- B E T T I  A L V E R - 

  - Tolm ja tuli -   

 Tulipunane vihmavari
 Me tuleme jälle...
 Nii tihti...
 Räägi tasa minuga...
 Korallid Emajões

 Leksikon: elust ja loomingust


















 Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba
rohkem kui pildivihku
rohkem kui linnukest pihku
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin
oh, kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!

Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos
tõesti mu südame ligi
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti 
tõstsin kilgates üles 
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi, 
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema ütles aknast:
"Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile 
ja tule tuppa
sööma".

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal oli päike!
Kui lähedal oli taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike
ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast
käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad - 

ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike 
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina 
ja nutsin
oma elu
esimest leina.

Ma ei osanud küsida, kosta
ega sõnadega kurta.
Ma ei lasknud end lohutada.
Ema lubas osta 
uue varju, mis on veelgi kenam.
Uut aga,
uut
ma ei tahtnud enam.



Me tuleme jälle, me oleme üks,
kui hommik ja õhtu, kaks tahku - 
ent iial ei liida meid elu või Styx:
mis üks on, peab minema lahku.
Kui liivaks ja samblaks
	kord muudab mind sark,
siis kohtan sind kartlikus hirves,
saab minust ent
	purpurit kandev monark,
siis sinust saab
	sätendav kirves.



Nii tihti, hõõgudes kui süsi,
ei leidnud vastust kirglik tarm.
Nüüd, kus ma midagi ei küsi,
tean äkki, milline on arm.
Tolm herilase hapral tiival,
klaasselge, vaevukuuldav gong - 
ma laman näoli külmal liival
ja minu poole tormab rong.



 Räägi tasa minuga

Räägi tasa minuga, 
siis mu kuulmine on ergem.
Räägi tasa minuga,
tasa taibata on kergem.

Inimrõõmu, hingehärmi
tunnen-taban läbi tuule.
Ainult surnud sõnalärmi
kuuldeski mu kõrv ei kuule.



 Korallid Emajões

Ikka meenuvad minutid,
millal
viras vikerkaar
üle vee.

	Me seisime raudsel sillal.
	Sinu ees oli
	raudne tee.

Aeg raputas aardeid mu ette.
Sinu ees oli 
raudne tee.

	Raudsillal
	viskasin vette
	ma punakorallidest
	kee.

Kõik mu aegade aarded on hallid.
Jumet
pole ka jumalatõel.

	Veepõhjast
	vaid punakorallid
	vahel viravad
	Emajõel.