"POPI JA HUHUU" [ I ; II ; III ]
1
Sel hommikul tõusis Isand väga vara.
Ümmarguste ähmaste ruutude kaudu voolas natuke rohekashalli valgust. Tuba oli veel pime, ja Isand süütas küünla vasksel jalal.
Ta ajas punase pihiku selga ja sinised püksid jalga, kõik see aeg kangesti köhides. Siis kängitses ta jalad ja tõmbas musta, maani ulatuva kuue selga. Kui ta kingapandlaid sidus, tuli tal kõva läkastus.
Ta ohkas, võttis paela ümmarguste mustade helmestega ja hakkas neid näppude vahel veeretama, ise tasakesi huuli liigutades.
Popi oma asemel valvas ta toimetusi ruskete, niiskete silmadega. Ta tundis nende helmeste lõhna. Nendes oli midagi imalkanget ja nad ei meeldinud talle. Isanda nägu oli siis ikka igav ja kurb, kui ta helmeid veeretas.
Isand jäi vait ja vaatas liikumata küünla leeki. Ta lumivalge pea oli ette kummardunud ja värisevad sõrmed veel koos. Küünla taht põles pikaks, hakkas suitsema, kuid Isand ei pannud seda tähele.
Ta oli viimasel ajal üldse imelik. Ta tuli hilja öösi koju, istus küünla juures, murdis leiba, kuid unustas söömata, pidas palukest käes ja rääkis iseenesega.
Öösiti kuulis Popi isandat läbi une raskelt ohkavat. Siis tõusis ta ja lähenes Isandale. Ta liputas hända, lakkus Isanda käsi ja katsus teda kõigiti lohutada. Kuid Isand ei tundnud seda.
Ta näis hirmsaid unesid nägevat, nagu Popigi, kui talle viirastusid tundmatud tänavad, täis võõraid vihaseid koeri.
Isand ohkas veel kord, tõusis, pani pähe karvamütsi suure nööbiga keset pealage, puhus küünla, kükitas Popi ette ja patsutas teda selga.
"No - no - no!" häälitses ta armastavalt ja silitas koera sametpehmet pead. Popi sirutas ta käe all, liputas hända, haigutas ja ulatas rulluva keele kaugele välja.
Kui hea oli ometi Isand, kui seal tema ees istus, must kuub põrandal voltis! Ta nägi vaevalt ta pehmet naeratust hommiku videvikus.
Siis tõusis Isand ja läks nurka, kus seisis Huhuu suur puur. Miks peaks ta ometi tema juurde minema! mõtles Popi kadedalt ja jooksis Isanda kõrval, kõik aeg hända liputades.
Kuid Isand ei andnud Huhuule midagi, nagu Popi oli kartnud. Ta ainult ähvardas teda sõrmega ja ütles noomivalt: "No - no, sina seal!"
Huhuu oli alles praegu ärganud. Ta oli unine ja tal näis olevat külm. Ta hõõrus õlga vastu puuri ja pidas käega kuklast kinni. Isanda ähvardusele ta ainult urises kurguhäälega.
Siis pöördus Isand. Popi jooksis ta ees turukorvi juurde, mis seinal rippus, kuid Isand ei pannud seda tähelegi. Norgus päi läks ta ukse juurde.
Väljas oli valgemaks läinud. Lahtise ukse kaudu paistis müür ja peen torn ning selle taga roheline taevas.
Otse Popi nina ees sulges Isand ukse. Ta kuulis, kuis Isand aeglaselt üle õue läks, värava lukust lahti keeras ja jälle lukustas. Siis jäi kõik vait.
Popi seisis mõne hetke kinnise ukse taga, pea viltu, üks kõrv pahupidi, ja kuulatas. Kuid ta ei kuulnud enam midagi. Siis pöördus ta tagasi.
Ta ei too täna liha, mõtles ta pettunult. Juba mitu päeva pole ta toonud. Kuid miks ta ei too? Tal oleks see nii kerge.
Ta tegi paar ringi ilma mingi otstarbeta toas. Ta küüned käisid kripa-krõpa ruudulisel põrandal. Ta pikk händ ja terav nina jooksid peaaegu maad mööda.
Oli veel nii pime, et ta komistas ja oma kõveraid põlvi vastu asju lõi. Tundus vana naha ja mööbli lõhna. Aga peale selle tundus veel kõikjal Isanda sõbralik mälestus.
Oli alles liiga pime, jahe ja igav, et valvata. Popi pöördus tagasi oma madratsile ja tõmbus kerra. Oli nii hea lamada, iseennast soojendada, tukkuda ja unistada.
Nüüd läheb Isand mööda tänavaid, mõtles ta. Palju tänavaid, palju maju ja isandaid. Kuid ükski pole nii hea kui see maja ja see isand.
Ta avas teise silma ja vaatas üles. Väljas oli veelgi valgemaks läinud. Kaks rida ähmaseid ruutusid õhkus roosalt. Põrandal näisid varjud.
