- H E I T I T A L V I K -
kogutud luuletusi erinevatest kogudest:
- Palavik -
Legendaarne
Simmanil
Taliöine [1, 2, 4]
Ristimine
Järel revolutsiooni [1, 2]
Blasfeemiline ballaad
Don Ramon
Paaria [4]
Kui mustavad udud
Oli sügis
Pohmeluslikke mõlgutusi [1]
Meile üksikuile
Tõde
Karidel
Rabas [1 - 5]
Vabanemine
- Kohtupäev -
Poeet
Tuut-tuut
Jõuluööl
Pihtimuskilde [1, 3]
Haige [1]
Lauliku hommik [1]
Magaja
Öö
Õhtulaul
Surmatants
Eleegia
Sügiselaul
Dies irae [1 - 12]
Jumalate hämaras [1 - 11]
Luziferi laulud [1 - 3]
Aabel ja Kain
Orjade koor [1 - 2]
Hommik
Viimaseid luuletusi:
Pagulane
Ärkamine
Maru
- Palavik - [1934]
Legendaarne
Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikab päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavda meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
sinna manitses meid ükskord isa hääl.
Pilved vestlevad sääl jumalaga,
kuldne valgus luilab nende pääl.
Tule, tule! Üle valge neeme,
läbi helge päeva virvendab me rand.
Sinna kaome, rinnas kuldne seeme,
igavese päikse võrsuv and.
Simmanil
Öö horisondilt hõbepalgse üles vinnab kuu.
Harmoonik tasa nukrutseb all õitsva pirnipuu.
Ja sireleis mul särasilmil vastu viipab aid,
noor lehestik täis õhetavaid tähesagaraid.
Sääl puhmastikus puude vahel naer ja sosinad.
Öö suhrusaias tüdrukud kui väiksed rosinad
ja rehelävel külapoisid, paberossid suus.
Käest kätte rändab kobrutades mühav õllekruus.
Kuid lakkamatult sireleis kui pilvis ujub aid,
täis minu rindki sireleid, vaim retkleb mööda maid.
Täis minu rindki sireleid, mul valla iga tee.
Kuu ripub üle aasade kui latern üle vee.
Kuu ripub üle aasade, aeg juba minna siit.
Ma lähen, jalad kastevees, pääs tuhat vastset viit.
Taliöine
1
Metsist käib läbi kui murduva klaasi kilin,
härmatis oksisse terasest surunud nõelad.
Tervitab ladvust meid tähtede rõõmus tilin,
tuiskavad külma ja tuult nende helkivad sõelad.
Lendavad hobused. Rudinal jookseb regi.
Jäätunud jalaseist kähedad kostavad kriuksed.
Õhud kõik hõbedas. Tähiga taevast segi
harguvad pähe meil kuuvarju lillakad hiuksed.
2
Kuupaistel roheline läigib jää,
kuupaistel maastik sädeleb kui suhkur.
Öötuules lumetorm keeb üles tuhkur
ja tähina meil vajub üle pää.
Ees metsamüürid. Lumes põlvini
kui hirved kaome neisse tuulehellad.
Kuid rinnas kumavad meil jõulukellad
ja nende hääl käib taevavõlvini.
4
Veri tuksatas kord külm, kord palav.
Mis on lahti minuga, ei tea.
Jälle, jälle, kahvatu ja halav,
tulin Sinu juurde, Mea.
Tulin seks, et ükskord jälle näha,
näha ilmsi, valust joobudes,
õnne, mida jäänud mul nii vähe
Sinust loobudes.
Ristimine
Tuld haaras välgu praksuv süütenöör,
osooni lõhn mu verre lõikas vahe.
Lõi pragisema tormi kivilõõr
ja maha prantsatas graniitne rahe.
Ränk äiksepilv kui suitsev kivimurd
mu põue põrmuks kallas oma süle.
Ja säält, kus välgust lõhkes taevakurd,
üks pime vari langes minu üle.
Üks kotkas, hirmsam kui Meduusa pää,
lõi küüned põlevad mu kurnat ajju.
