- TOLM JA TULI -
[ilmunud 1936]
1
Ekstaas
Sidemed
Selle ilma igav kainus
Tuul lõunast tõi udu ja sooja
Maailma saatust alati
Kes poleks näinud häda, mille raskus
Vabaduse deemon
Ühele hullule
Tige valgus
Karantiin
Teist päeva piirab valge ving all tammil murdund rahne
Sina ütled: katoliiklikult kartes
Tõepoolest, pole kuigi raske
Tuhapäeval
2
Kool
Pahed
Priiskaja
Kroonika
Hulkuv laev
Kannibal
Quasi una fabula
Sortside laul
Aasta
Sinisuka ballaad
Halvad naised
Ebausklik
Hambad
Maalija lõvipuuris
Karikatuur
Nõid
Lepitus
3
Ime
Tontide nägija
Juutide linnajaos
Mulle meenuvad kauged hommikud
Mitte viirastus, meeltepett
Hing
Froufrou
Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus
Tuul lõgistas lipurauda
Päikeses
Aimus
Lahendus
Amor ja Psyche
Sügis
Raugad
Kalendris, mille järgi elu säen
Visioon
4
Luule eksiilis
Unustet monument
Kunstile
Meistrile
Doom
Peegel
Pilt
Ilus õde
Vang
Kunsti sünd
Titaanid
Raudne taevas
Galeer
1
Ekstaas
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud kaanduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
Sidemed
Kuis sinu iharus ka hullaks,
kuis sa ka vabaneksid vaimus:
muld ikkagi jääb ainult mullaks
ja tühjaks tarkuseks saab aimus.
Seepärast otsi kõikjal sildu,
mis eluga seoks surnud aine,
et nagu kalliskivi kildu
sind läbiks kiirgav valguslaine.
Kui võrdled kaljusid ja õisi,
maailma vägevust ja kidu,
siis märkad imepeeni köisi,
mis seovad esemete ridu.
Sa suuri sarnasusi riivad,
neid linnulennult püüda soovid,
kui liiga nõrgad on su tiivad
ja kohmakad veel tõusuproovid.
Ent oota! Metsaliste kehilt
su piht saab purustavat jõudu
ja pudenevailt õielehilt
sa õpid kolibrite sõudu.
Selle ilma igav kainus
rõhub nagu raudne soomus -
kõigesse, mis väär ja ohtlik,
kiindub kirglikult mu loomus.
Joobumuses, viirastustes
mind ei köida kirev kude,
kuid ma tean, maailma raskus
läheb lendu kord kui ude.
Linnad varisevad tolmuks,
kividelt sööb kirja vesi,
mõtlejate lagipähe
teevad herilased pesi.
Elu nagu hiiglakotkas
ootab kõrgel, kuni kooled,
säält ta kohisedes alla
toovad saagina mu nooled.
Tema mustast lihast saavad
kiskjad kuningliku sööda,
aga suled, tiivasuled
kannavad mind surmast mööda.
Tuul lõunast tõi udu ja sooja.
Kas elu on priius või karts?
Tõepoolest, maailma looja
on leidlik kui Berthold Schwartz.
Su kuklas keerud ei kisu
ta soovita ükski karv -
ta on su kardetav sisu,
sa oled ta rohusarv.
Su läitmiseks vägeval mungal
tael süttimas iga puhk,
kuid enne kui tabab sind tungal,
sa vabane, helisev tuhk!
Maailma saatust alati
vaekausil määrab gramm,
kateedrist hullupalati
on ainult väike samm.
Ning tugipuuta, nöörit
sind kannab kiikuv traat
vaid siis, kui pääd ei pöörita
sul kõrgus, akrobaat!
Hoop kaugele ei ulata,
mis kaljusse lööb prao.
Kõik oma teras sulata
ja nõtkeiks noolteks tao.
Toed varisevad kantsides
kui algab kivipild,
ent kuristikel tantsides
sulgkergusest saab sild.
Kes poleks näinud häda, mille raskus
võiks purustada raudseid mägesid,
kui piina, mis kui deemonite askus
lööks isegi Jehoova vägesid?
Või sõdureid, kel lahing lookmed laasis,
või nägusid, mis nutust parkusid,
või Laatsarusi valude ekstaasis
teeveeril kallistamas karkusid?
Kuid hoopis teravamat leina tajub
vaim sinu kõrval viibides, mu vend,
kui raamat põlvilt põrandale vajub,
ja äkki kõiges kaunis leiad end
sa, kes sa kannad rinnas jäisi nooli,
näol kire pitserit, ning ümber pea
neet hukkujate musta oreooli,
kuid ise sellest midagi ei tea.
Vabaduse deemon
Jäägu teistele alandlik jaatus:
tahta võiamtut on meie saatus,
sina mu teejuht, kellega koos
matkan ruskelt auravas soos.
Milliseid lahinguid siin ka ei lööda,
ikka manitsed mind: mine mööda!
Kõik mu ihad ja armud on põrm,
kui mu rinda riivab mu sõrm.
Iial ei võida sind ükski sõdur,
kuigi su ihu on vermeis ja põdur
ning su vabadus jumalast neet.
Usklik sind nähes kõik uksed suleb,
aga su juurde kui koju tuleb
igatsev keiser ja uhke askeet.
Ühele hullule
Sa tulid siia kurja tähe all,
et palju ihata ja surra seegis,
kuid sinu veres helendav metall
ei sula kannatuste mustas leegis.
Sul pole midagi. Su peod
on varasnõtked, aga laisad,
su teod on tegemata teod,
su oma see, mis ammu raisat.
Mis läheb sulle korda veel
maailma mesilaslik tarkus,
mis teeb see meega, kelle keel
liig raskes magususes parkus?
