liblika. Ärge karjuge appi! Mu lillehaldjas võib kohkuda. Ärge karjuge appi. Mu päkapikuriik läheb ärevusse. Ärge karjuge appi! Te heidutate mu jaaniusse! Ärge karjuge appi! Need kes tahaksid teid aidata, on liiga väikesed.
Ta ütleb Persse see valu ja vaev ja ta kustutab tuled (J.Prevert "Majakavaht armastab linde liiga") Kui sa oled kapten, siis võta mind oma laevale. Kui sa oled loots, siis vii mind kord sadamasse. Kui sa oled vaenlane, siis löö mulle nuga rinda. Kui sa oled majakavaht, siis süüta oma tuli, sest mu kompass on rikkis, taevas üleni pilves ning rändlinnud viimseni läinud. -------------------- Kuid majakavaht on öelnud oma viimase sõna...
B. Alverile Puhuti näib mulle, et ühes elus kord olen ma kestnud - neid jutte, mis iga päev kuulen, juba kusagil keegi on vestnud, neid nägusid, mida ma näen olen kusagil varemalt näinud, neid teid, mida iga päev käin, olen KINDLASTI varemalt käinud, need tööd, mida usinalt toimetan, minu poolt on kord ammugi tehtud, need õnnetused, mis juhtuvad, nagunii ükskord ammu on juhtunud... ja ometigi ma kestan taas. Kuulan kõike, mis kõrvale kuulda, olen nägudetulva all silmini maas, tallan teid, kus on pori ja kruusa, ma jooksen, ja sebin, ja askeldan, olen õnnetu vahel mis kole... Just see teadmine, et tuleb KESTA TAAS, mind sunnib olema see, kes ma olen.
Oi, torm, mis peksab kaldarahu ja muust ei unista kui rahust! Oi, kõu, mis üle ilma kaigub ja ise mõtleb: "Kui ma vaibuks!" Oi, tulipea, kes päitseid vihkab ja ometi neid nünda ihkab! Oi, inimlaps, hing ihu ligi, - on sinuski kõik kaksipidi.
LEINALIBLIKAS Kiviaedade vahelt käib unustatud kirikutee, kiviaedade vahelt viib unustud külasse. Kiviaegdade vahel, kohal rohtukasvanud tee, kiviaedade vahel lendan unustud külasse. Mis ma mõtlen? Kas liblikas mõtleb? Minu mõtteks on ainult mu lend. Kiviaedade vahel ma tõtlen, teades - valu on lahkuja vend. Oma lühi-lühikest elu, kohal rohtu- kasvanud tee, otsima unustud elu unustud külasse... ____________________________________ Leinaliblikas. Leinaliblikas. Leina, leina, leina, leina, liblikas! ____________________________________ Puhkan hetke. Mis naljakad lilled - metsas pole ma selliseid näind? kes ütleks, kes ütleks küll, milleks on siin kunagi külvaja käind? Kes ütleks, kes ütleks küll, milleks siin õunte all lookas on puud? Ja milleks, jah tõepoolest - milleks tehti küla, kus elab vaid tuul? ja mu väikene süda lööb ruttu, kui ta taludes ringi kaen - ühe rehe alt kostaks kui nuttu, teise kambritest kajaks kui naer... Külatänav on kasvanud rohtu - üle nõgeste viib minu lend. Allik pilgub kui peljates ohtu, kui ta veesilmas peegeldan end. Kõik on ilus, nii hüljatult ilus, et ma tahtmatult mõtlema jään: oleks pisutki pikem mu elu, ainult SIIA ma elama jääks. ____________________________________ Leinaliblikas. Leinaliblikas. Leina, leina, leina, leina, liblikas! ____________________________________ Äkki leian veel hingava maja, hõljun kohal veel käidava tee - ei, mitte just tee - kohal raja, mis juhatab kaevule. Ja kaevus - sa imede ime! - on jahtumad lõunane piim. Ei, õnn on ju tõepoolest pime - ma polegi üksinda siin! Hõljun ümber veel hingava maja - maja, millel veel tuli on lees, maja, mida on kellelgi vaja - ja jään ootama jorjeni sees. Tuleb eit, ta teeb ahmunud viipe lille suunas, kust uudistan ma. Tuleb taat, ta teeb tõrjuva viipe - ma pean edasi lendama. ____________________________________ Leinaliblikas. Leinaliblikas. Leina, leina, leina, leina, liblikas! ____________________________________ ja nüüd tuhmub mu silmade sära, kurku tõusmas on liblikanutt: miks, oh miks nad mu ajasid ära just sel hetkel, kui rauges mu rutt! Pean lahkuma, tiibades raskus, täis kurbust liblikarind, saamata iialgi vastust, miks nad ei sallinud mind. Lendan tagasi allika juurde. Ma pole ju ennustus - ei! Pihin allikasilma nii suurde: "Olen lein. Olen ilmtõene lein." ____________________________________ Leinaliblikas. Leinaliblikas. ____________________________________ Kuid kes leinab leinaliblikat?