Ta silmist roheline välkus jää
ja rahe peksis tema tiibu laiu.
Ta jäi mu kannule kui paha vaim,
ta marru kihutas mu haiged meeled.
Ja sääl, kujs närbus luule habras taim,
nüüd loitvad elutule mustjad keeled.
Järel revolutsiooni
1
ON kõrtsikoopad pärani kõik lahti,
vürtspoodnikul ent müügiks puudub leib.
Nüüd viimne tuli löögem elutahti,
mis ruttu maha käib.
Ministriga joob sinasõprust lurjus
ning õigust ratsapiits
taas mõõdab turul, vereaurust purjus,
kus poodi viimane patriits.
2
Meil pilvekantsid jäänud haruldaseks,
nad lammutet on haisvaiks orjahüteks.
Me oma kulla vahetanud vaseks
ja mahagonimööbli lõhkund kütteks.
Ja muinaskuningate troonisaalis
nüüd asub trahter, laeni õlleaurus.
Ja kunstimõtet Kölni katedraalis
võib leida vaid veel purjus bakalaurus.
Blasfeemiline ballaad
Pastiche a la Villon
Nikolai Triigile pühendet
Oo võllas, hüppetorn siit hädaorust,
su kitsas redel viipab otse taeva!
Et kiita kõigile sind pillitorust,
mu kurnat kops ei pelga ühtki vaeva.
Puupakust porsunust sind voolind höövel,
paraadiks võikaks valmistand sind peitel.
Nüüd uniselt su konksus ripub röövel
või metsakratt, kel karukriimud reitel.
Nii mõni suur, kel krahvlik vapp on tõllas,
kes uhkelt möödund juubeldavast jõugust,
kaet raipekotkaist, kõduneb nüüd võllas
kui viimne sant, kes tabat viljarõugust.
Või vagabund, kel kuski polnud kodu,
murdvaras tumm, kes uksi läbi saagis,
röövmõrtsukate karm ja sünge rodu -
kõik vendadena kohtunud on kaagis.
Ööhulkur, pettur, viinavõtja vinge,
morn mustlane, kes mõrvaks murdis teiba,
kõhn kaubajuut, kes kulla eest müüs hinge,
või näljarott, kes näppas tüki leiba, -
kõik antvärgid, kes loobund meistripõllest,
kel hoorad ulaelu õpetanud,
kõik pilkajadki, joobnud hüvast õllest,
on oma päevad võllas lõpetanud.
S a a d e :
Kui taevainglid kutsuvad neid õhust,
neil äkki tõrkuv urin kostab kõhust.
Ah, enne saabumist Jeruusalemma
neil tuleb kesta piinlikeim dilemma,
sest kuna kõrisid neil nöörib ling,
peab tagakaudu lahkuma neist hing.
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina tal veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kukkus laest.
Jah, sel mehel püsti kurat oli sees,
ei ta kohkunud ka kõrge kohtu ees.
Kirves käes, ta maanteel luuras saaki,
kuigi mõte juba kompas kaaki.
Kui tal timuk nööri viskas kaela,
kraaksus ta veel, takerdudes paela:
"Vennad, hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
Põmmdi veel üks peer - ja viuhti alla põrgu!"
Vaevalt ütles, kinni kukkus ling,
tõmmust kerest välja lendas hing.
Võimsalt saluteeris talle kõu,
lahti põrus kogu põrgu leekiv õu.
Sinu matust koos me peame nüüd kui pulma,
kordap meilgi jagada sus saatust julma.
Sinu laiba tõime mustas pidutõllas.
Don Ramon, ka meie lõpp on võllas.
Paaria
2
Veel tuikab mu tarduv aort,
veel tõmblevad väsinud veenid.
Mu pää on kui mürgiretort,
kus käärimas tusk ja migreenid.
Mul võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.
Must jäänud vaid kõle kompleks
luuvaludes puusi ja reisi,
mis edasi elab vaid seks,
et vihata ennast ja teisi.
