Trinzu literatuuripesa

- ILLUMINATSIOONID -

Pärast veeuputust Lapsepõlv Muinasjutt Paraad Antiik Being beauteous *** Elud Ärasõit Kuningavõim Mõistusele Hommikuuim Laused *** Töölised Sillad Linn Rööpad Linnad Hulkurid Linnad Ärkvelolek Müstiline Koidik Lilled Vulgaarne nokturn Meremaastik Talvepidu Ängistus Metropol Barbaarne Odav väljamüük Fairy Sõda Noorus Neem Stseenid Ajalooline õhtu Bottom H Liikumine Vagadus Demokraatia Geenius

Pärast veeuputust

Kohe, kui mõte veeuputusest haihtus, seisatas jänes esparsetikõrte ja liikuvate kellukeste vahel ning palvetas vikerkaarele läbi ämblikuvõrgu.
Oo, salalised vääriskivid - silmi kissitavad lilled!
Laial räpasel tänaval seati üles müügilette; lodjad tõmmati vette, mis virvendas taamal nagu gravüüridel.
Veri voolas Sinihabeme kambris, - tapamajas, tsirkustes, kus Jumala pitser pani valendama aknad. Piima ja verd oli ohtrasti.
Koprad tegid pesa. Kohv auras kõrtsides.
Suures vihmast nõretavate akendega majas vaatasid leinariideis lapsed imelisi pilte.
Paugutati uksega, ja külaplatsil sirutas lapsuke käed, ja valju paduvihma all haaras ta pihku tuulelipud ja kirikutornide kuked.
Proua *** laskis toimetada klaveri Alpidesse. Katedraali saja tuhande altari ees peeti missat ja anti esimest armulauda.
Karavanid asusid teele. Polaaröö jäises kaoses pandi püsti Splendide-Hótel..
Nüüdsest kuulis Kuu tüümianiväljadel shaakalite ulgumist ja kabjaplaginaeklooge aias. Hiljem violetses pungi ajavas salus teatas mulle Eucharis, et kevad on saabunud.
Tiik, pulbitse! Vaht, hõlju sildadel ja metsade kohal! Pimeduse vaip ja oreliviled, - välk ja kõu, - tüuske ja veerege! Vesi ja meeleheide, tõuske ja kutsuge esile Veeuputus.
Tollest ajast, mil nad haihtusid - salalised vääriskivid ja silmi kissitavad lilled -, on kõik nii tüütu! Ja Kuninganna - Nõiamoor, kes ärgitab tuld savipotis - ei soovi enam eales meile rääkida sellest, mida ta teab, aga meie ei tea.

Lapsepõlv
I

See sõstrasilmne ja kuldsete juustega iidol, kel pole vanemaid ega saatjaskonda, on siiski üllam kui mehhiko või flaami muistendid. Tema valdused - ere taevasina ja rohelus - triivivad piki mererandu. mida laevadele tundmatud lained on ristinud metsikult kõlavate kreeka, slaavi ja keldi nimedega.

Metsalagendikul, kus helisevad, puhkevad, kumavad unelmatelilled, põlvitab apelsinivärviiste huultega tüdruk aasadelt purskuvas veeuputuses; alastust varjutavad, läbivad, rüütavad vikerkaared, taimed ja meri.

On daame, kes jalutavad mereäärsetel terrassidel; plikatirtse ja naishiiglasi, imekauneid neegritare rohekashallil samblal ootamas vääriskive; on noori emasid ja palveränduri pilguga vanemaid õdesid; uhke kõnnakuga ja väljakutsuvates tualettides sultanitare, välismaalasi ja muid lembelt õnnetuid persoone.
Milline tüütus - "armsa keha" ja "armsa südame" tund!

II

See on tema, väike surnud tüdruk, seal roosipuude taga. - Noor ema kadunuke astub alla majatrepilt. - Nõole kuuluv kaarik krigiseb liival... - Väike vend (Ta on Indias) imetleb päikeseloojangut keset nelgivälju. - Vanurid maeti püstiasendis kuisa levkoidesse kasvanud kindlusemüüri.

Kuldne leheparv tiirleb kindrali maja ümber. Elanikud on praegu lõunas. - Kui minna mööda punast teed, jõuab tühja kõrtsini. Loss on müügiks; ribiluugid eest ära. - Küree on vist kirikuvõmed kaasa viinud. Valvuriputkad ümber pargi on inimtühjad. Piirdeaed on nii kõrge, et näeb vaid kohisevaid latvu. Muide, ega seal suurt midagi vaadata polegi.

Niidud ulatuvad küladeni, kust ei kuuldu kukelaulu ega haamrilööke vastu alasit. Lüüsivärav on lahti. Oo, ristikünkad ja tuulikud tühermaadel, saared ja veskikivid!

Maagilised lilled sumisesid. Mäeveerud kiigutasid teda. Imelise graatsiaga loomad jooksid ringi. Pilveloor maandus ulgumerel, mis sündinud kuumade pisarate igavikust.

III

Metsas on lind, tema laul peatab teid ja sunnib teid punastama.

On tornikell, mis eales ei löö.

Maalohus on pesa valgete elukatega.

On alla laskuv katedraal ja tõusev järv.

On tihnikusse unustatud väike vanker või selline, mis kihutab, üleni lintides, rada mööda alla.

On kostümeeritud näitlejate trupp; ta paistab teelt läbi metsaserva.

Lõpuks on - kui kõht tühi ja janu suur - keegi, eks teid minema kihutab.

IV

Olen pühak palvetamas terrassil, - nii kuis rahumeelsed elukad söövad rohtu kuni Palestiina mereni välja.

Ole õpetlane sünges tugitoolis. Oksad ja raju peksavad vastu raamatukogu akent.

Olen jalakäija suurel maanteel, mis läbib kääbuspuumetsa; mu samme matab lüüside kahin. Jälgin kaua loojangut melanhoolselt pesemas oma kuldset pesu.

Oleksin hüljatud laps avamerre suunduval muulil - teenripoiss jooksmas alleel, mis riivab laubaga taevast.

Rajad on mõrkjad. Leetpõõsad katavad kinke. Õhk on paigal. Kui kaugel on linnud ja lätted! Kui edasi minna, jõuab ehk maailma lõppu.

V

Kust küll saaks lõpuks üürida valgeks lubjatud, reljeefsete tsementäärtega hauda hästi sügaval maas?

Küünarnukid laual, loen parema puudumisel eredas lambivalguses vanu ajalehti, sisutühje raamatuid.

Ääretult kaugel, minu maa-aluse salongi kohal kerkivad majad, kuhjub udu. Pori on punane või must. Kohutav linn, lõputu öö!

Veidi allpool - reoveetorud. Kõrval näeb vaid maakera tihedust. Vast veel asuurne põhjatus, tulekaevud. Sellel taustal ehk kohtuvadki kuud komeetidega, meri müütidega?

Kibestushetkedel kujutlen safiirist, metallist kerasid. Valitsen vaikust. Miks küll see keldriakna kujutis valendab võlvinurgas?

