Igapäevane meri
 
Kiirustades visandab laevakruvi
realistlikku maali hommiku lõuendile
madruste laupadel
pilvede adrune helk
nagu muuseas kaigub üks hõige                    

Mängikaartidena mis kleepuvad veel öisest viinast
vahelduvad perspektiivid
päike pöörleb otsekui tüüriratas
läbi tuulerimba aukude
vilksatab viiresekarjeid

Üks velp kukub üle reelingu
loomalikult taovad masinad
kuna kellestki märkamata
ronib pardale merehaiguse näkk
keset käravat ükskõiksust

Tubli tubli

 Saunalaval
 
Ses peagu ühises ihus
pilgub hingede-kummutisahtlite põhjast
kümneid majakaid
nõretavaid ja viltusi ja pehmeid

Üks suu mu kõrval
kahanev poolkuu mis imeb kõrist endasse ööd
teisel pool teine suu
virmalised kaunistamas selle vurrutet muiet
keelel troonimas meelespeasilmne tootemtigu
käevarre fragment
tuulekeeris ühes nabas
velpi samme sõnu

Osutid nihkuvad nägudel-numbrilaudadel
aurupilvede vahel tekib aegajalt tühiruume
kus kiskjad hoolitsevad aiapeenarde eest
sest aednikud on muutunud vääriskiveks
aga kellegi peost pillat viht
lömastab äkki aja tuhandejalgse ämbliku
kõik kalad uinuvad

Ja leil asetab
oma transtsedentsed käed rahulikult me õlgadele
läbi hõljuva õietolmu tõmbuvad tohutud jooned

*

Ainult ühel lapsel 
mõtete rohtlaanes
liigutab tasane tuul
silmi ja suguliiget
nagu kase lehti kalmistul

 Hermafrodiidi menüü
 
Liblikatiibne angerjas
õun maalit täis kassilukri
Viinas lahustet marmorsammas
Kuuvarjutus seapea suus
Kahe keedet muna tasakaal
Viimse Kohtu vaekaussidel

Liblikatiibne angerjas

Pilv kannab sulega kübarat
mille servalt variseb viljateri
kaseladvas ripub unistav jalg
tigusid roomab vikerkaarel
üle mingithuulse kuristiku

Õun maalit täis kassilukri

Pimedus juuste all
võitud sündide õliga
udu torni ümber 
kisub põõsastest leeke
laulab lutika laulu'

Viinas lahustet marmorsammas

Huntidel on jumalate vurrud
katuste hüüd kärbseseente vaikus
lill-naised lumest jäsemeiga
aga tähtede lõhn kerjuse kuuel
aga näitleja lüümestub kõrves

Kuuvarjutus seapea suus

Lapsel steariinist sõrmed
sõnn ämblikuvõrgus
laevu triivib läbi une
mida magab asuurne leib
õnnest naksuval laual

Kahe keedet muna tasakaal
Viimse Kohtu vaekaussidel

Kala seljas lõõmav mantel
piima voolab kivide soonis

Kuu üheks päike teiseks rinnaks
raba sinine neitsi

Kire piim valgub laiali üle põranda
seinad täis numbreid seebist lagi
lõpmatusse vasardamisse seguneb nõmme hääl
põline naeruväärne
nagu koidu pidulik karu
kellest naised räägivad et olevat hoopis tursk
ja saavat omaenda uimedelt peksa

Aga liivaaugu põhjas
ükskõiksuse plahvatus
selle sõrmed vormivad pilves laotuse hammasratastesüsteemiks
selle kerges südames tantsib üleni jäätund sõnn
aga sosistet kokkulepe
sangari ja käimlasistuja vahel
nagu tuhka peidet klaasõis

Ma suren ma tõstan kätt ma poen riidekappi

Kaks pimendet tähistaevast maadlevad
kuni üks nakatab teise sügelistega
armastus kellavärk karvane meri
ähvardav kivistis kulgeb läbi maakamara kõigi kihtide
saba suubudes aknasse
mille avab helehall imik

Viha labürindis
unustuse kiltmaal
õitseb leitsaku ratsionaalne liilia
kas oled kümmelnud välkudega vitsutet tõrres
kas oled kraaksunud kesk eha
kus verelibledena ringlevad rändrahnud

Juba heiskab neitsi tolmuse lipu
on aeg panna kruvikeeraja tasku
liimijärv laiub üle nukruse
virvendab ebausu marmorses tuules
müristab tasa ja uputab viiuleid

Ma suren mu vurrud keerduvad ma lõikan vorsti

Piiritu õnn samblaalune täis trükiaapeid
pärn ulmab ja puristab seebivett
igavik veeretab raigu üle lagendiku
piiritu õnn kontvõõrad kõigil kuldpulmil
süngena ujedana
nägu külvat üle valgete täppidega
vaatleb ketser oma kingi

Haud täitub bensiiniga ning asuur kortsub
loendamatud õunaseemned
küll raisakulli armastuskirjadel küll suitsuklaasist kaabul
küll maksahaigeil kaljudel küll vennavaenu klavessiinil
vaimustus haarab põhjavee
morsesignaalid löövad salvrätisse auke
sõnniku kopsudes puhkeb torm

Ma suren ma sünnin uuesti ma köhatan

Metsik jõgi tormab hääletult läbi tolmuse büroo
ametnikud konutavad küünarnukena laudadel
ega taju sest muud kui ähmast virvendust päikeses
kes haigutab
luitund vereplekiga kaetud kardinate taga
kuna aeg-ajalt mõni kirjutusmasin
lööb paberile üksiku aape
klahv riivatud sööstvan kalan

Juba aastaid
pole keegi enam astund shefi kabinetti
see hõljub kägaras lae all nagu siga
sõrmed kleepund jäädavalt kokku
surnud abikaasa häbemelimaga
tasane swingmuusika veab üle põranda looklevat joont
                 mis keerdub mõnikord küsimuseks
ta tahab vastata avab suu kui suleb selle kohe
kohutetuna säält tulvavast pimedusest

Büroos aga tukuvad ametnikud 
ükski ei näe trümoopeeglit mis on järsku sigind 
                   nende seljataha
ja kus heiastuvad ähvardavalt
tuhanded uksed avanemas pilvede seintes
komeedid vägistamas neitsilikke tähtkujusid
mere masinad mürtsumas tuule kuulipildujad
                 lõgisemas
hiigellind varjutamas leotust kandes rahnuna küünte 
                 vahel
inimsoo vale ning tõde

 Ma armastan teid

Tapeedi põlismetsas eksleva suu
ei suure ega väikese
on minkind põleva kuseloigu kuma
mille tagant
paistab kehitavaid õlgu ja õlgu ja veelkord õlgu
iga järgmine paar kehitamas pisut vähem kui eelmine
kõige lõpuks liikumatuna
roosa veidi sadistlik kolmnurk

Keedusoolast sõdurite vaikus
keda pedantne äike
on rivistand üles taevaservale
kuna laualamp
ketrab meeleheitlikult vilkudes
oma naeruväärselt pikka lõnga
ja miljonid jalad trambivad mere pehkinud 
                                     tantsupõrandal
ah liblikate huumorgi
ei suuda peatada uut
ujedat päikesesüsteemi