Kui mustavad udud
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike, silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal kübara, mantli ja raha, -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu
kaod otsekui viirastus vihma ning uttu.
Oli sügis
Oli sügis. Auras udurähma.
Tulin kõrtsist, pea täis õlleähma.
Tühjas pargis tummalt seisid puud.
Olid kõledad kui roiskund luud.
Lehte liuglevat veel nägin uttu,
mutta kontsaga ma lõin ta ruttu,
mutta kontsaga ja nutsin siis,
nutsin, kuni politsei mu viis...
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
Meile üksikuile
Meile üksikuile surm on sõber,
surm on sõber, hämarik on kodu.
Möödub võõrana meist päevi rodu,
meie juukseid ehib ööde hõbe.
Meie teel ei ole ühtki tõket,
veres udutsemas ühtki tungi.
Ükski kirg ei paisuta meis pungi,
kauge ruumi põlevad meis lõkked.
Need on lõkked, mida ööde kumal
näha võib, kui taevas tähist raskub.
Need on lõkked, kuhu maagi laskub,
kui ta kuurdeisse kord hingab jumal.
Tõde
Su liha on kui surnud hein,
mis kuivab piibli kaante vahel.
Su märtripalet loorib lein
ja jalus kõmiseb sul ahel.
Ja madu, laskuv tarkuspuust,
su näkku sülgab kahtlushapet...
Oo, lõõskav tõde Looja suust,
mis koltub meis kui vana tapet!
Karidel
Kord kui randu raputasid rängad sügisrajud,
leinaviisi vilistasid kõhnad nõmmepajud,
kord kui vesi karidel kui mustas katlas kees,
nägin uitvaid Koolu karju kauge hämu sees.
NIi need laulsid Koolu karjad üle tühja ranna:
..."Tuulukene tuhisev, meid kaugele siit kanna!
Vihise veel, vihmakene, üle randa roo,
taeva tinaraskest rüpest unustust meil too!
Meriheintes rabelevad meie käed ja jalad,
meie surnud sisikonnis kudelevad kalad,
meie veri paadunud on punerdavaks paeks...
Kes küll Koolu rauad rabaks, Koolu vaevad vaeks!
Päikest välkusid need rannad, kerkides kord merest,
karid kauged kajasid siis kajakate perest.
Igal aastal sinivoodest leiti vastne saar,
veel ent lehvis Looja vaim kui ere vikerkaar.
Ööd siis läbi loitsid rannul rusked rõõmutuled,
päevil purjed pilve piiril hõljusid kui suled.
Põllul prisket vedas vagu kirju künnihärg,
rikkalikult rukist jootis jahe kastemärg.
Kord ent kodukaridele sõudsid võõrad laevad.
Öösel pikse põrutusel vabisesid taevad.
Enne koitu kaldapael ju raksus raudne kand,
lõunaks aga tulemeres voogas terve rand.
Asjata nad ahelaisse püüdsid meie mehi:
peagi kaarnad mustas parves katsid nende kehi.
Tuld siis vaenutunglast haaras pime palvehiis,
taplus viimsed mehepojad karidele viis.
Verepilvil sõda sõudis, leegid loitsid merest,
kodukarid aurasid siis kuumast inimverest.
ja kui tulle tuhisenud viimne hiiepuu,
kahmas viimsed vikerlased mere mustav suu.
Nüüd me undame veel udus üle tühja ranna,
igatsused igused meil hingamist ei anna.
Vihmakene vihinal käib üle ranna roo,
miski aga lunastust me hingedel ei too..."
Tänapäevgi laintemurrus mustab üksik kari,
millel ripub needmine kui pikse pime vari.
Vingeil, süngeil, sügisöil, kui vihm sööb läbi luust,
undavad sääl Koolu karjad sajast mustast suust.
Rabas
1
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi,
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuskil soed.
2
Meid endasse jälle mähib
sooleitsete lämmatav puhk.
Must palavik pilliroos ähib
ja purpurne pilvist vaob tuhk.
Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
mu lemmik, meil ühine loos.