Muinasjutt

Üks Prints oli pahane, et on pühendunud vaid labaste andide täiusele. Ta aimas imelisi muundusi armastuse vallas ja pidas oma naiste võimeid enamaks kui lipitsev kummardus taevale ja luksusele. Ta ihaldas silmata tõde, ülima iha ja rahulduse hetke. Oli see pühadserüvetus või ei, aga just seda ta ihkas. Tal oli vähemalt üpris suur võim inimsaatuste üle.
Kõik naised, kes teda tunda said, tapeti. Milline iluaia rüüstamine! Õhus vihiseva mõõgatera all nad õnnistasid teda. Ta ei nõudnud uusi naisi. - Aga neid tuli aina juurde.
Pärast jahilkäiku või prassinguid tappis ta kõik, kes talle olid järgnenud. - Ikkagi järgneti talle.
Ajaviiteks tappis ta luksusloomi. Ta laskis maha põletada losse. Ta ründas inimesi ja tükeldas neid. - Rahvas, kullatud lossitornid, luksusloomad ei lakanud olemast.
Võib siis joobuda hävingust, nooreneda kurjuse läbi! Rahvas vaikis. Keegi ei mõtelnudki talle etteheiteid teha.
Ühel õhtul ratsutas ta suursuguselt. Ilmus Geenius, piiritult kaunis, kaunimgi veel. Tema ilme ja olemine tõotasid kirglikku ja eriskummalist armastust, sõnulseletamatut, isegi talumatut õnne. Prints ja Geenius tõenäoliselt hävitasidki teineteise elumahlad. Saanuksid nad siis vältida surma? Ja nad suridki koos.
Tegelikult suri Prints loomulikku surma oma kodulossis. Prints oligi Geenius. Geenius oligi Prints.
Meie ihad janunevad peenutseva muusika järele.
---
*Geenius - siin: inimese kaitsevaim ja saatja kogu elu kestel (pärit vanarooma usundist)

Paraad

Jõulised veidrikud! Paljud neist on teidki ära kasutanud. Ilma erilise vajaduseta ei tõtta nad oma hiilgavaid võimeid ja teie tajusid rakkesse panema. Kogenud vennikesed! Silmad ammuli kui suveöö - punased ja mustad, kolmevärvilised, kuldtähtedega pikitud terase karva; näod moondunud, tinahallid, kaamed, läbipõlenud; räme räuskamine! Milline jälk hilpude paraad! - Seal on ka noori - ei tea, mis mulje jätaks neile Chérubin? - neil on kohutav hääl ja mõndagi, mis veel hirmsam. Maitsetult toretsevad riietuseslastakse neid linna peale veidike lõõgastuma.
Oo, see on tõeline hullunud näomoonutajate paradiis! Ei mingit võrdlust teie fakiiride võ muu lavabufonaadiga. Omatehtud totrates kostüümides esitavad nad kaebelaule, tragöödiaid, kus tegelasteks hulkurid või pooljumalad, keda ei tunne ei ajalugu ega ükski religioon. Hiinlased, hotentotid, mustlased, nõdrameelsed, hüäänid, moolokid, dementsed vanurid, kurjad deemonid - kõik osalevad kentsakaid liigutusi tehes ja looma moodi õrnutsedes esiemade aegses rahvalikus ringtantsus. Nad esitavd uusi numbreid ja "lahkete tüdrukute" laule. Vilunud zhonglöörid vahetavd kohta ja personaazhi, pakkudes magnetina mõjuvat spektaaklit. Silmad on neil punased, veresooned tursunud, õlad laiali; higipisarad ja punased nired veerevad mööda keha alla. Nende pilked ja õud kestavad minuti, juhtub ka, ei mitu kuud.
Ainult minul on võti, mis avab selle metsiku paraadi.
---
*Chérubin - Beaumarchais' näidendi "Figaro pulm" tegelane, kirglik nooruk, kelle süda igatseb armastuse järele.
*hotentotid - keelelt ja rassilt bushmanitega suguluses olev rahvas, Lõuna-Aafrika põlielanikud.
*moolok - julm ebajumal, kellele tuuakse raskeid ohvreid (vanaaja jumaluse Mooloki järgi, kellele olevat lapsi ohverdatud)

Antiik

Graatsiline Paani poeg! Sinu lillede ja marjadega kroonitud lauba all pöörlevad kaks suurt vääriskivi - sinu silmad. Pruunid veinipäratäpid mänglevad sinu lohkus põskedel. Sinu kihvad helgivad. Sinu rind on kui kitara, mille helid voolavad läbi su valgete käsivarte. Sinu süda tuksub ihus, mis peidab kahte sugupoolt. Uita öös,höörita üliõrnlt kord üht, kord teist puusa ja tõsta jalg ette!
---
*Paan - kreeka usundis karjaste ja väikekariloomade jumal, metsavaim, Hermese poeg, teda samastati rooma Faunusega; kujutleti kitse jalgadega, sageli ka kitse pea ja sarvedega; ta mängis karjaseflöödil ja varitses nümfe.
*kitara - antiikkreeka keelpill

Being beauteous

Lumisel foonil kerkib hiiglaslik Kaunis Olend. Surmaeelne korin ja tasase muusika iilid kiigutavad ja raputavad tema jumalikku keha nagu viirastust; sarlakpunased ja mustad haavad puhkevad tema imekaunil ihul. Ümritseva looduse värvid lõõmavad, hüplevad ja lõpuks, pääsnud valla, laskuvad Viirastuse ümber lagendikule. Ja õud aina kasvab ja müriseb, ja nähtust eristuv vänge lõhn seguneb surmaeelse korina ja paukuva muusikaga, mida maailm, kaugel meie taga, viskab näkku meie emakesele - Ilule -, ta taganeb, ta kerkib taas. Oo, meie luud said katteks uue armunud keha!
---
*being beauteous (ingl.k.) - kaunis olend

***

Oo, tahmanägu, jõhvidest vapikilp, kristallkäed! kahur, millele mul tuleb viskuda läbi puudesalu ja sulgkerge õhu!

Elud

I

Oo, püha maa hiigelavenüüd, templi terrassid! Mis on saanud brahmaanist, kes seletas mulle Mõistusõnu? Näen ikka veel, nagu sealgi, samu eitesid! Meenuvad hõbedased ja päikselised tunnid jõe kaldal, aasade käsi mu õlal ja meie embused piprastel niitudel. - Helepunaste tuvide lendutõus vuhas mu mõtete kohal. - Siin, pagenduses, leidsin lava, millel mängida kogu maailmakirjaduse draamashedöövreid. - Kingiksin teile ennekuulmatuid rikkusi. Tunnen teie endi leitud aarete päritolu. Tean, mis saab edasi! Minu tarkus on sama põlatud kui kaos. Mis see minu olematus teid ootava hämmingu kõrval ära ei ole!
---
*brahmaan - brahmanismi preester, India kõrgeima preestrikasti liige (nüüdisaegseks brahmanismi kujuks on Indias valitsev usund hinduism)

II

Olen leidur, kes enamat väärt kui kõik minu eelkäijad kokku; isegi enamat kui muusik, kes leiutas midagi armastuse võtme taolist. Nüüd aga, kaine taeva all paikneva mõrkja maakoha aadlimehena, püüan meenutada oma viletsat lapsepõlve, õpinguaastaid, kooliteed, puukingad jalas, sõnasõda, oma viit-kuut lesepõlve ja mõnda pulmapidu, kus minu põikpäisus takistas mul tõusta sõprade tasemele. Ma ei kahetse osalemist jumalikes rõõmudes: selle mõrkja maakoha kaine õhk toidab jõuliselt minu metsikut skeptitsismi. Aga see skeptitsism ei leia nüüdsest mingit rakendust, ja pealegi kummitab mind üks uus häda - ootangi hetke, mil minust saab märatsev hull.