 Romantiline päikeseloojang
 
Ilma varjude hiigelpõrnika teadmata
püstita torn
karmiinseist kristallest, avarad vahet täis lumelõhna
noorus mis vihkab mere nilbusi saab alustama oma 
               transtsedentset alatasa sahinain
               häirit und tema tipul
näe juba maastik libistab kätt
üle oma kiltkivist soengu, aeruta, naerata

Püstita torn vassi ära aastaaegade lõng
säe kergeid kolpi üksteise kõrvale
lõputu meanderjoonega palistet õhtutaeva all
kiljatusega
astub imepeente raadiumist soontega vaikusejalg
                intsesti aardele
tõld möödub pimedast aknast

 Ustavuse õhtu
 
On kukkunud maanteele havide kuulus 
tuhasuline pilv Kes loendaks klaasi-
segude liigid või kunas avastuks 
karikakrate menstruatsioon
mis joodab põua kääbuslikke hunte
Vares põlemas jõekaldal Ta eest
libiseb mööda paate linnadega
kus päev on täis herilaste valesid
ja öö variseb märja liivana
majade korstnaisse Hobuse suuks
on rõup kohisev uppund kaljude
kõnest Ei peatand päikse-lutika
varitsev silmus lennul vooruse-
granaati ning ajukäärude vihmas 
lahustub kullat koeralugrest loss
Minestand raevumeres kiikuv lest
osutub sildiks jääliustik on laste
hävimatu akordeon palistet
kaselehiga mis on tähtede
ja vetikate armastusest saand
teravad raudservad Siga-sõnajalg
ulatab käe tuvide teatrisse
ja tõmbab välja musta välgupõõsa
Tuleks ometi laev Uriinisambal
kevade kapiteel Asuur rebeneb
paberkotina Nähtavale ilmub
viletsuse valendav sõnn Ta peas
on kroon-mesipuu täidet tuulega
Ta tõstab sarvi Ustavuse õhtu

 Vaikus ja vägivald
 
Kord ammu ühel tuulsel jahikäigul
lõi minus õitsele kohutav õnn
ja maastik tardus Üksnes selle kirbe
veri veel ringles soontes sahinal
püss suitses järeljätmatult hagijas
ei haukunud kui vahtis pilvi lihaks
tihenemas ja kattumas nahaga
mil voogas meeleheiten sasit karv

Sest silmapiirilt paistis tüse torn
mis kiikus pikkamööda tühjuse 
ja võikailt rõõmsaist häälitsusist tulvil-
olemise vahet nagu hiidkäimla
higine päike tahras maad ja laotust
kuni ta äkki varjutasid külmad
vabaduskaarnad kandes minu silme 
ja raige pilte lippudena nokis

Hämarikus mis oli aiva helgid
nagu meri on uppunute hõir
mu kütikuub vabanes oma raskest
lõbugakoormat koest ma muudkui jooksin
edasi mööda hääletumat nõmme
kohates loomi kellel läikivad
söed olid südameiks ma lasksin neid
nii plaju et kodutee lõppeks rohtus

Kord ammu haarasin ma tühja peekri
ja trotsisin ta kalki väljakutset
sestsaadik uhab lõppematu sõõm
mu raudset suud mis sirab tähistaeval
ja kui mõnd liiga sooja udukogu
naeb reostavat maailmaruumi ööd
sõnastab raskepäraselt ja selgelt
MA EITAN SURMA KUID MA JAATAN JÄÄD

VESI JA TÄHED

 Ei ole ulmi
 
Ei ole ulmi

On üksnes luu
kõigi luude võti
kõigi peade juus
ainus ahne pilk
sulet lau tagant
taeva jääv kee
reetlikus kaelas

On üksnes järv
õnn meevida kätt
käe õrnust raevu
sõrmest saab voog
küünest saab kala
jää pole mask
kivid on leegid

On üksnes nööp
kord rüüde pihk
kord tuulte tald
kõvem kui süda
toa-embrüo esik
pilditu peegliga
saja niidi sõlm

Kass kes luurad
videviku tuvi
puud kes kaote
koitude lumme
ei ole ulmi

Kui oleks päeva
kuidas saaks uinuda
kui oleks ööd
kuidas saaks ärgata

Ei ole ulmi
/font>

Valge linane kangas 
nagu purjus kiir
lehvib soojas jääpangas
sünni ja surma piir

Meri on uppunud merre
laual tantsib toit
aga kivide verre
ilmub ähvardavalt koit

Hakkavad rääkima rabad
taevas hammustab puud
kaunid jäigad ja vabad
rändavad kehas luud

Liisund on magus õlu
mida jõi kalmistu
päev-öö enam üksteist ei võlu
ööp tõele kalmistu

Külmas õiglases udus
hõljuvad su käed
kala kes vaipa kudus
võtmena muigamas näed

Ööp sinu kurdis kõrvas
avaneb sulet sõõr
uskliku suitsu mõrvas
haljastub korstnalõõr

                            Erik Lindgren'ile
Maastik rabeleb hommiku võrgus nagu lind
sa näed kiisaparvi laotuse varjuhaudades
pilvede kergeid vasaraid, tuult puhumas mullas
kõik mõistatused on ühtviisi karged ja valged

Põõsaste huuled varjavad üha valjuvat kõnet
küngas on tõeline, surm määratusuur aga kauge
kiili lend elustab hetkeks ammuse raevu
sa näed merd tõstvat pead mahajäet kivimurrus

Õnne lõimel õhu virvendav kude Valu peen
nagu tolm Veri lebab naerdes murul kesk vaikust
kuna torm raputab ilmsiulma pöörristi
kuumem kui rohutirtsude lõõsk on sinu lumi

 Päevast päeva ööst öhe
 
Ma eitan et pildid 
häviksid surmaga
eitan et asuur oleks
ja pilved aina rändaksid
see kes tahtis alistada
esemed igavikule
näeb kuidas esemed 
alistavad igaviku

Neiu seisab peegli ees
kus tema peegelpilt
särtsub nagu kirikutorn
vuliseb nagu torniuur
mõtleb oma kallimale
kelle väsimatud peod
ajavad usseina nahka
pärast iga paitust

Kala ja tuul on kaksikud
nende läbipaistev tusk
mis tuksub naeru südames
sulatab kivid viinaks
linn tantsib igal kesktalvel
kui pakane on sulgend
aknad-silmad ja uksed-kõrvad
ja majad jäänud magama

Suur lõke hääbuvas laanes
puukoorest kuradeid
hiilib selle ümber
ulatagem neile käed
koondugem ühiseks ringiks
kesk korisevaid tüvesid
inglihelkide kiuste
mängigem lainte mängu

 Lapsepõlv meheiga vanadus
 
Kaalud verises rohus
kaks linna kaussidel
ühe tornid teise kaevud
ühe koerad teise udud
kaalukeel purustab
suutus suudluses peegli
mis heiastas lõpmatust
tuulte valevas koopas

Lõug kritseldet kivile

Raske kullat fallos
haljuse maskeraadil
Taeva juuksed kleepund 
päikese jälgedesse
kõik pihud on sulet
nüüd on tummuse orgia
kõigis mootoreis krigiseb
aja liivane õli

Lõug samblast habeme all

Eesli unustet kõris
lumine linnutee
tema hingus on lüüme
nagu ulmakaskede toht
tema süljes ujub laev
kapten pasunaist silmiga
läidab ükskõiksena
puuriida oma kolbas