Liig valusalt verisääsed
meid ründavad punases roos.
3
Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatondid.
Mu kuivad aju variseb kui kõder
ja päikse pleekida jääänd haprad kondid.
Kuid mudahauast pulbitsevad üles
veepärlid, puhkedes kui õilmenupud.
Mu surnud pruut sääl hõljub lauka süles,
pääs rohupärg ja kaenlas vesikupud.
4
Ma hulgun ääretuste hallis meres,
kus auruna kõik vajumas on koost.
Pärm viimane säääl välja keeb mu verest
kui udu mädanevast pilliroost.
Sääl ähmaseks eimiskiks valgub taevas
ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib.
Ma leian end kui ärasõitvas laevas,
mis hääletult mind unustusse viib.
5
Kauged sood ja harvad pajud,
tühjad rannatused.
Sinna raugevad kõik rajud,
kaovad kannatused.
Hingab külma põhjavesi,
kõik ses kahus mustub.
Eluiga hiljukesi
meilgi sinna kutsub.
Vabanemine
Lõid vetesse jumala vitsad
ja rihvale lendas mu vrakk.
Mu südamelt murti pitsat
ja huulilt - punane lakk.
Nii lihast said valla mu meeled
ja Kiusaja lahkus mu leest.
Said ribidest kandlekeeled,
mis ootamas Mängumeest.
- Kohtupäev - [1937]
Poeet
Ma iial polnud eht,
ei elus ega luules.
Kui oksalt langend leht
ma triivin igas tuules.
Mu kude kuiv kui tuhk -
nii keerlen kodumaata.
Mind iga tuulepuhk
võib õhuvalda saata.
Kuis hiilgab ilmaruum
ja päiksetules leegib!
Sääl minu tuharuum
end ruskeks kullaks pleegib.
Kuid maa pääl silmapilk
läks luhta nõiavägi
ning ainult lapse pilk
mus kullatükki nägi.
Tuut-tuut
Üks auto mööda vurises.
Tuut-tuut! Maa lillist lõkkas.
Üks auto... Moorot surises...
Tuut-tuut! org vastu rõkkas.
Nahkmütsid. Priske näoke.
Noor frant ja keegi kolmas.
Läks mootor - vurr.. kui lõoke!
Tsiuh... saba vaid veel tolmas.
Veel kumas kõrvus hele naer,
siis jälle harras vaikus.
Mäeveerul päikses küpses kaer.
Tuut-tuut! veel eemalt kaikus.
Mind riivas vist üks kerge pilk,
siis tuulde taas kõik loorus.
Mind riivas vist üks kerge pilk.
Tsiuh... nõnda läks mu noorus.
Üks auto mööda vurises,
pääst lennul viis mu meele.
Üks auto... Mootor surises...
Paks tolm vaid jäi ta teele.
Jõuluööl
Külm juukseisse sul põimis härmalõngu
ja jõululumme vaibus linna kära.
Su rõivaist levis kannikeste hõngu
ja tähesära.
Nii südaööni sumpasime ringi
ja kirju kuusk - see loitles igas majas.
Kuid leebe nukrus looritas me hingi,
sest võõraist aknaist "Püha öö" meil kajas.
Pihtimuskilde
1
Ma õnne talumiseks olin
liig mannetu ja nõrk.
Ma pääluus aikseratta kolin
ja kõigi tuulte kokkupõrk.
Mu veri närbus päiksepaistes
ja määndus vihmavoos.
Ah, meelte jahisaaki haistes
ma sumpasin vaid roostesoos.
Mul julgust kotkalennuks jatkus,
kui korskas tormisõnn,
kuid ikka süda kõrbes katkus,
niipea kui sinna voogas õnn.
3
Sul laual paberossikarp ja mõned tikud,
klaas musta teed ja mõned raamatud.
Kuid asjata sa paberit sääl rikud, -
su värsid on ju kui lapsel saamatud.
Vaat' aknast parem, ava silmad juhmid,
näe, kevadpäike helgib katusel.
