- K A R L   R I S T I K I V I - 

   I N I M E S E   T E E K O N D
 
 Kojuigatsus - kauguseigatsus
 Mis on mõisa metsa taga
 Ei, meie ei tule kunagi
 Meie juured ei ole lapsepõlves
 Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
 Mängivad pillid, kuu on vees
 Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast
 Sõnajalad I. Ainult Maarjamaal
              II. Arguse silmad on valvel
              III. Sõnajalgu aknale
              IV. Tea nüüd! Ja mine siiski
		  
 VARJUMÄNG	
 	  
 I. Üks õhtu juhuslikult
 II. See juhuskerge jällenägemine
 III. Siis polnud sa ainult vari
 IV. Ma veel ei teadnud
 V. Kuid palju on, mis suudab
 VI. Kuid lõpuks - kas see polnud
 VII. Veel loeksin kord
 
 HÅRSFJÄRDEN
 
 I. Peaaegu ütleks
 II. Rukis on õitsenud
 III. Imelised, pehmed, hallid
 IV. Nüüd lõhnab sadam
 V. Minagi olin Arkaadia teel
 VI. Clementine!
 VII. All on tumeroheline
 VIII. Restorani sildil istub kana
 IX. Laev lõikab laineid

 FRAGMENTE "KEELATUD TERRITOORIUMIST"
 
 I. See on sama taevas
 II. Kõik möödunu saab unenäoks
 III. Miski ei kao
 IV. Rändaja, mine!
     Ei, ära mine!

 MAA JA RAHVAS
 
 I. Kõik mandrid on tõusnud merest
    Kui päike ei mäleta
 II. Väljade valguses
     Iga vihmapiisk on olnud
     Ma ei ütle rahu
 III. Lõikajad tulevad põllult
      Kümme tuhat sõdurit tulevad koju
      Kui nad istusid leiba võtma

Kojuigatsus - kauguseigatsus, 
kahte harusse kasvav puu, 
varjuotsija - tuulteotsija 
metsa ja mere piirimaal. 
Sünnihirm - surmahirm, 
mõlemast otsast sõlmitud elulõng. 
Olemine - mitteolemine, 
üks neist on uni 
ja teine ei ole sedagi. 

Mis on mõisa metsa taga,
tagumise talu taga,
veski valge tiiva taga,
suure silla selja taga?

Kes seal laulab laane taga,
mängib pilli mäe taga,
huikab udumetsa taga,
haugub aru otsa taga?

Mis tõuseb maast mügerik,
tapuaiast täpiline,
pinu tagant pikad kõrvad,
habemik ahjuvaremest?

Kes tuleb soost sarviline,
järve tagant järguline,
kadarikust kandiline,
kivi tagant krabaja?

Ei, meie ei tule kuangi tagasi siia randa.

Laps, kes ehitas lautri kirjudest kividest
ja palja käsi püüdis ogarulle,
on ammugi surnud,
ammu ja aegamööda.
Ja see rand, mis kord oli noor
ning lõhnas esimest korda,
kevade rand oodates suve laineid,
pehmed linnupesad jahedail kividel,
võrgud, mis helkisid särjesapist,
esimene vesikaare tuul
üle lõpmatu lageda maa - 
see rand on vana ja hall,
isegi kivid on surnud.

Ei, meie ei tule kunagi tagasi siia randa.

Aga nii kaua kui hingab meri,
sünnivad alati uued rannad.

Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kui aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.

Nii me kasvane virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.

Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu me lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.  

Mängivad pillid, kuu on vees,
siin on sadam, meremees.

Laev on sadamas terve öö,
laud on kaetud - võta ja söö! 

Viin on klaasis, käsi on soe,
homme ja ülehomme ei loe.

Tule ja tantsi, põrand on kuum,
aeg on lühike, lõpmatu ruum.

Lõpmatu meri. Siin on saar,
alati kaotanu võidukaar.

Tiivad saarte vahele sild,
iga täht on päikese kild.

KIldudest kokku mosaiik, 
kuigi su võit on ainult viik.

Kuu on kõrgel, kaugel on kants,
neeme lõpuni jätkub tants.

Neeme tipul on murdunud aer.
Naera, Odysseus, elu on naer!

Lõpuks, meremees, siin on maa,
siin on sadam ja Nausikaa.

Kuidas võib õis, puhkenud elavast oksast, 
toidetud mullast ja veest, õhu ja päikese poeg, 
tule ja südame värvi, elu side eluga, 
tarduda kiviseks kindluseks? 

Kuidas võib laul, ilma et kordagi vaikiks, 
kaotada viisi ja sõnad, hanguda tähtede reaks? 
Kuidas tantsivad jalad kaovad sammude kajaks 
kummaliselt murtud rütmiga? 

