- HOOAEG PÕRGUS -

Vanasti, kui mu mälu mind ei peta, oli mu elu lausa pidu, kus kõik südamed olid valla, kus voolas ohtralt vein.
Ühel õhtul võtsin põlvedele Ilu. Aga ta osutus kibedaks. Ja ma sõimasin ta läbi. Relvastusin õigluse vastu.
Põgenesin. Oo, nõiad, oo, viletsus, oo, vihkamine, teile usaldasin oma aarde!
Suutsin lämmatada oma hinges kogu inimliku lootuse. Sööstsin metsloomana väikseimagi rõõmu peale, et teda lämmatada.
Hüüdsin kohale timukad, et surmahetkel lüüa hambad nende püssipäradesse. Kutsusin kohale nuhtlused, et lämbuda liivas, veres. Õnnetus oligi mu Jumal. Viskusin porri. Sain kuivaks roimases õhus. Mängisin vingerpussi hullumeelsusele.
Ja kevad tõigi mulle idioodi õudseima naerupahvatuse.
Hiljaaegu, enne kui lasta oma kõrist viimne piiksatus, tärkas mul mõte otsida üles endiste pidude võti, lootes, et isu tärkab taas.
Halastus ongi see võti. Juba seesugune vaimusähvatus viitab sellele, et nägin und!
"Sinu saatus on olla raipesööja, jne..." röökis deemon, pannes mulle pähe kaunitest mooniõitest pärja. "Kärva kõigi oma himude, egoismi ja kõigi surmapattudega!"
Muidugi, ma pakkusin üle. Aga miks te ärritute, armas Saatan? Pole vaja, anun teid! Ma jõuan ju teie rõõmuks veel palju sigadusi korda saata. Teile ju meeldivad seesugused sulemehed, kel puudub väikseimgi kirjanduslik anne. Ma siis pühendan teile mõned räpased leheküljed ühe äraneetud olendi päevikust.

HALB VERI

Gallidest esivanematelt on mul helesinised silmad, piiratud mõistus ja saamatus võitluses. Ka riided mu seljas on sama barbaarsed kui neil. Ainult juukseid ma ei võia.
Gallid olid oma aja kõige labasemad loomanülgurid, kõige tobedamad rohtude põletajad.
Neilt on mul ebajumalatekummardamie ja pühaduserüvetamiskihk. Ja muudki pahed, nagu raev ja himurus. Ja veel miline himurus! Eelkõige aga valelikkus ja laiskus.
Pole ametit, mida ma ei põlgaks. Oskus- ja lihttöölised on minu meelest kõik jõledad matsid. Sulge hoidev käsi väärivat kätt adral. Milline osavate käte ajastu! Minul pole aga kätt millekski. Pealgi on sulasepõli otsatu. Aus santimine hakkab mulle vastu. Jälestan kurjategijaid samavõrd kui kastraate. Mina olen puhas, aga sel pole tähtsust.
Kes aga teritas mu keele nii salvavaks, et ta siiani juhib ja kaitseb mu jõudeelu? Kasutamata äraelamiseks isegi oma keha, laisem kui kärnkonn, olen ma elanud kõikjal. Ükski perekond Euroopas pole mulle tundmatu. Ma mõtlen sellist perekonda nagu minu oma, mis põhineb inimõiguste deklaratsioonil. Olen tuttav iga hea perekonna võsuga.

Oleks mul vähimatki eelsoodumust Prantsusmaa ajaloo taustal!
Aga ei. Mitte kui midagi.
Kindel see, et olen ikka kuulunud alamrassi. Mässumeelsus on mulle arusaamatu. Minu esivanemad tõusid üles vaid selleks, et rüüstata. Nagu hundid, kes julged ründama teiste tapetud loomi...
Meenutan Prantsusmaa, selle Kiriku vanema tütre ajalugu. Ka mina võinuksin lihtsa maamehena kaasa teha ristiretke Pühale maale. Mul on veel silme ees Švaabimaa tasandikud, Bütsantsi vaated, Jeruusalemma müürid. Neitsi Maarja kultus, meeleliigutus, Ristilöödu ärkavad minus koos tuhandete ilmalike imedega. Pidalitõbisena istun keset nõgeseid ja potikilde päikesest puretud müüri ääres. Sajandeid hiljem, juba palgasõdurina, ööbin välilaagris Saksamaa tähistaeva all.
Ja veel: punasel tasandikul tantsin nõiasabatil eitede ja lastega...
Mu mälestused ei ulatu kaugemale sellest maast ja kristlusest. Ikka ja alati on möödanik mu silme ees just selles ulatuses. Ja ma olen alati üksi. Ei mingit perekonda. Ma ei tea isegi, mis keelt ma võisin küll kõnelda? Miskipärast puudun ma kirikuisade seltsist. Mind pole ka nende isandate seas, kes esindavad Kristust.
Kes võisin ma küll olla möödunud sajandil? Näen enda ümber vaid praegushetke. Pole enam hulkureid, pole sõjasegadusi. Alamrass on matnud enda alla kõik: rahva, nagu kombeks öelda, terve mõistuse, isegi rahvuse ja teaduse.
Oo jaa! Teaduse samuti! Kõik on ära võetud. Ihule ja hingele on jäetud armulauaks vaid meditsiin ja filosoofia, mammikeste ravimteed ja arranzheeritud rahvalaulud. Ja muidugi valitsejate endi meelelahutused, pluss mängud , mida nad hiljaaegu veel keelasid! Geograafia, kosmograafia, mehaanika, keemia!...
Teadus, uusaadel! Progress. Maailm liigub edasi! Miks ta küll ei pöörle? Mingi nägemus arvudest. Me liigume Vaimu suunas. See on kindlamast kindlam! Ma räägin nagu oraakel. Ma mõistan kõike, kuid suutmata väljenduda paganliku sõnavarata, olen pigem vait.