Su vaimu tume rooste sööb,
käed kerjat koorikuist ei põrku,
kuid relv, mis sinu rinda lööb,
lööb võitmatusse hõbevõrku.
Su hing on ihus kuumav lõik,
täis kärbseid, kõdumist ja katku,
et sinus aga murduks kõik -
ei, selleks piinasid ei jatku!
Ma tean, sind rabaks pikselöök,
kui saaksid ahelaist kord vabaks,
sest muidu nagu leekiv mõõk
su mõte välku ennast tabaks!
Tige valgus
Häda sulle, kui enne söömingu algust
lubat roogadest loovutad enese jao,
ja kui müüri, mis ümbritseb keelat valgust,
jultund sõrmiga salaja uuristad prao.
Vaevalt maitsed sääl vilju, kui hajubki verest
maine rütm, nagu põsilt sul punagi,
ning sa põgened võõrsile kodusest perest
ega pöördu säält tagasi kunagi.
Mööda mandreist ja tundmatust arhipelaagist
viib sind valguse-vaimude kannul su aer,
ent kui haarad ju kinni sa ihaldet saagist,
kajab pääkohal õhust vaid pilkav naer.
Läbi tühjade tundrute, mägede tippu
ruttad üles sa, kukkudes ikka ning taas,
kuni viimati viskudes kaljule rippu,
sinu pihku jäb hiilgavast hõlmast üks raas.
Ja kui hetkel, mil sellesse silmad sa surnuks,
hirmsa jõuga sind lennutab orgu laviin,
siis sa sosistad, kukkudes pihuks ja puruks:
sind ma õnnistan, surm! sind ma armastan, piin!
Karantiin
Ikka siis kui nooruk, tulvil kuuma indlust,
maa ja taeva piiril ründab kõrget kindlust,
kui ta juba usub, et on jõudmas koju -
pilkav hääl tal hüüab: "Oota pisut, poju!"
See, kes tahtis ülbelt võita viimset kantsi,
häbistetult samas veetaks ambulantsi,
ihule, kus õilis trots ning iha käärib
tüdind velsker jälki väävlisalvi määrib.
Lämmatavas saunas, mille aknal trellid,
kätel kaitsvad kindad, kaetud näoga sellid
kõrvetavad aurus, kuumutades kerist,
koos ta puhta rüüga riiet, mustjalt verist.
Ja kui vanglaukselt valvur tõukab raua,
tee on viimaks vaba, matkal siis veel kaua,
janusena juues tuulte karget hingust,
pööritab ta süda karantiini vingust.
Teist päeva piirab valge ving all tammil murdnund rahne -
sa oled kärsitu, mu hing, liig kõrk ja nõrk ja ahne.
Käes kannel ja askeedi piits, nii tahaksid, mis hullus! -
sa paastuda kui karm noviits ja süüa kui Lulkullus.
Teelahkmel iialgi ei tea sa, mida jätta, võtta,
kuid iga vana tuulik veab sind uude ristisõtta.
Sa leiad lõpmatusse tee, end kummalises spliinis
just nagu narrikas Rabelais sa ütled naerdes: finis!
Teist päeva piirab valge ving all vahutavat tammi -
sa tegid põrguks maa, mu hing, ja taevast epigrammi!
Sina ütled: katoliiklikult kartes
austa sõna, kivi ja malmi.
Kuid vanaks on jäänud Astarte,
ja kunst ei saa kunagi valmis.
Siis õlndsuse pälvid vistist
tahmund tööbarakkide kõntsas?
Veel vähem kui saada marksistiks,
mind veetleb saada õndsaks.
Kas tead, et keegi ei astu
kõige kaugema mõtte tippu?
Näen lehvivat pilvist vastu
musta draakoni kuldset lippu.
Näed sa laagritulesid, hangi,
sõdureid nõrkemas unne?
Meie võtame jumalad vangi,
keda veel keegi ei tunne.
Tõepoolest, pole kuigi raske
saada väikeseks Danteks, Catulliks,
kogudes ihnsalt niklit ja vaske
või mängides kõik kirjaks-kulliks.
Minu jumal, igal poeedil
on lauseid kui liuglevad laevad,
on rütme, mis nagu trompeedid
väävelkollasest äikesetaevast.
Aga hääl, mis sosistas siiralt,
samas võõrana vastu kajas,
kõik, mis kuidagi miskit piirab,
vajub laiali ruumis ning ajas.
Rütmid helgivad nagu kilbid,
sõnu tärinal kokku põrkub -
aga rütmid ja sõnad ja silbid
kaovad hääletult varjude võrku.
Tuhapäeval
Tapetil pleekinud moonid,
laual Dante kantsoonid,
klaasis kartuliviin.
Tuhapäev väljas tuiskab,
hirmunud südames huiskab
aimuste pakatav piin.
Tühjad ja kobavad kõned.
Aga kas meistki kord mõned
aegade kaalul ei vae?
Paljud küll hääletult kaovad,
teised ehk marmoriks taovad
Eestimaa koreda pae.
Sina ent, kus jäi su kümnis
ajal, mil masside hümnis
kajastus päevade paisk?
Ajal, mis virkus sind pirias,
julgesid olla sa siiras,
õnnelik, vaba ja laisk!
2
Kool
Sul koolis käies võõraks jäi see klass,
kus suur Minerva pää on uksel vapiks,
portjeeks ürgvana vosvorsilmne kass
ja sarkofaagid pärgamendi-kapiks.
Sääl kustutavad, kui on käimas loeng,
nahkhiired tahvlilt salapärast shirfti,
ja kurjal sisinal Meduusa soeng
papüürusele pritsib musta kihvti.
Sääl lektoriks on keegi lonkur-lord,
ning samuti, lai mantel matkaks vöötet,
võib Trismegistost silmata sääl kord,
kord Sokratest ja salanõunik Goethet.
