Olen ürgloitsu Logose laps

Olen öölind, südaöölind.
Ma armastan ööd, nagu armastan sind. 
Kas öö mind armastab, ma ei tea.
Aga ikka on hea 
Olla lind, olla südaöölind.
Mida näen,
Päevalinnud
Näha ei tohi 
Ja veelvähem matkida.
Öömeres on kohutav kohin.
Neil tiivad teeb katki ta.
Olen öölind.
Öö purskuvail harjadel ööbind.
Kõikeläbistav, kõiketähistav, kõikeligindav,
Kõikesigitav ööpind
Hiidlennul viib mind.
Olen alati olnud ja siin viibind.

Iga öö on algus.
Iga päev on lõpp,
Sest ta salgab, on halbus.
Öö on õigeksvõtt.
Ööd ei saa maha pesta,
Heita ära kui tarbetut kesta.
Päev hävib.Öö kestab.
Öö on pingne.Päev lõtv.
Ööl on hinge.Päev on sihitu tõtt.

Päeval ei ole sõnu.
Sõnad leiutab öö.
Päev ei loo, ainult võtab.
Päev ei koo, aga katab,
Päev ei tea, mis on võluva mõnu.
Päev ei tea endagi sünnisõnu.
Sõnu moodustab, sõnu soodustab, sõnu hoovutab,
Sõnu loovutab öö.
Ööl on lõpmatult sõnu.
Päev neid koolutab, moonutab,
Päev neid muserdab, tasendab, masendab,
Päev puserdab nende verd,
Sest päev on kaduva vend 
Ja kõduva õde.
Sõnad süvendab öö.
Sõnad hüvendab öö.
Sõnad tüvendab öö.
Ta on õilmitseb tihnik.
Ta on hiigelsuur põld.
Päev on hall.Päev on kõld.
Öö mahladest elu saab juua, et aina luua ja luua.
Öö lunastab õnne ja tõe ja paneb nad ühte.
Päev on paus keset öörühte.

Päeval on iga ja päev on igav.
Päev on vigamik.
Öö on igavik.
Öös on alles kõik asjad.
Päevades närbunu öösiti taaskasvab.

Olen öölind.
Päev on nõme ja lööb mind.
Päev on sageli röövind
Mu harduste valdused,
Lõhki röökind mu malbused
On ta valguse kalgused.
Aga öö kingib uued.
Ööl on musttuhat imelist suuet.

Ma tulen.Mind embusse sule.
Luurelennul veel hööran.
Sinu poole siis suundun.
End su hingusse pööran.
Siis sinuni saabun.
Siis sinusse suubun.
Siis sinusse sööbin ja sinus laabun.
Sus uuudun ja suurdun ja juurdun su mustas tules.

Juurdun et elama jääda.
Juurdun et harjuda hääga
Ja ülevaga,
Kõhkluste jõhkrusest,
Kuhtumisjuhtudest
Ülemaga.

Ma sinusse haardun.
Su kõrgusse kaardun.
Ma enam ei taandu.
Ma enam ei maandu.
Ma enam ei väsi, ei lagune.

Las surm olla ilusti vagune.
Ja leppida nendega,
Kes elavad surmaendega,
Paljusurnutega,
Paljussurnutega,
Paljuks surnutega.

Ma juurdun su mustas lõõsas,
Ergas ja rõõsas.
Ühelgi sinu tähel ei ole ma enam võõras,
Ka nendel, kus alles hiljuti
Olin enam kui võõras. 

Autoportree

Mu hinges koos on munk ja sübariit.
Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

Ma olen enesele mõistatus,
mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.
Pean aardeks naeru kergemeelses suus
ja rituaaliriistaks narrikuljust.

Ma nagu kangelasi vaatan neid,
kes sooritavad mõne siira patu.
Kesköiti emban templikünniseid 
ja kujutlen, et olen sõltumatu.

Kui väsin laulust, lembest, valgusest,
mind haarab kurbus, milles troost ja tabu,
ja päästab üksinduse kalgusest,
mis ikka seirab pääsematult vabu.

On hurmav juhusele anduda
ses sätendavas ulmabakhanaalis,
nii elu täiusesse kanduda
kui pintslitõmme värvijulges maalis. 

