- HIIUMAAL -
...Sa mõtle, kui ilus...
...Keset taevast ja tuuli...
Hiidlase portree
...Hellitas siis oma muret...
...Mu maja taga laiub heinamaa...
...Kui suureks sina ennast pead?...
...Aega vähe, raha palju...
...Vaid ühel hetkel oled surematu...
...See lahe kevadine taevas...
...On alles suve algus...
...Mina laman siin päikese käes...
...Istun suveharjal...
...Taevas valab välja...
Sügis Hiiumaal
...Veel meenutavad sügist krüsanteemid...
... Öö valus otsid varju...
Saarnak. Udu.
Laiulaps
Lambing ja Mozart
Ohvripuu põlemine
...ja veel üks luuletus...
Sa mõtle, kui ilus võib olla
ühe metsiku rahva elu -
tema metsikud tavad ja kombed,
ja tema metsik valu...
Keset taevast ja tuuli on tükike maad, kus kasvavad lapsed ja kadakad, kus kasvavad mehed ja sanglepad, kus kasvavad naised ja metsroosid ka. Keset lagedat vett on üks väikene maa, kus laps õpib mõnuga kõndima, kus mees heitleb enda ja merega, naine kimpus on põllu ja perega. Vahel taeva ja vee on üks tilluke saar, kui ütleda peenelt, siis arhipelaag, - kõik teavad, et nimeks tal HIIUMAA, kuid hiidlase jaoks on ta kodumaa.
HIIDLASE PORTREE ...ja tagumik taeva poole, ja mullas on ikka see näpp...
...hellitas siis oma muret üsna mitu nädalat - ei ta tundnud elus pidet, ringi käis ja hädaldas: "Üksi minul seisab rodus pesemata pottisid, üksi minul pööningul on lugemata rottisid, nõel on kadund, niit on sassis, solgiämber triiki täis, tagatipuks kärises veel talvemantli parem käis... Ümber maja lumehanged, toas on külm, kuid välja ei saa - tuleks ometigi keegi, õpetaks mind elama..."
Mu maja taga laiub heinamaa - hea stardiplats, kui lennuki kord saan.
Kui suureks sina ennast pead? - Mina pean end sinusuuruseks. Kui vana sa arvad end olevat? - mina pean end sinuvanuseks. Kui ausa sa usud end olevat? - Mina ei pea end ausamaks. Oled sa veendunud, et sa oled sina? - Mina ei ole...
Aega vähe - raha palju, raha vähe - aega palju; Oh neid elu julmi nalju - mul on aega kole palju!
Vaid ühel hetkel oled surematu. vaid ühel hetkel sajast tuhandest. See hetk on suur. See hetk on kordumatu. See hetk mis väljub sinust enesest. Kesk varemeid sa avad ainsa ukse ja astud pääsematult pühadusse.
See lahe kevadine taevas ja tahe kevadine maa, siin vahel kõik on sünnivaevas - ning peagi maa peal tärkab taevas ja taeva poole tõuseb maa. See jahe kevadine meri ja puhtevalmis kevadmets, siin kireks käärib ärkav veri - kus lõpeb mets? kus algab meri? - kui piiri teaks, küll ühineks! Ma pole maa, ma pole taevas, ma pole meri, pole mets, kuid olen aeva samas vaevas - ma olen maa peal nagu taevas ja taevast ära põgeneks.
On alles suve algus aga juba käib kuumus taevani ja kuivus lõhub maad. On inimeste lemmikpaigaks tuba - seal kuri Päike kätte neid ei saa. Ja meri taganeb. Ja Päike lõõska lisab. Ei ole tuult. Ja kuumus loodust laastab. Sa sääseparves peenraid kastad visalt. On lämbe suvi. Kurja Päikse aasta.
Mina laman siin päikese käes ja maailm on poolik ja paha ja mina laman siin päikese käes ja nõnda palju on teha Saaks oma elugi korda oh ega ma rohkemat taha saaks pesu ja peenramaa korda ja na-tu-ke rohkem raha Aina laman siin päikese käes koos mõttega Maa küljes kinni tahan keegi et võtaks mind käest ja hoiaks kõvasti kinni Mina lasen end juhtida küll kui olen täiesti rabas jah ükskord mind juhiti küll See oli tõelises rabas
Istun suveharjal suures majas väikses linnas. Päike tõuseb. Idast. Ikka Idast, kust siis veel. On täiskuuaeg. On Mozarti-aasta. Raske aasta, mida tuleb võtta näilise kergusega nagu Mozarti muusikat. Tahan koju. Aga ei tea, kus kodu on. mõned arvavad, et see siin suures majas väikses linnas. Suveharjal? Fantaasia c-moll
Taevas valab välja kõik mu silmavee, kõik mu salavalud, kõik mu ummikteed. Taevast tuleb alla selget silmavett. Korraks ilmub Päike nagu endapett. Rüüpan kruusist kohvi. Roosast tassist teed. Suurest klaasist viina - kõik saab silmaveeks. Silmavees ma kõnnin, seda joon ja söön, see mu soontes voolab, kuni muutun veeks. Silmaveeks kui muutuks äkki kõik maailmas - ainsad kuivad kohad selles oleksid mu silmad
SÜGIS HIIUMAAL Täna jälle post ei tule ega kiri kallimalt, taevatina maa peal suleb rajad endast hallimalt. Ükski teraslind ei leia selles udus üles mind, aga jääteed mööda käia tohib ainult pärislind. Et mul pole kalli kirjast pealpoolseisvaid huvisid, hakkan homsest kasvatama kodus kirjatuvisid!