See on parem isand kui ükski teine, mõtles Popi ja sulges silma. Tema tarkusel pole piire. Ta läheb välja tühja korviga ja tuleb tagasi, korv täis liha. Kes võib seda teha peale Isanda!
Popi avas jälle silma. Oli veelgi valgemaks läinud. Toas oli nii valge, et täistopitud krokodillinahk oli laes selgelt näha. Seal ta mustas, jalad laiali ja lõuad lahti. Kuid Popi teadis, et see oli surnud. Ja rahulikuna sulges ta jälle silma.
Või kas polnud ta näinud teisi isandaid! mõtles ta. Oma isand võttis ta vahel kaasa. Seal oli neid äraarvamata palju tänavatel ja turgudel. Aga nad kõik olid nii tigedad, et Isand ta nende pärast pidi ahelas hoidma.
Kuis oli ta nii hea Isanda saanud? mõtles ta. Ta oli ise hea, sellepärast oli tal nii hea Isand. Ta oli selle pälvinud. Tigedail tänavakoertel on ka tigedad tänavaisandad.
Kuis oli ta siia juhtunud? Ta ei teadnud oma minevikust midagi. Talle näis, nagu oleks ta alati olnud. Ainult ta olemine lõppes äkki nagu mingi musta müüri ees.
Oma kasvamist polnud ta tähele pannud. Varemalt mäletas ta, et kord olid ta käpad olnud pehmemad ja selgroog painduvam.
See oli siis, kui maailm oli veel nii naljakas, kui ta asju ei suutnud elusaist olendeist eraldada ja mööblilegi hända liputas. Kauge aeg, äraarvamata kauge aeg!
Oli nii hea mõtelda ja unistada. See oli peaaegu niisama hea kui elada või veel paremgi. Sest unistusis oli Isand talle alati hea ja Huhuule kuri, ning söögist ei tulnud iial puudu.
Ta ärkas äkki sellest, et kirp teda keset selga puri. Ta lõi hambad vihaselt selja karvadesse. Siis sirutas ta ja haigutas.
Ta oli kaua maganud. Tuba oli täis heledat kullakarva valgust. Ülemine aken, milles oli kuus ruutu tinases raamis, oli lahti. Väljast kuuldus varblaste sirinat.
Popi käis paar ringi toas, nuusutas põrandat ja õhku, lähenes siis uksele ja tuli otsusele, et Isand polnud veel tagasi jõudnud. Ta oli kauaks ära jäänud.
Popi kõndis edasi, kogu aeg terav nina põrandal. Näis, nagu poleks jalad pead kandnud, vaid pea jalgu vedanud. Ta riivas asjakirstu, lõuka ja raamaturiiuli lõhnade piirkonda.
Vanad lõhnad, kuid igal hommikul ometi uued ja õpetlikud. Oli imelik, et väliselt samasugused asjad olid loomult siiski nii mitmesugused.
Läbi kirstu lõhnasid vanad tinataldrikud ja kannud. Lõuka juures lõhnas torupilli magu, pihid, nahklõõts ja kaks suurt õllekruusi, kumbki omal viisil. Raamatuis oli naha, koi ja juudi lõhn.
Kuid kõige paremad lõhnad tulid ometi köögist. Ja Popi jooksis oma nina taga ajades sinna. Ainult ta pikk händ vilksatas poikvile jäänud ukse vahel nagu siug.
See oli kõrge ja kitsas hoone, mille keskel oli neljakandiline lõugas, millest alt lai ja ülal ikka kitsamaks ja kitsamaks minev korsten otsejoones üles tõusis.. Lõukas mustasid raudkolmjalad, pannid ja nõgised orad.
Popi tõstis koonu ja liigutas märgi sõõrmeid. Lõhnas nõgi. Läbi korstna sõõri kuuldus siingi varblaste sirinat.
Ka siin oli palju kasutuid lõhnu, mis ei tähendanud rooga ega üldse midagi. Ka siin oli Isand tina ja vaske sulatanud ning körte keetnud, mida ta ise ei söönud ega teistelegi pakkunud.
Ka siin oli rohelisi retorte, lähkreid, toope, tinapudeleid, kruuse, pika varrega pisukesi panne ja palju muud raudkraami.
Kuid siin-seal imbus õrn juustu, rasva ja liha lõhn poti kaane vahelt. Köögi laud hoovas lõhnu, mis panid Popi sõõrmed ägedalt liikuma ja südame kloppima.
Siis tundis ta jälle maa, rohu ja vee lõhna: nurgas suures vitskorvis olid segamini kõrvitsad, melonid, lillkapsad, artishokid, porgandid ja tomatid.
Popi süda läks vesiseks ja ta lahkus köögist. Ta jäi keset tuba seisma, nagu oleks katsunud midagi meenutada, mis oli ununud.