Kivi veereb lõug on selge
nagu ei kunagi varem

Surma läte puhtais pilvis
hea laps volbuse akna taga
päike unustas lumme
oma kerge oksliku käe
pisarad on ulmade värvi
herilasel tuvitiivad

Läbi sinu õlest rindade
puhub kustuva tähe hingus
kevade koolitahvlile
on joonistet sinu laup
millel kumab vaikuse õun
sinu abstraktsed juuksed

Lille sõrmil natuke verd
kivid läituvad sosinast
linn hoiab oma tolmunud huulil
tassi fantastilist vett
meri täis älniduse purji
varga seljas lõplik kuub

 Enesemõrva linnud
 
Ma tean mis on õige ja paberlill
kordab mu sõnu Valgusjõe laintel
liugleb mööda opaakseid laevu
liig agaralt pimeneb õun

Kerguse raskus osuteita kell
kogu mets on hea ja tolmune
nii ammu kalade raudne mäng
nii vaikne see kaetud laud

Lõplik volbus Inimtühi esik
täitub vaevatult tähtedega
postkaardi all liigutab end vulkaan
laulda liig kaunil häälel

 Veksel
 
Tolmunud kirjutuslaua kohal hõljuvad fosfeenid
paat nagu liigkerge kivi
lagund suvila mida metsviina lõrin kaitseb remont-
              tööliste eest
                                           
Kas on kunagi silmat väiksemat päikest laotusel
kas on eal surut huuli
huultele mis meenutaksid nõnda tuulevaikuse pärakut
suurt uhket ja avalikku

Aegamööda lahustub suitsus
sahariinikristalle
metsavaht on tundmatuseni moonutanud puude
             nöojooned
                                     
Miks jatkub maos
allaneelat vabanduste sahisev tants
miks ei suuda ma 
kustutada iseennast nagu ma kustutan oma sõnad

 André Gaillard'i kääbas
 
Vosvorestseeruv käsi sügisvihuris
üksildase kõri ümber
rahn liiga suur mahtumaks päikesesse
tähistab algusetut lõppu
ja lõputut algust

Rahn kes ilmund
habisevaile armunuile
tähtede hambus
kui ihud pragunevad ja silmad sügavad loomi
seebikivist kroonega logisemas laupadel
rahn kes külvad kõrves ristteid igale poole

Ah et peeglikildudest
saaks ometi kord tõde mis valgust ei vaja
ja et lume või kokaiini tuisk
mataks nood vagad roimarid
kes voolivad südameid sinisavist!

Pikad pikad on maastiku sooled
vaene talvine liblikas
midagi pole sul peale tiibade rauahelgi
midagi peale selle rahnu
mis saab ükskord muljutuna puruks
kõik mil pole vaikuses kohta

Ma hajun laiali üle oma laua
ma hajun laiali üle lagendiku
ma hajun laiali üle oma elu

Mu substants on nii hõre
et ta vahedes süttivad
väikesed hämarad tähed

Nii kergena uiskleb mus aeg
surnukskülmund ulmist liuväljal
et leinav saatemuusika
on jäänud tast igaveseks maha

Ma kogunen taas keset oma vaikuse kaost
ma kogunen taas enesemõrva päikeses
ma kogunen taas enesesünnituse kuus

Saar mis on õginud mere
saare südames sammas
kalust ja vrakest ja adrust

Sammas nagu ähvardav võti
saare logisevas lukus
suitsupilvena samba kohal
minu peagine kättemaks

Ma seisin oma meeleheite dzhunglis
ja hakkasin tegema sellest masinat

Aurukatla tegin ma leitsakust
mis ümbritses õhutühjuse mulle

Kangid tegin ma puutüvedest
mis nagisesid maadeldes oma varjega

Rattad tegin ma mudalombest
milles peegeldus taeva älnidus

Rihmad tegin ma madudest
kas tahtsid pageda dzhunglist ega teadnud kuidas

Ma panin masina käima
ja edevusest käia täpselt nagu elav dzhungel

unustas ta minu ja laskis mul sammuda temast välja 
ja käis ikka edasi

Pilkamaks valgust
mängis vari
oma surma
põgenes puu alt
tõusis taeva 
vajus mulda

Üilkamaks varju
mängis valgus
oma surma
peitis enda puusse
salgas taeva
salgas mulla

Pilkamaks valgust
pilkamaks varju
mängis puu
oma elu
emmates koorega
olematut tüve

 Paul Valéry mälestuseks
 
Pimedad lilleaiad pehmed kaljud
tuvilennud kägistamas oma 
palavas võrgus jaanuaripäikest
Äkisti ainsaks hetkeks vaevatumalt
inimvisand eraldus valgelt müürilt
ja koondas enda palgetusse näkku
õhust kõik tolmukübemed mis mõtlid
sinitaeva igihajali mõtet
ja mitte-olla lihtsaks sai nii kuule
kui järvele ja kõikjal laius kõrb
mis kätkes kerge hiigelpähklina
rohelust tulvil võimatumat lembe
Ning ehkki külma suitsu imbus seintest
oli sel hetkel tempel tõeline
sest tühjus polnud eales veel nii täis
terendavaid kodukäijaid kes naersid
ja laulsid otsekui merelik iil

    
 Pornograafiline
 
Rohkem neil ei ole vaja
kui see muutumatu päike 
kui see järv alati valmis 
uputama musti leeke
mida neis puhuti süütab 
nende lapseeea mälestus

Lainekukrud rahast pungil 
taamal lame rand kuna nad
armastavad paigal venes
leislik aerupaar sarikaiks
sinitaeva katusele
mis neid tähtede eest kaitseb

Järjest kahanevana õnnes 
tolmugu su süda
lembides vaid veel teineteist 
unugu su huulil
igaveseks asuuri suudlus

Veel enam kui tuiskliiva
kui jaama-ooteruumi tonte
kui loomi karjamaal
kes söövad paljaks oma varjud
vihkan ma sind

Heatahtlike tegude soos
määndugu su käed
su lumiselt vilkuvad silmad
kandku kevadtuul
mälestuseks sigade ette

Ma vihkan sind 
mu vihkamine on suur võti
mis avab ukse kaljus
et juurtesammul sammuks välja
võidukas pähklipuu

Üle päeva peatunud jõe
öö laiuva kiviaia tagant
läbi talve higirätiku
keset luist suve
mustavad su ripsmed 
pajud mu valu niidul

Sulgeda rimp sinitaeva ees
su naba paemurru põhjas 
suitseb ja häälitseb sirtsuna
täringu tahkudel peegeldub laas
laas nagu roostes võti
laas kus rahe kõneleb tõtt
laas palavikus kätega

Su varbaküüned on tähtedeks 
vihkamise pööningul
ma ei unusta liblika laulu

Ma tõstan umbrohtund põllu
välja horisondi silmusest 
sõnadega tähitet laotusele
näen linnusulgi kasvamas kõrbede liivas
meresid naeratamas vulkaane nutmas 
loomi tantsimas jahedate välkude all
ümber tuulikute igaviku

Langevaist lehist koordub su selg

Ma seisan tolmun
nugade õhutühjas maastikus

 Mööblite emanatsioonid
 
Kella numbrilaual tiirlevad
osuteina kahe käe varjud
ons öö ons päev
kaugel leegitseb saarepuu
kondid millega on segat pilvede rusud
mu taldade all mõistavad mu lembe 
paremini kui sina 