Veel meenutavad sügist krüsanteemid. Kui aeda tekib esimene hang, et kinni katta viimne lehelang, siis meenutavad sügist krüsanteemid. Sa hardalt kummardades oma ahju teenid. Kaob põlemisse halu järel halg ning ahju paistel leegitseb su palg, kui hardalt kummardades oma ahju teenid. Tükk aega veel on kevadise teeni. Jääb talve taha uue rännu alg ning saapa sisse vangistatud jalg peab kannatama kevadise teeni. Sest praegu toas on viimsed krüsanteemid.
Öö valus otsid varju päeva valust. Jääb jäiseks karjeks aialipi-praks. See külm peab päeval peast ja öösel jalust ning südameid sul rinnas pole kaks. Jah, südameid sul rinnas pole kaks: öö valust saama peab su päevavalu, seesama külm, mis peas, peab sind ka jalust ja südames käib aialipi-praks.
SAARNAK. UDU. Solvumise serva pääl ahastuse äärel uttu hajub meie hääl ja me siit ei pääse Ümberringi udulaam pole mõtet sõuda liiga kaugel suurem saar et võiks sinna jõuda Istub väike inimkild saarel künka otsas: äkki siis kui udu kaob juba ilm on otsas
LAIULAPS (ballaad vabadusest) Ma olin ihuüksi väiksel meresaarel: paar maja seal, saun, suveköök ja kaev. Ma olin endaga ja õnnis sellel saarel sest hetkest alates, kui lahkus viimne laev. See laev viis kaasa kõik, kes kartsid talve ja sügisrajusid, mis olid juba teel. Kõik lahkusid. Kuid minu ainus palve käis nii: "Mind laske olla veel!" Ja jäingi saarele. Pea lahkusid ka linnud. Pihl punas vaid. Ja kolletasid puud. Ma kordagi ei meenutanud linnu, kust pealetükkivalt tõi tervitusi tuul. Mul igast aknast vastu vaatas meri - kord vahus möirgav, siis taas tüün ja vaik. Ta rütmidega kaasa tuksus veri: see oli vabaduse, rahu sünnipaik. Mul oli kombeks, hoolimata ilmast, kord päevas läbi käia rannajoon - kui piirivalvur pidasin ma silmas, et mind ei häiriks inime, ei loom. Paat poleks saanud märkamatult tulla - nii lage oli meri ümber maa. Ma lasksin endal himudeta olla: ei ole soove sel, kes kõike saab. Siis tuli esimene sügismaru. Uks lendas käest ja kargles kaevukook, puud maani paindusid ja ma ei saanud aru, miks kiviaiad püsisid veel koos. Hiidlained käisid sauna külje alla, mäel tuulik tiirles lausa omapäi, mu pestud pesu pääses nöörilt valla ja rumal on, kes küsib, kus see jäi. Torm oli korralik. Ka vihma ohtralt sadas. Truuks rohelusele jäid ainult okaspuud. Kuid teisel hommikul mu meri kaua magas - nii nagu poleks iial olnud tuult. Ja Päike tõusis. Nagu tunneks huvi, kas alles jäi see tillukene saar. Sest päevast algas vananaistesuvi - üks suvi veel, kui suvi otsa saab. Ma päastlõunal läksin mereranda, et läbi käia maa ja mere joon, käes kott, et võtta, mis on merel anda, sest torm on seni ikka kraami toond. Ma leidsin: võrgupoisid, päästerõnga, hää tüki võrku (sobib nuustikuks), võõrkeelse kohvipurgi (kaas peab nõrgalt) ja Surnunukilt loomaluustiku. Hea hulga teisemaiseid kilekotte ja kümmekonna plastmasspudeleid, paar juppi roostetanud ankrukette ja siis... seal ees... No see on alles leid! Üks jalg veel vees ja teine ranna- liival peab laintesäbrus pidu väikemees: laps aastane. Kust on ta saanud siia?! Nii hirmuta maa, taeva, mere ees. Nii paljas, nagu siis, kui ilma sündis ja tuules turritamas juuksetukk. Kas ujus siia ta? Või lendas? Kõndis? Mil kombel mööda läks tast kindel hukk? Ma kartsin selle lapse juurde minna; ta keskendunult mängis merega, peost aina kivikesi loopis sinna kui oleksid nad ühe verega. Laps polnud külmavõetud, hirmul, väsind, laps rannal aina kilkas, trallitas. Ma ligi astusin. Ja siis üks väike