III

Pööningul, kuhu mind luku taha pandi, kui olin kaheteistkümnene, õppisin tundma maailma. Näitlikustasin jumalikku komöödiat. Keldris õppisin ära ajaloo. Öistel pidustustel ühes põhjamaa linnas kohtasin kõigi vanade kunstnike naismodelle. Ühes Pariisi vanas kangialuses anti mulle klassikaline haridus. Uhkes häärberis keset idamaist hiilgust lõpetasin oma elutöö ja veetsin kuulsusrikka vanaduspõlve. Ajasin keema oma vere. See oli mu kohus. Sellest ei tasu enam mõeldagi. Olen ju tõepoolest teises ilmas, kus pole mingeid ülesandeid.

Ärasõit

Olen kõike näinud. Kummitus jälitas mind kõikjal. Olen kõike saanud. Linnakära nii päeval kui ööl, ja alati.
Olen kõike tundnud. Peatused eluteel. - Oo, Kõmu ja Nägemused!
Uus kiindumus ja uued hädad!

Kuningavõim

Ühel kaunil hommikul, ühel rahumeelsel maal, karjusid uhke mees ja uhke naine keskväljakul: "Sõbrad, tahan, et ta saaks kuningannaks!" - "Tahan saada kuningannaks!" Naine lõkerdas naerda ja värises. Mees rääkis sõpradele nägemusest ja lõpukatsumusest. Nad kõik tundsid vaimustust üksteise embuses.
Ja nad olidki kuningas ja kuninganna kogu ennelõuna, mil karmiinpuna rüütamas hooneid, ja ka pärast lõunat, mil nad lõpuks kõndisid minema palmiaia suunas.

Mõistusele

Üks sinu sõrmepuudutus vastu trummi päästab valla kõik helid ja algab uus harmoonia.

Üks sinu samm kutsub üles terve armee ja viib selle võidule.

Sa vaatad kõrvale: uus armastus! Vaatad tagasi: uus armastus!

"Vii ära me häda, raske kanda meil seda, ja alusta aegsasti nüüd!" sulle on see lastehüüd. "Ülenda kuhu tahad meie saatuse ja soovide olemus!" nii nad paluvad sind.

Tulnuk igavesest, sa jõuad kõikjale.

Hommikuuim

Oo, minu Aare! Oo, minu silmarõõm! Kohutavast fanfaarihelist ma ei vääratanud! Imeline molbert! Hurraa ennekuulmatule meistriteosele ja imekaunile ihule, esimest korda hurraa! See algas laste naeru saatel, kõik ka lõpeb sellega. See mürk jääb me soontesse ka siis, kui fanfaarihelide vaibudes pöördume taas endise disharmoonia rüppe. OO, praegu, olles need piinad igati ära teeninud, ühendagem innukalt need üleinimlikud vanded meie maisele ihule ja hingele: need vanded, see meeletus! Kui peen, kui tark, kui hale! Meile lubati ju, et hea ja kurja tundmise puu maetakse varju, et hea käitumise türannia pagendatakse, et meie armastus saaks puhtamast puhtamaks. Kõik algas jälkusega ja lõppes - ega meiesuguseid igavikuga nii kergesti rööpast välja ei löö! -, käik lõppes haisupahvatusega.
Laste naer, orjade alandlikkus, neitsite karmus, vastikus siinsete inimpalete ja asjade vastu - õnnistus teile selle unetu öö mälestuste läbi! See algas jõhkrusega ja nüüd lõpeb see leegitsevate ja jäiste inglitega.
Lühike joobumusärkvelolek, sa jääd pühaks ka siis, kui see oli vaid sinu enda visandatud pettepilt. Meetod, me oleme sinu poolt! Me ei unusa eales, et alles eile sa ühendasid meid kõiki, vaatamata eale. Meie usume sellesse mürki. Iga päev võime ohverdada oma elu.

Mõrtsukate aeg on alanud.

Laused

Kui maailm on kahanenud meie üllatunud silmades vaid üheks mustjaks metsatukaks, mererannaks kahe ustava lapse jalge ees, meie siira sümpaatia helisevaks majaks -, ma leian teid üles.
Jäägu maa peale järele vaid üks vanur, rahulik ja kaunis, kesk "ennekuulmatut luksust", - ja ma olengi teie jalge ees.
Suutnud ellu äratada kõik teie mälestused, saanud naiseks, kes oskab teid siduda -, lämmatan ma teid.

-

Kui teil on palju jõudu, kes meist siis annab alla? Kui oleme rõõmsad, kes laseb pilked valla? Kui teeme palju kurja, mis saab siis meist?
Ehtige end, tantsige, naerge! Mina küll ei saa Armastust aknast välja visata.

-

- Mu sõbratar, kerjus, metsik laps! Ei lähe sulle korda need õnnetud naised, nende riukad ega minu kimbatus. Seo meid ühte oma erakordse häälega; su hääl - ainus leevendus ülimas ängistuses.

***

Pilvine juulikuu hommik. Õhus hõljub tuha lehka; vettind halgude hõng koldes; märgunud lilled; rüüstatud jalutusrajad; kanalitelt hoovav uduvihm väljade kohal. Millal saabub juba jõuluehete ja viiruki aeg?

***

Tõmbasin köied kellatornist kellatornini, lillevanikud aknast aknani, kuldketid tähest täheni, ja ma tantsin.

***

Kõrge tiik aurab lakkamatult. MIlline võlur kerkib küll helendavas päikeseloojangus? MIs lillakas lehestik laskumas alla?

***

Ajal, mil riigikassa kahaneb vendluspidustustel, kuuldub pilvedest roosaka tulekella lööke.

***

Levitades meeldivat tushilõhna, sajab tasa mu ärkveloleku kohal musta tolmu. - Keeran lambitahi väiksemaks, viskun voodisse, ja näoga varju suunas, näen ma teid, mu tüdrukud! Mu kuningatarid!

Töölised

Oo, soe veebruarihommik. Kutsumatu lõunatuul küttis üles meie haletsuseni absurdsed mälestused, meie igihalja viletsuse.
Henrikal oli seljas valge-pruuniruuduline puuvillane seelik, millist tõenäoliselt kanti möödunud sajandil, peas lintidega tanu ja kaelas siidrätik. See oli trööstitum veel kui leinarüü. Jalutasime äärelinnas. Taevas oli pilves, ja see lõuantuul tõi rüüstatud aedade ja kuivanud luhtade vastikut lõhna.
Minu naist näis see vähem väsitavat kui mind. Seal üsna üleval teerajal, kuhu möödunud kuul toimunud üleujutus oli jätnud veeloigu, äitas ta mulle tillukesi kalu.
Linn oma suitsu ja tööpinkide müraga saatis meid väga kaugele meie teel. oo, teine maailm, taeva ja varjudega õnnistatud elupaik! LÕunatuul meenutas mulle minu lapsepõlve tühiseid seiku, suviseid meeleheiteid, tohutuid jõu ja teaduse saavutusi, millest saatus on mind ikka eemal hoidnud. Ei! Sellel ihnsal maal, kus jääme igaveseks kihlatud orbudeks, me suve küll ei veeda. Ma ei taha, et see tuim käsivars juhiks jälle armsat olevust.

