- A R T H U R  R I M B A U D - 

 Hooaeg põrgus

 Illuminatsioonid

 Magaja orus



Keset haljust on auk, kus jõgi laulda rõkkab, 

hõberäbalat mõnd veest heites heinale

perus hoos: nõnda päev kõrgilt kallakult lõkkab,

et üles kiirevaht käib oruseinale.



Noor sõdur magab siin, müts tulnud peast, suu valla

ja kukal kümblemas sinikresside sees:

peavarju roheva saanud pilvede alla

kesk valgusvihma on see kahvatunud mees.



Ta magab, pooleldi võhumõõkades voodi,

näol naeratusejoon, mis haige lapse moodi. 

Tal on külm...Olgu soe, ema Loodus, su hool!



Ei sili lillelõhn tema sõõrmeid; maa pinnal

magab päikeses ta, käsi vaikival rinnal, 

kaks auku verevat küljes paremal pool.



 Mu boheem 



Ma kõnnisklen, käed põhjatuman taskun.

Mu seljan ideaalseks kulund palit.

Käin taeva all ma, Muusa väljavalit,

ja toredaisse armuunedesse laskun.



Mu ainsa püksi põhja tekkind lõhed.

Veel pöialpoiss, pean käien riimest aru.

Mu eluasemeks hotell "Suur Karu".

Ma aiman taeva tahte selget lõhet.



Ja istuden neid kuulan kraavi pervelt

septembri ööl, mil kastest niiskub palg,

mil kosutavat veini tunneb tervelt



maailmalt, riimin keset varje tummi

ja kisun ise lagund saapa kummi

kui kannelt, vastu südant tõstet jalg.