käsi mind väga tuttavlikult kallistas. Ta ütles: "Emme!" Ütles: "Anna! Anna!" Laps süles, on mul sada jalga all. Ma väga hellalt taresse ta kannan ja juba ongi ta mu teki all. Ja uinub. Nagu ikka uinutakse, kui mängupäev on väsitav ja pikk. Nüüd kooldun küsides ma üle leitud lapse: "On koduks meri sul? Maa? Taevas? Igavik? Kust teadsid siia minu juurde tulla? Miks köitis sind just siin see väike saar? Su leidsin: taevas pea, jalg meres, teine mullal... Kui kauaks minu juurde jääda saad? Mustmiljon küsimust. Ei ühtki vastust. Vaid vastutus. Ja uue elu usk. Ma jahmun tõest, just praegu avastatust: ma lapse vang! Mult võeti vabadus. Pean saarelt pääsema veel enne talve. Pean rannal hädatule süütama. Ööd-päevad olema pean juhulaevavalves. Pean-pean-ja-pean! See hakkab tüütama... Kui mõte jõuab selle käänu taha, laps unes järsku lahkelt naeratab: mu viimse vabaduse kustutab see maha - ma lähen randa lõket tegema.
LAMBING JA MOZART 1. Su vasak näopool on teistsugune kui parem Su vasak kulm on kaarjas Su parem kulm on nurklik Su vasak silm on suurem naeratades kerkib su parem suunurk Teine su jalg astub teistmoodi Ja su parem käsi ei tea kunagi mis vasak teeb Muust ma ei räägigi Mõistus Ja süda Ihu Ja hing Kõik see peab mahtuma su mütsi ja saabaste vahele kübara ja kingade vahele pealae ja taldade vahele Ja ise pead sa mahtuma maa ja taeva vahele lae ja põranda vahele voodisse linade vahele Muust ma ei räägigi Hirm Ja arm Sünd Ja surm Ime küll aga ära me mahume Igaüks endasse Igaüks maailma Kogu oma ebatäiuses 2. Kuula sireenide laulu Kõnni metshaldja radu Uju näkkide kiiluvees Mõtle hetkeks: kuidas kuulaks sireen ööbikut? Kas metshaldjas armastab merd? Mida võiks tunda kurat kiigel või jumal jutlusel? Sa oled nad loonud igatsusest täiuse järele Keegi, mitte keegi ei saa sind lohutada 3. Jäta see meelde: Sa oled ianus ja kordumatu Mitte keegi peale sinu ei näe seda rohelist nii rohelisena Mitte keegi ei tunne jasmiinilõhna nii magusana Mitte kellelegi ei tundu hööveldatud puit nii siledana ega punane pipar nii kibedana kui sulle Muust ma ei räägigi Üksi sina kuuled Mozarti muusikat Sest ainult sina võid seda kuulda nii nagu sina Jagada võid sa ainult kuulamise fakti Muusika olemasolu Tunnetusest tulenevaid sõnu On ülev ja uhke olla ainukordne Ja natukene kurb. 4. Sellepärast austa iga möödalibisevat pilve - ta on kordumatu Vaata hardusega iga avanevat õit ja tärkavat kõrt - nad on kordumatud Iga lind ja liblikas on ainukordne Pole olemas kaht ühtmoodi kassi Isegi kartulid mida sa lõunalauas sõid olid teine teist nägu Muust ma ei räägigi Hetke pärast on pilv kadunud, lill närtsinud, kõrs kuivanud, lind vaikinud, liblikas ära lennanud, kass minema kõndinud, kartulid söödud. Sellepärast jäta nad meelde. Te olete kordumatuse kaudu kohutavalt seotud. 5. Me unistame täiusest. Me tahame rahu. Me ihaldame vabadust. Masinate loodud täiust kasutame tarbeks. Rahu rikume ära selgest igavusest. Ja vabadusega ei oska midagi peale hakata. Meil on südameis täiusehirm. See armas hirm, mis kihutab meid unistama ja looma. 6. Mida halvemad tingimused seda suurem sigivus Mida vähem leiba seda enam laule Mida pikem põud seda rõõmsam raju Mida suurem igatsus seda hellem hing Veel, veel, veel, veel katsumusi - ja täius on käega katsuda! Aga edasi? 