Silmad kellele tühjus om tuttav 
huuled kes joote tuhkkuiva viina
teie pärast
joonistaksin seinale suure inimkontuuri
pageksin tulevikku kalasoomused seljas
võibolla naaseksin kunagi
surma varblastega nokkimas mu peost

Ons talv ons suvi
lumi täidab pikkamööda mansardtoa
kus päike ripub lambina laes
paari-kolme viha-
ja hullusepuust intarsialaekasse
on lukustet kogu rohelus 
sul pole merd-võtit

 Tornid ja pallid
 
Tornid ja pallid
lootus ja muskus

Põhjavajund laevale 
saavad varjest madruste silme all
uued asuursed purjed

Kassikullane armunu
käänas jalutuskeppi
sõlme oma sõrmede vahel
Pealpool katuste hala
jahe igaveseks ununev 
suitsukiharais aiapidu

Tornid ja pallid
sõmer ja eeter

Älniduste tolmund metsas
peole liimivad lehed
Piki maanteede tuulelehvivat paela
olen jälgind su juuste lõputut pagu
pilvisse tõusis
sinu suu vahedatiibne kiil

Tuvid magavad naeratavad
pimedais peeglites 
kalju vihma ja lõkke ringmäng

Tornid ja pallid

 Esmaspäev
 
Meenutades oma soengut eilsel tantsul
töölineiu
sööb kui leiba suitsust laotust akna taga
nutab naerab
meelitab merd et see hiiliks tehasesse

Käekell kõhkleb
masin laulab oma transtsedentset laulu
veri veri
kunas saad sa läbipaistvaks neiu soonis
käekell tõttab

 
 Tütarlapseakt

Reied magav merehädalistepaar
vraki härmatand aurukatlas
kümne varba-ämbliku varjud
laskumas läbi säärte kergete
ulmasõelaga sõelut pilvede
mööda kuunähteist kerdat niiti
taldade tuulesele kiltmaale

Peopesad muruga kaetud peeglid
läbistet sõrmin-ojaden
kus hüpleb lutsukivena pilke
küüned linnusulised tootemid
vastu õhtutaevast mis toetub
õlgade petlikule kaljuseinale
tuikuva pimedusrongi tuleku eel
piki selgroo siksakset raudteed

Puusad klaasist haavalehed
rüütuvad uduste tähtedega
liblikatiibu ujumas kraatreis
mis on avand rindades-vulkaanes
hetkete kihav kivirahe

Naba sulguv ning avanev puri
tuuletul minestusjärvel
tõugata kuristikku horisont
lennuk sulamas keevas vihmas
maandub metsa habetet maski all
sosistavale kaevandusesuule
haljusesooni kumab käikude
seintes, naeratusega peatub süda

 Portree
 
Kahtle selle näo tõeluses 
laubakurdude lakkamatult sõlmuvais paeltes
lõualohus kus magab surm
sõõrmete tontlikus tasakaalus
kuni näed suust tõusmas haljendavat pilve

Soengu tuhmilt läigatav julgus
kõrvad on imeväärsed veskid
tapeedist taust
hakkab matkima merd oma rahutuses
silmade ainus pilgutus vaigistab selle

Page meelekohtade eest
mis kumisevad nagu kilbid
ulma mõõgahoopide all
hõõguvi udemete eest taevasinisel ülahuulel
kaela vesipüksi eest

Varsti pöördud sa tagasi
nägu on selge
põskede tõde nagu kaks suvist kaljut
kulmud kaks vikerkaart
üksnes raami varjab õrn udu

 Une baigneuse de Renoir
 
Ta lamas lõunapäikeses rannal
tuul paitas südant ta rindade vahel
ta heledais soonis tuikas meri
ainult juuksed säilitasid veel ööd

Nii lõputu luidete pilvelik ränd
nii kaunis lainete tasakaal
kergelt paotusid ta hõbehuuled
kui kõnetas liiva nagu last

Ta hõrgukääruline aju
tervitas roosina laevurit
ta lamas ja üksnes ta vari uitis
põõsas taamal oli sündind ta ulmast

Äkki kajakakarje säde
praksatas ta sõrme traades
ta tõstis pea ja langetas jälle
nagu lailanuks ta vahtraleht

Ta suguõõnes puhkas leige jää
agude ja ehade suhkur
musta verd immitses kivist ta ees
veel ta naeratas leebelt vastu

Kui suve mõrvarlik kristall
ärkas oma haljendavast unest
päikese röökeist püstitus eetris
üha tihenev sammastik

Ning taevas nagu sinine lõke
nagu siniste kiskjate parv
suitsu tõusis ta siniseist pilvist
haavu avanes tema puusades

Nii lõputu luidete pilvelik ränd
nii kaunis lainete tasakaal
et toppides oma südamesse kätt
tema tahtis sest hinge heita

 Virmaliste kõlblus
 
Lagendikul
mida palistavad seebimullest kaljud
lookleb me rada
kanda kevadet ja sügist müntidena taskus
tunda pilvis ära sisikonnad
naerda
virmaliste kõlblus soonis

Ma vestlen su rindadega
su lootus silitab mu juust
kibuvits
ta õied on tuule ustavad silmad
möödudes puudutame teda
nagu sõeluksime läbi sõrmede
une liiva

Maa meie all on vaba
lõpmatult malnis ses hetkes
kus tunnistab merele tõtt
rännata
õiglase päikese
ja varjude leebe hulluse vahelduses
mesilassumin

Me kaome
koidu õõnsaisse raidkujudesse
ja ilmume keskpäeval taas
juua õhtute verd olla õnnelik
tähtede puhangus
lällutab
me habras taimelik laps

Veidi lund horisondi ripsmeil
embus
nagu pärijõge triiviv paat
sinu aju on minu süda minu süda sinu suu
maastik hingab
sisalikud siksaklevad ringi
leiged välgud kividest taeval

Leekide jume muutub 
suur järv
kus kalade au on kirjutet lippudele
me vaatleme maagilist sütt su peos
sosistame
mets taamal lehvitab tiibu
ikka edasi

Me armastame teineteist kaua
aastate pihlad punetamas teeveerel
kaua kaua
mäletamaks
sel väga kaunil ja päikesepaistelisel talvepäeval
mil kägistame teineteise
et oleme olnud inimesed

 
MIKROKOSMOS
 
 Sissejuhatus
 
Siledal kaljul peegeldub päikesepleki struktuur Eksis-
                                                        tentsid
kes hulgute pajuvilede labürindis eksistentsid
keda juhib äikese prehistooriline eesmärgitus
lubage võtta teilt üle nõgine valvekorra-laegas

 
 Viilipuru
 
Üks mahakriipsutet sõna teise järele

Küll on must ja luine
see lõputu rand kus kummuli paatide all
magavad kristalsed naised

Heita meelt nagu heidetakse täringut

 
 Laps leiab maanteekraavist kummuli suitsusamba ja poob enda ämblikuvõrgus
 
     Päike ja kuu
     
     Kas tõesti?
     