Paganlik veri kõneleb taas. Vaim on juba küps. Miks küll Kristus ei aita mind, andes mu hingele küllust ja vabadust? Paraku! Evangeelium on minust mööda läinud! Evangeelium! Evangeelium.
Ma ootan Jumalat suure õhinaga. Kuulun alamrassi igavesest ajast igavesti.
Nüüd leban Armoorika rannal. Süttigu linnade tuled õhtuhämaruses! Minu päev sai läbi. Ma lahkun Euroopast. Mereõhk põletab peagi mu kopse, kaugete maade päike pargib nahka. Varsti saab supelda, tallata rohtu, käia jahil, eriti aga suitsetada, juua kangeid jooke nagu sulametall, nii nagu tegid seda mu armsad esivanemad lõkke ääres.
Kui ma tagasi jõuan, on mu musklid kui raud, nahk tumepruun, pilk raevunud. Näo järgi peetakse mind tugeva tõu esindajaks. Toon kaasa kulda, võin olla lodev ja toores. Naistele meeldivad lõunamaalt naasnud julmad sandid. Siis sekkun ka poliitikasse. See on pääsetee.
Praegu kuulun ma põlatute kilda. Ma jälestan isamaad. Praegu oleks parim joobnud uinak liivasel rannal.

Ei lähe veel mingiks sõiduks. Tuleb endiselt tallata käidud radu, kanda oma pahede koormat. Needsamad pahed, mis nii kaua, kui mäletan, on ajanud oma kannatuste juuri minusse, kord tõstes mind taevasse, piitsutades mind, kord murdes mind maha, kord lohistades kaasa.
Viimased riismed süütusest ja häbist. Sellega on kõik öeldud. Varjakem teiste eest oma tülgastust ja reetlikkust.
Teele! Rännak, raske kandam, kõrbenud maa, tüdimus ja viha...
Keda uskuda? Millist looma kummardada? Millist pühapilti rünnata? Kelle süda purustada? Millist valet varjata? Kelle veres supelda?
Pigem juba õiguskorrast eemale hoida. Elada on raske, nüristuda aga kerge. Julgelt tõsta kirstukaas, pugeda sisse, lämbuda. Nii pole karta vananemist ja muid ohte. Hirm on prantslastele võõras.
Ah! Ma olen nii üksik, et toon ükskõik millisele pühapildile ohvriks oma püüdlused paremaks saada.
Oo, võin kõigest lahti öelda, oo, võin olla imeliselt halastav. Ja seda ka siinilmas!
De profundis Domine. Issand, kui loll ma olen!...

Juba poisikesena imetlesin tõrksat sunnitöölist, keda ellu lõpuni vaevab vangistus. Külastasin kõrtse ja üüritube, mida ta võinuks austada oma sealviibimisega. Tema silmadega vaatlesin sinist taevast ja viljakandvaid põlde. Otsisin tema saatuslikku hõngu linnatänavail. Mulle oli ta jõulisem pühakust, nupukam maailmarändurist. Ta oli mulle kõik! Minu ainus kuulsuse ja tarkuse ideaal.
Kui ekslesin kõledatel talveöödel maanteel, peavarjuta, poolpaljas, söömata, tungis üks hääl minu külmunud hinge: "Nõrkus või jõud? Sa oled siin. Ju siis jõud! Sa ei tea, kuhu tõttad, milleks sa tõttad. Astu igasse majja! Vasta kõigile küsimustele! Ega laipa niikuinii enam tappa saa." Hommikuks oli mu pilk nii nüri ning ihu nii vaevatud, et vastutulijad ehk ei märganudki mind.
Tänavate pori tundus mulle äkki punane ja must, umbes nagu peegel, kui kõrvaltoas kantakse edasi-tagasi lampi, nagu avatud aaretelaegas pimedas metsas. "Milline õnn!" hüüdsin ma, ning silme ees kerkis leegitsev meri ja suitsev taevas. Mu ümber vasakul ja paremal lõõmasid tuhande välguna tohutud rikkused.

Kuid prassimine ja naistega läbikäimine olid mulle keelatud. Mul polnud isegi ühtki kaaslast. Nägin enda ees raevunud rahvahulka, enda vastas ähvardavat karistussalka. Nutsin õnnetuna, sest nad ei võinudki mind mõista, kuid ma andestasin neile. Nagu Jeanne d'Arc! - "Preestrid, õpetajad, kasvatajad, teete valesti, kui annate mind kohtumõistjate kätte! Ma pole eales olnud kristlane. Ma olen seda tõugu, kes laulis surma minnes. Ma ei mõista seadusi, mul puudub moraalitaju, ma olen metslane. Te toimite valesti..."
Jaa, mu silmad on pimedad teie valgusele. Ma olen metslane, olen neeger. Kuid mind saab veel päästa. Te olete võltsneegrid, te metslased, ihnuskoid, maniakid! Kaupmees, ka sina oled neeger! Kohtunik, ka sina oled neeger! Keiser, vana kõdu, ka sina oled neeger! Kas mitte sina ei joonud odavat laket Saatana veinikeldrist? See rahvas põeb malaariat ja vähktõbe. Sandid ja vanurid oma totras auväärsuses lausa igatsevad keevasse katlasse. Kõige mõistlikum oleks maha jätta see manner, kus hullus hulgub nurjatuid värvates ringi. Minu koht on tõelises Haami laste kuningriigis.
Kas ma tunnen loodust? Kas tunnen iseend? Aitab sõnadest. Surnud matan ma oma sisikonda. Mingid karjed, trummipõrin, tants, tants, tants! Ma ei taju isegi hetke, mil valgenahaliste randumisel vajun tühjusse.
Nälg, janu, karjed, tants, tants, tants, tants!