On väljas päev, kuid laulud sul nii tuhmid,
kui oleks lood nad kuski matusel.
Haige
1
Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
nii ahastab mus hing ja kipub koju.
Kas vööruses ei koputanud keegi?
Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
Õhk näole hangub lämmatavalt raske
kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.
Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.
Sääl äkki - välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
"Ta sureb! Vett..." Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!
Lauliku hommik
1
Jälle vaarun koju
pisarais ja purjus.
Ah, kui naeruväärselt
eluõnn mul nurjus!
Jälle kord su hellus
äratas mus looma.
Ime veel, et rentslis
maoli ma ei rooma!
Udus talihommik
virgub sularõske.
Äkki tabas laksuv
lumepall mu põske.
Noor ja kiljuv kari
rõõmsaid piimakärsse
rühkis koolimajja
veerima mu värsse.
Magaja
Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri on roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
Ei riiva mind kõduingel
ka sügava liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.
Öö
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel taob süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
peab kaua käima, kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti,
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksatab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes n ü ü d on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes n ü ü d end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja hangub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks
ja kui kord Hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
Õhtulaul
Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pead ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt?
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
Surmatants
Rooste sööb väljale unustet sahka.
Keldreist õuele valguvad rotid.
Tänavail õgivad üksteist nahka
tuldsülitavad robotid.
Kõikjal pragiseb süütenööre.
Kodanikud kiiruga pakivad kohvreid.
Ajaloo pööre
nõuab ohvreid.
Aknaist alla loobitakse toole,
kuhjuvad kindlusiks lauad ja kapid.
Rippudes võllas taeva poole
silmi pööritavad papid.
Purjus prohvet ent rabamas polkat
punasel pulbritünnil,
et lendaksid pilpaiks kõik pehkinud kolkad
uute maailmade sünnil.
Eleegia
Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
Vea silmile kaabu
ja taandu eksiili.
Me rünnak, mis mõttes läks kõigil täppi,
on jätnud meid häppi
ning ilmaklaas laastavat ennustab iili.
Kõik, sütitav ihade sööste ja sõdu,
on pehk vaid aja ja kõdu
tõest irdunud ajus.
Me läksime välja, et võita maailma,
kuid enesest ilma
me jäime, kui võidusaak rüppe meil vajus.
Mis aitab, et Mammon me õuele käändus?
Ta külluses määndus
me olemisalus
Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast,
et leida taas ennast
ürgpuhtana sünni- ja muundumisvalus.
Sügiselaul
Miski külm ja miski puhas
hingas hetkeks läbi hiite.
Varavalgel nähti luhas
härma hõbedasi niite.
Ammu juba viimse vase
vahtraladvad poetand rohtu.
Üksik uib, mis viljast rase,
trotsimas veel hallaohtu.
Üksik uib täis ruskeid vilju -
olgu see ka minu vastus
Hallataadile, kes hilju
ahtasse mu aeda astus.
Dies irae (1934)
1
Imeväärne veel tuikab sus aimus:
puhkemisvõimalus Tões ja Vaimus.
Ümber ent, kuhu sa iial ka marsiks,
elu müsteerium labastund farsiks.
Keegi miskit enam ei usu,
komistab Hoor üle templi rusu.
Isand on läinud. Koitab ta mööbel.
Unustet aujärje vallutand pööbel.
Kogu võim on sääl praalival puupääl.
Sinu koht, laulik, on kaagis või kuu pääl.
2
Iial veel kahtluse ängistav astma
pole nii rängalt me rindu rusund.
Unustuse kuldsesse voogu meid kastma
ruttavad käsikäes luule ja usund.
Mõnestki otsima-trotsima kistust
valgub märtriveri areeni.
Vastset kuulutades Kristust
väärõpetusi sigib kui mürgiseeni.
3
Kõik, mis me vanemail kord olnud püha,
on meil vaid irvituseks ettekääne.
Me kurjad mõtted öösse kaovad üha
kui kari raipenäljaseid hüääne.
Nad öösse hiilivad kui surnukuuri,
kus tursub hiiglakorjus - Lõppev Sajand.