Sääl õpilasi juhib sama vaist,
mis Zoroastrit, Fausti, Gobi nõidu,
ning ahnelt saatanaga kõigist maist
Mefisto teadusisse süüvib võidu.
Ent viimses pingis, otse vastu ust,
laup kipras, kulmudes veel mõni hagan,
veab lehele, mis tindist täitsa must,
poolunisena tähti Vanapagan.
Pahed
Vana jahtuv päike, kas ei luura
jällegi meid saecula obscura?
Jälle nuheldaks su rõõmsaid lapsi,
kallatakse maha kallist napsi,
kistaks lõhki tikit templivaipu,
ülistetaks hangeldaja taipu,
põletataks keiserlikke oode,
hävitetaks rikkaid kunstipoode -
lühidalt: kõik võimas, küps ja mahe
kannab mõnitavat silti: pahe.
Selles kirjus ilmas, taevas aita,
võib nii kergelt leida, mida laita.
Tantsu laidavad, kel saapad narrid,
kangeid vürtse need, kel maokatarrid,
viiulit, kel sõrme otsas villid,
maalikunsti, kellel tuhmid prillid,
mõõka irvitavad nürid käärid,
värsket noorust hambutud megäärid,
kes ei tunne mee ja pipra vahet,
muidugi näeb peenes maitses pahet.
Hüva! Lõhutagu meistermaalid,
viidagu bordellesse vestaalid,
hävinegu tules nagu koli
templid, aarded, - kõik, mis ükskord oli,
külvatagu teisi roose, palme,
luuletajad loogu teisi salme -
üks on kindel: mõttele, mis vaene,
paradiiski tundub kehv ning paene,
kuna vabad vaimud igatahes
pärleid leiavad ka viimses pahes.
Priiskaja
Sind vaevab lahenduse valge lahter,
sa pärid kangekaelselt: kuidas? kust?
Hää sõber, jäta! Elu on vaid trahter,
võib-olla maaliline, aga must.
Laest ripub leibu, rasket pekki, kalu,
ja kuigi kõigel tolmukord on paks,
võid siiski roale rõõmsalt anda valu
kui taskus kõliseb sul kross või kaks.
Mis sest, et ümmardaja, tömp ning tugev,
peab naljaks kõike ebamaist ning peent,
ning peegli pääle pulstund juukseid sugev
matroon on rahul, keetes rasvast leent?
Vaid ära muutu naeruväärseks kujuks,
kel rikub tuju iga näotu laik!
Su kleepjas viinas kärblasi ei ujuks
kui poleks tal nii kiusatuslik maik.
Mind hurmab priiskajate tore amet
kui aurab küpsis, joojaid ootab aam,
ning akna taga nagu lehviv samet
lööb lahti lõpmatuse panoraam!
Kroonika
Meie suguvõsa vapil
seisis torupill ja nuga.
Paristajad, rehepapid
olid minu esiisad,
laisad kündjad, kanged kütid,
topsisõbrad, vihas visad,
nii et viin ja verejuga
pritsles segi meie hütis.
Surid türmis, monopolis,
laadakaklejate jõugus.
Minu vanaisa oli
uhke kotkas kaarnakarjas:
tõllad roomasid kui tõugud,
torne tõusis kirdes, kagus,
kui ta kõrgel majaharjal
katusele sindleid tagus.
Vanaema, pooldist pime,
kraapis rikkust, müütas-ostis,
pidas sõprust saatanaga,
kuni poos end voodiposti.
Tema lapselaps käib aga
priiskajate kõrgis killas,
röövib igalt hetkelt imet,
kuigi ta kõik tuulde pillab.
Hulkuv laev
Tuul vilistab purjes, pragiseb puus,
me punasel plangul on poti tuus.
Kõik heitku see üle parda,
kes ellujäämist ei karda!
Emb-kumb: kas pehkivas kõrkjas paik,
üks vana maailm ja ta mõrkjas maik,
või pilpaiks purustav kalju -
meil kaotada pole just palju.
All kuristik, pääkohal tähelend,
öös eksime, säästame vähe end,
ning taevastest läbi kuuni
me lööme raudse harpuuni.
Jääb minevik maha kui tuhast kett,
me vajame priiust ja puhast vett!
Kanuudest must saatkond ornaadis
vett ulatab tõrvases vaadis.
Ning tasuma saavad meilt vaigus peod
paar pudelit rummi ja haiguseod -
poeesia marmorist lauba
me anname päälekauba.
Kannibal
Ma tean, et hardus lõhnab nagu vaik
ning joobumus kui kõdunevad ploomid,
et kiivusel on sapiõunte maik,
ja mõtteil nagu õitelgi aroomid.
Ma tean, et ööseti võib süüa kuud,
et mõrkjalt vürtsised on vanad müürid,
et saaki pillavad kui viljapuud
ka tapetid ja unustet gravüürid.
Ning olgugi, et lõppematu näib
mind piirava maailmaga söödav sisu,
siin näljasena siiski ringi käib
aegajalt nagu kõrves minu isu.
Kuid teises ilmas ootab mind oaas,
kus peegeldavad ingleid vetenired.
Ma kardan ainult, õnnetu, et taas
sääl ärkavad mu kannibali-kired.
Quasi una fabula
Loobu kahtlusest, et kaunilt hoiduks
kõik, mis esimeses usus omati!
Mina lindudele heidan toiduks
oma südame kui halva tomati.
Palju vist see süda küll ei vääri -
kui sooja päikesesse paigutet,
katab jäine hallitus ta ääri
ning ta koed on mürgilaigutet.
Mõte, nälgind vares! jälle priiska:
näe, mis aknast heitis helde kokk!
Raiskamata ühtki punast piiska
suru sügavale vilja terav nokk!