Oli kunagi keegi, 
kes tundis metamorfooside saladust. 
Temast sai pagulane, 

Homme astume laeva ja sõidame teise randa, 
mitte et võmatut püüda- meri ja müürid on üks. 
Pageda sellest mis olnud, asjatuks kuulutas tarkus. 
Isegi rumalus teab, et tulevik jääb. 

Sõnajalad

I

Ainult Maarjamaal maarja-sõnajalg,
neitsi jahe lehvik,
mille ta jaaniöö kastest rõske 
surub vastu põske.

Varemeist mööda, rinnakust alla,
vanade puude all
mürgise juurega magusas maas
Dryopteris filix mas.

Pahklikust tüvest piilub drüaad,
ööl on üheksa poega.
Üheksa lillega padja all näed,
et üksi jääd.

Maarja, millal sa käisid me maal
ja paitasid sõnajalga?
Millal andsid talle oma nime?
Lase sündida ime!

II

Arguse silmad on valvel
päevad ja ööd.
Arguse pilk on terav
kui liblikapüüdja nõel,
näeb liiga palju ja liiga vähe, 
näeb sellest läbi, mis lähedal,
ja ei julge kaugele vaadata.

Arguse silmad on pärani
hirmul - 
et keegi võtaks ta käest,
mida tal ei ole.

III

Sõnajalgu aknale jääkristallidest 
suletud aknale 
pitseriks pannud öö. 
Otsekui valged tardunud tiivad, 
kadunud linnu külmunud vari. 

Ähmane valgus kaugelt planeedilt 
põrkab tagasi tinasest peeglist 
miljoni aasta pärast. 

Aeg tõmbub keerdu kui söestunud paber,
madu salvab iseenda saba.
Hermeetiliselt suletud ruumi saladust
ei lahenda Gideon Fell.

Tea nüüd! Ja mine siiski püstipäi 
ka siis, kui ükski teine seda teed ei käi. 

Et enam sa ei usu sõnajala õit, 
võib-olla on su kõige suurem võit. 

Sa oled küllalt kaua üles roninud mäest, 
nüüd hoopis kergem minna, kui sa viskad käest 

kõik, mis sa kogusid, et sellest saaks su telk. 
Ja kuigi on valus mõõga helk, 

mis pimestab- ta valgus sinu sisse jäi. 
Sul pole enam vaja minna, ainult käi. 

Või siiski, Sisyphos, sul kahju tühjast tööst? 
Need päevad otsas on. Nüüd tunne rõõmu ööst. 

Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu. 
Kuid tea - ka sõnajalg on ükskord olnud puu. 

VARJUMÄNG

I

Üks õhtu juhuslikult viis mind sinna,
üks vaikne tund nii kosutavalt tühi;
hall märtsilumi mähkis soikund linna
ja tõrjus meelest lähenevaid pühi.

Neoonreklaam kui tuli külmas tuhas
mu silmis murdus mõttetumalt pooleks,
ma korraks olin minevikust puhas
ja tuleviku jätnud teiste hooleks.

Siit käigust tihti läbi käima harjund,
pilk vaevalt riivas nurgakino silti,
kus värvid ammu kähedaks end karjund,
Ja nüüd, kui vari su noorusest
mulle tuttavalt pilgutab silma,
et pakkuda üht vana naljapilti.

Üks lihtne, väike argipäeva ime,
kild tuhmis mäluprismas eksind valgust - 
ma lugesin su unustatud nime
ja seisin oodates - seansi algust.

II

See juhuskerge jällenägemine
kui võlulambist kerkiv suitsuvine,
mis inimkuju võtab ootamata,
välkvalgusena peatas ajaratta.

Kakskümmend aastat hoopis küll ei haju,
nad linalegi toonud lumesaju,
kuid selle varjus, kahjuks vilkuv-ruttav,
su nägu sama noor ja lähituttav.

Sa ise nüüd - kes teab küll kuidas, kuhu...
(Kus on kõik tuuled, enam mis ei puhu?)
Kask sinu õuegi ehk poetab sügiskulda - 
sa oled seal, kust tagasi ei tulda...

Kuid masinlabaselt su noorus püsib - 
kes nüüd veel surematuid värsse küsib? - 
Üks mõte mõrkjas kui poolvalmis mari:
ons inimesest püsivam ta vari?

III

Siis polnud sa ainult vari
ja masina elutu kaja,
sa olid mäekünka hari,
kust leidsin uue raja.