Sillad

Hale kristalltaevas. Kummaliselt joonistuvad sillad: ühed sirged, teised kumerad, kolmandad kaldus või laskuvad nurga all esimestele ja nende kujutised korduvad kaugemal valgustatud kanalil, kuid on niivõrd pikad ja kerged, et kaldad kuplite koorma all vajuvad ja kahanevad. Mõnel sillal on hurtsikud. Teistel mastid, signaaltuled, haprad rinnatised. Minoorsed akordid ristuvad ja lendlevad, kaldalt kostab keelpillimuusikat. Paistab punane kuub, ehk ka muid kostüüme ja muusikariistu. Kas need on rahvaviisid, katkendid õukonnamuusikast või pidulikest hümnidest? Vesi on hallikassinine, lai nagu mereväin. - Üks hele kiir, mis laskub taevakõrgusest, lõpetab selle komöödia.

Linn

Olen ajutine ja sugugi mitte väga rahulolematu asukas selles metropolis, mida peetakse kaasaegseks, sest siinsete majade sisustuse ja eksterjööri, sama hästi kui linna üldplaneeringu puhul ei saa maitsest rääkidagi. Te ei leia siin jälgegi mingist ebaotstarbekohasusest. Moraal ja kõnepruuk piirduvad kõige elementaarsemate käibefraasidega -, lõpuks ometi! Miljonid linna asukad, kes üksteisele võõrad, veedavad sedavõrd sarnaselt kooli-, töö- ja vanadusaastad, et nende eluiga peab olema mitu korda lühem kui idiootlik statistika kirjutab ette mandrielanikele. Ka oma aknast näen ma vaid üha uusi viirastusi traavimas paksus ja igaveses kivisöesuitsus - meie ainus puudevari, meie suvine öö! -, uusi erinnüseid* minu eramu ees, mis on mu isamaa ja mu süda, sest kõik siin on ühine - Surm ilma pisarateta, meie tubli teenija ja ümmardaja, trööstitu Armastus ja nägus Roim piuksumas tänavaporis.
---
*erinnüsed - kreeka allmaailma kättemaksujumalannad (rooma fuuriad); sünged ja võimsad maailmakorra kaitsjad

Rööpad

Paremal äratab suvine koit lehed, aurud ja selle parginurga helid; vasakul heidavad küngaste nõlvad lillakat varju tuhandetele tõtlikele rattarööbastele märjal teel.Muinasjutuline defilee. Ja tõesti: vankrid täis ülekullatud puust loomi, maste, kirevaid kangaid; paarkümmend täpilist tsirkusehobust kihutamas galoppi, ja veel lapsed ja mehed kõige eriskummalisemate loomade seljas; - paarkümmend sõidukit, kaunistatud reljeefidega, ehitud lipukestega ning üleni lilledes nagu endisaegsed tõllad või tõllad muinasjuttudest, täis linnaäärse pastoraali puhuks üles mukitud lapsi. - Isegi eebenipuust nikerdatud suletuttidega kirstud oma pilkase baldahhiini all jooksevad sörki, ees suured sinised ja mustad märad.

Linnad

On alles linnad! Just selle rahva jaoks on püsti aetud need unelmate Alleghenyd* ja Liibanonid! Kristallist ja puidust mägimajad liiguvad nähtamatutel rööbastel ja rullidel. Vanad kraatrid, ümbritsetud kolosside ja vasest palmidega, möirgavad tules. Mägimajade taga rippuvatelt kanalitelt kostab armupidustuste helinat. Kellamängumaru lärmab mäekurudes. Hiiglastest kokku pandud lauluseltsid tormavad kohale, riided ja lipud helkimas nagu suvised mäetipud. Keset sügavikku üles seatud platvormil Rolandid* ülistavad oma kangelastegusid. Sillakestel kuristike kohal ja öömajade katustel kaunistab tulikuum taevas lipukestega maste. Apoteooside* lõppakordid ühinevad mägiaasadel, kus seeravitena* õhulised naiskentaurid* uitavad laviinide vahel. Kõige kõrgemate mäeharjade kohal igavesest Veenuse sünnist vahutav meri huugab orfeooniliste* lainete, pärlite ja haruldaste merekarpide huiletest, hetketi mustenedes surmakuulutavate puhangute saatel. Nõlvadel sülemid lõikelilli, suured kui meie vapid või karikad, aina mühisevad. Mabi kuningannad* kollakaspunastes, opaalsetes kleitides väljuvad rongkäiguna voogudest. Kõrgemal, jalgupidi ojas ja kitsemurakapuhmas, imevad hirved Diana rinda. Äärelinna bakhandid* nuuksuvad ning kuu põleb ja ulub. Veenus siseneb seppade ja eremiitide* koopaisse. Tornikellad ülistavad rahvaste püüdeid. Lossidest, mis ehitatud luudele, kostab tundmatut muusikat. Kõik legendid elustuvad ja põdrad karglevad tänavail. Äikeseparadiis variseb kokku. Metslased peavad lõputut öist tantsupidu. Siirdun tunniks ühele Bagdadi bulvarile, kus rahvahulgad, laulnud hümni uuele tööle, tormavad tihedas briistuules, suutmata vältida muinasjutulisi viirastusi mägedest, kus tuleb jälle kokku saada.
Kelle abistavad käed, mis kaunid hetked viivad mind taas sinna suutmata vältida muinasjutulisi viirastusi mägedest, kus tuleb jälle kokku saada.
Kelle abistavad käed, mis kaunid hetked viivad mind taas sinna maale, kust on pärit minu unenäod ja minu väikseimaidki toimingud?

---
*Allegheny [äligeni] - lubjakiviplatoo Apalatshide lääneosas; siin asuvad USA suurimad kivisöeleiukohad
*Roland - prantsuse rahvuseepose "Rolandi laul" nimikangelane, vapper sõjamees, Karl Suure võitluskaaslane; langes Hispaania-sõjakäigul Roncesvallesi mäekurus baskidega peetud lahingus
*apoteoos - isiku või sündmuse avalik ülistus; näidendi või kontserdi pidulik lõpp-pilt
*seerav - kuuetiivaline jumalik olend Piiblis; ristiusus kõrgeim ingel
*kentaur - vanakreeka mütoloogias pooleldi inimene, pooleldi hobuse kehaga olend
*orfeon - keeltega ja klaviatuuriga muusikainstrument; orfeooniline - vastavale muusikainstrumendile omane
*kuninganna Mab - inglise muinasjuttude tegelane
*bakhant - bakhanaalist osavõtja; joobnud lõbutseja
*eremiit - erak

Hulkurid

Vaene vend! Kui palju kohutavaid unetuid öid olen ma tema pärast veetnud! *Ma ei andunud piisava innuga sellele ettevõtmisele. Ma pilkasin teda, invaliidi. Minu süü läbi pöördume taas pagendusse, orjusse." Ta pidas mind saamatuks ja lihtsameelseks ning tõi seejuures rahutusttekitavaid argumente.
Vastasin sellele saatanlikule õpetlasele pilgetega ja eemaldusin akna äärde. Kujutlsein taamal väljadel, kust liikusid üle haruldase muusika ansamblid, tulemas öise luksuse varje.
Pärast seda üpriski hügieenilist meelelahutust heitsin madratsile puhkama. Ja pea iga öö, kohe kui tuli uni, tõusis vaene vend üles, halb lehk suus, silmakoopad veritsemas - just säärasena, nagu ta end unes nägi! - ja tiris mu suurde tuppa, röökides oma unenäo idiootlikest koshmaaridest.
Kunagi lubasin talle tõepoolest tagasi anda Päikesepoja algse olemuse. ja me hulkusime ringi, toiduks kõrtsis joodud vein ja tee peal söödud kuivik, püüdes, eriti mina, kärsitult leida lähtekohta ja moodust.