     Agamemnon
     

 Mänd
 
Mänd
suvisel merekaldal
täis pidulikku jäikust
seniidis päike
piserdab sulle oma kuldset kust

Sa ainult naksud tasa
kuna liivarand hävitab aegamööda mere
ja meri hävitab aegamööda laotuse
ja laotus hävitab aegamööda liivaranna

 Koer
 
Koeral on jõuluõhtul kompvekikarpidest keha
ja lapsed jõulupuu ümber naeravad
kui ta kargab ringi lagunedes oma osadeks
aga vanaastaõhtul
kui karbid on söödud tühjaks
koguneb neist uuesti koer
kes neelab ainsa suutäiega kogu järgneva aasta

 Juuli 1941 Tartus
 
Tolmusele taevale 
silmavee vikerkaar
ilmunud ühendama
surijaid joobnuiga

Kivi taldrikul
akna taga näljane sangar
haakristi kisad kurgus kinni

 Õhtune karjamaa
 
Tuulevaikus kägistab
karjase suitsvat laulu

Karjane vihkab loomi
kuid ta silmad on hellad
üksikust puust
naeratab talle vastu muldne nägu
üleni kaetud särava räusaga

Eemal maanteel 
käib tagurpidi üks naine

 Lühisulg
 
Liiga enesekindel on päikesekiir peeglite saalis
liiga hell on igaviku vulkaan ülelendavate lindude
vastu liiga kerge on surm ja ometi liiga raske
terasmulle tõuseb salaja sünnitusvee põhjast

 Röövliromaan
 
Lõkketule kohal võimas irvitav laotus
mängida rõõmu raudkeelset gitarri
salgamatu kabel kahe põrgutee ristil
Silmad nagu roosid nagu naelad

 
 Aastaajad
 
Talv langeb valge nõena ulmade korstnaist
kevad on hõõguv kala kes läidab ujudes veed
suvi täis salamõrvu ja täis pilvede sära
sügisel alastuvad puud nagu armunud

 
 Mikrokosmos
 
1

Meri naeratab
nurm tuhastub
linn tantsib
laotus jookseb verd

Ma segan kaarte
ega saa hävida

2
 
Tuulehoo joodud
kividega ehit
uduga vereks
äikesse armund
kaladen mõrvat
maetud puuladvas

3

Kaks lindu õhus kaalukaussideks
vihtideks südamed nende rinnus
kaalukeeleks päikesekiir

4

Kuula tähti trampimas ennatult jalgadega
pimedushetkel mis saabub igal keskpäeval
ja on nii lühike
et kiired ei ole
veel jõudnud päikesesse tagasi
kui ta juba lõpeb

5

Seisan selg vastu seina
mind ründavad meri lilled ja suits

6

Suu sulet kerge antiikse pitseriga
templivare püstitumas
hammaste tantsivaist kivest

7

Vang maalib oma näole tähti
ja teeb oma suumulgust kuu
tema öö on põletand kongi
ja narist ta all saanud lind

Vangil on samavõrra õigus 
kui on trellel ta akna ees

8

Uks lukku
luugid ette
kell seinalt maha
õun vaagnal päikeseks
sinine taevas lakke

Äkki on õhtu

9

Vihmaeesriide ees nõrkuse hõbepalee
taga mets kus puud on julmad ja igavesed
öö saab olema selge

10

Akna huuled
ukse niuded
öö täis päikest ja tormi

11

Suudlus mäetipul
tarbetu hämar

12

Armastus on nagu veest nõretav mõõk

13

Kalmistu nagu linnusuline võti
verd ja õunu vaagnal
magusa rahe all kasvab pappel
vaikida armastada

14

Päikese südames 
pole armastusel
sõnakestki öelda

Armastuse südames
pole päikesel
sõnakestki öelda

Viidika südames
peavad päike ja armastus kahekõnet

15

Ükskõik 
kas leiad minus enda
või leiad endas minu
talumaks seda leidu
on vikerkaar liiga habras

Sa näed teda purunevat kildudeks
kes liitis ühte pilve ja päikese
su käevartest saavad piksevardad
kuid asjatult ootad välku
sest vikerkaart pole eales olnud
ega pilve ega päikest

Ainult meie kaks oleme

16

Joostes hullund semaforide metsas
mis andsid läbisegi mõttetuid signaale
ja otsides taga oma kadunud verd
vaatasin lõppeks üles
ja nägin sind kiikuvat tähekiigel
pidulikult muretuna
olemise-olematuse vahel

Kaua vaatasin nõnda

Kui langetasin pilgu taas
oli semaforide hullus
muutund suureks pimedaks aruks
mille pimedusest tõusis mu vere
hääletult lõõmav leek

17

Kurt ja pime armastetu
prisma kes murrad päeva ööks
avalda mulle oma struktuur
püstitu ja varise kokku
varise kokku ja püstitu
nagu keeletu paabelitorn
kuni julgen emmata sind
kartmata su pead ilma näota
kartmata su tohutut südant
kartmata kaotada oma elu

18

Külmist rõubust naine kes seisis
sinu liig kauni elu lävel
tema suu oli uni ja seiklus

Mäletad kuidas embasid tema
jäsemi hajuvaid koidupilvi
sumades põlvini veel meres

Tema rindade tumma vabadust
säilitid kaua oma rinnas
kuni selle õgisid õnned-peeglid

Kuid tema niuete kaljumäestiku
taasleiad kitsena ühel keskööl
kui oled mõrvanud kõik tähed

19

Ma otsin seinapragudest su näojooni

Ma läidan aknakardinad ja ma nutan

Ma vannutan tolmu ja asuuri ja verd

Elav linn täis
valgeid kalu
linna laibas
suur võtmeauk

20

Varemeis pilvede all
keset kehatut haljust
lume deliiriumis
liiva keelatud tekstil
armastan ma sind
jala küljes allika ahel

Nägu vastu tõtt nägu vastu su tuult
püstitan ma samba mida peegeldab su surm

21

Sa põletad varjude kütkeid
mis köitsid mu ulma liikmeid
sa uputad päikese tropi
mis täitis mu ulma suud

Sa õpetasid mind vihkama
kahvatuid surematuid linde
lembe mis ei julge olla
hirmus, kalade tumma valet

Sa heidad kaevu mu julguse
kus ta muutub keevaks auruks
sa lood pimeda täheparve
mu arguse mustast kruusast

Sa viid minu tormilinna
täis sadu tuhandeid kajasid
iga kaja on suur maja
mille ukse murrame lahti

22

Hämar ja lihtne su hääl
keset tuhanded torne
mida lahutab vaikus
ja mida ühendab tuul

Verejõel sinu süda
suure lumise laevana
liugleb kallaste vahel
kus kasvab ihade muru

Hõõguv vasesoon kulgeb
läbi sinu varju kaljul
kui päike muutub inimpeaks
ja maastik tunnistab tõtt

Meie surm on tähtkuju
me armastuse taeval
mille on puhastand tolmust
lindude kannatlik leek

23

Sinu huuled on haljad lehed
mis kasvavad tulekahju kergel
öö marmorkaljus juurduval puul

Su rinnad on vasksed pilved
mille helast hakkab vahutama kõrb
ning jää jõel killuneb liblikaiks

Sinu häbe on vanglaaken
kustkaudu laotus su sees lööb roimarit
näkku ja vabastab ta rauust

24

Ilus suvi
minu ilusaim õde
õitsvate kubemekarvadega
üle päevade jõe kaardub
sillana me ilus intsest