Üks kivi, olgugi väike,
mis kallutas teisele teele.
Jah, kõiki neid eksikäike
ei jõuagi tuua meele.

Mis kunagi oli nooruseuimas
sai hulluse humalavihaks,
nüüd aastate rännakus tuimas
on kasvanud luuks ja lihaks.

Ja midagi enam ei muuda,
kas oli see hea või paha,
sest palju on, mida ei suuda,
ja palju, mida ei taha.

IV

Ma veel ei teadnud, et see on patt,
kui teada sain, oli hilja,
sest hea ja kurja tundmise puust
ma sõin liig küpse vilja.

Kõik oli nii kevadvärske ja noor
kui kaste su kulmukaarel - 
kuni teadmiste päikeses kolletas kõik
mu üksinduse saarel.

Mu pilk vaid korraks surus su kätt,
ja sellest küllalt jatkus.
Ühel päeval üks ingel või paha vaim
mu tunnetelt tiivad katkus.

tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,
olen alati olnud ilma.

V

Kuid palju on, mis suudab
ka sellest, mida ei taha, - 
aeg pehkinud põrmuks muudab,
mis teele jäänud maha.

Ei olnud sa esimene, 
sa viimaseks ka ei jäänud,
sest tüürita triiviv vene
teeb vooluga kaasa kõik käänud.

Nad polnud vari ja uni,
neist mõni mu kõrvalgi istus, - 
aeg seisis ja ootas, kuni
uus laine meid lahku kiskus. 

Kuid alati tundsin su ära,
kui tihti sa kuju ei muutnud,
mu ulmade peegelsära
sa siiski peita ei suutnud.

VI

Kuid lõpuks - kas see polnud kogu aja 
muud midagi kui varjupilt ja kaja?
Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,
muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule
õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule
ja lapsik pimesikku mängiv tuju,
üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks, 
me unenäoski ei saa päris vabaks,
ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,
et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus
nii vastu võtta nagu suurim rikkus
kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,
ja käia, kuni päike läheb looja.

VII

Veel loeksin kord su unustatud nime,
kuid juba keegi pooleks rebind sildi,
ja vaatekastist, mis on juba pime,
ei loodagi, et leian sinu pildi.

Nii, varju vari, enam me ei kohtu...
Või mine tea, kes tunneb kesköö-tundi!
Haud ammugi võib olla kasvand rohtu,
kui hauas puhkaja veel jälgib vana sundi.

Ei, hoopis sa ei sure nõnda kaua,
kui mõte sind kuitahes kergelt riivab.
Nii iga kord, kui katnud värske haua,
laev uueks tühjaks reisiks ankru hiivab.

Ja tagatalve halli tuisu trotsiks 
ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud. 
Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks
kui keegi, kes on unes kodus käinud.

Hårsfjärden
 Fantaasia g-moll
 
I

Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri - 
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.

	 	 Ometi - 
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.

II

Rukis on õitsenud,
küpsemas kollaseks
lainetav vili,
sügise leib.

Korraks su juukseid 
silitan käega
künnist veel mullase,
enne kui kaod.

Ikka ja alati
lähed sa ära,
enne kui hommikut
kuulutab lind.

Nii minu vaesuses,
nõnda mu näljas
lainetab küpsedes 
võõraste leib.

III

Imelised, pehmed, hallid,
ärarääkimata kallid
on su silmad sumedad.

Tantsib säde kullakarva,
aga harva, üsna harva
peegeltähed tumedad.

Ikka mööda, pärivere,
üle noore avamere
põgeneb su siiras pilk.

Ja sa ise vist ei teagi,
et nii peagi, et nii peagi
aurab kõrbes vihmatilk.

IV 

Nüüd lõhnab sadam kaugusest ja tõrvast,
kuldvikerkaari helgib õliseid.
Ma käin ja nagu mureleiva kõrvast
söön mälestusi lapsepõliseid.

Neist enamik jääb kinni kurgulakke
kui odraokas. Jälle kasvab öö.
Ma kannan võõralt laevalt võõraid pakke
ja kordan: elumõtte annab töö!

Ei - andke andeks! - iga valge puri,
mis lahkub, nagu lahti lõikab end.
Ja iga päevaga ma olen enam kuri,
ja enam ori, vähem teeniv vend.

V

 	  		Sing me a song of a lad that is gone,
			say, could that lad be I?
			
Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas.
Mõnikord mõtlen: ma läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest 
tee juba enam kui ammu,
ja et ma üksinda enese väest 
leiaksin tee, mille kaotasin käest, 
selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,
vesi ja kõledad kaljud.
Lahkunud viimne kui lootsikumees,
lahkunud lauldes, et vesi on ees,
nii nagu laulavad kaljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,
vanduda ennast või saatust.
Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,
nõnda on elu... Sest teie ei tea,
ei tunne mu isamaatust.