Linnad

See ametlik akropol ületab kõige kolossaalsemad arusaamad kaasaegsest barbaarsusest. Võimatu kirjeldada selle jäägitult halli taeva eostatud tuhmi päikesevalgust, ehitiste kuninglikku toredust ja igavest lund jalge all. Kõik klassikalise arhitektuuri suursaavutused on siin kopeeritud erakordse grandioossusega. KÜlastan kunstinäitusi saalides, mis on kakskümmend korda suuremad kui Hampton-Court*. Milline maalikunst! Keegi Norra Nebukadnetsar* laskis ehitada kõigile ministeeriumidele paraadtrepid; alluvad, keda mul õnnestus näha, on juba uhkemad kui ***, ja ma lausa võpatasin kolosside valvureid ja ehitustööliste kupjaid nähes. Kutsarid on siin, hooneid täis tuubitud väljakute, suletud hoovide ja terrasside vahel lausa kimbatuses. Pargid kujutavad endast algelise looduse suurejoonelist kunstitöötlust. Kõrgemal asuv linnaosa on kohati äraseletamatu: ühegi laevata mereväin õõtsutab oma jääsinist lõuendit hiigelkandelaabritest koormatud kaide vahel. Lühike sild viib salaukse juurde otse Sainte-Chapelle'i kupli all. Kuppel ise on oivaline terasarmatuur diameetriga ligikaudu viisteist tuhat jalga.
Seistes kord siin, kord seal vasksildadel, platvormidel, treppidel, mis ümbritsevad saale ja sambaid, uskusin end suutvat määratleda linna sügavust! Seda imet ei osanud ma endale ette kujutada: mis tasandil on siis teisel linnaosad akropoli all ja kohal? Kaasaegsel väliskülalisel on võimatu siin midagi ära tunda. Kaubanduskvartal kujutab endast ühes stiilis suurt ringi, galeriide ja arkaadidega. Poode pole näha, aga lumi on sõiduteel ära tallatud; mõni sama haruldane naabob kui hommikune jalutaja Londonis, kõnnib teemanttõlla poole. Mõned punased sametdiivanid: siin serveeritakse arktilisi karastusjooke, mille hind kõigub kaheksasaja ja kaheksa tuhande ruupia vahel. Tabanud end mõttelt otsida üles mõni teater siinses ringkvartalis, vastasin iseendale, et kauplustes toimub ehk piisavalt süngeid draamasid. Arvan, et politsei on siin olemas. Kuid seadused on siin sedavõrd imelikud, et ma ei püüagi silme ette manada siinseid kaabakaid.
Äärelinnas, mis sama elegantne kui Pariisi uhkeim tänav, on palju helendavat õhku. Demokraatlik element ulatub siin paarisaja hingeni. Siin ei asetse majad reastikku; äärelinn jätkub kentsakalt veel põldude vahelgi, "krahvkonnas", mis hõlmab metsade ja suurepäraste istandike igavest Oktsidenti*, kus metslastest aadlimehed jahivad kunstlikus valguses oma perekonnapärimusi.

---
*Hampton-Court Palace - Inglismaal Hamptonis asuv endine kuningate residents; tänapäeval kunstmuuseum
*Nebukadnetsar II - Babüloonia kuningas 604-562 e.m.a.; hävitas Jeruusalemma ja vangistas juudi ülikud (Paabeli vangipõlv); tema valitsusajal püstitati Babülonis suurejoonelisi ehitusi
*Sainte-Chapelle - Püha Kabel, gooti stiilis väike kirik Pariisis Cité saarel (13. saj.)
*Oktsident - Lääs, Läänemaailm, Õhtumaad; vastand - Orient

Ärkvelolek

I

See on helge jõudehetk, ei palavikku ega ängistust voodis või aasal.

See on sõber, ei kirglik ega väeti. Sõber.

See on armsam, ei vaevaja ega vaevatud. Armsam.

Õhk ja maailm, mida ei otsita. Elu.

"See oligi siis see?"

"Ja unelm jahtub."

II

Valgus pöördub tagasi ehitise üldplaanile. Saali mõlemas otsas mingid dekoratsioonid, harmoonilised kõrgendused saavad üheks. Sein ärkvelolija vastas on psühholoogiline friisijuppide, atmosfääriribade ja geoloogiliste nihete jada. Pingeline ja üürike unelm tundepuhanguist igat liiki olenditega kõikvõimalikes ilminguis.

III

Ärkveloleku lambid ja vaibad mühisevad nagu öised lained vastu laeva keret ja ümber vahetekkide.

Ärkveloleku meri on kui Amélie rinnad.

Poolde seina ulatuvad tapeedid, smaragdi värvi pitside padrik, kuhu tõttavad unetuse turteltuvid.

.........................................................................

Musta kamina tahvel, liivarandade ehtsad päikesed: ah! kaevutäied maagiat; selleks korraks vaid pilt kodust.

Müstiline

Järsaku nõlval keerutavad inglid oma villaseid rüüsid smaragd- ja terasrohul.
Tuleaasad sööstavad künka tippu välja. Vasakul on mäeharja mullal kõigi mõrvade ja kõigi tapatalgute jälgi ning kurjakuulutavad möirged veerevad mäenõlvast alla. Parempoolse järsaku taga, idasuunas, paistab progress.
Samal ajal kui pildi ülemine osa moodustub merekarpide ja inimööde keerlevast ja hüplevast suminast.
Tähtede ja taeva ja kõige muu värske mahedus laskub nõlvaku vastas nagu korv otse meie palge ees ja moodustab all õitsva sinava sügaviku.

Koidik

Embasin suvist koitu.

Taevavõlvil ei liigatanud veel miski. Vesi oli surnud. Varjukobarad polnud veel hüljanud metsateid. Minu sammud äratasid elavaid ja sooje hingusi, ja kalliskivid piilusid juba, ja käratult tõusid lendu tiivad.

Esimene vahejuhtum leidis aset jahedas ja kahvatus valguses supleval teerajal: üks lill ütles mulle oma nime.

Naeratasin heledapäisele wasserfall'ile*, kes sasis endal juukseid kuuskede vahel: latvade hõbedas tundsin ära jumalanna.

Siis eemaldasin üksteise järel kõik loorid. Alleel, lehvitades käsi. Tasandikul tundsin jumalanna taas ära kukelaulust. Kesklinnas põgenes ta kellatornide ja kuplite vahel, ja joostes marmorkaldapealsel, jälitasin teda nagu kerjus.

Kõrgemal teel, loorberisalu lähedal, viskasin ta õlule mahalangenud loori, ja sel hetkel riivasin korraks tema mõõtmatut keha. Koidik ja laps langesid maha metsa alla.

Kui ma ärkasin, oli keskpäev.

---
*Wasserfall (sks. k.) - juga, kosk

Lilled

Kõrgest kuldloozhist -, kesk muareesiidist linte, hallikat gaasi, rohelist sametit ja kristallripatseid, mis tuhmuvad nagu pronks päikese käes, - näen ma puhkemas digitaalist vaibal, mis moodustub hõbefiligraanist, silmist ja soenguist.
Ahhaadile puistatud kollased kullaterad, mahagonipuust sambad kandmas smaragdkupleid, valgest atlassist buketid ja peened rubiinoksad ümbritsemas vesiroosi.
Nagu suurte silmadega, üleni lumivalge jumalus, meelitavad meri ja taevas marmorterrassile hulgakesi verinoori ja jõulisi roose.