7. On miljoneid maalijaid on musttuhat muusikut Ajast aega ja iga päev on ogal loojal olnud oma osasaajate ring Praegusel hetkel maalib keegi pilti mängib keegi pilli keegi vaatab ja keegi kuulab Ajast aega musttuhat osasaajat ja teist nii palju veel tulevikku Ja siiski kui vähe kui vähe on loodud kestvat kui vähe kui vähe täiuselähedust Oi õnne seda korrakski tunda oi rõõmu ta olemasolust oi pohmeluspiina ta kaotamisest oh lootust leida ta taas Ja jälle ta tuleb Kuula - ja juba ta tuleb Uuena aastate tagant Kordumatuna nagu sa isegi Täius on ligi Ära siruta kätt! 8. Imelik mõelda: põhivärve on viis spektrivärve seitse rooma numbreid I V X L M C D armaabia numbreid kümme Edasi pöörane kombinatsioonidetulv ilmlõpmata Maali mida tahes jaga ja korruta Liida ja lahuta Võta vastu ja anna välja silmailu ja emotsioone keemilisi elemente ja rutakat raha Igaühele midagi suunaga täiuse poole Eemale ainult kogemata Igaüks kallis oma kordumatuses Imelik mõelda: ainult seitse nooti ühe täiusehullu käes mahutab meid kõiki korraks meie pealae ja taldade vahele maa ja taeva vahele elus ja eluta looduse vahele Lepitab meie vasaku ja parem käe Pühendab meid meie kordumatuse saladusse ja annab meile teada et oleme omavahel kõik väga tihedasti seotud 9. Istu nüüd maha ja mõtle. Ja ära kellelegi ütle, et: värve on viis numbreid kümme noote seitse sõnu aga... Sõnu aga on lihtsalt liiga palju selleks, et me üksteisest aru saaks.
OHVRIPUU PÕLEMINE 1. ...ja äkki kesk uinuvat linna vastu poolikut kaduvat kuud ulgus koer nagu tahaks ta minna appi sellele kes ei saa minna ära tapja eest kusagil kaugel ...ulgus koer vastu poolikut kuud Miks on loomad nii targad? Kuid muud? Muud magavad pitslinad laugel ega teagi kuis põlevad puud 2. Ma põlen ma põlen ma põlen Mu kõrval on pilgeni kaev Ma põlen ma põlen ma põlen Ka ämber on kaevulael Ma põlen ma põlen ma põlen Mul on meeletu meeletu janu Ma põlen ma põlen ma põlen Juba südames tuli teeb valu Ma põlen ma põlen ma põlen Tahaks küüda kuid mul pole suud Ma põlen ma põlen ma põlen Kes aitaks küll põlevat puud! 3. Üksainus usk, üks pühadus mul oli. Üks armastus. Üks tugi vanaks eaks. Üks paigalseisja, kelle juurde tulin kui paha laps, kes tahab saada heaks. Mu eluiga - kümnendik ta elust - ta juures olles tundus tühine. Mu suurim valu - tuhandik ta valust - see ometi meil oli ühine. Ta tõrkumata võttis kõik mu vaevad ja andis nõu mul oma tummal moel. Ta seisis, mullas juur ja peaga taevas: meist igaüks tal oli kadund poeg. Ja igaüks, kes tema juurde tuli, sai usku, lootust, jõudu, hingerahu. See et ta südamesse tehti tuli me mõistusesse kuidagi ei mahu. Eks terve mõistus keeldu uskumast, kui tapetakse puud või väetit last... 4. Süüdati mõisaid, kõrtse ja muuseume. Siis tuli kirkurüüste. Nüüd siis põlevad pühad puud. Kuid meie usume. Kiuste. 5. Meie usume et nagunii läheb halvasti sellel kes süütas eestlaste püha puu Ta põeb pikalt ja piinarikkalt ja keegi ei leevenda ta valu Ta ei saa end ise aidata ja keegi ei tule talle appi Ta põleb ära seestpoolt ja keegi ei tõtta kustutama ta tuld Tal on vesi käeulatuses aga ta ei suuda selleni jõuda Me usume et nagunii saab iga kuritegu karistatud Ka Ülendi niinepuu tapmine Tahame et mõrtsukale tema viimsel tunnil aina viirastuksid elusalt põlevad puud Tahame et ta oleks täie mõistuse juures ja et ta teaks mispärast ta piinleb Teame et ohvripuu tuhast tõuseb uus veel tugevam taim
Millega lõpeb millega lõpeb see melu? Mõelda ei taha - viimne kui mõte teeb valu. Looja näeb viis meetrit ette ja taltsutab sulge - seda, mis näeb, ta välja ei ütleda julge. Istub vaid saarel ta tagalat valmistab ette, et oleks kus minna ta rahval, kui see kord on tõugatud vette.