Antidolorosum

Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid. 

Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koeldusi talud
niikaua kui sus virgub unelmaid.

Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk. 

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk. 

Hommik ei tõota õhtut 

Tuul eukalüptusepuus,
mäletad sa minu ema,
kuidas kord, kevadest lõhnamas juus,
päikeseloojakus jalutas tema ? 


Kõndis ja sõnatult siis
seisma jäi voogude ette.
Viljatuks varises hiis
latvasid langetas vette.

Mida ta mõtles, ei tea.
Mida ta tundis, ei taju.
Kuid, et ta elas, on hea.
See, et ta oli, ei haju.

Kaskesid kallistav tuul,
mäletad naist, seda habrast,
sündiva sügise kuul
vaatamas katkenud taglast ? 

Valgus on piltide sild.
Pimedus - purustav nuga.
Õnneks ent mällu maailm
juured on ajanud juba. 

Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga

Sinu andides,
kirerangides,
mõttetangides,
vaevlevais,
kaevlevais,
aimlevais,
raevlevais vangides
elab edasi vabaduse ideaal.
Olid ikka,
oled ikka,
jätkud ikka
igal ajastul ja maal.
Sügaval su sülelohus
malbub iga ülekohus.
Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.

Oled tulihänna raksuv rünnak,
suuri varandusi varjav seek,
kihutab mu kihku sinu kämmal,
mis on loitev loits ja libaleek.

Vahel arvan, et ma sain su kätte
ja võin lõpuks täita hingekruusi,
kuid sa ühe mürgitad mu lätted,
et ma avastama peaksin uusi.

Ikka murrad sa just siis mu lille,
kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu,
ja ma värisedes kummargille
vajun vastu sinu uhket lõõmu,

mis on ühteaegu tee ja teetus,
kramplik keeldumus ja sundiv kutse.
Olen sinust nõnda võimsaks neetud,
et mus eluks saab su tappev tukse. 

Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma

Saad korra rüübata,
kui algab lahtumine.
Käest
puruks kukub
kilgendav kristall.
Saad vaevalt süttida, 
kui algab jahtumine,
ja uhmjat udu 
ujub pahinal.
Hing kaugust kirgab veel, 
kui algab ahtumine
ja piksed pimenevad 
kahinal.
See, mis meid ligindab, 
on lahkumine.
Öö. 
Uni. 
Õli vaikib tahi all.
Et elujõud on 
ulmamahtumine,
ei enam 
meelde tulegi vist tal... 

Lootust peab pälvima

Tahaksin käia veel sinuga koos mõne sammu,
enne kui laguneb tee.
Raju on raske ja kärsitus kulutab rammu.
Küllap me saatus on see.

Tahaksin taevani paisata puikleva huike,
enne kui ununeb tee,
enne kui laulmise lõpetab musttuhat luike,
puruneb mõtete kee, 

enne kui igatsus hilineb, lunastus lammub,
enne kui praguneb tee,
enne kui õied on mullale loovutand ammu
karikais lõhnenud mee.

Kui ma veel sülle saan kevadetuleku tuike,
enne kui ununeb tee,
siis mulle lämmatav-sügava, sumeda suike
tardumus nii palju valu ei tee. 

Tuleb ingel ja puudutab vett

(Franz Kafkat lugedes)

Sa veenad marru sukelduma laeva.
Surm heliseb kui muusika-etüüd.
Öö kaldal keegi valvet algab aeva,
kõõrsõnad suus ja ihul võõrad rüüd.

Sa oled igatsuse hiigelvõpe,
piir, mille taga hing on hirmust tumm.
Seal tajub paiku ta, kus ükskord lõpeb
hõõghetki laulma pannud lennulumm.

Sa oled karje vaiksest viigisalust,
kus vigastatud unelm ravib end
ja toibub pettumuse piigivalust,
et meenuks taas too targu ununend,

kui ammugi sind paaritanud paine,
mis seest on ängistav ja väljast umb.
Tuul tõukab sind. Sa poolitud kui laine.
üks suundadest on õige. Aga kumb?

