- D O R I S K A R E V A -
valik luuletusi:
Pygmalion
Pühitsus
Külaline
***Kui kummaline - kutsusin Sind...
***Ei jõua kirjutada...
***Kui kõnelda üksainus kord...
Leksikon: elust ja loomingust
Pygmalion
Luuletus uinub kivis kui kaunitar,
laup ainult paistmas; jumalik laup,
millest aimub maailma valgus ja vaim,
kõiksuse kiirgav mõte.
Sa lähened värisedes, jääd seisma -
ah, söandab su süda? - , siis sirutad käe,
lööd killu säält küljest, kirg kasvab,
lööd veel kord ja veel, helk helgi haaval
sa lähened hetke tuumale, ettevaatlikult
välja tuues iseenese valu, elava igatsuse.
Püüeldes ülima ilu poole, Pygmalion,
puhastad kõigest ülearusest terve ta kerge
keha, ta võimsad tulised tiivad, ah, viimse
kui sõrmeküüneni päästad valla ta tuikava ihu
konarast kivist.
Luuletus liigutab end, avab silmad ja
sirutab vabanend liikmeid, siis puhkeb
vallatult naerma: elus! kaunim kui kõik,
mida maailmas kohanud oled, kõneleb sulle
ta sinu enese häälel, sõnub su sisimat
saatust - nii et sa nõrked ta ees, tulvil
hirmu ja vaimustust vajud kummuli maha kesk
kilde, verd ja pisaraid; aga su elutu keha
üle, Pygmalion, laulab ja laulab su armastus -
võimatu, võitmatu, püha...
Pühitsus
1.
Jah.
Alguses oli Sõna.
Ma kuulsin ja ärkasin.
Veel unenäosegasena
toahämaras märkasin -
mu sängil istus üks
ingel.
Ta vaatas mind vaikides -
mispärast, ma polnud kindel.
Ta vaade mind valitses.
Ma tajusin vaikselt uut vaimu
mind, vaevatut valdamas.
Sain sõnatult aegadest aimu,
mis maailmas algamas -
ja ometi polnud see kartus,
vaid teadmine - rahulik ring,
jah, valmidus,
armastustarkus.
Siis silmile suudles ta mind.
Ta huuli tundsin vaid hetkeks
ja joovastust - taevalik and! -,
veel teadmata, k u i
rängaks hetkeks
ta oli mind õnnistand.
2.
Ma nägin unes - Saatan kõneles
su häälel.Keset aeglast hävingut,
kesk rususid ta andis mulle nõu,
klaasnõu ja ütles:"Hoia.
Siin on surm."
3.
Kahe kuldlöögi vahele mahub
vabalt kogu su elu,
üürike armuaeg -
trots,
joovastus, valu ja rahu.
Armust on antud see.
Sünnist saati saatust sa kannad
salapaelatsi kaelas kui kallist
talismani, kus tallel
armust kantud su tee -
tõeotsing,
otsus ja ots,
põrmust kui võetud kee.
Külaline
Uks kääksatas tasa.
Võib-olla, et tuul selle avas.
Kõik istusid lauas ja vaikides
õhtust sõid.
Pilgu kui tõstsin,
nägin sind ukseavas.
Seisid ja muigasid -
nii nagu sina vaid võid.
Käest panin tassi ja tõusin.
Muud teha ei suutnud.
Pikalt sa vaatasid mind
ja su pilk oli kurb.
Imelik,
aga Sa peaegu polnudki muutund.
Suu ümber ainult veel sügavam
kibeduskurd.
Tahtsin Sind kutsuda sisse,
ent korraga ringi
hakkasid käima seinad
ja vankuma lõid.
Sulgesin silmad.
Kui avasin, uks oli kinni.
Kõik nagu ennegi vaikides
õhtust sõid.
***
Kui kummaline - kutsusin Sind mõttes
ja Sina tulid.Ilmsi.
Ilmusid
mu ette, oma sooja käte võttes
mu külmund sõrmed.
Kõiki kildusid
me kõnelusest pää ei püüa päästa.
See aasta oli alanud.
Jää rippus, järsk ja raske, üle räästa
kui kuju, mille kurbus valanud -
tuim meeleheit.
Sa naersid, noor ja elus.
Jah muidugi, Sa olid tundnud et.
Ja järsku nagu esmakordselt elus
ma nägin Sind.
Mu viimset kevadet.
***
Ei jõua kirjutada puhtandit
me selles elus.
Nagu on, nii jääb
see paranduste mitmekordne räga.
Ei, silm ei seleta,
mis süda näeb.
Ja viimast selgust
ära igatsegi -
see puudub elavas.
Vaid puudutus,
pelk värin, aimus
ainulisest imest
saab hinguse
su surelikus suus.
***
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
Doris Kareva luulet Helgeri kodulehel