Ta astub kassivarbail üle õue ja öösiti teeb kuu all kassihäält. ta lööb sul oma kassiküüned põue ja siis sa ise teed just sedasama häält. Ja sa ei pääse üle ega mööda, ei pääse nagu hambavalu käest - ta poeb su sisse, jookseb selga mööda, kuid ise sa ei jookse tema käest. Sel igavesel pöörasuseajal ka kõige targem meist on veidi hull (ja mõnigi hull ehk targemgi kui vaja), ja maa, ja lõhnab muld. Ja kui see lõhnapillerkaar saab lõpuks läbi, õis õie järel puhkeb, õitseb, sureb, siis sa ei tohi mõelda: "kõik on läbi", sest varjatult kõik kestab noores suves.
Võib-olla valetan, võib-olla tõsi see, et ainus õige aeg on meile öö. ööd kuulata - tal pole häält, ei viit, ööd vaata - pole varju: aed või niit on ühtemoodi must. Ja sinagi öös haihtud nii kui ei veel kunagi. Suur maagiline ÜKS - see ongi öö. Ta ühendab meis kõik, mis AJA töö.
On hea, on hea, on nii imeliselt hea. Miks hõiskab hing - ma isegi ei tea. Kõik mured pagendand on päeva selgus ja südames on Päikse enda helgus. las lendab sajand see! Ka teine! Kolmas! Ma praegu õnnelik. Ja kõik on korras. Võib-olla homme kuskil nurga taga ma nutan oma tänast kergust taga, kuid see ei loe, sest praegu - las kõik tulla. mu rõõm on nõnda suur, et võiksin surra. Või armastada - ükskõik, keda teist. Või andestada - kolmandale meist. Või... ah, ei tea, ei tea, ei tea - on hea, on hea, nii imeliselt hea...
Koit oli see, kes silmad avas, koit oli see, kes koputas, koit oli särav, koit oli kaval - koit minu une uputas. Koit minu köitis kalli kaela, õhutas õnne mu jagama. Koidu ma jätsin Päiksega taeva - läksin päiksega magama.
Nii armastada nagu ükskord elus, võib armastada ainult üks kord elus, nii armastada nagu mina sind, sa võisid armastada ainult mind. Nii armastada nagu teine meist võis armastada ainult teine teist.
Sa ära põlga mind, vaid põlga aega, mis keelab olla hoolitsev ja hell. Mind ära põlga, põlga ainult aega, kus lohutust toob seismajäänud kell. Jääb tunde vahele - mis petlik lootus! - neid hiljem trambib tasa sinu tald. ei ole enam mõisteid "ootus", "lootus" - me üle lasub aja meelevald. Ei keegi pääse sellest rattast välja, aeg pressib küljelt, ülevalt ja alt... ja ainult oma neetud õnneNÄLJA me päästame ta ülemvõimu alt.
Nii päevast päeva, saatjaiks naer ja nali, ma polnud oma saatusega vali. Ja aastaringselt kergemeelses hoos ma viina võtsin sõpradega koos. Kus iial liikusin, seal sündis selge rõõ,, seal iga nalja tasus kange sõõm, sealt taganesin raskemeelsus, nutt, tõi venna silmusest mu irvlev jutt. Nii aastad lehvisid. Läks päevi mitusada. Noateral tundsin tantsivat end rada ja sala nautisin nii riskinõudvat mängu. Kuid kiitvad pilgukiired olid jäänud längu, mu silmi vältisidm neid masendas mu uljus: mul oli kõrvarõngaks narrikuljus.
Kus sa iial ka ei oleks, ei pea sa rahu leidma, olgu su nimi siis mis tahes. Igal su elatud päeval tõusku hetkeks su ette tehtud ülekohtu võrdkuju. Igal su magatud ööl äratagu sind unest saabuva kättemaksu hirm. Igal elamishetkel saagu su pidevaks saatjaks kohutav kurvide-kartus. Kaua pead sa piinlema, sest lahendust laetakse pikkamisi. Või pole sa iial ülekohtune olnud? Või pole sa väärinud kättemaksu? Või on sirged su teed?
Ehitasin unelmates imekauni maja. Kõik seal oli, kõik seal oli, mida õnneks vaja. Võtsin sinna ulu alla kõik, kes armsad mulle. Kui sa tulid, kui sa tulid, avasin ka sulle. Käisid mööda minu tube - enesega rahul. Minul aga, minul aga kadus hingerahu. Igast sinu jala-astest kaosehelin kajas. miks sa tulid klaasist majja, rauast saapad jalas?
Sa annad mulle aega kiivust kanda ja söösta alla meeleheite- paisust. Sa annad mulle aega andeks anda ja jälle leida ennast sinu kaisust. Kõik ununeb ja kaob, kui oled siin. Kuid miks sa annad nõnda palju aega? kas tõesti minu ahastus ja piin peab võrdne olema mu rõõmu laega?
Vahel õhtu imelises lummas tulen sinu juurde tagasi. Ühes kahest elust - aga kummas? - enda minuga sa jagasid. Pooleks olid rõõmud, pooleks mured, pooleks hirm ja pooleks hingepiin, pooleks ihud-hinged, loomistuled, pooleks leib ja heeringas ja viin. Olime üks tervik õnnes tummas, ühised meil olid head ja vead. Ühes kahest elust - aga kummas? - jällegi meist tervik saama peab.