Neela, noki, jultund kerjus, kuni
purjus väsimus saab jagu sust,
ning su kähe laul ja sügav uni
täis on mõistmatut ja rasket magusust!
Sortside laul
Heitkem patta küünteviha,
pöörirohtu, sappi, kõõma,
verd ja libahundi liha -
tuli, lõõma!
Sirge tee
viib sihtidest mööda,
parim leib on see,
mida ei sööda.
Kõigest pahast
keetkem tumepunast võiet:
läbipaistvad nagu vahast
näivad me mürgised õied.
Suur on väeti,
külm on kuum,
meile jäeti
asjade tuum.
Meie teele jäid nõiutud maailmad
ja nohused äikesed,
meile järgi kui hirmunud silmad
vahivad päikesed.
Aasta
M ä r t s, kaame kooripoiss! Su vaadet
ei suuda elustada Botticelli,
sest keset viiulite hellitavat saadet
sa kuuled kähisevaid leinakelli.
Poeetiline j u u n i! Lame nagu taleer
on su värss ja triviaalne peenus.
Ent sind, s e p t e m b e r, geniaalne maaler,
last imetades troonib lihav Veenus.
D e t s e m b e r, vana sõdur! Külmas seeginurgas
su jäme nina punab nagu magun, -
kuid siiski, purjus puujalg, on see urgas
täis aimusi kui sõttasõitev vagun!
Sinisuka ballaad
Juba lapsena mind kuri kainus järas,
viies ikka harduse kus see ja teine.
Nähes lae all seeraveid, kes küünlasäras
kirikus jõid kuldseist peekreist taevaveine,
hüüdsin: kuna neil ju pole keha, jalgu,
kas see jook siis ülalt pähe meil ei valgu?
Kadund imetaja, rebides mu tukka,
ennustas, et lähen hoopis hukka.
Koolis polnud põrmugi ma hoolas:
ajajooksul tuupides sääl mõttetarku,
jäi mu vaim ent värskeks tuimas soolas
ega vajand õpetlase-karku.
Muidugi, ma nägin ilmutust poeedis,
kuid ka kergatsit, kes näitles, sõi ja seedis, -
ah, pedandid ajasid mind koolis nukka,
hiljem kummardasid, aga mõistsid hukka.
Kui ma armusin ,siis kandsin kaenlaaugus
kuivand roosilehti, et mu ihu lõhnaks -
nüüd ent jällegi kus pagan läind kõik raugus,
mu kallim koltub ja jääb kõhnaks.
Mis sääl parata? Me õnne ei saa võlgu,
jääb vaid surra veel või kehitada õlgu.
Ainult ärge kahetsege sinisukka,
keda vaenlased ja sõbrad mõistsid hukka!
Halvad naised
Halvad naised - neid tunda võib kaugelt,
neid reedab eriline atmosfäär.
Nende pilgus, mis sätendab raugelt,
luurab miski võitmatu, külm ja väär.
Nad on kui salved, täis mürgist lõikust,
valmis neelama kõike, mis tuksuv ja soe,
nende aplad suud, mis ei tunne võikust,
joovad tühjaks iga elava koe.
Nende mõtted küpsevad võõras leegis,
neid kihutab roimale võimas sund.
Nad naeravad siidis, vanglas ja seegis,
kui raske on nende viimne tund.
Ja kui preester, haarat Issanda armust,
puust krutsifiksi neil huultele säeb,
siis nende kustuv vaim on täis karmust
kui sõdur, kes laste mängu näeb.
Ebausklik
Hirm ikka läbib nõelana mu rinda
kui kukub katki peegel, klaas või tass,
mu kannul jookseb mõni hulkuv kass
või pahempidi tõmban kätte kinda.
Mis kardan ma? Kas pole siin kõik selge?
Me saatused on peos kui lõngaviht
titaanil, kelle muskleist muhklik piht
peab ülal mängides maailmatelge.
Kuid tema raudselt vääramatuid plaane
ei määra ranged tõed, vaid märgid puus,
suits koldes, mõni kulund poti-kuus
ja käed, mis kallistavad talismaane.
Hambad
Minu hambad peavad kõike
ingveriks ja mandlipiimaks.
Palju lootes, palju maitstes
mõte vürtsiseks saab viimaks.
Kõrgel vildakas mansardis
kärjemeest ja kullast lausa
kirjutan kord eesti eepost
paastudes honoris causa.
Sametist paraadikleidis
kortsus põsil roosat krohvi,
vahin kullipilgul alla,
juues leiva juurde kohvi.
Ning ma närin ruttu, nutan,
kuuldes uue aja hõiget -
hambad muidugi on valed,
aga pisarad on õiged.
Maalija lõvipuuris
Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonist,
ma segan värve, teades, et sest puurist
ei vii ma ise välja ühtki joonist.
Kui lõvist, kelle küüntest õnn mind päästaks,
ma leiaks kas või mõistmist nagu sõbras, -
siis ometi mind kunagi ei säästaks
mu enda maalit majesteetlik tõbras!
Karikatuur
Kuna õndsad on kiusatud, sõimatud,
ja tühjusse suubub tõde -
siis minustki, pole võimatu,
saab viimaks veel palveõde.
Võib-olla, et maisest magusam
maitseb taevase tarkuse manna,
ja ma laulan leplikult-vagusalt
halleluuja ning hosianna.
Aga kui mind on tüüdanud vagana
olla vaid leebe ja hoolas,
sõidan päästma kollaseid paganaid
või jutlustan Lõuna-Angoolas.
Ja kui misjonimaja sammastel
surmateade seisab kord kleebit,
siis mu juustest ja luist ja hammastest
teevad ambusid neegribeebid.
Nõid
Raskelt valgub vaha üle lühtri vase,
peeglis tuhmid varjud, minu valge ase.
