- I L M A R L A A B A N -
- Ankruketi lõpp on laulu algus -
- Rroosi Selaviste -
Limerikud
luuletusi teistest kogudest:
Vaevalt
Sinu huuled on haljad lehed
Armastus on nagu
Ükskõik
Virmaliste kõlblus
Ma ütlesin sulle...
Siin rohi läheb lahku lauguna
Leksikon: elust ja loomingust
Vaevalt
Vaevalt olen ma tundnud sind
vaevalt oled sa tundnud mind
Tuul puhus kui me kohtusime
esimest korda viimast korda
väljaku ümber kõikusid
tornid täis lapsepõlve tolmu
naeratades üksteisel näkku
pingutime asjatult endid
koondada kajasid oma huulil
ainsakski mõistetavaks sõnaks
Vaevalt olen armastand sind
vaevalt oled armastand mind
Embused kiiremad kui kalad
embused tummemad kui kalad
ulma raske veoauto sõitis
üle väljaku - sillutis ei
põrunud me jalge all
olime ärkvel nagu surnud
kellel ainult veel ärkvelolek
jumestab sinatumat taevast
Vaevalt olen unustand sind
vaevalt oled unustand mind
Nii kerge oli lahkumine
et me ei märganudki seda
kuid keset tühjund väljakut
kus tuul oli paisunud tormiks
püstitus hiigelvasar mis
hakkas aeglaselt taguma
varisend pilvede vanarauast
valgelt hõõguvaid naervaid loomi
Sinu huuled on haljad lehed
mis kasvavad tulekahju kergel
öö marmorkaljus juurduval puul
Sinu rinnad on vasksed pilved
mille helast hakkab vahutama kõrb
ning jää jõel killuneb liblikaiks
Sinu häbe on vanglaaken
kustkaudu laotus su sees lööb roimarit
näkku ja vabastab ta rauust
Armastus on nagu veest nõretav mõõk
Ükskõik
kas leiad minus enda
või leiad endas minu
talumaks seda leidu
on vikerkaar liiga habras
Virmaliste kõlblus
Lagendikul
mida palistavad seebimullest kaljud
lookleb me rada
kanda kevadet ja sügist mündena taskus
tunda pilvis ära oma sisikonnad
naerda
virmaliste kõlblus soonis
Ma vestlen su rindadega
su lootus silitab mu juust
kibuvits
ta õied on tuule ustavad silmad
möödudes puudutame teda
nagu sõeluksime läbi sõrmede
une liiva
Maa meie all on vaba
lõpmatult malnis ses hetkes
kus tunnistab merele tõtt
rännata
õiglase päikese
ja varjude leebe hulluse vahelduses
mesilassumin
Me kaome
koidu õõnsaisse raidkujudesse
ja ilmume keskpäeval taas
juua õhtute verd olla õnnelik
tähtede puhangus
lällutab
me habras taimelik laps
Veidi lund horisondi ripsmeil
embus
nagu pärijõge triiviv paat
sinu aju on minu süda sinu suu
maastik hingab
sisalikud siksaklevad ringi
leiged välgud kividest taeval
Leekide jume muutub
suur järv
kus kalade au on kirjutet lippudele
me vaatleme maagilist sütt su peos
sosistame
mets taamal lehvitab tiibu
ikka edasi
Me armastame teineteist kaua
aastate pihlad punetamas teeveerel
kaua kaua
mäletamaks
sel väga kaunil ja päikesepaistelisel talvepäeval
mil kägistame teineteise
et oleme olnud inimesed
Ma ütlesin sulle et maailm pole maailm
sa ei uskunud mind ja põlgasid täringud
Ma keelsin sind magamast tuulevaikuses
kuid sulle oli pehme ulmatu une tolm
Ma kuulutin ette su esimest surma
sa naersid mulle näkku veel pärast teist
Nüüd põleb su laubal pöörleb su soontes
häbi olla suudelnd seda mida ei ole
Nüüd hüüad sa tagasi kriidisel kisal
pilte mida sa küllalt ei usaldand
Nüüd tead sa et loobumus ning lõbu
on käärid mis lõikavad su pooleks
Siin rohi läheb lahku lauguna
Siin rohi läheb lahku lauguna
pangalt pangale säed sinu sammud
alla suure Muldmehe koljuõõnde
kus päike varjutab kuud ja kuu varjutab
päikest
ja tähed räägivad üksteisega
kristalselt kriiksuvas pimeduses
Sääl puhkad sa rinnad läiketult pingul
kääbuslikke mürmidoonlasi
istub ümber su kõhu madala katmata laua
paar relva suitseb Ruumi nurgis
läbi liikumatute lainete
murrab aegamööda endale teed looma kehasse
rändav Buddha
Nõnda mõtlevad sind Muldmehe ajud
sa naeratad unes mõned väikesed leegid
mänglevad sinu näol
sinu suunurgis vilgub kaks laavapiiska
Kord uinub Muldmees ja sina ärkad
üsk täis kive mis sosistavad sinule julgust
rebid sa luu-eesriide pärani lahti
ja Valguse vana keha vägistad nooreks