Valgenahalised randuvad. Kahurimürin! Tuleb lasta end ristida, hakata kandma riideid, teha tööd.
Surmahoop tabas mind otse südamesse. Ai! Seda ma küll ei aimanud ette!
Ma pole midagi kurja teinud. Nii on mul ees kerged päevad, patukahetsus jääb ära. Jäävad ära ka heale peaaegu surnud hinge piinad ja matuseküünalde toretsev kuma. Mind ootab tavaline heast perekonnast nooruki saatus: enneaegne kirst ja nii mõnigi siiralt valatud pisar. Endastmõistetavalt on prassimine kurjast, kõiksugu pahed on kurjast, roiskuv element tuleb aegsasti kõrvale heita. Ent suudab siis häirekell lüüa sel kõige õigemal tunnil? Kas pääsen ma süütu lapse kombel otse paradiisi, kus ununevad kõik minu hädad?
Pidage, ehk on veel teisigi elusid? Rikkus ei lase ju rahulikult uinuda. Rikkus on selleks liiga avalik olnud. Vaid Jumala arm on teadmiste võtmeks. Veendun, et loodus on vaid headuse kehastus. Hüvasti, eksimused, ideaalid, kimäärid.
Päästelaevalt kostab inglite mõistlikku laulu: see on Jumala arm. On olemas kahesugust armu! Maine arm, eneseohverdus lõpevad surmaga. Jääb maha inimesi, kes hakkavad tundma minust puudust. Valige mind paljude merehädaliste seast, kuid mis saab mu mahajäänud sõpradest?
Päästke ka nemad!
Mu mõistus selgineb. Maailm on hea. Ma õnnistan elu. Hakkan armastama ligimesi. Ei, ei, need pole enam poisikese lubadused. See pole ka lootus pääseda surmast ja vananemisest. Jumal teeb mu tugevaks ja ma ülistan Jumalat.

Igavlemine ei tõmba mind enam. Raevuhood, liiderdamise, meeletuse - kõik selle, mis veel hiljaaegu täitis ja laastas mu elu, olen ma nüüd endalt heitnud. Hinnakem kainelt minu süütuse määra.
Ma ei saa enam mingit kosutust kepihoopidest. Ma ei arva end enam purjetavat pulmareisile, ei arva, et Jeesus Kristus võiks olla minu äi.
Ma pole enam omaenese mõistuse ori. Ma ju ütlesin: "Jumal."Ma ihaldan vabadust isegi lunastuses. Kuidas aga vabaks saada? Frivoolsed mõtted ei paina mind enam. Ma ei vaja ka eneseohverdust ega Jumala armu. Ma ei igatse taga möödunud aegu, mil südamed olid härdamad kui praegu. Kõigel on õigus, nii põlgusel kui halastusel; asun oma kohale terve mõistuse taevaliku redeli tipus.
Mis aga puutub püsivasse õnne, kas siis perekondlikusse või muusse..ei, ei - seda ma küll ei looda. selleks olen ma liiga hajevil, liiga nõrk. Vana tõde, et töö kaunistab elu. Minu elu aga ei kaalu eriti palju, pigem hõljub ta kõigi tööde-tegemiste kohal, mis ju siinilmas nii hinnas.
Olen muutumas vanatüdrukuks, kes ei söanda armastada isegi surma.
Kui Jumal annaks mulle selle õhkkerge taevaliku rahu, palvejõu, mida ta omal ajal jagas pühakuile. Pühakud! Nad on tugevad, nad on erakud, nad on komejandid, kellesarnaseid annab tänapäeval otsida!
Pidev näitemäng. Ma olen nii süütu, et kas või nuta. Kogu elu on näitemäng, milles kõigil täita oma osa.

Küllalt! Karistus on käes. Teele!
Oo! Rinnus on tuli, meelekohtades peksab! Ergas päike pimestab silmi, põletab südant, kõrvetab ihuliikmeid...
Kuhu siis nüüd? Ah juba võitlusse? Aga mina olen nõrk! Teised jõuavad minust ette. Tapariistad, tulirelvad... on aeg...
Tuld! Tuld minu pihta! Tulistage, või ma annan alla! Argpüksid! Ma tapan end ise! Ma viskun hobuse kapjade alla!
Oo!...
Ehk saab minustki veel asja.
See on prantsuse elu, see on kuulsuse rada!

ÖÖ PÕRGUS

Neelasin alla paraja annuse mürki. Kolmekordne õnnistus minu peas tärganud mõttele! Mu sisemuses on tuli. Surmarohi on nii vägev, et väänab mu liikmeid, moonutab mind, paiskab mind maha. Kohutav janu, lämbun, keel ei kuuletu. Olengi põrgus, igavene karistus on käes! Te vaadake, kuis tuli lõõmab! Põlen päris hästi! Jõudu tööle, deemon!
Aga mina kavatsesin tagasi pöörduda headuse, õnne ja hingeõnnistuse rüppe. Kuidas saaksin teile kirjeldada ümbritsevat, kui põrgus on ülistuslaulud keelatud? Seal oli miljoneid armsaid olevusi, mahe kirikumuusika, jõud ja rahu, üllad püüdlused ja tont teab mis veel.
Üllad püüdlused!
Aga ma ju elan veel! Maapealne needus on tõepoolest igavene! Kas pole too, kes enda vastu käe tõstab, hoopis teisiti ära neetud? Usun end põrgus olevat, ju ma siis olen. Katekismuses kirjapandu läheb täide. Minu ristimine tegigi mind orjaks. Mu vanemad, teie tegite mind õnnetuks ja ennast samuti. Vaene süütu laps! Põrgu ei ohusta paganaid. Aga ma ju ikka veel elan! Hiljem on needuse hurm veelgi täiuslikum. Kähku üks patutöö, et inimseaduste kohaselt langeda olematusse.