Ja kes- ja kus- ja milleks-millal-piinu
su ümber tiirleb, kiivab, riivab sind.
Sa kurbi hõiskeid neelad nagu viinu,
ja süda --- see on vilgukivist lind.

Sind krooniv mõte kustub, kiirgub üha
ja tulevik on sinu jälgi täis.
Sind sunnib taidekirg. See kirg on püha.
Saab suureks, kes ta nimel hälbi käis.

Asüüliunne hingab sinu virgus,
su sügavuste udust kõrguv kõrv,
tõe õudne õndsus, pingsalt ringav sirgus
ja põrgut õilmitsema panev põrm.

Su sünge hellus laiub üle taeva,
ürgüksildaste ulukite hüüd,
mis kaunilt kannab needust, vabalt vaeva
ja vapralt väsimust ja sulnilt süüd. 

Lahkühtimine

Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev naine, mina vaht.
Sa oled valvamine, mina uni.
Ma olen leek ja sina toitev taht.

Tark vaikus oled, mina kõmav kõne.
Hell luule oled, mina jõhker tuul.
Aeg-ajalt tulen ma ja haaran mõne
neist viljadest, mis küpsenud su puul.

Sa tead, mis loomulik on, ja ei kaeba.
Sa oled tiib ja mina olen lend.
sel lakkamatul sööstul läbi taeva
me sulgi tähtedeks on pudenend.

Kes sind on näinud, see on palju näinud.
Vist oleks õigem öelda --- näinud kõik.
Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud,
kui inimmõte üldse käia võib.

Sa oled jõgi, mina olen kaldad.
Sa sigined ürgelamuste soost.
Kui saabub hetk, mil seisma jääda maldad,
pean mina kohe varisema koost.

Sa oled ese, mina sinu vari.
Ma olen vaev ja sina oled troost.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari.
...kaks sõna hääbumatust muinasloost... 

Neli etüüdi

(Jaan Kaplinskile)

1.

Aastad on sügavad hauad,
täis meie ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti, kaua
kootakse tunnete vaipu.

Nendesse kootakse püünis,
süüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub,

kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega küntakse lahku
mõlemat igatsuspoolust. 

2. 

Oleme hilinejad.
See on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,

hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.

3.

Peadki ma tõstma ei julgund.
Kuu oli kõlisev hõbe.
Silmad pooleldi sulgund,
astusid piki jõge.

Astusid rahutul rühil,
hoogavas rusutu-rutus.
Loomiseelne ja tühi
viirastus maailm su nutus:

naerude ähvardav seostus,
naljade paljastav paljus,
ja sinu pisarais eostus
valguse võrratu valjus.

4.

Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.

Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata. 

Hetkede surematus

1.

Tummuse traalerid hiivavad ankrud ja ujuvad kiirustamata
katuseviilude meres.
Taevakummil on kuutus ja kuumus.
Tänavail on õislehtede tuisk.
Mis oleks, kui traaviksime dissonantsel draakonisammul üle
tantsupõrandate-taplustandrite?
Täna ma tungin su hinge keelutsoonidesse, et puruneks veel 
mõni püha ja pidulik piin.
Käigud on kitsad ja keerukad.
Trepid on tõrksad ja tumedad.
Uksed on umbusklikkuse unes.
Uste taga on tuhat tuba, mis jäävad asustamata.
Uste taga on tuhat võimalust, mis jäävad kasutamata.
Kaks südant püüab jaotada suurt hullust, mille magusus on
raske nagu raud.
Kui kerge on elada kergeusklikel!
Kui lihtne on elada lihtsameelseil!
Kui hea on elada neil, kes on pea saanud pealekauba!
Laualambid on turtsuvad tulipõrnikad.
Nad roomavad tabamatuse tagasihoidval taustal.
Voodid on võõrad ja vaenlikult valevad.
Nad on üksteisega surmlikult sarnased.
Naeratused on leebed ja libedad.
Viljad on lubatud ja labased.
Õline õhtu läidab imalate himude lamedaid lambikesi.
Selles sõjas ei ole võitjaid ega kaotajaid.
Kahju kahuritest, mis mürisevad mõttetult!
Valguse vastuolust valega väljub viimane vilistades.
Kumma lõi loodus enne, heli või värvi?
Kumma lõi loodus enne, valu või närvi?
Mõtted puhkevad puhkamata.
Mõtted ohkavad olematute ohtude ees.
Mõtted uhavad üle juhuste luhad.
Mõtted kummaliste kõrvalmaikudega.
Mõtted naeruväärseile naudinguile.
Mõtted kindlate turutariifidega.
Ega's k õ i k ei ole müüdav?
Oi, oletuste koledat hoolimatust
Kui suure vaevaga purustab iga hing oma vangla, et jõuda 
mõnda veelgi võikamasse!
Kõhkluste koemahlad kobrutavad kokku ja valguvad läbi
korrastava valguse koredate korvide.
Mugavuse magus magnetism murrab magama madalas mudas 
Keset muigavaid madusid.
Nimetu nukruse näärmed nõristavad nipslevaid kirenirekesi.
Oo paljude mõtete mõõdetamatut üksindust!
Oo paljude tundide tuhisevat enneaegsust!
Oo paljude murede muljuvaid murdlaineid!
Hetk ei taju hetke ja igatsus ei aima igatsust.
Uksed jäävad lukku ja tuksed jäävad tukkuma tunnete tunnelite
lähendaval lävel. 