Laman laastukotil, ihust soojus hajund,
sinkjad sõrmed rinnal, huuled aukuvajund.
Naabreid, sugulasi täis kõik seina ääred,
lell on jälle purjus, tädil tursund sääred.
Trepil kerjalapsed söövad mett ja marju,
keegi hulkur tummalt hoidub ukse varju.
Tema silmist vargsi pisar rohtu nõrgus.
Rumal! küllap ükskord saame kokku põrgus.
Kui ent pole troosti siin su süngel tujul,
tulen sinu juurde valge kassi kujul.
Lepitus
Kaheks külmaks, kurjusest kaameks õeks
minu süda ja mõte loodi.
Mida põlgas üks, pidas teine tõeks,
tõusis üks, jäi teine voodi.
Nad sapiks muutsid maitsvad road
ja sõtkusid taignasse kruusa.
Aga kord, kui neil vihaselt välkusid noad,
istus lävele mõtlik muusa.
Vaevalt nägid ta pilgud uurijad
hullund õekseid, kui sündiski pööre:
vaikselt laskusid mõlemad fuuriad
päästma lahti ta kinganööre.
3
Ime
Kui äkki linnad moonduks järviks,
mäetipelt kajaks konnakrooks,
pääkohal taevas pehkiks sooks,
õhk muutuks mustaks maalrivärviks, -
kui igast mülkast tõuseks päike
ning tolmul, mis kui tuli näiks,
suur tiivuline käskjalg käiks:
see oleks ime küll, kuid väike.
Mind vapustab, et üle kitsa laua
üks ingel minu juurde leiab teed,
et soos, kus kihisevad külmad veed,
ta seisab laukal mõtlikult ja kaua.
Tontide nägija
Laps õudusest vaid suudab kisendada
kui teda riivab koolja sõrmekont, -
neil puhkudel ent püüdsin sisendada
ma endale, et olen ise tont.
Kuupaistel tõusin voodist, laubal higi,
ning varitsesin uksi, aiateid,
et joostes peidust kummituste ligi,
mul läheks korda kohutada neid.
Mind meeletut küll! Pimeduse varjus
mu südamelt, mis märkamatult harjus
lemuuridega, langes kartlik hirm.
Kuid päevavalgel nüüd mind haarab hirm.
MA vist ei kuulu enam inimperre:
üks kumin teisest ilmast jäänd mu verre.
Juutide linnajaos
Ghettot raputab vilistav rajuhoog,
maja majalt kui kisendaks abi,
silmi vihaselt välgatab sünagoog,
nagu needusi pomisev rabbi.
Õhku läbistab otsekui vinguv nuut
kõigist urgastest tungiv karje.
Kolme küünla ees talmudit sirvib üks juut,
teine parandab vihmavarje.
Hoovis kontide virnad kuhjuvad reas,
maru räbalaid lendu ajab...
Vastu akent tolmuste lillede seas
tõmmu tütarlaps mõtlikult najab.
Rikas näib tema mantel ja palmiku sääd
nind ta, huulile sõrme pannes,
vaatleb vaagnal ühs maharaiut pääd,
mida kandis kord keegi Johannes.
Mulle meenuvad kauged hommikud
kui, laevadeks tühjad vaadid,
suus takjapiibud, sõitsime
piki meresid nagu piraadid.
Kui ilm oli vaikne, sageli
me, süljates üle parda,
siis vestsime sõjast ja saatusest
ja et me koeri ei karda.
Mulle samuti meenub poolik jutt
vürstitar Sulamiidist,
kel pää on piprast, süda puust,
muu aga suhkrust ja siidist.
Tal oli kaks sõpra, ainult kaks,
nad istusid koos ja jõid veine.
Kui üks löödi surnuks tänaval,
ta ütles: lööge ka teine.
Ma näen teda vahtivat platsile,
kus märatsev rahvas ruttab,
ning miski ta kahvatus näos on
mulle nii hirmus tuttav.
Mitte viirastus, meeltepett,
ega ohver, hardusest hell -
vaid tohutusuur hotell
on mu õitsev skelett.
Neid lifte, treppe ja käike,
neid peegleid ja uksi ja tube!
Olen eneses võõras ja väike,
ning mul on jube.
Siis kui pimedaks tehakse toad,
tulevad hiilides nagu kassid,
need, kel kaasas on valepassid,
võõrad sõnad ning haljad noad.
Tunnen: otsekui tolmav kriit
kuivab iga hoiatus suhu.
Kui ma teaksin vaid, kuhu, kuhu
kõik me reisime ükskord siit?
Hing
Metsas, ohtlikus ja võikas,
pime sõdur ringi põikas,
puusal mõõk ja raudne ling.
Pääga vastu puid ta põrkus,
kuni meeli halvas nõrkus,
kehast kadus võitlusping.
Alasti, pääs kiirtest ehe,
ilmus poiss, ning mäele mehe
viis, kus lõppes hämar ring.
Küsis teine teise nime.
Olen mõistus, ütles pime.
Laps ent lausus: olen hing.
Froufrou
1
Vanas suvilas, vaimude majas
kaua kumises võigas hüüd,
läbi vinguva vihma kajas
mere südaöine prelüüd.
Laest rippuva lühtri roostes
küünlaleek näis punakasmust,
tornitreppidest alla joostes
keegi komistas vastu ust.
Kuskil raginal keerati lukku,
kuski umbselt korises gong -
tuuletõmbuses äkki kukkus
ühelt pildilt koltund kretong.
Sulgkübarat hoidvaist paelust
olid kadunud silmad ja suu,
ent allpool kaharat kaelust
võis veerida vaevu: Froufrou.
Kukk kires ja kella kurus
kaua kähinal kukkusid käod,
vasru mustavat ruutu surus
keegi tardunud-kahvatu näo.