Ma väsimusviive täidab äike

25

Ma ütlesin sulle et maailm pole maailm
sa ei uskunud mind ja põlgasid täringuid

Ma keelsin sind magamast tuulevaikuses
kuid sulle oli pehme ulmatu une tolm

Ma kuulutin ette su esimest surma
sa naersid mulle näkku veel pärast teist

Nüüd põleb su laubal pöörleb su soontes
häbi olla suudelnd seda mida ei ole

Nüüd hüüad sa tagasi kriidisel kisal
pilte mida sa küllalt ei usaldand

Nüüd tead sa et loobumus ning lõbu
on käärid mis lõikavad su pooleks

26

Pikk on maantee tulbad on leegid
väike käsikiimlev neiu
kahelpool sind neelduvad linnud
kaljuseinte igavikku

Vahest mäletad veel talve

27

Sa kannad preesina hävingu rõupa 
keevavee voog rebib munakad sillutisest
mille üle kergena tõttad
asuuri mõõk su kohal ehib end roostega

Ma kirjutan õhku su rõõmu suurt tähte
nägu pööratud kõrve poole

28

Sultan on muutnud oma haaremi odaliskid
                                  valgussignaaleks
mille abil kõneleb öösiti paleeaknast surmaga mäestikus

29

Sõnade pimedas labürindis hulgub leegitsev vaikus

30

Valgus ja vaikus
puhusid kuristiku sarve
kord üks kord teine

Kuuldus pime ja pidev heli

31

Vaikne nagu jääminek hirmuulma jõel

32

Surnud lapse silmis peegelduvad koidud ja ehad
nagu katkematu lause ütlematajäänd sõnust

33

Kõigi telefonide juures seisab igavik
ja tahab saada ühendust iseendaga

Juhtmetes ringlev veri summutab ta hääle

34

Pilkude valevõtmed
tähtede lukkudes
tähtede valevõtmed
laotuse lukkudes
laotuse valevõti
millele lukku ei leidu

35

Laps vaatles huviga Ei-Millegi masinavärki
ja tahtis sellest saada endale mudelit leluks

36

Halb laps palus põhjatuult
kustuta koerte laternad

Halb laps ütles vennale
mängime palli vaikusega

Halb laps kisendab abstraktsuses
jalad mu linnud juuksed mu kalad

37

Kõigil lukkudel peegelduvad
surmamaastikud
nende soojad ja õõnsad kaljud
nende ülerahvastet linnad
nende kaunid ja madalad puud
nende magedad ookeanid

Võtmeil ei peegeldu midagi

38

Kastrul ja raadioaparaat
tindipott ja preservatiiv
riidevarn ja viinapudel
pilt seinal ja klosetikauss
kõigile vajutet
olematuse lilleline pitsat
kõigist tõusmas taeva
olemasolu alasti tähtkuju

39

Jahe verine täpne kevade masinavärk

40

Pärisjõge
vastutuult
laulab sünd
lõhkeb granaat
lehvib taskurätt

Vastujõge
pärituult
laulab surm
püstitub torn
valitseb headus

41

Jahipüss tulistab vahetpidamatult
ja lastud loomist saavad üha uued sõrmed püssilae
                                            ümber
                                            
42
                                            
Sõjal on sümmeetriline nägu
mille rütmiline tõmblemine
kajastab meeleheitel planeedi tiirlemist kolba
                                         vaakuumis

irvitava päikese ümber

43

Tuules sureb üks kivi
helkide kae silmil
kajad lõhkumas sisikonda

Kalendris sureb üks talvepäev
kägistet teisin päevin
kes kadetsevad ta külmust

Minus sureb üks puss
pea südamekujuline
teras taassünni lootus

44

Järve lainetes 
ujub põua ajal paar lõualuid
hammaste õõned täis ööd

Imikud kaevanduse shahtides
kardavad verd
ja naeratavad nõrgalt

Võika tolmupilvena
tormab kevad trepist üles-alla
jõuluõhtul

45

Suljuva linnuparve restil
praeb elusalt pilv

Päike teeb süütut nägu

46

Päike-lõbumaja kesk sinitaeva lõbutut linna
                                
47

Talve tõde ja talve vale
kaks kera
teine neist täpselt nagu päike

48

Merelik lõke keset tühja maastikku
tolmu tondid on kogunend selle ümber 
et armastada üksteist hetkeks

49

Sjöar av skratt och döende fjäll
en smutsig himmel med rena moln

50

Rumal tohutu poolik hõõguv avalik tolmund

51

Hurraa ellipsi fookustes
tärkab kaks mõttetut lille
hurraa flööt laguneb äkki
tähtede väljaheiteiks
ja virtuoosi jahmatuseks
hurraa kala on higine

52

Lumi ja äädikas on puujalg
seisev tornikell ja must kala
kannike ja hirm ja saksofon
tondi kõrv tühjas pudelis
otse ja viltu ja üldse mitte

53

Käimla kus pummeldavad
vaheldumisi tuli ja jää
käimla Isssanda ainus voon
range ja sarvprillitet
käimla kevade haljendav puss
käimla surma must jalgratas
oh mattu üleni lembesse suitsu
oh paistku ainult veel
katusel klõbisev kirjutusmasin

54

Tuul on süda
süda on nael

Nael on lammas 
lammas on järv

Kaks sõdurit
üks neist sõdur

55

Härg-õunapuu ja täht-kalaluger
raamat-raamat ja neiu-turbasuits
viiul-täi ja mootor-kelk ja lõvi-tuul
leib-hullumaja ja kärbes-igavik

56

Ümberlõikamise muusikas
saab ümberlõikajast kuupjas päike
mis särab paatosliku mere kohal

Ümberlõikamise muusikas
saab ümberlõigatust vaikne vulkaan
mis sülgab aegajalt rumalaid linde

Ümberlõikamise muusikas
saab eesnahst lüüme rott
kes jookseb viljaaidas ringi
nagu tükk taevasina

57

Rannal täis poliitilisi kive
hulgub punaste huultega puu
ning kajakad teotavad jumalat

Rannal täis poliitilisi kive
on vedurijuhil külm

58

Kolmandal päeval
laguneb küün
hein tõuseb lauldes
linnutee rüppe

Neljandal päeval
kivineb meri
noorkuuga näoks
naeratab madrus

Viiendal päeval
jääb koju sheff
seinakell haarab
võimu büroos

59

Päti sinitaevas täidab öise tänava
surub kordniku keset sõiduteed põlvili
ja muudab ta põõsaks

60

Kala ja lill ja kivi
sõid tähti
ja tundsid kuidas stellaarne substants
valgus laiali nende kehades
ja vestlesid muiates selle üle

61

Väike kass kel on suured vurrud
su käpp juhaatb tuulte koori
tähti langeb kui sa lööd nurru
ookean peegeldub su silmis

Mõnikord küsid sa endalt
miks sinu saba sind kardab

62

Koerahaukeist ja sünnitusvaludest
lilledest kullast ja tormi-iilidest
said kleit ta seljas
sära ta silmis
päevad ta kalendris

Ühel ööl ilmub talle unes
jahe tundmatu lüüme fallos

63

Vee all kulgemas
nukruse orelipunkt
kullatud laotusel
kaks raudset silma
         
Oh veretu koer
oh lumi kes sööd kive
öelge kust puust on nõrgunud
see õhuline vaik