Aeg

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

Kolm kosmogoonilist etüüdi

I

Naera ikka mu kurbuse üle,
siis on mul kergem.
Sinu naer on nii ravivalt hele,
kõige kallimaist kurbusist kõrgem.

Maailm on nii suur ja tühi,
kuid ruumi tas pole.
Maailm peab päikesepühi,
kuid külm on mis kole.

Voola ikka mu karguse üle.
Voola tagasi vaatamata.
Veere ikka mu arguse üle
nagu lõbusad rattad.

Kõik, mis sinust kord minusse mahtus, 
enam ei vähenegi.
kahtluse pahatahtlust
ei pane tähelegi.

Nüüd ma näen läbi viimsegi loori.
Mul on nälg.Mul on isu.
Toiduks seni sain kesti ja koori.
Nüüd ma himustan sisu.

II

Sul on sada salaihu.
Igas sada salakihu.
Kokku teeb see kümme tuhat.
Luited ja luhad.
Leegid ja tuhad.
Kuhu meid uhab see püha puhang?

See, mis praegu nii lõkatab,
see, mis praegu nii rõkatab,
kartusi milles ei võpata,
see, mis praegu nii lõbusalt luikab,
see, mis praegu nii tuliselt tuikab,
kõigele üleolevalt muigab,
ükskord on tuskadetagune,
ükskord on valudealune,
ükskord on kinni vaevade vahel,
ükskord on murede muljuda,
ükskord on piinade pillutada,
ükskord on kurbuse kiusata,
ükskord on vaikuse vallutada,
ükskord on kalmugi kahmata...

Pöörane sära.

Pöörame ära!
Ei meid saa säästa. Ei meid saa päästa.
Ikkagi särame. Särame ära...
Oh meid õndsusest õnnetuid!

III

Kes laulma ja liikuma tehti,
ei tea, mis on peatused.
Ja nende kohta ei kehti
vaikuse seadused.

Me huulil on muretu vile.
Hing ohtudest võõrdunud.
Ses rohus, mis pehme ja sile,
jalg pole veel hõõrdunud.

Me loomadel aiateedel
end laseme lakkuda.
Kui palju see lopsakas Eeden
küll rõõmu võib pakkuda!

Ja madu ei kiusa meid taga
ja õun ei vii patule.
Me oleme täiesti vabad
ja hajali natuke.

Ja niiviisi meie ei märka,
et ududest hallidest
nüüd ligineb keegi, kes ärkas
me meeletuist trallidest.

Me hüppeist ja naerust ja kisast
ei jõua veel jahtuda,
kui kohal on rohtaia isand,
ja palub meil lahkuda.

Unuvate õhtute laul

Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusast jääd küllalt janussegi. 
Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi.
Sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi. 

Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin 
kui mägestik, kus ükski jalg ei astu.


Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ning surub näoga igilume vastu.