Vaiki, vaiki ometi!... Häbiasi on siin etteheiteid teha: Saatan väidab, et see tuli siin on kõlvatu, et minu raev olevat ääretult tobe. - Piisab!... Mul on villand etteheidetest, maagiast, võltsaroomidest, lapsikust muusikast. - Ja mina olin veendunud, et tean tõde ja õiglust, et minu mõistus on kaine ja terve, et suudan end parandada. Milline tobe enesekindlus! - Peanahk kõrbeb. Armu! Issand, ma kardan! Juua! Andke juua! Aa! Hüvasti lapsepõlv, rohumaad, vihmasabin, mägijärv, kuupaiste hurm, kui kell lõi tornis keskööd... Samal kellaajal käis tornis ka Saatan ise. Maarja! Püha Neitsi! - Mis lollusi ma vatran!
Ja kes need seal all on? Kas pole need õilsad hinged, kes soovivad mulle head?... Tulge!... Keegi lämmatab mind padjaga, nad ei kuule mind, need on viirastused. Muidugi, keegi ei mõtle kunagi teise peale. Ärge lähenege! Ma lõhnan kõrbenu järele, see on kindlamast kindlam.
Nägemustel pole lõppu. Nii on minuga alati olnud: ega ma ajalugu pole kunagi uskunud, põhimõtted on meelest läinud. Ma vaikin, muidu saavad poeedid ja selgeltnägijad veel kadedaks. Olen neist tuhat korda rikkam. Vaikin kui merepõhi.
Ah nii! Elukell jäi just seisma. Ma polegi siinilmas. - Teoloogia on tõsine värk, põrgu on kindlasti all, taevas üleval. - Ekstaas, koshmaar, väike uinak leekide rüpes.

Aga maa peal on nii palju silmakirjatsemist!... Saatan nimega Ferdinand külvab jooksu pealt umbrohuseemneid... Jeesus kõnnib purpurpunastel okaspõõsastel, ilma et oksad painduksid... Kas ei kõndinud ta ka tormistel vetel? Laternavalguses nägime teda seismas üleni valgena, pruunid juuksed patsi palmitsetud, smaragdlainete harjal...
Otsekohe teen teile selgeks kõik müsteeriumid: religiooni ja looduse omad, surma, sünni, tuleviku, oleviku, mineviku, kosmogoonia, olematuse. Fantasmagooriate vallas olen peen asjatundja.
Kuulake siis!
Ma olen üdini andekas! - Siin pole kedagi ja ometi on siin keegi. Nii ei tahaks oma andeid raisata. - Kas tahate kuulata neegrilaule või näha huuride tantsu? Kas tahate, et ma kaon, et viskun vette ja toon välja sõrmuse? Kas tahate? Valmistan kulda, imeravimeid?
Usaldage mind, usk leevendab, viib õigele teele, ravib haavad. Tulge minu juurde, tulge kõik, ka väikesed lapsed. Tulge, ma lohutan teid! Minu helde süda on teie päralt. Vaesed inimesed, töörügajad! Ei, palvetada pole vaja, mulle piisab teie usaldusest ja ma olen õnnelik.
Mõelgem ka minule. Seda ilma kahetsen ma vähe taga. Hea seegi, et ma enam ei kannata. Mu elu täitsid vaid süütud vallatused. Ma kahetsen seda.
Ah, tühja kah! Teeme parem kõikvõimalikke nägusid!
Muidugi oleme siitilmast väljas. Täielik vaikus. Olen tundetu. Aa, mu loss, mu armas Saksimaa, kena pajusalu! Hommik ja õhtu, öö ja päev... Issand, kui tüdinud ma olen!
Mina väärin mitut põrgut korraga: üks minu raevu, teine minu uhke iseloomu, kolmas iharuse pärast - milline kaunis bukett põrgupiinu!
Ma suren tülgastusest. Leban hauas, mind söövad vaglad, õuduste õud! Saatan, naljahammas, või tahad minust jagu saada oma võludega! Ma nõuan, nõuan jah! Löö hargiga! Lisa tuld!...
Kui tahaksin veel ellu ärgata! Heita pilk meid ümbritsevale jälkusele! Olgu tuhat korda neetud see mürk, see põrgusuudlus! Mu Jumal, halastage, kaitske mind, mul on nii halb! Ma nagu oleksin kaitstud ja nagu poleks ka.
Aga tuli aina tõuseb ja embab neetud hinge.

Nii kasvas mu meelehärm lakkamatult ja tundes end üha enam eksinuna nii enda kui ka kõigi nende silmis, kes oleksid soovinud mind näha, kui minu saatuseks polnuks igavene unustus, janunesin üha enam ta helluse järele. Tema suudlused ja sõbralikud embused tõstsid mind taevasse, sompus taevasse, kuhu ma soovinuks jäädagi, vaesena, kurdina, tummana, pimedana. Hakkasin sellega juba harjuma. Pidasin meid mõlemaid kaheks süütuks lapseks, kel voli uidata kurbuse Paradiisis. Me sobisime teineteisega. Millise innuga me koos tegutsesime! Aga pärast jõulist embust ütles ta: "Mida sa küll pärast seda kõike ilma minuta peale hakkad? Varsti ei võta ma sul enam kaela ümbert kinni ja sa ei pane enam oma pead minu rinnale ja ma ei suudle su silmi. Nii või teisiti tuleb mul ühel päeval minna, ja väga kaugele. Pean ka teisi abistama: see on minu kohus. Ega elu pole meelakkumine, kullake." Ja otsekohe kujutlesin ma, kuidas pärast tema lahkumist ootab mind minu äärmises meeleheites põhjatu kuristik - surm. Sundisin teda tõotama, et ta mind eales maha ei jäta. Oma paarikümnel korral tõotaski ta seda armunud sui. Kuid see oli sama mõttetühi kui minu lause: "Ma mõistan sind."