Ööle tapakirvena vajus
koidu verine, võõras lumm.
Merel põrises sumbuvas sajus
kurjakuulutav tume trumm.
2
Valgus ja vaikus, vaikus ja valgus,
meri - metalline plaat,
kõikjal lõpuga ühineb algus,
päiksesse libiseb paat.
Seda rahnulist põhja ei riiva
ühegi kipperi köis -
sügaval kiigub sinisel liival
kahvatu klaasine õis.
Tummalt tantsivad tumedal pinnal
argliku valguse vaod.
Varjude rütmis siia ja sinna
roomavad rohekad maod.
Tundmatu tõmbus tuksatab adrus,
keerutab karpide lund,
kiududes, kõntsas takerdund madrus
äkki näeb kummalist und.
Temale näib, et kuskil on taevas,
virvendav valguse kett,
ning et üks nägu liuglevast laevast
puudutab jahedat vett.
3
Tuul lõgistas lipurauda
ja tontlikuks kahvatas kuu -
teed jooma üldisse lauda
tuli alla madame Froufrou.
Must atlas kohises maani,
mäng voltides kahisev-kehk.
Levis otsekui vanast romaanist
koirohu ja rooside lehk.
Ning pehkinud pitside põrmus
kaks rinda: kask rästikupääd.
Luukollasel sõrmel sõrmus
tõmbus uduseks nagu jää.
Puil hõõgusid kirjud keeglid,
all valendas lahel üks laev,
kõike kajastas otsekui peeglis
pupillide põhjatu kaev.
Vee vaseviirude järgi
pilk uputas lambid ja puud.
Öö säravas soomussärgis
ujus tühjusse tontlik kuu.
Päikeses
Varsti olen sulle vastik,
siiras sõber: pää on kuum,
aga jahedaks kui nastik
ikka jääb mu sisim tuum.
Vaadeldes sind peksab tasem
süda troostitu ning julm.
Veidi kõrgemal kui vasem
seisab sinu parem kulm.
Kui su lauba kullatooni
hajameelselt veavad jooni
minu sõrmed lohakad,
Muutub äkki päike õelaks
ja sa tunned, nagu nõelaks
nahka kuivad ohakad.
Aimus
Võib-olla, et kotkas
on arenend konnast,
ja tiikides krooksuvad
muistsed madonnad.
Näe: kivisest koopast
magaja kadund -
silmade vosvorit
välgatab madu.
Varjude lainetus
kustub ja helgib,
hämarast tõusevad
metsikud nelgid.
Punase õie
ma kividelt murran
ja nutan, et eales
pole võimalik surra.
Lahendus
Rängast ahastusest roidund,
seisan kaljul sügistormis,
süda surmamõtteist must.
Mis on muutumatult hoidund?
Suudad vähe, suudad palju,
tolmuks saab, mis käsi vormis -
igavik, sul pole ust!
Samas vastas mulle kalju:
kui sind söövad päikse leegid,
nii et lumivalgeks pleegid,
ja su sisemus on jahe, -
kui sind ründab lainte rivi,
peksab maru, raiub rahe,
ja sa vaikseks jääd kui kivi:
siis on igavik su sees!
Jänes muretult mu ees
võttis hüppeks hoogu rohus.
varem ent, kui maast ta viskus,
kotkas tükkideks ta kiskus.
Hüüdsin: kas siis ülekohus
õigusest ei erine?
Kotkas, nokk veel verine,
lausus: Kõrgena võib mägi
paista ainuüksi maast.
Aga väiksena kui laast
on ta sellele, kes nägi
enda jalus taevalaotust.
Vaim, kes madalas vaid lendas,
vajab hää ja kurja jaotust -
tugev kannab iseendas
vabastavaid vahemaid.
Kuid veel kartlikumaks said
nüüd mu mõtted: tormilõõsas
kõikus raagus roosipõõsas.
Meenus, raskeist pungist kaet,
minagi kord suuri-sõõmu
valgusest jõin õitsmisrõõmu.
Nüüd ent vilets, tagaaet,
kustun teades, et mis lahus,
iial taas ei ühine.
Põõsas ütles:
on, mis surmana sul näis:
eluallikad on täis.
Kui sa nagu mina rahus
närbund lehed maha poetad,
juured pimedusse toetad
siis, kas õnnistad või nead,
jälle haljendama pead.
Amor ja Psyche
1
Kaet paiseist, liikmeil leepra lumi,
ma needsin elu, Püha Vaimu,
kuid surmaingli katkujumi
mul andis taeva hädast aimu.
Siis tulid sina. Mürk mu veres
leekpalavasse uttu loorus,
ja puhtana kui laine meres
mu ihu tõvest valla koorus.
2
Nii tihti, hõõgudes kui süsi,
ei leidnud vastust kirgik tarm.
Nüüd, kus ma midagi ei küsi,
tean äkki, milline on arm.
Tolm herilase hapral tiival,
klaasselge, vaevukuuldav gong -
ma laman näoli külmal liival
ja minu poole tormab rong.
3
Me tuleme jälle, me oleme üks,
kui hommik ja õhtu, kaks tahku, -
ent iial ei liida meid elu või Styx:
mis üks on, peab minema lahku.
Kui liivaks ja samblaks kord muudab mind sark,
siis kohtan sind kartlikus hirves,
saab minust ent purpurit kandev monark,
siis sinust saab sätendav kirves.
Sügis
Aed kiirgab kollasest, maas püramiides
õlgmatil lasub küpsi vilju.
Üks naine hõbedaga tikit riides
lehtmaja künnisele astub hilju.
Ta käel, mis tõrjub laubalt juuksekahlu,
on veidi tõmmu pähklikoore varjund,
ning aimub, nagu oleks elu mahlu
ta jooma troopilises kliimas harjund.