Vulgaarne nokturn

Tuuleiil lükkab kõrvale kulisse -, paiskab segi tuulest puretud katuste kontuurid -, hajutab korstnate vahemaad -, varjutab aknaavad.
Liikunud piki viinapuuaeda, toetudes jalaga veerennile, astusin tõlda, mille vanust reedavad kumerad ukseklaasid, punnis pannood ja sissevajunud polstriga istmed. Minu üksildase une surnuvanker, minu tühisuse ratastel karjuseonn - tõld pöördub rohtukasvanud suure maantee murule, ja läbi parempoole akna katkise ülaosa vilksatavad kahvatu kuu pale, lehed, rinnad. - Väga sügav rohelus ja sina uputavad kujutise. Rakend võetakse eest ühe kruusalaigu läheduses.
"Siin ehk kutsutakse vilega välja äike -, Soodom ja Jeruusalemm -, ja metsloomad -, ja terved armeed."
("Kas minu unenägude kutsarid ja elukas viivad mind ikka lämbesse laande, et saaksin silmini sukelduda allika pehmesse siidi?")
"Ning saadetakse meid piitsahoopidega kihutama läbi loksuva vee ja veinipritsmete klähvivate dogide kannul..."
"Tuuleiil puhub kaminast viimse leegi."



 Meremaastik

 Vask- ja hõbevankrid - 
 Hõbe- ja terasvöörid - 
 Löövad üles vahtu -,
 Kergitavad kitsemurakakände.
 Nõmmeni ulatuvad voolud, 
 Ja mõõna hiiglaslikud uhtvaod
 Tõttavad kaares itta,
 Metsa tüvesammaste poole -,
 Muuli tugede poole,
 Mille nurka riivab valguse keeris.

Talvepidu

Juga suitseb koomilise ooperi onnikeste taga. Ilutulerattad paiskavad Meandri-äärsete* aedade ja alleede kohale päikeseloojangu jätkuks rubiine ja smaragde. Esimese keisririigi aegsete soengutega Horatiuse* nümfid, Siberi tantsusõõrid, Boucher'* hiinlannad.

---
*Meander - jõgi Väike-Aasias; meander - looga- või ringikujuline jõekäär, labürint meandrikujuliselt istutatud põõsastest barokiajastu prantsuse aiakunstis
*Horatius (65-8 e.m.a.) - rooma suurimaid lüürikuid
*Francois Boucher (1703-1770) - prantsuse maalikunstnik ja graafik, rokokoostiili esindaja

Ängistus

Kas on see võimalik, et Tema suudab mind panna leppima kõigi mu kavatsuste nurjumisega, panna uskuma, et jõukad vanaduspäevad korvavad noorusaastate viletsuse ning et üks kuulsusrikas päev asendab meie eluaegse saatusliku saamatuse?
(oo, palmioks! teemant! - Armastus, jõud! - palju kõrgemal kõigist rõõmudest ja kuulsusest! - igal moel, kõikjal -, deemon, jumal -, selle elusolendi Noorus: mina ise!)
Et mingeid veidraid teaduse imesid, kõiki neid sotsiaalse vendluse käärimisi saaks pidada kalliks algse priiuse progresseeruva ennistusena?...
Aga see Vampiir, kes meie üle valitseb, käsib meil piirduda nende rõõmudega, mida tema meile lubab, või muidu oleme veelgi naeruväärsemad.
Väherda valust läppunud õhus ja meres; piinadest roimaste vete ja õhu vaikuses; rõkatavatest vaevadest ängistavalt õõtsuvas vaikuses.

Metropol

Indigo* väinast Ossiani* meredeni, roosakasoranzhil liival, mida uhab uimane taevas, on just kerkinud ristuvad kristalsed bulvarid, mlle on otsekohe asustanud vaesed noored pered, keda varustavad kohalikud puuviljakaupmehed. Ei mingit luksust. - Linn!
Asfaltkõrbest põgenevad paanikas taeva suunas, mis kaardub, laskub, taganeb, moodustudes mustast võikast suitsust, millist näeb vaid leinava Ookeani kohal, hirmsatesse jõukudesse kogunenud udurünkade keskel kiivrid, rattad, paadid, hobuste laudjad. - Lahing!
Pea püsti! Kaarjas puusild; Samaaria* viimased juurviljaaiad; maskid öökülmas väreleva laterna valguses; lihtsameelne undiin* oma kahisevas kleidis all jõe ääres; helkivad kolbad täpilisel foonil ning muud fantasmagooriad* - äärelinn.
Mõlemal pool teid trellid ja müürid, nende vahel tillukesed aiad ja rõvedad lilled nimedega ülim tõde ja vanem õde - õudne Damaskuse needus!; järgnevad muinasjutulised valdused, mis kuuluvad Üli-Reinimaa, Jaapani ja guaranii* aristokraatidele, kes veel võimelised mõistma esiisade muusikat; on ka kõrtse, mis suletud igaveseks, on printsesse, ja kui sa pole ikka veel tüdinud, suuna pilk tähtede poole - taevas!
Hommikul, mil te võitlesite Temaga lumises kiirguses, need rohekad huuled, jää, mustad lipud ja sinakad kiired ja polaarpäikese purpuraroom - sinu jõud.

---
*indigo - vanaajast tuntud sinine värvaine, mida saadi troopikas teatud liblikõieliste sugukonda kuuluvatest indigotaimedest; tänapäeval valmistatakse sünteetiliselt
*Ossian - kuulus laulik (bard) iiri pärimustes, sõjapealik Fingali poeg; sai populaarseks J. MacPhersoni proosaluuletustest
*Samaaria - linn ja ajalooline piirkond Kesk-Palestiinas, Galilea ja Juudamaa vahel; Jeesus käis korduvalt Samaarias
*undiin - vesineitsi, näkk
*fantasmagooria - nõiduspilt, fantastiline kujutlus
*guaraniid - tupii-guaranii keelkonda kuuluv arvukas indiaanlaste rühm Paraguais, Argentiinas ja Brasiilias

Barbaarne

Kui möödas on päevad ja aastad, rahad, ja riigid,
Lihamahlast imbund lipp siidpehme mere ja arktiliste lillede kohal; (seesuguseid pole olemas)
Kaugel muistsete sangarite fanfaarihelidest - sellega vaevatakse ikka veel meie südant ja aju -, eemal kaugete aegade mõrtsukatest...
Oo, lihamahlast imbunud lipp siidpehme mere ja arktiliste lillede kohal; (seesuguseid pole olemas)
Lembus!
Tulised söed sadamas alla härmahoogudega, - Lembus! - lõõmav tuli ja teemante puistav tuulispask purskumas maakera südamest, mis lakkamatult ja igavesti hõõgub meie jaoks. - Oo, maailm!
(Kaugel vanadest varjupaikadest ja vanadest tulekeeltest, mida on kuulda, mida on tunda.)
Tulised söed ja vahumeri. Muusika, põhjatuste keeris ning jääpankade ja taevakehade kokkupõrge.
Oo, Lembus! Oo, maailm! Oo, muusika! Varjud, higi, juuksed ja ekslevad silmad. Ja veel - valged tulised pisarad - oo, Lembus! - ja naisehääl, mis kuuldub vulkaanide ja arktiliste grottide sügavikust.
Lipp...