Tal on roima helk
ta venib naeratades
pilvist on saand lugred
ja kevadel on lips

Vee all kulgemas
nukruse orelipunkt
kullatud laotusel
kaks raudset silma

64

Vaod laubal muutuvad ojadeks
nina tõuseb õhku linnuna
tuli kandub suust kopsu

Lips nagu sammas

65

Ulmade sööbivad nired
üle põranda
kus tants on tardund julguseks

66

Kaks vetikat on tema silmad

Kaks unund mõtet on tema käed

Maailm on tema vosvorestseeruv selgroog

67

Algus nagu torn
jatk nagu nõretav päike
katkestus nagu põruv samm lagendikul
uus algus nagu lendav mets mille tiivult variseb kulda

Lõpp nagu äike Marsil nagu taimede mõõk nagu
                  lüümimatuist kividest lüüme müür
                  
68

Sõda köögis on lõppend

Valge sõdur heidab rõõtsakile põhjavette
must sõdur hakkab lendama pööningul ringi

VÄLKUDE VARJUD
 
 Kaberneeme
                 Et c'est aux foules de comprendre
                  La faiblesse des meurtiers.
                                    Paul Eluard
                                    
1

Meil pole kuud meil pole päikest
üksnes metsõunapuu vili
koor jäisesse higisse kastund
liha põlemas ilma tuleta
see üksnes ja selle lootus
murda kord läbi rõhuv kest
ning laenata tuulilt leek

Meil pole jalge all taldu
mis oleksid omad
üksnes heiastus voogavast üdist
tagant paberõhrda maakamara
vihkamise sõnatus peeglis, vihkamise

vennalikus peeglis, selle
lumetumustas detsembris
täis okstele unund lehtede värinat

Aga mahlade tõus latvade poole
uueks hirmsamaks õitsenguks
üles juurtest kolpade ja nende ulmamata-
jäänd hirmuulmade embuses

Aga halastamatu asuur
saabuva märtsi pilvelae
järjest järjest
laienevate pragude vahel

2

Mõrvarite silmad on väikesed
ja vähenevad pilgust pilgusse

Oma rotimürgist on nad teind oma loorberite ja
                  palmide klorofülli
nende rotid laskusid tähtedeks nende maa-aluse
                  vastastaeva võlvile
                                
Neil on jäsemed voolitud
oma usu hambutu kraatri
ammukivistund laavast
küll nood reedaksid oma rümbad ja pead
kui aga teaksid neist ainult

Kaberneeme
sinu uttu uppusid mõrvarite nahkhiirlevad karjed
jättes nad üksi oma sisikondade korinaga
kõride tühjus ammuli
vastu kohkund lindude abitut naeratust

Õieti pole neid enam

Muudkui et nende soolte sõlmuvad keerud
on lahtiharutamatud nagu potilillede juured
umbseist pottidest ulmatu surma umbseimas

3

Tuiskliiva hääletult varisemas
umbrohtund vagudesse
õuduste jäiste lõkete valgel

4

Oi välgusaua lehviv unustus
kuristiku kohal mis saab neelama iseenda
äestava vihma kiretus raevus

Oi raisakulli andestav nokk
selle võlvul juunisoe öö
õõtsuv meri uhab kauguses selle servi
taevas ja maa liituvad nende sulgumisel
oi tema pugu emalik üsk

Inimesed teie kujutelmade lumetund kaljumaastik
teie lootuste plaatinasoon
selle tumedalt vilkuv kulg
aastate valusas lõhangus
teie une ja ärkveloleku süttiv ja kustuv tähtkuju
ärgu raskugu liiaks tuhast
mis saab hebenema teie kingadele
rajude pöörlevalt koldelt

Kauaks ei saa jatkuma seda
hajumaks hõljudes
sammude kaja mööduvusse

Haarab tantsijatar päike
sülle Kaberneeme su tardumuse
oma rindade linguval lennul
lätted avanevad sus palistama
tema niuete igavikku

Ärge raskuge liiaks

      Helsingi - Luleå - Kummelnäs, suvi 1943.

                             
 21.01.1924 - 21.01.1944
              Porque tu has muerto para siempre 
               como todos los muertos de la Tierra,
               como todos los muertos que se olvidan
               en un montón de perros apagados.
                              Federico Garcia Lorca
                              
I

Kakskümmend aastat: kümne sõrme
ja kümne varba jäljed tuhal

Lund sajab

Kerged on kaljud mis ujuvad
ükskõiksuse klaasjal merel
nii kerged et tõusevad õhku

Üks neist hõljub me kohal

Oh vennad 
kus on nüüd meie ulmadest kuub
kus on nüüd selle terasest vöö
mida arvasime hirmsamaks
neile kes olid müürind kinni
meie ühise akna
reetmaga pilved selle taga
vormitumad igavesed
kui oleks armastuse jäine vihm
sõnade rihvelplekist majule
heatahte kirevas kõrvelinnas

Peotäis pimedaid leeke
keset väljakut
kus õhtu suri enne uinumist

Üle väljaku kummuli torn
torni tipus mõõk
kasvand tupega kokku

II

Moskva - päikse hüübind veri

Laotuse tolmusest koopast
ilmus tiiger vihast ja lemmest vöötidega
näljase ookeani laintes
süttis miljonitähene tähtkuju

Moskva - koera magnetiseerit keel

Lenin 
su raulade poorne rahn
meeteroride sõelaks
kõigi jügede kõik käärud
ainsa mürsu lennujoones
su raulade keev purskkaev
lootuse tuulsel väljakul

Moskva - haljendav käevars voolit
saastast võidujooksja taldade all

Tohutud laulvad pärjad
laupadest ja niudeist
pöörlesid lõõmavas lumes
mida sadas su älniduse-
puust nikerdet südames
kuna su raulade sõrmus
ehtis Venemaa sõrme

Aeg peatus su päeva vangikongis
mille seinu vaibatas soo
muutund äikeseks lindude naerus
veri ning jaa tuhk ning asuur
(su velpade võrdkujud me ulmis)
tasa sulgus taas määratu pung

Põgenev kala maskiga silmil
su peopesa metsastund järvepõhjas
noorkuu särav nagu soolhappene suu
sööbund su peopesa vapikilpi

Lenin

III

Udu küpsetab kõigil koldeil
oma külma leiba

Täna on kustund jälgede õhtu
tammed lendamas keset pilvi
mis kannavad raudseid kroone

Läve ees lamab surnuna kuu
vesipüks avat peos

Rännata tuulte pöörleva torni poole
oma vari heidet moonakotina üle õla
kuulda lätte-pakkimispaberi krabinat
läbi kivistund rohukõrte appikarjete
peakohal kaose hobukabjased linnud
sinitaeva kildudest nokkadega
astuda ja kõrbeda söeks igal sammul
südametuike tummis välkudes

Puud on mustad nagu lubi
soos kummitab eeter
jäämägi on lagund kärbseiks

Laava pimeda silmakoopais

Kortstnast ilmub esile kadund poeg
ähvardav kuldidool kinnitet sõrmusele
päikese trollid trellitet rinnal

IV

Stalin 
suitsuga täidet seapõis
päike mis öögib piduväljaku kohal
innal torni otsas mõnitav kärbseseen