Näol kuumad kiired, kuulatab ta: õhust
kui märguanne kajab linnu kriisk.
Ta tunneb, kuidas südasuve rõhust
veel hõõgub kehas iga verepiisk,
ent arglikuna elab juba vaimus
tal hangede ja suure rahu aimus.
Raugad
Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,
ootad mind sa pargis kord novembri iilis.
Samuti kui köiteid sinu mantli taskus
aimub küpsi mõtteid roomlase-profiilis.
Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas
naftaliini pilvi hajutades keebist,
nägu loori taga paksult kuivas kõõmas
jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.
Meie matk on raske, külmand rada reetlik,.
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid meie ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.
Kalendris, mille järgi elu säen,
ma üksnes tuhmilt trükit päevi näen,
sääl pole teiste rõõmsaid pühi.
Ei jõule, vastlaid, vastset aastat:
peopäevil nagu sõjast laastat
on minu kodu kurb ning tühi.
Ma kevadeti kardan talve võikust
ja laisklen siis, kui teised peavd lõikust.
Kui aga vilistades näärikuul
tuisk tormab piki tardund hangeharju,
siis paitab peidet aias pehme tuul
mu liiliaid ja musti viinamarju.
Visioon
Kuidas see võikski
leinata endist,
kes on vaid vari
vanast legendist?
teda kõik näevad,
tema näeb kõike
otsekui läbi
teemandilõike.
Murdunud valguses
kiirgavad lipud,
võitjaid ning võidetuid
ristidel ripub.
Tunnil, mil tulest
kärgatab kohus,
kiskjate kõrval
magab ta rohus.
4
Luule eksiilis
Kui rahvas, harjund jooma halbu viinu,
kõik pärlendavad mahlad sõtkub poriks,
ja nõuab luulelt, et kui tuhkatriinu
ta nende padades ja tolmus soriks,
siis, pillamata ainust etteheidet,
kaob laulik parisnike purjus salgust,
et altaril, mis hulkade eest peidet,
kui viimne usklik ümmardada valgust.
Ning nagu lapse kurjustavad kilked,
kes tahab kilde murda päiskekiirist,
nii mõnitava rahva sõim ja pilked
ei tumesta ta silma selget iirist.
Ta teab, et sama jõuk kes, huulil vanded,
nüüd kõike igavesti-kaunist trotsib, -
käes sooblinahad, kuld ja teised anded,
kord nuttes kõrvest kadund luulet otsib.
Unustet monument
Su nägu on su enda varjus
kui muistne kuju raskes lubjas,
kus söega kritseldama harjus
laps, võllaroog ja turukubjas.
Kesk platsi seistes nagu sammas,
sa kannad lõustu, kihvu, kärsse,
ning iga nüri naljahammas
su pääle määrib vemmalvärsse.
Must habe tubakases süljes,
ees põll täis ruskeid rasvatäppe, -
nii pühib lihunik su küljes
soolveest ja verest võidund näppe.
Ei, sinust näotum pole miski,
sind tahmavad kõik linna lõukad,
kuid nagu viimast obeliski
sa kõuetaevasse end tõukad.
Kui pikse maailm poeb pakku,
graniit lööb vabisema tuhas,
siis ilmub tekkind sambaprakku
su nägu, hõbedaselt puhas.
Kunstile
Su kitsais kätes kirglik õrnus tuksus
vaid peidet aardeid pimedusest tuues.
Sa tunne,d mis on renessanslik luksus
kui Medicid või Aleksander VI.
Üks skorpion, nõel vajutet su rinda,
kuldpandlana koos hoiab kaelal hamet,
ja katedraali külma kivipinda
su rahu riivab nagu raske samet.
Siin võlvistikus, meenutades mullust,
su tumedasse pilku nukrust nõrgub,
ent kõikeläbiv vaim ja pisut hullust
su laubal kolmekordseks krooniks kõrgub.
Sa, keda kalk ja kaame vaesus taunis,
vett võtad vaagnast, kus end märter pesi.
Kuid karikas su käes on nõnda kaunis,
et mürgiseks sääl muutub püha vesi.
Meistrile
Kui peekripõhja jääb vaid sapp,
hing rebeneb kui pehkind papp,
arm suleb surres väsind laud,
vaim muutub raskeks nagu raud, -
siis, meister, sõrmis kuumad tuksed,
ma avan roostetanud uksed
su majas, kus käib läbi meelist
lõhn seedrivaigust, ja kaneelist.
Las taevas kadedusest kurdub,
kõu kurjalt vastu katust murdub,
täis mürgist udu valgub tuba:
su kõrval jõuetu ja laastat
näib loodus, kuigi oled juba
sa surnud seitsekümmend aastat.
Doom
Jäätand orgudes valgusekiirtega ammu
mõte vihaselt heitles kui silmitu loom.
Minu hingest, mis kajastas raskelt ta sammu,
siin maailmas sai kelladest kumisev doom.
Aga hangunult-kõlatuks muutis mu vere
järjest kasvava vaenu ja karmuse rõhk.
Meeli, milliseid vaevas kõik säravalt-here,
veetles ürgsete koobaste härmatand õhk.
Silmi kätega varjates, igasse kaarde
heitsin pärleid, mis ehtisid pühade päid,
lasin rüüstajail röövida viimse kui aarde,
kuni rüvetet riismed vaid templisse jäid.
Ja kui puhusin küünlad, et saabuva ööga
doomi hävitaks lõplikult kurjus ja laim, -
siis lõi tulise, leekiva teraga mõõga
minu tarretand rinda üks tundmatu vaim.
Peegel
Kes nagu tuuker tungib läbi vaimust
ja suudab unustada raskusreeglit,
see endas teispool mõtett, tunnet, aimust,
võib nagu merepõhjas näha peeglit.