Ei, armukade pole ma tema peale eales olnud. Ma siiski ei uskunud, et ta mu hülgab. Ja mis olekski teda ees oodanud? Lähedasi tal polnud ja tööle ta ka eales ei hakka. Ta tahab elada nagu kuutõbine. Kas siis piisab tema headusest ja halastusest, et elada reaalses maailmas? Hetketi unustasin oma hingevalu, veendes end, et ta annab mulle jõudu, et läheme koos reisima, peame kõrbes jahti, et magame muretut und tundmatute linnade tänavail. Teinekord ärkasin usus, et seadused ja moraal on tänu tema üleloomulikele võimetele muutunud, muu maailm aga, jäädes samaks, on minu soovide, rõõmude ja hingerahu päralt. Aga kas suudab ta siis minu kannatuste leevenduseks pakkuda mulle lasteraamatute seiklusrikast elu? Ta pole ju selleks suuteline. Ma ju ei tea, mida ta tahab. Ta ütles mulle, et ka tema on võimeline kahetsema, lootma, aga see ei käinud minu kohta. Ah et kas ta on pöördunud Jumala poole? Ehk tuleb mul endal Jumala poole pöörduda? Aga ma olen langenud nii sügavale, et ei oskagi enam palvetada.
Pihtinuks ta mulle oma kurbust, kas ma oleksingi suutnud seda paremini mõista kui tema pilkeid? Kuidas ta mind piinas, heites mulle tundide viisi ette seda, mis mulle siinilmas kallis on, ning pahandas, kui ma nutsin.
"Näed seda noort keigarit kaunisse rahulikku majja sisenemas? Tema nimi on Duval, Dufour, Armand, Maurice, mis tähtsust! Keegi naine hakkas siiralt seda lollpead armastama. Nüüd on see naine surnud, kindlasti on ta nüüd pühakuna taevas. Sinagi tahad mind tappa, nagu see mees tappis tolle naise. See on meie, härda südamega inimeste saatus..." Paraku! Mõni päev tagasi näisid talle kõik teonimesed grotesksete luuludena. Siis lagistas ta naerda, ja kaua. Teinekord oli ta kui hoolitsev ema, hell õde. Polnuks ta nii jõhker, oleksime mõlemad pääsenud. Kuid ka tema hellus oli surmav. Olin tema valduses - Ah, ma olen hull!
Kunagi ta ehk kaobki imekombel, aga ma pean teadma, kas ta ikka läheb taevasse; nii tahaks näha oma väikese sõbra ülendamist!"
Tore paarike küll!

II
Sõnade alkeemia

Räägime minust. Lugu ühest minu hullusest.
Juba ammu kiitlesin, et kannan endas kõiki võimalikke maastikke, mistõttu kaasaegse kunsti ja luule kuulsad teosed tundusid mulle tobedad.
Mulle meeldisid idiootlikud maalid, sildid uste kohal, rändnäitlejate dekoratsioonid ja eesriided, kuulutusd, rahvapildid, ajast ja arust raamatud, kirikuladina keel, kirjavigu täis erootilised ajakirjad, esiisade armastusromaanid, muinasjutud, lasteraamatud, vanad ooperid, lihtsameelsed laulukesed, naiivsed rütmid.
Unistasin ristiretkedest, maadeavastajatest, kes teadmatult kadunuks jäid, riikidest, mida ei mäleta ajalugu, veristest ususõdadest, uuest moraalist, rahvaste ja mandrite rändamisest. Uskusin kõiki neid imesid.
Iga täishääliku jaoks leiutasidn oma värvi! A - must, E - valge, I - punane, O - sinine, U - roheline. Igale kaashäälikule määrasin oma vormi ja liikumise. Kiitlesin, et olen oma vaistu kõrghetkil leiutanud poeetilise sõnavara, mida varem või hiljem tajutakse kõigi viie meelega. Loomulikult kuulusi seesuguse kunsti lahtimõtestamise õigus ainuüksi minule.
Kõik algas katsetustest. Kirjeldasin vaikust, pimedust, märkisin üles kirjeldamatut. Talletasin peapööritusi.

Kui eemal külaneiud, linnud, loomakarjad,
mis jook mind hurmas tookord värskel luhal,
kus olin põlvili, ja sarapuu nii sulnilt
keskpäeva udulooris rohetas mu kohal?

Mis jooki pakkusid sa mulle, noor Oise,
- su päralt jalakad ja rohi, selge taevas -
nii kaugel isamajast? Täida kuldne vaas
mõnd uimastavat mõdu päästmaks vaevast!

Kuis kõrtsi silt võib petta siirast lootust,
nii kadus päike, tuli torm. Ja pea
mu süütu allikas läks kaotsi liiva sootuks,
nii valusalt lõi rahe vastu maad.

Ma nutsin. Kuldne jook, mil kord sind juua saan?

Kui armunuil veel kestab uni,
on väljas juba päeva algus.
Näe, aias ööst on saanud valgus;
kell peagi neli.

Seal meeskond ehitusel koos.
Veel päike embab hesperiide,
kuid meestel seljast juba riided
ja töö on hoos.

Neil käsil loss siin tolmuvahus,
nad valged näost kui kriit.
Pea rahus
siin tungleb võlts eliit.

Ja sina, Veenus, teed küll vea,
et soosid neid, kes praegu unes.
Kas pigem mõtlema ei pea
sa neile, kes siin tööde juures?

Oo, Jumalanna, kus on vein?
Näe, mehed janused on ammu!
Tee nii, et too, kes vaeva näind,
saab meres supelda ja rammu.

