- M A R I E  U N D E R -

valik luuletusi:

 Kontvõõras
 Mu kevad
 Suudlus
 Sinine terrass
 Ekstaas
 Ehtides
 Ma elan!
 Videvikud

 Leksikon: elust ja loomingust











 Kontvõõras

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Ei aita siin nuuksumine, ei luks.

Sind tunnen ju ammu, su lapseeast,
sind välja valind ma teiste seast.

See enne sündi ju nõnda säet,
sa mulle antud ja jäet.

Ju iidsest ajast määrat me hõim 
ning et su süda mu küna ja sõim.

Ma elan su veres kui kala vees,
kui laine meres ma sinu sees.

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure, eks näe, kes ei alistuks.

Ma valvan - must ingel su ukse ees:
läed sisse - kui tuuleõhk minagi sees.

Kui mu enese pesa su kamber mul tunt:
tulen päeval või keskööl - murran sisse kui hunt.

Ma jagan su pala: su leib ja su kruus 
käind enne kui sinu ju minu suus.

Su laud ja su tool - kuid alles su säng:
sääl lokkab me kahe sigitusmäng.

Ma tulen, ma tulen! Sa ruumi tee:
sest seekord jään kauaks, joon su viina ja vee!

Ma tulen, ma tulen. See ei tähenda hääd!
Pää kummarda maani ja - üles käed!

Ma tulen, ma tulen, tee lahti uks!
Olen mure ja teen su õnnetuks.

Raudküüsi kisun su une suust,
sa virgud kui salvat - hing pole ju puust.

Su ajju nõelun,et terituks taip:
su mällu tõved ja mõni laip.

Tead,kusagil vaikselt kannatab üks
siis sina heitle ja aruta: miks?

Tead, kusagil saatusest ahistet kaks
nende koorem su selga, et murduks su jaks.

Tead, kusagil silmavett valamas kolm,
sest niiskub su padi ja jalge all tolm.

Ema südamehaigus ja hingepakk
sind lämmatagu kui hullujakk.

Su päevad vaid seks sulle kätte loet,
et teiste elu saaks kirjadeks sisse koet.

Ma tulen, ma tulen, mu paremal käel 
ühtsoodu sa kõnnid tuldpurskaval mäel.

Sind kihutan taga, kuni maha murt
su südame jänes - olen hääd tõugu hurt!

Ma matan su suu, kui hingeldad just:
uut südant ja mälu - ja unustust!

Nii kaua sind luilutab minu lull,
kuni kustub su silmade seebimull.

Ma tulen,ma tulen,tee lahti uks!
Olen mure ja teen su õnnetuks.




 Mu kevad

 1.

Mu kevad algab pääle jõulu juba:
neist päiksekiirtest oli ammu puudu,
mis vargsi poevad  läbi härmas ruudu,
kus kurb ja pime ootamas mu tuba.

Te olge tervitet, et läbi lume
ja kurja rahepilve nõnda vara
mu üles leidsite mu pilgu valgussära
ja tänavhalluselle lõite rõõmsa jume!

Mu meel läheb härdaks, niiskust nõrgub laugel:
õrn aimus küllusest, mis küll veel kaugel,
kuid mida oodata on ju antud lootus.

Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus,
sest suveks valmistuma juba algan 
ja talve tulisemalt maha salgan.



 Suudlus

Su suu minu suus 
su hing minu ihus
su suu mu suus
me vili küpseb samas vihus.

Su suu mu suus 
su närvilülid mu närvikees,
su suu mu suus
su süda tuksub kui minu sees.

Kus lõped sa?
Kus algan ma?
Kes lahutas küll lained merest?
Su verelibled minu verest?
Üksteisest kumbki põlev laast.

Kes tõstis me jalad maast?
Vaid kõrged kohad, tornid, mäed!
Aeg langeb alla, ära heidet:
suu suul ja ühte kasvand käed,
me igavikku ära peidet.

Kus algab päev?
Kus lõpeb öö?
Näen hinge kinni pidaden:
see, millest elan, see on - õnn.

Üks olemine imeuus:
me sammud kaotand maise tee,
ei tagasi vii too, ei see.

Su suu mu suus
su hing mu kehas - 
me hõljume ehas.



 Sinine terrass

Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendelle
ning purpurrätiku mu õlgadelle
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

Kui verev roosikimp veel hõõgumas
ta taevas - suurem õde lilledelle,
kes armust haiged. Aldis lõhnadelle,
ma trepi vanal astmel istumas.

Siin pudruneva halli kivi praos
nõrk kummel argsi valgeid õisi ajab 
ja kressid rohu niiskenevas vaos

kui leegid üleroomlevad mu kingi,
ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli uimastab kui õndsus mingi.




 Ekstaas

Ah!Toredaim on elamine maine
ja vägev vere surematu püüd!
Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd!
Ma iial polnud kaaluv ega kaine.

Ju jalgel maas kui kähar vahulaine
mu kleidi valkjasroheline siid
ja kahisedes langevad kõik rüüd,
sest riidetult on siiski kaunim naine.

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?
Kas muutub täna minu elulugu?
Ah, mina olen juba seda sugu,

et iga meel mul iga ilu joob.
Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka
kui surmamõistetu, kel vähe aega.



 Ehtides

 1.