Ja nende rünnak lammutab kultuuri,
mis härrasklass kord ajaviiteks rajand.
4
Võõrjumalate võõbatud perega
jäi päästmata kõdunev Room.
Kulla ja verega
tuhatpäine uimastati Loom.
Siis tuli Naatsaretist katk
ja levis üle riigi...
Barbaaride pime matk
pühkis Antiigi.
5
Võib-olla pilvede taga kuski
säramas ühisaadete vapid.
Markus Aureliuski
laskis risti puua kõik papid.
Keiser ja kristlane
uut Euroopat kord asusid looma.
Kuid preisluse pühkmeist haakristlane
iial vastset ei raja Rooma.
6
Suurdub vägi ukse taha uhutute.
Mässuleegi on
kihutand kihkvele tuuldepuhutute
ja vaimustki vaevatute leegion.
Kaigub lahingusarv,
säravad kotkad kindralite nööbel.
Võidule trügib ent Arv -
töötu ja kodutu pööbel.
7
Töötuilt, kes loobuma pidand leivast,
kogu maailm nüüd ootab ohtu.
Politsei vast
masside hädale leiaks rohtu,
tassides miitinguil märatsejaid kohtu?
Ei!
Sellal kui süveneb korruptsioon,
kerkib ju võikana, küsimata keelust,
suurlinna dzhunglite mürgisest neelust
verine päike - Revolutsioon.
8
"Vaevata milleks ajusid,
kui maailma juhivad "olud"?" -
Oma "kutsumust" nõnda tajusid
rahva poolt kroonit kolud.
"Püüad sa taotleda võimatut,
peagi sipled sa soo sees," -
nõnda kõigi poolt sõimatud
saab iga vastnegi Mooses.
"Valeta natuke, varasta natuke,
liialdusist ent hoidu.
Ei kukuta nupumeest pisike patuke,
küll aga lolli ja loidu."
Selleks vaid siitilma õnnikud
rahvariiki rajavad laia,
et saada põllule sõnnikut
ja kohvi juurde saia.
9
Kas minna gangsteriks või vapsiks
või seada kaela ümber nöör?
On ammu vahetatud napsiks
mu saapad, kuub ja padjapöör.
Mus hingeõilsusega tülli
on sööstnud nälg ja maokatarr.
Kes luua nüüd veel võib idülli,
naiivne pühak on või narr.
10
Pilvi all iga vares
ju kraaksub aegade lõppu,
kuid Eesti luuletares
pole kuulda ei kippu-kõppu.
Unerohtu vist keegi sääl jagab,
mis leevendab iga krambi,
sest kogu poeetkond magab
ümber kustunud lambi.
11
Kui pühvlikari, kes ruttamas joomale -
nii paisub hulkade jõõr.
Koomale
tõmbub äiksepilvede sõõr.
Piksevarrastada viimne kui maja!
Sest igas pätis ja pükstepressijas
võib äkki ärgata Lunastaja -
Messias!
12
Hädalipp kas vinnata varda
või alandlik selga küür?
Ei! Kõhklejad kõik üle parda
ja kindlamalt pihku tüür!
Trotsides katastroofi
tormipuskarit rüüpab laev.
Meie kohus on sundida saledasse stroofi
elementide pime raev.
Jumalate hämaras
1
Tühjuvas pargis ringi
ma tummalt astun kui vang.
Üle mu mahajäet pingi
lõppemas lehelang.
Kõrgel kõdunend oksis
pimeneb udularv.
Kus äsja veel kuldnokk toksis,
kraaksumas rongaparv.
Pöökpuis, mis ristena reatund,
aimub kui surnuaed,
milles ju jäädavaks peatund
aja vinguvad saed.
Kuhu ka iial vaatan,
muutuste vaibub käik.
Mind aga piinab saatan,
silmis naeruläik.
Kinni peagi mu pingi
raputab tuisusõel,
kuid igavest pillub mind ringi
kiusaja igiõel.