Luulekunsti vanakraamil oli tubli osa minu sõnade alkeemias.
Harjusin kõige lihtlabasema pettekujutlusega: tehas tundus mulle mosheena, trummilööjate koori juhatasid inglid, taevas kihutasid tõllad, järve põhjas virvendas uhke buduaar; kõikjal nägin koletisi, salapära, mingi totaka vodevilli pealkiri kohutas mind.
Siis mõistatasin oma võlusofisme sõnaluulude abil.
Lõpuks pidasin ka oma meeltesegadust pühenduseks. Olin lodev, pea huugas. Kadestasin lihtlabaste loomade õndsust. Tavaline tõuk oli mulle paradiisi oote sümbol, mutt kehastas neitsilikku und.
Kibestusin. Hüvastijätuks siitilmaga kirjutasin midagi romansitaolist:

Kõrgeima torni laul

Tulgu alla, tulgu alla,
aeg, mil südamed on valla!

Mu valu ja lootus
on jätnud mind maha.
Mu hinges nüüd tühjus,
ei midagi taha.
Vaid määratu janu
aina juua anub.

Tulgu alla, tulgu alla,
aeg, mil südamed on valla!

Näen rohelist aasa,
ei ühtegi hinge.
Viin endaga kaasa
aroome nii vingeid.
Kimalase lend,
porikärbes ta vend.

Tulgu alla, tulgu alla,
aeg, mil südamed on valla.

Mulle meeldisid tühermaad, närbunud aiad, luitunud müügiputkad, jahtunud joogid. Uitasin räpastel tänavatel, silmad kissis päikese - valguse jumala poole.
"Kindral, kui sinu varemeis bastionil on järel kas või üks vana kahur, pommita meid mullakamakatega! Põmmuta otse uhkete kaupluste ja salongide pihta! Lämbugu linn omaenese tolmus! Söögu rooste vihmaveetorud! Matku põlev rubiinitolm luksusbuduaarid! ...
Oo, kui joobunult lendlevad kõrtsitaguse peldikuaugu kohal kurgirohtu armunud kihulased, haihtudes päikesetolmu!

Nälg

Pole isu, pole janu,
söön vaid kive noori, vanu.
Eineks värsket õhku joon,
lõunaks sütt ja mulda toon.

Kae, mu isu, mis nii napp,
pääses valla!
Laena mürki, kassitapp,
öösel pissin alla!

Killustik mul täidab kõhtu,
munakive söön ma õhtul.
Heinamaal, mis suur ja lai,
kasvab jõudsalt iidne sai.

Lõpuks - milline õnn, milline tarkusepurse! - rebisin taevalt mustja sina ja mu elu süttis kõiksuse kuldse sädemena. Suurest rõõmust muutus mu ilme jantlikuks ja võimatuseni segaseks:

Ta lõpuks on leitud!
Mis asi? - Eks kõiksus.
See on meri, mis sätendab
päikeses.

Su tõotus mu hinges
on alati jääv,
las öö olla vinge
või kuum olgu päev.

Ei seo sa end teoga,
sind ei meelita peoga.
On maailm nii narr,
su ümber virvarr.

Ei ühtegi lootust,
ei märgikest teel.
Vaid kannatus, ootus
on truud sulle veel.

Ka homne on tühi,
tuul kõik ära pühib.
Te siiras iha
ka minule püha.

Ta lõpuks on leitud.
Mis asi? - Eks kõiksus.
See on meri, mis sätendab
päikeses.

Muundusin imeliseks ooperiks: nägin selgelt, et kõige elava saatus on saada õnnelikuks, et tegutsemine polegi elu, vaid jõuraiskamine, närvikulu. Moraal on vaid narrus.
Mulle tundus, et igal elusolendil on mitu muud elu. Too härra seal ei anna endale aru oma tegudest: ta on ingel. Too perekond on aga ehtne koerakari. Mitme inimesega vestlesin just nende muudest olemustest lähtudes. Juhtuski nii, et armusin seasse.
Ka kõige pöörasemaid sofisme - aga seesuguse arutlusvõimega inimesi hoitakse hullumajas - ei läinud mul meelest esile tuua. Võin nad kõik teile ette vuristada, sest mul on oma süsteem.
Tervis ei pidanud vastu. Mul hakkas hirm. Tihti magasin mitu päeva järjest, siis ärkasin, aga ängistav unenägu ei lakanud. Surmatund lähenes, mu jõuetus uitas ohtlikul teerajal, mis viib maailma lõppu ja kimmerite elupaika - varju ja pööriste maale.
Vahetasin keskkonda, et haihtuks mu ajju sööbinud lummus. Mere kohal, mida hakkasin armastama - nagu võinuks just tema pesta mult rooja -, nägin taevasse ilmuvat lohutusristi. Tundsin endal vikerkaare needust. Õnn oli mu issanda vits, mu hinge purev piin, mind uuristav vagel. Mu elu on liiga suur, et teda pillata jõu ja ilu peale.
Õnn! Ka kõige süngemates linnades kuulutas tema surmavalt mesimagus astel mulle läbi kukelaulu ad matutinum, et Christus venit.

Nüüd on see möödanik. Täna oskan ma hinnata ilu.