VI

Clementine!
(Oh my darling!)
Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui üks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik mis ees.

Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud,
lein ja hirm ja jälestus.

Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus,
kadugu kõik keelepaelad,
hääle roostekähedus.

Kolmandamast klaasist saagu
südamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.

Aga laul kui pooleks murdub - 
ingel mõõgaga on ees...
You are lost and gone forever.
Dradful sorry...

VII

All on tumeroheline, lainepehme voodi,
kõik on hõljuv, käes ja kaugel, unenäo moodi.

Sinna heita ühel õhtul päikesega koos,
eks see oleks kaunis nagu mõnes muistses loos.

Ja kui hommik paistab lainte varjukaarestikust,
siis sa sõidad üle minu välja saarestikust.

Sõidad avamerele ja oled noor ning puhas,
kui su palgelt soolavesi minu mõtted uhas.

VIII

Restorani sildil istub kana,
keda maaler kukeks kavatses.
Haav on noor, kuid mälestus on vana, - 
siia tulla tihti tavatses.

  Kahupäine klaverit taob:
  Swing-it! Swing-it!
  Ettekandja on kahjuks 
  halvasti mingit.
  
Linal paraku on ikka plekid,
aga kaste on haruldaselt hõrk.
Siis veel olid leiva-, lihatshekid,
magustoidu ees veel olin nõrk.

  Viiulist käsitöölisesell
  mustlast palati pakub.
  Kes küll ta juuksed ja näo
  nii ühtlaselt läikima lakub?
  
Sinu käsi nagu ikka jahe,
kuid su hääles lausa priiskav soojus...
Aga äkki kasvas meie vahe,
ja ma tundsin, kuidas päike loojus.


  J'attendrai...
  Peatub kahvlite klõbin.
  Sentimentaalsuse hüübes
  iharusvõbin.
  
Ootan, ootan sind... Kui võidukindel,
nagu meri, mis kõik jõed joob.
Vaene, vaene sõdur külmal rindel,
keda igatsus siidnööri poob!

  J'attendrai...
  Hääl voolab kui magma.
  Kui sügaval küll
  võib olla see diafragma!
J'attendrai...
  OH, SHUT UP! 

IX 

Laev lõikab laineid nagu igas laulus
ja kõik on justr seesama, mis on olnud,
nii algus, teekond, kaotused ja leiud,
ja uuesti kui Prometheus maksa
sa kasvatad, et jätkuks kotkatoitu.
Ning sama targalt, mõistlikult ja tuimalt
su kätte riidehoidja annab kulund kaabu.
Head aega siis! Head ööd! Sind ootab voodi
kui puusärk, ikka meele tuletades,
mis muile mureks, mulle lohutuseks:

et kõik me seisame kord päris üksi, 
kui paadimees meid sõuab üle Styxi.

Fragmente "Keelatud territooriumist"

I 

See on sama taevas,
sama udu ja sama meri
ainult aimatud.
Alati lõpeb tee nagu peeglis,
tagasi sinna, kust tulin;
petlik terendus 
sellest, mida ei olnud 
mujal kui raamatus;
seegi jäi suletuks
viiendast pitserist peale.

See on sama taevas
ja sama öö,
aga tähed on kaugemal,
ja mulle ei ole jäänud enam
ühtegi valguseaastat.

II

Kõik möödunu saab unenäoks.
See oli kaunis, kuni
sa läksid öeldes: Ma ei tea...
Nüüd oled ainult uni.

Ja meie öö, üks vaesemaid,
mis iial olnud kahel,
liig lühike, ja sellegi
mõõk püsis meie vahel.

Nii keeldud kaevul valvates
jäin januseks ja kaineks.
Su põse ainus puudutus
jääb üheksandaks laineks.

Su noorus, rikas soojusest,
mu poole hõõgas kargust,
ja ometi ei andeks saa
ma seda väikest vargust.

Kui lahkudes said unenäoks,
jäi karistus mu voodi.
Mu üksindus on sama suur
ka siis, kui maailm loodi.

III

Miski ei kao.
Köidikud langevad, vermed jäävad,
ja mitte ainult unenäos,
millest väsinult ärkad.

Ma ei ärka kunagi rõõmsalt.

Magasin liiga kaua,
liiga rasked olid mu unenäod,
ja ma ei mäleta enam, 
miks ma ärkasin.

IV

Rändaja, mine!
Ja kui sa kord jõuad
koju, siis ütle,
et mina jäin maha, - 
ei, mitte teele,
sest teed ei ole.