Odav väljamüük

Müüa kõik see, mida juudid pole maha müünud, mida aadlikud ega roimarid poel eales maitsnud, mida ei koge äraneetud armastus ja keskklassi öökimapanev ausameelsus, see, mida aeg ega teadus ealeski tunda ei saa.
Elluärganud Hääled; kogu koraal- ja orkestraalenergia vennalik taassünd ja selle silmapilkne rakendamine; ainulaadne võimalus ajuloputuseks!
Müüa Kehad, mil pole hinda, olenemata rassist, rahvusest, soost ja päritolust. Sädelevaid aardeid igal sammul! Teemante müüakse piiramatult!
Müüa anarhia rahvamassidele; karistamatu rahuldus kõrget masti gurmaanidele; kohutav surm truudele ja armunutele!
Müüa alaline elukoht ja migratsioon, sport, muinasmaa ja ülim komfort, ja sahinad ja käärimised ja nendest sündiv tulevik.
Müüa kaalutluste usinus ja ennekuulmatu harmoonia tähelend. Suur valik, piiramatu maksutähtaeg, kätte saab kohe.
Meeletu ja piiritu sööst nähtamatu hiilguse, tundetute rõõmude maailma, - saab kaasa tema saladused, mis rabavad kõiki pahesid, ja rõõmsameelsuse, mis kohutab masse.
Müüa Kehad, hääled, hiiglaslik ja vaieldamatu küllus kõigest, mida eales maha ei müü. Müüjad ei ole tööd lõpetanud. Reisijaile jätkub kaupa veel kauaks!

Fairy

Héléne'i auks sõlmisid liidu ornamentaalsed mahlad neitsilikus pimeduses ja kiretu valgus astraalses vaikuses. Suvekuumus usaldati hääleta lindudele ja loidus - hindamatule leinalodjale, mille aerudeks on surnud armastus ja haihtunud aroomid.
- Siis laulsid puuraidurite naised, saatjaiks laastatud metsaaluse veevoolude sulin, karjakellade helin, mis kajab vastu orgudes, ja steppide karjed.
- Héléne'i lapsepõlve auks vabisesid karusnahad ja hämarik, vaeste südamed ja taevamuistendid.
Ja tema silmad ja tants on enam väärt kui teemandihelk, pakase hingus, erakordsest dekoorist ja ainulaadsest hetkest saadav joovastus.

Sõda

Kui olin veel laps, teritasid teatud taevapildid minu nägemisvõimet: ebatavalised kontuurid kujutasid minu individuaalse palge. Kõik Harukordne küttis mu üles. - Nüüd aga jooksutavad aegade pidev muutumine ja matemaatiliselt täpsed kaalutlused mind mööda ilma, kus mind saadab igat masti tsiviiledu. Ainuüksi erakordne lapsepõlv ja suured kired säästavad mind. Tahes-tahtmata sunnib sisemine loogika mind mõtlema Sõjale.
See on sama lihtne kui muusikaline fraas.

Noorus

I

Pühapäev

Kaalutlused kus seda ja teist, tume taevavõlv laskub alla, ja täidavadki mälestused ja kauged rütmid taas minu kodu, mõtted ja hingemaailma.
- Linnalähedasel ratsutusrajal, piki aedviljapeenraid ja põõsaid, kihutab hobune, kannustatuna kivisöetahma katkust. Kusagil maailmanurgas vaevleb uskumatult hüljatuna mingi tragöödia kangelanna. Maru, viin ja mõõk niidavad jalust kõrilõikajaid. Väikesed lapsed sajatavad sosinal needusi jõe kaldal.
Jätkame vaatlusi rahvamasside tapva töö ühe kasvava ja valjeneva sumina saatel.

II

Sonett

Tavalise kehaehitusega meesterahvas, kas pole ka ihu puuvili, mida saab noppida aiast - oo, päevakesed, päevad! - ka keha on varandus, mis tuleb jõudumööda ära raisata; oo, armastus! - on see hukatus või Psyche* lumm? Kunagi oli maakeral viljakandvaid mäenõlvu, mis andsid printse ja kunstnikke, aga päritolu ja rass tõid meie roima ja leina: inimesed - siin ongi teie saatus ja teie hukatus. Aga nüüd, kui see töö on tehtud, sina ja sinu kaalutlused, sina ja sinu kannatamatus - see on vaid teie tants ja teie hääl, muidugi - nii pole kirjas ja seda pole ka keegi väitnud, kuigi terve mõistus näeb ikak kaht poolt - avastust ja kuulsust - siin, meie pelglikus vennalikus inimperes, selles üksluises universumis; jõud ja seadus peegeldavadki tantsu ja häält, mida on alles hiljuti hindama hakatud.

---
*Psyche, Psühhe (kr.k. 'hing') - kreeka mütoloogias tiivuline tütarlaps, Erose armastatu; Apuleiuse novelli "Amor ja Psyche" peategelane, kuningatütar, kellesse Amor armus; imekauni tütarlapse sümbol

III

Kakskümmend aastat

Õpetussõnad pagenduses... Füüsiline naiivsus kindlasti paika pandud... Adagio. Aa! Nooruki lõputu egoism, hoolas optimism: kui palju lilli oli sel suvel maailmas! Vaibuvad helid ja vormid... Koor, et leevendada jõuetust ja üksindust! Klaaside koori öised meloodiad... Tõesti, tõesti, mul hakkavad närvid üles ütlema.

IV

Sind võluvad ikka veel Püha Antoniuse* kiusamised. Vaoshoitud vallatlemistuhin, lapsiku eneseuhkuse tõmblused, rusutus ja hirm. Ometi tuleb ka sinul selle töö juurde asuda: kõik, mida pakub harmoonia ja arhitektuur, hakkab peagi tiirlema ka sinu ümber. Täiuslikud ja ebaharilikud olendid pakuvad end ise sulle uurimiseks. Peagi poetavad end uneldes sinu lähedusse iidse inimkarja haiglane huvi ja luksuslik jõudeelu. Sinu mälestused ja tunded on peagi toiduks sinu enese loomingulisele impulsile. Ja milline on siis maailm, kui sa kord välja astud? Igal juhul mitte selline, nagu sa teda praegu ette kujutad.

---
*Antonius Suur e. Püha Antonius (u. 250-356) - kristliku mungaelu alusepanija, pärit Kesk-Egiptusest, elas erakuna kõrbes

Neem

Kuldne puhe ja jahe õhtupoolik tervitavad meie brigantiini avamerel, kust avaneb panoraam sellest villast ja tema juurdeehitistest, mis hõivavad kogu neeme, mitte väiksema kui Epeiros* ja Peloponnesos* või siis Jaapani saarestiku suurim saar või Araabia! protsessioonide tagasitulekust helenduvad pühamud, hiigelvaated kaasaegsetele rannakaitserajatistele, üleni tuulistes lilledes ja bakhanaalide* ehtes luited; suured Kartaago kanalid; petliku Veneetsia vaialused; Etna uimased pursked ning liustikupragude lilled ja vesi; pesusillad Saksamaa paplite varjus, iseäralikud pargikesednõlvadel, kus Jaapani puud kõigutavad latvu; Scarborough'* või Brooklyni* luksushotellide "Royal" või "Grand" poolkaarjad fassaadid; ja nende railways vöötamas, läbimas või kõrgumas selle Hotelli kontuuride kohal, mis meenutab kõige elegantsemaid ja kolossaalsemaid ehitisi Itaalia, Ameerika ja Aasia arhitektuuri ajaloost ning mille aknad ja terrassid, hetkel üleni tuledes, viinauimas ja mahedas briistuules, ootavad rändureid ja aristokraate, päeval aga on nad rannaäärsete tarantellade* ning ka kunstilembeste orgude ritornellide* päralt, mis imeliselt kaunistavad Neemelossi fassaade.