Võimatus

Ah, elu minu lapsepõlves - suur maantee läbi aegade; ülimalt tagasihoidlik, olin omakasupüüdmatum veel kui parim kerjuste seas, olin uhke, et mul pole isamaad ega sõpru, - milline totrus see oli. - Alles äsja mõistsin ma seda.
Muidugi oli mul õigus põlata neid meie naiste kasinusel ja tervisel parasiteerivaid tüüpe, kes muust ei mõtlegi, kui et saaks käperdada mõnda naist, kuigi viimastel on ka nüüd meiega nii palju lahkarvamusi.
Loomulikult oli mul kogu oma põlguse juures õigus, mistõttu ma praegu põgenengi.
Põgenen, jah!
Kohe selgitan.
Alles eile ma ohkasin: "Issand! Kui palju neid neetuid siin maamunal on! ja kui kaua mina ise juba nende kambas olen! Ma ju tunnen neid kõiki. Meiesugused tunnevad üksteist otsekohe ära, aga me jälestame üksteist. Halastus on meile tundmatu. Kuid me oleme vähemalt viisakad, meie suhted ümbritseva maailmaga on täiesti normis." Aga mis siin imelikku on? Mis see maailm siis ära ei ole! - Kaubitsejad ja lihtsameelsed! Meie au pole vähemalt röövitud. Aga ei tea, kuidas eliit meiesugustesse suhtuks? On ju seesuguseid tigedaid, kuid pealtnäha rõõmsaid inimesi, kes peavad end eliidiks. Kuid see on võltseliit, ja et nendega suhelda, tuleb koguda julgust, olla alandlik. Ja ega teistsugust eliiti maailmas polegi. Nii või teisiti pole neist midagi head loota.
Noh, kogunud mõne krossi eest mõistust - ega seda eriti palju just pole! -, taipasin, et minu haiguse põhjustajaks on hiline arusaam sellest, et me elame Läänes. Õigemini - Lääne mädasoos. Mitte seda, et nüüd tundunuks mulle valgus tuhmim, maailmakorraldus kokku varisenud või liikumine asendunud paigalseisuga... Asi on muus! Nüüdsest ihaldab mu hing sukelduda kõikidesse piinadesse, mis on kohased inimkonnale Oriendi kokkuvarisemisest peale ... Just seda mu hing ihaldabki!

Minu kahekrossine mõistus on otsas. - Hing, minu käskija, tahab, et jääksin Läände. Tal peaks suu kinni panema, siis läheb nii, nagu mina soovin.
Saatsin kuradile märtrite oreooli, kunsti hiilguse, leidurite uhkuse, rüüstajate õhina; pöördusin tagasi Orienti, algse ja igavese tarkuse maale. - Näib, et kõik on vaid lihtlabase laiskvorsti luul.
Kordagi ei tulnud mul pähe end kaasaja hädade eest kaitsta. ja Koraani kahekeelne tarkus mind ka ei meelitanud. - Kuid kas pole ülim piin tõdeda, et alates teaduste ja kristluse tekkest inimene vaid petab iseennast, tõestab ilmselgeid tõdesid, läheb rõõmust ogaraks, vadrates samu põhjendusi ja muu targemaga ei tegelegi! Õudne piin ja seejuures veel nii jabur! Siit ka minu vaimne seisund! Sellest võib ka loodusel endal tülgastus peale tulla! Härra Prudhomme sündis koos Kristusega.
Kas ei tulene kõik sellest, et me külvame tuult? Sööme palavikku koos veisiste aedviljadega? Ja võtke liigjoomine! Tubakas! Ja harimatus! Ja truualamlikkus! - Kui kaugel on see kõik Oriendi, inimkonna algkodu mõttetarkusest! milleks see kaasaegne maailm, kui siin segatakse selliseid mürke?

Kirikumehed ütlevad selle peale nii: "See on enesestmõistetav! Aga te ise pidasite silmas Eedeni aeda! Idamaa rahvaste ajalgu on teile ükskõik." Tõsi, ma mõtlesin Eedeni aia peale! Teie antiiksete rasside puhtus ei lähe mulle üldse korda!
Võtkem filosoofid: "Maailm on eatu. Inimkond lihtsalt liigub kuhugi. Te elate Läänes, kuid teil on vaba voli elada, ja hästi elada, ka Idas, ja veel nii vanas, kui te ise seda soovite. Ärge pidage end võidetuks!" See-eest teil, filosoofid, on oma Lääs!
Mu hing, ole valvel! Hingeõnnistusega ei maksa liialdada! Näe vaeva! - Ah, teadus ei arene ka nii kiiresti, kui seda sooviksime!
Märkan, et mu hing on uinunud.
Sest oleks ta nüüd ja alati ärkvel, oleks meil tõde käes - ta ehk lendlebki meie ümber koos nutvate inglitega!... Olnuks mu hing enne ärkvel, poleks ma kaugetel aegadel elades oma hukutavatele kirgedele järele andnud!... Olnuks ta alati ärkvel, olnudksin üdini tark!...
Oo, süütus! Oo, puhtus!
Just see hetkeline ärkvelolek avas mu silmad süütusele! Vaim juhatab Jumala juurde!
Kohutav ebaõnn!

Sähvatus

Inimtöö! Vaid see sähvatus valgustab aeg-ajalt minu põrgu põhjatust.
"Miski pole siinilmas tühine; elagu teadus! - ja julgelt edasi!" karjub kaasaegne Koguja ehk teisisõnu iga vastutulija. Samas aga langevad kurjategijate ja päevavaraste laibad koormaks teiste südameile... Ah, saaks juba kiiremini, kiiremini, sinna.. teispoole ööd... tulevaste ja igaveste hüvitiste manu... Et nad ainult meil käest ei läheks!...
Mida ma üldse suudan? Tean, mis on töö, tean ka, et teadus areneb liiga aeglaselt.Las kihutavad palved! Las kärgatab valgus!... Näen seda väga hästi. See on liiga lihtne, seal läheb liiga kuumaks - nad saavad ka minuta läbi. Minul on oma ülesanne täita. Nagu paljud teised tunnen minagi rõõmu, kui selle ülesande enesele sihiks sean.
Mu elu on läbi. Mis muud, kui teeselgem, laiselgem. Oh, halastus! Elagem rõõmudes, unistagem montroossetest armustseenidest, fantastilistest maailmadest, kirudes ümbritseva reaalsuse näilikkust ning võideldes sellega, ole sa siis rändnäitleja, kerjus, artist, röövel või - preester! Haiglavoodis tundsin veelgi erksamalt viiruki lõhna, nii kui tundnuks seda pühade aroomide valvur, pihtija, märter...
Just siin ilmneb minu vilets kasvatus. Ah, mis asja! Elasin kakskümmend aastat, elan teist nii palju veel...
Ei! Ja veel kord ei! Nüüd tõstan ma mässu surma vastu! Töö on minu uhkuse juures liiga kerge ajaviide; minu loobumine maailmast on liiga lühiaegne katsumus. Veel viimasel hetkel äigan paremale, vasakule...
Ja siis - oo, mu vaene hing! - on vist igavik meile alatiseks kadunud!