Mu peegel! kui kord udukerget higi
su klaasilt äigas kärsitult mu ranne,
siis sinus kajastus kui lõõmav pigi
Othello piin ja Macbethite vanne.
Neid mineviku kireraskeid radu
Pompeina mattis tuhk ja laavasadu -
ning nagu pind, mis valust tõmbus villi,
mu jahtund hing on kivinend ja pime.
Kuid peeglis näen ma kummalisi lilli,
mil pole inimeste keeles nime.
Pilt
Võib juhtuda, et sinu varjat nukrus
sul tuleb äkki vastu kui megäär:
kuid samas saades kõik, mis on su kukrus,
veel vilksab kaugelt vaid ta kleidi äär.
Nii unelmast, mis algas lennu moodi,
saab maa pääl veider, karkudega jooks,
ning toa, kus seisis Afrodiite voodi,
aeg muudab süngeks matuse-bürooks.
Mis piinlik lugu! Nüüd kui lihtne alev
su ees on kunagine labürint!
Rõõm kulus narmaile kui odav kalev
ja mure pleekis nagu lahja tint.
Nii pehkib, hoolimata suurest ohvrist,
päevpäevalt elu nagu mööblivilt.
Mu vaimust kukub ent kui koitand kohvrist
kord kõlinal üks kulda raamit pilt.
Ilus õde
Miks, kaunis õde, korstnast kukkuv vihm
su sündides ei leotand koldes lõkke,
su kaelale ei keerdund kitsas rihm
või häll ei kukkund kõrgelt kaldalt jõkke?
Nüüd elad sa, nüüd oled täitsa siin,
su taga sulgus kitsas ukse pilu,
nii surmani kui põrgulikem piin
sind põletab su ebamaine ilu.
Su ihust, mis on nagu habras klaas,
leek paistab läbi, tundmatu ja valge,
ja kivile ning vastu kõrsi maas
kui abi paludes sa surud palge.
Ent unedes sa lapsena mul näid
kes, ümberringi põlislaante müha,
lööb maha vartelt õite raskeid päid
ja kellele veel miski pole püha.
Vang
Kord, haarat igatsusist kuumist,
üks ingel jättis maha paradiisid,
ning läbi tühjast ilmaruumist
ta kohisevad tiivad teda viisid.
Meel mässul, rinnas heitlev argus,
ta pimeduse vaimu enda juurde laskus.
Pikk välgujuga kuristikku hargus
ning õhku tekkis kummaline raskus.
Käed, vaevalt põimund, kivinesid kohe,
ürgpadrikuiks said lainetevad juuksed, -
vastsündind maad kui tuulte ohe
ju täitsid kauni pagulase nuuksed.
Kuid taevas inimese lõi nüüd liivast
ning andis oma sädemed ta sisuks,
et pimeduse kaisutusest kiivast
ta jumaliku vangi lahti kisuks.
Kunsti sünd
Kuidas kõrgete palmide salgus
oli äkitselt kohin nii suur,
ürgne metslane, kui sinul valgus
puusse esimest korda kontuur!
Nagu unes sa tahusid pakku,
pistsid kive ta laugude prakku,
ja siis nutsid, et puu oli tumm.
Kui ent süüdati ohvrilõkked -
sinu pühadust piirasid rõkked,
purjus loitsud ja nõidade trumm, -
Siis sa pagesid tundes, et lohtu
ei saa vendadelt enam su nälg.
Kuid su jäliga dzhunglirohtu
jäi üks leegitsev lapsejälg.
Titaanid
Ära usu, et mõte, see kerge fantoom,
kuski lõpetab jäljetult kord oma retke.
Teises ilmas kui hiigelsuur ingel või loom
ta vaid varitseb tagasitulekuks hetke.
Nõnda pageb siit kirg, nõnda haihtub siit sapp,
jättes mullale pleekima mannetu larvi:
meie igatsev aimus on ainult etapp,
millest läbi käib ruttavaid ränduriparvi.
Sääl kus maha jääb keerlev planeetide lend,
algab hiiglaste riik keset valguse hangi,
aga küsiva inimeslapse legend
need titaanid toob jällegi maa peale vangi.
Kui ent hävib me ilm, nii et taevasest paost
neil ei tarvitseks kuangi tagasi tulla,
siis nad loitvate kätega vormides kaost
loovad uuesti inimsoo, surma ja mulla.
Raudne taevas
Ma nägin täna paika, mida surelik
veel pole näinud: taunitute taevast.
Tea, neetud nuriseja, kõrk ning murelik,
et kuski pole pääsu sul su vaevast.
Sääl kordub see, mis oli siin. Kui ükski põud
ei närtsita sääl õite tardund lehti,
ja täiuslikuks muutub kõik - oo suurim õud!
mis kunagi sooviti või tehti.
Neil klaasist meredel ei mölla iial torm,
neid kivist viinapuid ei laasta haigus,
ning ainult igavene, muutumatu vorm
su pilgule end avab kõigis paigus.
Su raudne hing ent nuttes, saades päriseks
kõik aarded sääl, ei koge endist kõrkust,
vaid ihkab, ei ta jälle kirest väriseks
ja tunneks oma tiivustavat nõrkust.
Galeer
Ma ehitan kõrge galeeri,
mu vaimust saab kiikuv trepp, -
las päälegi laeva veeri
lööb krepiga toonela sepp!
Mind Sappho lüüra ei paelu.
Jää kaldale, täiuslik Phaon!
Ma puusse kui pikki naelu
kuu mürgiseid kiiri taon.
Ning seistes galeeri ninas,
käes rasketest rihmadest nuut,
ma seletan kauguste sinas
üht Hellast, barbaarset ja uut.