2
Ajudes mustad kaanid,
silmis neuralgia rusikad.
Hüvasti, õilsad plaanid -
naine, kiiktool ja hõbelusikad!
Hüvasti, magus tõde,
mis tõotas professuuri!
Vanemad, vend ja õde
mind sooviksid surnukuuri.
Et naeru taas taluks mu kõrvad,
kõik aated maha ma müüks
ja kogu maailma mõrvad
võtaksin oma süüks.
3
Ma pahvin paberossi, sest
ma saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.
Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.
4
Loobumuslättest juues
sa heledam inglitest näid.
Kuid kõrbepühaku kuues
virgad on sigima täid.
Uppuda tähesärra
võib mõnigi märtririst,
kuid olla maa pääl härra
on siiski nooblim vist.
Ja rahakaardile tempel
on enam väärt
kui kogu inglikrempel,
palistav taevaäärt.
5
Me taevaid enam ei vaja,
me jumalaid enam ei tunne.
bardide kandlekaja
meid vaibutab unne.
Kandes risti eikellegi kasuks
viimne veri me soonist nõrgus.
Kõigi me piinade tasuks
on paigake põrgus.
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita - ning elada siiski.
6
Maailma mõttesse usk
on pehme vaid uinujail ase.
Meid aga süvenev tusk
magada enam ei lase.
Kuigi me tahe kuum
usu hõlmas unustust otsis -
elu tuum
on trotsis.
Aadete hõljuv tants
vaid liiva me laugesse puhus.
Dogmad on argade kants,
mida ründab juhus.
Keegi ei tea,
mis tasa meis kõigis tärkvel
taga teadvuse lampiderea...
Olgem ärkvel!
7
Nii vähe me kokku kraapind
kesk igitõdede hukku.
me jalge alt libisend maapind
ja taevaski löödud lukku.
Mis äsja veel paistis kindel,
on pühkind stiihiad julmad.
Langenuid Mõistuse rindel
võib-olla äratavad Ulmad.
Kes leida taas tahab Loojat,
peab unustama palju, palju...
Sest hullus, mis lõhkus me soojad
sulgpesad, tõe vastse on kalju.
8
Meie tahe on hüljata kõige kiuste
hää- ja kurjatundmise vilju.
Üle me uljalt vallanduvi hiuste
paradiisi valgus lööb haljendama hilju.
Meie tahe on uskuda võimatusse,
süüvida kõigi poolt sõimatusse -
kinnistõdedest irdunud oleskellu.
Meie jumal jääb inimkätest voolimata
ja me tee, mõttekammitsaist hoolimata,
viib tagasi ellu.
9
Mõistuse iginõue:
luua korda meeltega märgatus.
mu kirg kõi sinna kui kõue-
kärgatus.
Maise mu pagasi
hele pilbastas välk.
Tagasi
on isegi vaadata jälk.
10
Hüljates ehitusindlusi
ma loorbereid maisi ei vaja.
Mõistuse rünnates kindlusi
ma Tahtele vabastan raja.
Tõdede purustades koore
ma tuksleva vallutan tuuma -
ürgnoore
ning igavesti kuuma.
11
Tuult jalge alla, taevatuult,
ja mõtetele kotkatiibu!
Maa poripritsmed pühi suult
ja julgelt päikse külge liibu!
Läind luhta maine teotsusosk
ning Messias - ei see veel ilmu...
Too taevast alla tulikosk,
mis eostaks jahtuvaid maailmu!
Luziferi laulud
1
Su koputusi kuulsin hingeuksel
ja sööstsin avama. Oo mõrsjanõrkust!
Kuid orjata Sind i g a l veretuksel -
ei iialgi!
Mul küllalt jatkus kõrkust
Su pilgu särapaistel sigatseda,
Su templiharjalt puruks kukkuda,
Su järel hullupööra igatseda
ja siiski hukkuda...
2
Ma Sinus takerdun kui kibuvitsus
ja vermeisse mind rebivad Su okkad.
Kuid verest, mida kihk mu haavust litsus,
Sa üha kutsuvamas kumas lokkad.