Murul käimine keelatud!

Rändaja, mine,
ära mind oota!
Ja kui nad küsivad,
miks ma ei tulnud,
ütle, et mina ei saa
käia nooltega sunnitud teed
relvis valvuri saatel.

EI, ÄRA MINE!
Viibi veel, viibi!
Jäägu veel lootus
võllagi varjus,
et vahest käskjalg
vahusel hobusel
kihutab üles
keelatud klaasmäest
enne päikese loodet.

Ma ootan, ootan veelgi,
traataia vermed näol.

Maa ja rahvas

I

Kõik mandrid on tõusnud merest,
kõik maad on olnud rannad,
kuigi meri neid enam ei mäleta.

Meie kõik seisame saarel,
kuigi me randa ei näe.

Vikerkaar, vikerkaar, kus on su algus?

Iga jalatäis maad on kellegi jälg,
iga peotäis mulda on kellegi käsi,
mis pudenend kellegi käest.

Valged tiivad, mustad tiivad - 
öö ja päev, suvi ja talv,
tuhat aastat kui ainus silmapilk.
Kas kuuled: üks linnuke laulab!

			Kes olen mina,
et ma mõõdaksin loomispäevade pikkust?

KUi päike ei mäleta eilset päeva
ja tuul ei tule tagasi sama teed,
peab olema midagi muud, mis jääb
ja millele ehitab pesa
loomislugude lind,

et saaks õhtu ja hommiku kolmandaks päevaks,
et saaks maa ja meri ja rand.

KÕik on sündinud, kasvanud,
ei iial surnud,
ainult puhkama heitnud
ja ootama jäänud.

II

Väljade valguses
sinakad jooned - 
paastukuu alguses
ärkavad sooned,

murravad trotsides 
talvise tõkke,
eksides, otsides
jõuavad jõkke.

Ratsuta, vahune -
milline uhkus!
Rahune - rahune - 
meri on puhkus!

Iga vihmapiisk on olnud kellegi pisar,
ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab,
on veri, mis valatud kaugel lahinguväljal.

Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi
ja avaksin võtmega ukse,
mis langes lukku mu selja taga.
See võti on kellegi teise käes
ja ust peab ta uuesti otsima.

Aga kui ta õhtul väsinult istub maha,
olen mina seal istunud enne teda,
ja see paik on õnnistatud paik,
sest see on kodu.

Ma ei ütle rahu, see sõna on liiga suur.
Ütlen puhkus, ase telkide all,
sest homme on jälle päev,
ja päike ei mäleta eilset päeva.

Vaata, meri on nagu peegel, seal peegeldub taevas,
aga ometi ainult peegeldus.
Ja rand on ainult sadam,
ühe tee lõpp, aga teise algus.

Keegi ei mäleta homset päeva
enne kui ülehomme,
ja siis on juba hilja.

Kuidas võiksin siis ütelda: rahu on!?

III

Lõikajad tulevad põllult
ja kalurid tulevad merelt,
nende sammud ona rasked koorma all.
Kõik on koorem, isegi armastus.

Vanad naised tulevad kirikust
ja noored poisid tulevad laadalt.
Pisarad on pühitud. Kuhu jäi naer?
Ikka on midagi jäänud maha,
ja kõigest on kahju, isegi leinast.

Kümme tuhat sõdurit tulevad koju
ja kolmsada ei tule kunagi tagasi.
See oli ammu ja kaugel maal,
seda on kerge mäletada.
Aga üks, kes koju ei tulnud,
kes mäletab teda täna, homme ja iga päev?
Nelikümmend aastat kõrbes - lühike uinak
				Õlimäe jalal.
Kui tuhat aastat on ainult üks silmapilk
ja igavikulinnuke laulab,
mis on siis sellest, kes eile või teisel saarel.
(Homset päeva me niikuinii ei mäleta.)

Kui nad istusid leiba võtma,
panid nad käed risti
nagu varjates, et need olid tühjad.
Keegi ei võtnud midagi endaga kaasa
ja tühjad käed said uuesti mullaks.

KÕik on meile jäänud,
maa, meri ja rand,
vihmapiisad ja pisarad,
ja mahl, mis kevadel valgetes kaskedes ärkab.

KÕik on meile jäänud,
tee ja sadam kahe teekonna vahel.

Aga kui me kord õhtul istume maha,
on seal istutud enne meid
kümme tuhat, kes tulid tagasi sõjast,
ja kolmsada, kes ei tulnud kunagi tagasi.

[Ristikivi, Karl. "Inimese teekond", Eesti Raamat, Tallinn, 1990]