Oh pisar täis vetikaid lõputult puruneval peeglil
oh kildudesadu tihedam kui surma blondid juuksed
mille lohisemise rada soos
tõuseb lõppeks vastassohu hirnuvate pilvede taga

Tähede pööningul inetu ühishaud
Sinovjev Jamenev Buhharin Rõkov
sulatina nire äärestab selle vaamust
selle kääbuslikus suurdub aeglaselt sipelgate leinavas
                    laulus
Ja meeleheiteshahti põhjas
suur ulmalik Mehhiko
kalade ja usu Mehhiko
ja äkki purskub põlevat viina haavadest udu peopesis
Trotski - vaesuse jääv rõup - Trotski - klaasist loss
                    täis umbrohtu
ta kehitava õla kohal
vikerkaarena Lenini vaikimine

Hetk naeratavat tolmu mu toas

Kirjutuslaua tõmblevasse puusse on vajutand 
                viisaastakud
igaüks oma viis kena maniküüritud küünt
seljataga avaneb järjest ja sulgub stahhanovluse
                rasvane uks
Marxi-Engelsi portreed seinal kesk peremehetuid 
                suguosi
                                   
V

Kanarbiku südames
sõidab suur laev üle mere
oi sind pimedat neitsit

Mäda ja lättevesi
pilveuited ja sõimusõnad
oi naeratavat õhtut

Külmas kõrves hõõgub
jõhvikas täis taevasina
oi häbi oi rahu

Juba ammu on keerdund meie maja juured hämaraiks
             aapeiks
mille võrk sahiseb pidulikult meie sammude all
juba ammu on me kaevust saand raudne õiekarikas
mille vaikusest tõuseb üha lendu tiivustet surnuid
juba ammu on anastand vähid
meie mälestuste suure rabeneva kaljumaastiku
rajand seal oma julma ja väga kauni riigi

Vastata lihtsameelselt
küsimusele mida möirgab leib
oi sind kääbuslikku kotkast

Elada ilma maata elada ilma veeta
jäine iiveldus kesk välkude arabeske
taimed eitamas loomi loomad eitamas taimi
okas südames paisub ja lüümub
looju pehkinud päike tõuske lõplikud lohed

Leebe laip enne koitu
tuul peab kõigis kirikuis jutlust
oi higist heinamaad

Rahepilv lööb põlema
muutub lehvivaks taskurätiks
oi hunte oi igavikku

VI

Dekoratiivse mere taustal
Isa Ubu sangarlik
hiiretopistega pärjat pea

Headuse müstiline rada
sirgumas tema seljataga
nagu rästik narkoosis
õnentu isa Ubu kelle 
on reetnud tema lihane vend
väike tina-Hitler
nahkhiirte ja ülaste Hitler
aga nuhtlus langeb sellele
otsekui põrgulik manna

De par sa chandelle verte
le Pçre Ubu éclaive l'abîme oû se tord et se plaint le
                fil de fer prisonnier
à l'autre mail in tient
le Bâton à Physique portant le mot LIBERTE et des
                limaces
                                   
Üllad on tema laste kalmud
vekslipaberid mis rebis lõhki raju
igavene nende mälestus
pidulik laul raidkujude supiseis suis

Stalingrad la ville de Pére Ubu
la ville de son coeur et de sa rate
le Cheval à Phynances
y mange sa propre merdre au milieu d'une place
la téte méditative appuyée sul deux sabots de marbre 

Isa Ubu kärbsehäälne paatos
täis kärbsepaberite laipu
paneb käima koidu masinavärgi
mida õlitavad papist mägede usk
ja pesusinese laotuse lootus
ja (tühjust hakkab sadama
hoorataste pöörlevaist pilvist)
varjude irvitav armastus

VII

Vaikuse lõputu eepos katab samblana redelipulki
meenutab merele aegajalt kuninga surmaeelset tõotust
lõõmab tuleriidana suure lumepilve turjal
hulgub kivist palitus mööda linnatänavaid
purskub äkki tähesajuna kündva talupoja suust

Kes joonistab sinitaevale kreeka tähti
hukkuvaid laevu ja naisenägusid
jääva vaevunähtava joonega? Kes variseb aegamööda 
õietolmuna hirmupuu okstelt
rõupade katkematusse unne
mis vuliseb ojana üle valvava liiva?

Igavik plajuneb määratumas salajases intsestis
vesipüksina tõuseb merest kalade igatsus
oi naeratavat miljonipäist leinarongi
oi nägusid pöörlemas surnuvankri rattaina 
oi tasast laulu tühja puusärgi taga

Võibolla on peagi hävind kõik
mis pole julgend loobuda püsimast
võibolla jääb püsima ainult see
mis on julgend riskida hävimist
siis puruneb päike nagu muna
ja üle taeva valgub rebuna loojumatu päev

VIII

Aga sina Lenin oma klaassargas oled surnud igaveseks
nagu surevad mündid mis on kaotand ulmades
                kehtivuse
nagu sureb lendkalade armastus järjekordsel
                sukeldumisel 
nagu surevad näod keda peegel enam ei heiasta

Sa oled surnud Lenin kuid tõelise koidu kuldtolm
                millele oled võõras
mängleb mesilasparvena vale tohutul basaltterrassil
tuunja mere põhjale ilmuvad kuulaigud üks põgusam 
                teisest üks kaunim teisest
ja kannatuste kaevitsat veab enda poole helendav
                magnet
 
Kui katkeb vihkamis-igaviku lõng
kui hävib su pimenend riik kui kustub
su nimi kivide huulilt leidku sa jälle
unustuses oma looteliku puhtuse
lasku sind päike ja vihm
taassündinda puuna õiglase neima hauast

Andestust sinu kätele
rahu sinu silmile
hiilgust sinu hõngule

Elada vabana või surra
 
Kaaluda päikest lehtedest kaalul
tunnistada tõtt igale tuulehoole
kanda laubal kaevude heiastust
elada vabana või surra

Suudelda kive asuuri võtmeid
loomi keset äikest ja unustust
laulda kõrves lumisel häälel
elada vabana või surra

Korjata üles kõik kadund sõnad
nõtkuda lillede orgasmist
mis lõhub opaalse taeva kildudeks
elada vabana või surra

Kuulata õiglase vere purskkaevu
kõnelemas kesk hirmsat rohtaeda  
teada neima ja tähtede hinda
elada vabana või surra

Teada et reetjate lagunend silmad
saavad lootusekalade koeks 
ulmata sõnajalgadest ja rauast
elada vabana või surra

Nutta taga kivistund mesilasi
leida lõhang kust saab taassündima kuu
naeratada keeristormile näkku
elada vabana või surra

Näha õitsmas musta pilve
pealpool viljatu maastiku kirendust
emmata hulluse lüümet raidkuju
elada vabana või surra

Meenutada häbi meenutada merd
mõista lapse muldset küsimust
jääda ustavaks suland jääpangale
elada vabana või surra

Vaadata orus puuna kasvavat koitu
vihkamismäestiku harjalt
liita inimnäoks rahe ja liblikas
elada vabana või surra

Elada nagu elavad lendkalad
elada talvises tules ja headuse öös
elada piiritult hävivana
elada jäävana imeväärses udus

Elada rohuna mõrvari haual
elada ühes käes kalju ja teises rõõm
elada avastamaks lainete südant
elada vabana või surra