Hommik

Kas polnud ka minul kunagi armas, heroiline, lausa muinasjutuline lapsepõlv - pane või kirja annaalide kuldsetele lehekülgedele! Milline vedamine! Millise kuriteo, millise üleastumise pärast pean ma aga nüüd olema nii jõuetu? Teie, kes te väidate, et ka loomad võivad nutta kurvastusest, et haiged võivad kustuda meeleheitest, surnud aga näha halba und, aidake mul mõista mu langust ja mu loidust. Mina ise ei suuda endale midagi selgeks teha; olen kui kerjus, kelle suust midagi peale alatiste paternosterite või Ave Maria'de muud midagi ei kuule. Ma ei oska enam rääkida!
Ometi näib mulle just täna, et minu hooaeg põrgus on lõppenud. Ja see oligi põrgu, toosama vana põrgu, mille väravad avanesid inimesepoja ees. Selsamal ööl, sessamas kõrbes märkasid minu alati väsinud silmad hõbedast tähte, kuigi siiamaani pole ta pannud heldima Elu valitsejaid, kolme idamaa tarka, südant, hinge, vaimu. Millal ometi läheme üle liivarandade ja mägede tervitama uue loomingu sündi, uut tarkust, deemonite ja türannide minemakihutamist, ebausu lõppemist ning ülistama - esimesena! - Jõulusid maa peal!
Taevane muusika, rahvaste võidukäik! Orjad, ärgem needkem elu!

Hüvastijätt

Sügis on käes! - Aga milleks nutta taga igavest päikest, kui just meile - kaugel neist inimestest, kellele aja kulg on surmav - on antud näha jumalikku valgust?
Sügis. Meie laev suundub läbi tiheda udu viletsuse sadama poole, hiigellinna tulest ja porist määrdunud taeva all. Ah, närused räbalad, vihmast läbiimbunud leib, joobumus, tuhandepalgeline armastus - te olete mu risti löönud! Peab ju ometi kord lõppema see viimset kohtupäeva igatsevate miljonite surnud hingede ja kehade üle valitseva guuli võidutsemine! Taas näen ma selgels, kuidas minu nahka järavad mustus ja katk, vaglad roomavad juustes ja kaenla all, kõige suuremad on aga puremas mu südant; ise leban eatute ja tuimade võhivõõraste keskel... ka mina oleksin võinud seal surra... Õudne mälestus! Jälestan viletsust!
Ma pelgan talve, sest see aastaaeg on mugavuste päralt!
Aeg-ajalt näen taevasel rannaribal helgeid rahvamasse rõõmust hõiskamas. Suurel kuldsel laeval mu kohal lehvivad hommikuses mahedas tuules värvilised lipud. Olen välja mõelnud kõiksugu pidustusi, triumfaalseid vastuvõtte, näitemänge. Püüdsin leiutada uusi lilli, uusi tähti, uut ihu, uusi keeli. Uskusin omandavat üleloomulikke võimeid. Ja nüüd? Nüüd tuleb mul maha matta kogu oma fantaasia, kõik mälestused! Ilus lõpp küll kunstnikule ja oivalisele jutuvestjale!
Ja see olen mina! Mina, kes ma uskusin, et olen võlur või ingel ning vaba igasugusest moraalist, olen taas pagendatud maa peale, et täita oma kohust ja emmata jälki reaalsust. Muutuda taas matsiks!
Või ma eksin? Ehk saab halastusest kord mulle surma õde?
Praegu palun ma vabandust, et olen toitunud valedest. Aga nüüd teele!
Kuid ei ühtki sõbrakätt! Kust ma siis tuge saan?

Jaa, uus ajastu on vähemalt karm.
Nüüd võin ma tõesti väita, et võit on käes - hammaste krigin, tule praksumine, katkutõbised ohked vaibuvad. Ilged mälestused haihtuvad. Kaovad ka mu viimased kahetsused - ma ei kadesta enam kerjuseid, röövleid, surmakaaslasi, igat liiki heidikuid. - Neetud, suudaksin ma enda eest kätte maksta!
Tuleb olla ääretult kaasaegne.
Ei mingeid ülistuslaule! Iga astutud sammu eest tuleb seista! Milline karm öö! Kuivanud veri hõõgub mu palgel, ja ei jää minust maha muud kui see kohutav tilluke taimevõsu! Vaimne võitlus on ju sama julm kui inimtaplus; aga õiglust näha - see rõõm on kättesaadav ainult Jumalale.
Praegu on alles eelõhtu. Võtkem sõõm karastavat jõudu ja ehtsat õrnust. Päikesetõusul, relvastatud kirgliku kärsimusega, astume imekaunitesse linnadesse.
Ma rääkisin midagi sõbrakäest! Milline eelis, et nüüd suudan ma naerda igivana petliku armastuse üle, näidata näpuga neile valelikele paarikestele - naiste põrgut ma ju nägin - ja et nüüd saan ma tõemeeli nii ihu kui hingega vallata tõde!

[Aprill - august 1873]