See kleit on kapis seisnud kaua-kaua
 - oh, olid keervad kannatamisajad -,
nüüd puhkend rinnas jälle soovid sajad
ja meeled maha jätnud kainushaua.

See kleit on kapis rippund kaua-kaua
mu lemmik, tule!Kus on roosiaiad, 
kus sätendavad saalid, pidumajad,
kus katnud elu meile rõõmulaua?

Eks tõuse kleidi liniklõimestusest 
veel lõhna tolle aja iharusest,
eks tungi viinana ta verre taas?!

All kahiseva, kallistava siidi
mu ihu tuksub pillamise püüdi,
on murdumas kui lillist tulvil vaas.

 2.

See kleit on ikka tõusnud sulle pähe
kui mürgilõhna hajutav jasmiin:
eks pesitse kuldlubadusi siin
siidvoltides, mis nagu roosilehe

peenpehmest koest. Kui armuke on mähe
mu liikmeid silib, kaela valge liin,
kus hõõgumas su suudluste rubiin,
su silmi pimestab kui kallis ehe.

Kuuvalgena loorkangaskäistest helgib 
mu käsivarte rõõmust tuksuv paar,
kui hõiskel nad su kaele ümber tõstan.

Tean kuis su süda janub, ihu nälgib
mind rüübata... Oh kustuv armusaar,
kuis küll su lämmatavat külmust kestan!




 Ma elan!

Kui imelik: Ma elan! Paremal ja vasemal haud kõrval haua:
ei ole enam seda ja teist mu noortest tuttavatest, kelle peo
nii tugevasti hoidis elu saua.
Ja mina tohin elada! Mis eest?! Käin sama Tartu maanteed,
kust tihti läbi pigistasin kuhmitseva näo.
Kõik on kui alati. Seesama vankrikõu, seesama aken küünlaid, sigarette, sahhariini pakkuv. 
Ja sääl seesama juudilastest mustav õu. 
Niisama ruttavatelt tõukeid pihta saan. Ja teed
kurbporist täpitavad lumeläätsed. Maju lakkuv 
seesama enne laternate läitmist videv tund.
Ja kuskilt langeb naerukive hoonemüürile, kui äkki nagu ammust und
ja vajutavat pitserit mu laugelt võetaks:
miks kõik on nagu enne? Miks ei kõnni meie varjus?
Oo, miks ei lähe leinates kui läbi hauakambri, kuna 
suur surm meil järel jookseb, taga vere puna?
Kui elu langeb paremal ja vasemal ja
meil enam pole seda uhkuskäsipuud, kus meeleldi me nõjataks.
Me oleme kui kari, keda maha jätnud karjus. - 
Nii korraga kui mind silmis, veres, põlvis, hinges muljus
suur kurbus ja - suur ülesehmatanud rõõm:
ma ikka ripun elutorni küljes - kõlav kuljus - 
Kui näeksin esimest kord oma olemise halja 
 - kesk kollapäeva nurme - oksa õite-vahutust!
Uus paradiisiaiast esimese päeva tuulesõõm 
mins läbistab, mul külvab hinge imetluse rahutust:
nad põrmu varisesid. Mina tohin elada!
Mu jaoks on päeva avarus, öö vaikne koda - 
ja parematel torkas rinnast südame kui palli õhku oda!
Tuul võtab nende õõnsais huulis helada,
pea pole enam leida nende aset.
Las võlvub minu vastne süda kabeliks te üle, noored toonelased,
kes jäetud tuule-taeva alla. Hardalt kõlan
ma reekviemis teie kaugel päätsil: andke andeks, et te surite ja mina elan! - 
Ning tekib silme ette läinud päevi suru:
kuis olid kerged mõned, kõlkad paljud, 
mis pudenesid aja salvest - tühi puru.
Kuid nüüd on tulnud kaalumise tunnid valjud.
Ja heldimuses pööran selle suure armu äramõistmatuse kirja lehti,
suur viha hinges voogab: s a a d a  h ä ä k s.
Kui kallist andi, kiirtejoom et järel' jääks,
ma kõrgel tahan kanda oma elu tähti.



 Videvikud
 
 1. 

Ju pimedamaks mustenemas tuba: 
veel helendavad ainult aknaklaasid 
ja laual lõhnarasked lillevaasid - 
Vaat' õhtu kikivarvul astub juba! 

Ah, unenäod nüüd tulevad mu üle 
kui ülevoolav, õitsev õnnesarv, 
kui roosiliste laste hõiskav parv, 
mul kihab süda neist kui emasüle. 

Kui õunad punased, mis puistand puust 
üks nägematu vallatleja käsi, mis üllatuse helduses ei väsi - 
nii kukuvad mu sülle, ei tea kust! 

 2. 

Kuldpunane on alles taevasein, 
ja pilvepalistus veel violett, 
kuid hämarused nagu looris lein 
ju tõstmas üle linna halli kätt 

ja üle minu rõõmsa maja ka: 
ju kõrval kambris hele lastelust 
on hellund vaiksemaks, niisama just 
kui minul toona, väikse lapsena 

neil tundidel. Siis kudus sukka ema, 
seejuures tasa-tasa laulis tema - 
mul oli kurblik, aga siiski hää. 

Pea lauale siis langes väsind pää 
ja vahel pisaratest niiskus pale, 
nii suikusin ma unne, meel nii hale.