Äkki liigutas end Huhuu, ja nüüd tuli Popil meelde, mis ta oli unustanud: Isand polnud kodus.
Huhuu liigutas end jälle, ning Popil tuli kohe teine mõte: vahest on Isand tagatoas, magab või istub laua juures ja on vait? Ning ta läks sinna.
Selles toas olid hoopis teistsugused aknad kui eelmises. Need olid laiad piidad, mida täitsid loendamatu-värvilised, mitmesuurused ja mitmekujulised pisukesed ruudud tinastes raamides.
Kui päike heledalt paistis, siis langes valgus põrandale, seintele ja mööblile sinilillade, oliivroheliste ja koshenillpunaste lappidena. Ja neis lappides võis näha inimeste päid, voonakesi, lillesid ning tähti.
Õhtupoolikuil tuli Popi siia end soojendama. Iga värvilapp andis isesugust sooja. Popi tõstis koonu ja vaata pilusilmil klaase. Talle näis, nagu oleks iga värv iseviisi lõhnanudki.
Toa ühes nurgas punase baldahhiini all, millest rippusid tolmused tupsudega nöörid, oli Isanda voodi. Muu osa tuba oli peaaegu ääreni täis mööblit.
Siin oli kõike hunnikusse kuhjatud, nii et sammu ei saanud astuda: mosaiik-ustega kappe, nahktoole ja vanu kellasid, mis näitasid tunde, päevi ja kuid, maa- ja taevakaartidega.
Siin oli spinette, kitarre ja noodipulte, raudkaantega muistseid raamatuid, kiivreid ja mõõku, klaasist ja metallist peegleid, vaipu, patju ja kuld- ning purpurkuubi.
Ja laest rippus kullatud laevamudel: mehed istusid kahes reas laevalael ja mastikorvis seisis mees punases fessis ning näitas kaugele. Meeste keskel keset tekki istus kuningas troonil, kroon peas, õun ja valitsuskepp käes.
Seda mudelit vaatles Popi tihti, nina üleval ja kõht peaaegu vastu maad. See oli igatahes midagi tõelist, midagi olevat, millel oli olemusekohane lõhn.
Aga selles toas oli ka palju pettust ja valet. Võiks öelda, siin oli otse viirastusi ning unenägusid.
Siin oli isandaid, kes ometi polnud isandad. Oli võõraid koeri, hobuseid ja linde, kes ainult näisid olevat. Ja siin oli roogi, mis ei äratanud kellegi isu. Nende olemus oli niisama tühine ja petlik kui unenägudes.
Nad olid nimelt seintel, lõuendil, kestendavais kuldraames.
Siin olid pildid, mis esitasid seinu, täis roogitud loomi, sisikondi, kopse, keeli, päid ja nahku.
Siin olid lauad tallede, hanede, luikede, kalkunite, haugide, forellide, lutsude, angerjate ja merivähkide virna all.
Ja siin olid korvid nagu küllussarved, täis tomateid, peterselli, küüslauku, spargleid, artishokke, kõrvitsaid ja lillkapsast.
Kuid siin olid ka veel pildid viinamarjakobarate, kabjuliste faunide ning põgenevate nümfidega.
Ja seinavaip esitas jahti: noormehed mandoliinide ja neitsid tuilindudega, õhus paabulinnud ning papagoid.
Ja siin oli pilt kirikute, tuulikute, saemeeste ja raagus metsaga jäise soo rannal, mida peitis õhuke lumi.
Ning seal pimedas nurgas mustunud kobrus lõuend, mis esitas väävellendu nahkhiirte, põislendajate, muikude, tiibangerjate ja ninajalgsetega.
Kõik viirastused olid oma paigul, kõik unenäolised isandad naeratasid seintel, aga tõeline Isand polnud siin.
Popi lähenes voodile. Ta nuusutas Isanda argikuube ja ta öömütsi ja liputas neile hända. Nad meenutasid talle nõnda Isandat, et ta silmi sulgedes teda lõhna järgi nägi.
Kuid see oli ometi paljas kujutlus ja pettus. Ja Popi tuli jälle kurvalt eestuppa.
Päike paistis läbi pudelipõhja-taoliste ruutude. Huhuu puuri ümber värises kuldne tolm. Oli vaikne.
Varblased ei siristanud enam. Ja - korraga tundus Popil õudne.
Ta hakkas kärsitult mööda tuba edasi-tagasi jooksma, ühtelugu nuutsudes, nagu üksijäetud laps.
Miks ei tule Isand? küsis ta. Miks ei tule Isand? Kuhu on ta jäänud? Ta pole iial nii kaua ära olnud. Kus ta on? Kus ta on?
Siis istus ta madratsile, tõmbas hänna enese ümber, kuulatas, nuuksus vahetevahel tasakesi ja väristas nahka piha ümber, nagu oleks tal külm olnud.