SÜND ON IME 1. Iga sünd Puulõike sünd Luuletuse sünd Helide harmoonia sünd lapse üsnd on imede ime millest keegi peale ema ei saa osa nii nagu ema "Lapse sünd" nii nimetab mu isa Viiralti "Puulõike sündi" 2. Veel oled sa sealpoolsega seotud Juba ja alles esimesed ja viimased minutid Minu valud on möödas Sinu valud pole alanud Meie ühised valud on ees Sellest hetkest kui sa uinud esimest korda katkeb side sealpoolsega Praegu on sul kõik veel meeles aga siinpool pole kedagi kes sind mõistaks Esimene uni viib kõik su meelest ja kui see möödub oled juba ärganud ellu mis on siinpoolne oh kui siinpoolne 3. Seda rõõmu te enne ei mõista, kui see teil endal on käes. Võite mis tahes lahinguid võita, kuid neist s e d a rõõmu ei näe. Esmakordselt kui näete ta palgeid ja kuulete hõiskavat häält, vanad rõõmud on hallikasvalged ja see üks on see ainus, mis jääb. Ja lisaks on üks asi, mis õelalt teie rõõmu veel suuremaks teeb - eks aja ju naerma, kui mõelda: seda tunda ei saa ainuski mees. 4. Soovin sulle metshane julgust ja taltsutamata hobuse tõrksust Nõustun olema proovikivi ja ohver Olen võib-olla halb ema kuid soovin sulle siiski rasket saatust et saaksid näidata oma metshane julgust ja taltsutamata hobuse tõrksust Kurvideta elu on igav nagu Leningradi maantee valin sulle lustaka Võrumaa Hakkame väiksemalt peale - rahvusvahelised trassid ja Pamiir valluta ise. 5. Nüüd alles algab minu hirm inimkonna tuleviku maailma ja rahvaste saatuse pärast. Alles nüüd hakkan märkama teiste inimeste rõõmu ja muret. varsti, võib arvata, õpin oma kaaslasi lõpuni kuulama, et mõista, mis on see, mis äratab minu lapse kesk sügavat ööd. inimkonna, maailma saatuse pärast valutab mu süda. ma ei taha, et Päikese varjutaks hirm. Nüüd. alles nüüd saab nägijaks naine, sest naisest saab ema.
Suurt õnne suudab kanda ainult see, kel õnnetustes taltunud on meel. Kes juhulikult tormis paiskus randa, ei suuda suure õnne koormat kanda. Ja ainult see ei ole õnnes julm, kes tunneb väärtusi - mis sünd, mis surm. Sünd ime on. Ja surm on ülekohus. Kes seda eitab, selle õnn on ohus. Teid kõiki armastan - mu sisse see ei mahu - ja nii ma tunnistan: suur õnn on rahu.
Kallis laps, kui meie elu liiga libedalt ei lähe, kui meil leiba on, kuid rõivaiks mõnikord jääb raha väheks, kui meil rõivaid on, kuid eheteks tuleb kopikatest puudu, kui meil ehteid on, kuid kullaks ikkagi mu laul ei muutu; kui meil kohal pea on katus, selle all kuid lossi pole, kuid kui ise halvas tujus meie kunagi ei ole, kullast loobume ja kodu unistame uhkeks majaks, siis ka silku-leiba jätkub meile meie eluajaks. Kallis laps, see laul ei tulnud mulle juhuslikult pähe: peab ju teadma, mida teha, kui kõik libedalt ei lähe...
Mu päkapikk tudub, tal pöial on suus - ei mingit muret, kui pöial on suus, ei mingit muret, kui oled veel titt, - ei mingit muret, mu päkapikk! ja nii mina soovin siin sellel ööl: ei mingit muret ühelgi ööl - ja nii läbi elu, igal viimsel kui ööl. Sest pöial ei aita, kui oled kord suur; kui ennast siis aitad, oled kaks korda suur. Praegu, tilluke, maga, las pöial on suus. Sinu ema ei maga, sest tema on suur, tema vaatab su peale, - kui sul pöial on suus ja kuidas on padjal su võilillejuus. Ja nii tema soovib siin sellel ööl: ei mingit muret ühelgi ööl, ei mingit muret, mu päkapikk, olgu elu kestus või igavik.
Raja ma leian, rada on raskem - rada ent enam usaldab tald. Ei ole kerge ka suure tee lastel - suurel teel suuremalt vääratab jalg. Suure tee lastega sõrvuti kõnnin rajal, mis oma, rajal, mis ränk. Sammu end, sammu end teistega sunnin, kuni kord kustub mu tulevärk. Saab see siis täna? Saab see siis homme? Saab see siis - millal? Mina ei tea.
Head mõtted tulevad pähe kempsus vannitoas köögis pesuköögis bussis trammis rongis lennukis autos tänaval poes kohvipoes juteldes-vesteldes. Head mõtted tulevad pähe igal pool Ja sinna nad jäävad.