Oo, püha palavik täis riski,
kui palju kaitsetuid Sa lennul surmad!
Kuid alati Sus peitub miski,
mis üles kaalub Eedenigi hurmad.
3
Sa porijõgesid mu rinda valad
ja rangelt käsutad: jää iseendaks!
Raudahelaisse kinnitad mu jalad
ja nõuad, et ma lendaks...
Siis vinguv nuut mu jäsemeile laksas
ja maha säärtelt rebis roosteahel.
Ma karjatasin kuis veel veri jaksas
ning ärkasin - Su peiukäte vahel.
Aabel ja Kain
Mis võikalt kriiskav lauluviis
lõi kilama mu kõrvas?
Mu meeles muistne ohvrihiis,
kus veli velle mõrvas.
Miks õitses ühe ohvriand
ja suitsu sompus teine?
Eks olnud Kainil valmis pand
niisama magus eine?
Kui kajas üle maa ja vee:
"Õnn pole kink, vaid õigus,"
siis leidis kuri meisse tee
ka igas leivalõigus.
Orjade koor
1
Suur prohvet, kunas küll viid sa,
Jehoova hingusest kant,
meid eemale orjapiitsa
ja orjaroogade mant?
On kibedad kupjahoobid,
veel kibedam kupjakiit
ja paksu poriga loobit
on iga me uksepiit.
Las halin jääb argade hooleks,
meid aga kõrbe vii.
Ja kui me ka nälga kooleks -
pääasi on olla prii.
Egiptuse leib ja humal -
end puhtaks rookigem neist.
On range juutide jumal,
kuid meie ei taha teist.
Ta Siinai harjale laskus,
mis tuliallikais keeb,
ja t e m a seaduste raskus
meid vabaks ja võimsaks teeb.
2
Vajame ahelaid, et neid murda
ikka ning uuest'
Laps, ära kurda
kasvades välja kallistki kuuest.
vanaga olgu rahul
raukade meel.
Loomingu pingest kõik liikmed vahul,
noored, me sirgume veel!
Hommik
Koit mul rinda raius
õhetava haava.
Üle laante laius
vere aurav laava.
Milleks nüüd veel toita
hinges unejätteid,
kui võiks meistki loita
võimsaid valguslätteid?
Ei meid enam püüa
Käsk, mis kivis hangub.
Nüüd meil antud lüüa,
nii et maailm vangub.
Aeg nüüd kaljuvööle
kannustada täkku,
heita et säält ööle
raudne kinnas näkku.
Viimaseid luuletusi
Pagulane
Nõrkenult jäin maha metsa sõrva,
käies teed, mis nimeks Ei-tea-kuhu.
Rohukõrsi ronib mulle kõrva,
lilleseemneid kannab tuul mu suhu.
Kellele mu laule veel on vaja?
Kaugelt veereb kahurite kõu.
Jahe metsatukk on nüüd mu maja
ja ta haljust ahnelt joob mu põu.
Joob ja joob ning uinudes veel tajub,
kuis mu süda linnulauluks hajub.
Ärkamine
Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.
Vaata, varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.
Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.
Maru
Metsa peale hingematva
pahinaga langeb maru.
Vihur tuiskab ladvast latva,
kiunub tuultetaru.
Kurjalt korskav tormiratsu
rägastikku ajab vagu.
Pilvis - nõõ! - näen lehvivat su
laka musta plagu.
Okstes vinguv tuulejuga
hiiglaraage paiskab pihuks.
Keegi nagu haljast nuga
puude vahel ihuks.
Vooga, maru, paisu, maru,
pehkind tõkked puruks rõhu!
paljudel sa peast viid aru,
rinnast imed õhu.
Samas aga värske voona
õudsed õhuaugud täidad,
hullutava pilliloona
loidund vere läidad.
Vooga, tuul! Kes kord su kruusist
hukutavat joonud hurma,
heitleb, kuni murdub puusist,
naerdes läheb surma.
[Väike Luuleraamat: "Heiti Talvik"; Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1968]