---
*Epeiros - maastikuline piirkond Loode-Kreekas ja Albaanias, hõlmab Joonia mere mägise ranniku ning Pindose mäed
*Peloponnesos - poolsaar Kreekas; Balkani lõunapoolseim osa, Kesk-Kreekaga ühenduses Korintose maakitsuse kaudu
*bakhanaal - Vana-Kreeka ja -Rooma pidustus ohjeldamatute joomingute ja tantsudega veinijumal Backhose (lad. k. Baccus) auks
*Scarborough - sadamalinn Inglismaal, Põhjamere ääres
*Brooklyn - New Yorgi linnaosa Long Islandi lääneosas, ühenduses Manhattaniga üle East Riveri kulgevate sildade ja jõe alla rajatud tunnelite kaudu; linna suurimaid elamu- ja tööstusrajoone
*railways (ingl. k.) - rööbastee, raudtee, raudteerööpad
*tarantella - kiiretempoline lõunaitaalia rahvatants
*ritornell - 1) rahvaluulest pärit kolmerealine stroof, mille esimene ja kolmas rida riimuvad omavahel; 2) instrumentide vahemäng kahe lauldava salmi vahel

Stseenid

Iidne Komöödia võtab jätkuvalt akorde nig jaotab Idülle*.
Butafoorsed bulvarid.
Pikk puittala kõrgub äärest ääreni üle kivise aasa, kus jõuk metslasi liigub ringi raagus puude vahel.
Musta gaasriidega üle tõmmatud koridorides peatub pilk uitajail laternate ja lehtedega.
Linnud müsteeriumidest laskuvad tellistest pontoonile, mida õõtsutab arhipelaag täis paate publikuga.
Lüürilised etteasted flöödi ja trummi saatel toimuvad laealuses ruumides ümber kaasaegsete klubisalongide või iidsete Idamaa saalide.
Muinasjutulised vaatepildid liiguvad padrikuga kroonitud amfiteatri kõrgemates ridades või siis, hubisedes ja muutudes võhikute silme ees, põldude serval latvu liigutavate palgipuude varjus.
Koomilist ooperit mängitakse meie laval sektsioonides; need on eraldatud oma kümne vaheseinaga, mis on püsti pandud rambi ja ülemise rõdu vahele.

---
*idüll - lüürilis-eepilise luule liik, milles kujutatakse lihtsate inimeste rahulikku elu maal looduse rüpes; tekkis 3. saj. e.m.a. Vana-Kreekas

Ajalooline õhtu

Ükspuha millisel õhtul tuleb näiteks keegi naiivne turist, kel pole aimugi meie majandusõudustest, maestro sõrmed elustavad niitude klavessiinimuusika; tiigi sügavuses käib kaardimäng, vesi peegeldab kuningannade ja faviriitide siluette; naismärtrid ja purjed, ja ülim kooskõla, ja muinasjutulised värvidemängud kaasnevad päikese loojanguga.
Ta võpatab hurdakarjade ja hordide möödatraavimisel. Murulaval nõretab komöödia. Ja vaeste ja nõrgukeste peataolek nendel totratel foonidel!
Orjaunelmais kuhjub Saksamaa tähtede poole; tatarlaste kõrbed helendavad; iidsed mässud pulbitsevad Taevaimpeeriumi keskuses; kaljuastmetel ja platoodel on kerkimas väike kaame ja tasane maailm - Aafrika ja Oktsident. Ja veel tuntud merede ja ööde jalakeerutus, tähtsuseta keemia, talumatu muusika.
Sama väikekodanlik on maagia kõikjal, kuhu postitõld meid ka ei viiks! Ka kõige tähtsusetum füüsik mõistab, et seesugust isikukultuslikku õhkkonda, füüsiliste süümepiinade udu kauem enam taluda ei saa; ainuüksi nende tõdemine teeb meele kurvaks.
Ei! Mõistusega olend peab kõike nägema, olgu see siis maailma leiliruum, kadunud mered, maa-alused pursked, hulkuv planeet, perioodilised massimõrvad - nähud, mida ilma igasuguse tagamõtteta ennustavad Piibel ja nornid*. Ometi pole asi legendide täideminekus!

---
*nornid - germaani mütoloogias saatusejumalannad, kes ketravad inimeste elusaatust sümboliseerivat lõnga

Bottom*

Et reaalsus oli minu suurejoonelise iseloomu jaoks liiga okkaline, leidsin end kõigest hoolimata Madame'i juurest, suur hallikassinine lind, sööstmas üht tiiba järel vedades õhtuhämaruses voolitud laekaunistuste poole.
Tema jumaldatud ehteid ja ka füüsilist täiust varjava baldahhiini* ees lebasin lillakate igemetega ja kurvastusest halliks läinud karuna, silmis kristall ja konsoolide* hõbe.
Kõik moondus pimeduseks ja keevaks akvaariumiks. Varavalgel - sõjakal juunikuisel koidikul - jooksin aasale eeslina, pasundades ja vibutades oma pahameelt seni, kui äärelinna sabiinitarid jooksid viskuma mu rinnale.

---
*bottom (ingl.k.) - põhi, alus, allots; siin tõenäoliselt: pudelipõhi
*baldahhiin - katusekujuline ehiskate trooni, altari, voodi kohal
*konsool - toend, seinapinnast eenduv ehitise tugiosa, näit. rõdu tugiosa või skulptuuri alusena tarvitatav seinaosa; vastu seina toetuv kahe jalaga lauake
*sabiinid, sabiinitarid - itaalikute hõim Kesk-Itaalias, osalesid Rooma riigi rajamisel (legend sabiinitaride röövimisest Romuluse ja tema kaaslaste poolt inspireeris kunstnik Jacques Louis Davidi)

H

Igasugused võikused rikuvad Hortense'i metsikuid zheste. Tema üksiolek on erootilise mehaanika vallast, tema tülpimus tuleneb armastuse dünaamikast. Terane silm võis juba tema lapseea erinevatel arenguetappidel märgata silmatorkavalt puhtaid tõutunnuseid. Tema uks on valla igasugusele jälkusele. Seal teevad tema kired ja teod pihuks ja põrmuks ka kõige tulisema kaasaegse moraalijüngri. Oo, kui kohutav on algajate värelev armujudin verisel põrandal veeljas hommikuhämaruses! Leidke üles Hortense!

Liikumine Siksakliikumine piki järsku jõekallast kaskaadide kohinas, Veekeeris ahtertäävil, Parda rutakas hüplemine, Voolu jõuline tormamine Juhivad reisijaid Läbi veesammaste ja keeriste Ennekuulmatute uuenduste Ja keemiarevolutsiooni poole. Need maailmavallutajad Otsivad isiklikku keemilist õnne; Sport ja mugavused reisivad koos nendega; Laeval on haridus; haritakse Rasse, klasse ja elukaid; Kaasas on puhkus ja peapööritus; Eriti õudsed on õhtused õppetunnid Veeuputuskumas. Vestlused aparaatide, vere, lillede, tule, vääriskivide keskel, Arved, millega vehitakse selle ruttava laeva pardal, Reedavad nende kohutavate, lõputult helenduvate uuringute mahtu, Mis kasvab kui tamm teispool rutakalt veerevat veeteed. Neid kihutab takka harmooniline ekstaas Ja avastuste heroism. Kõige üllatavamate atmosfäärsete vahejuhtumite hetkel Läheb üks noorte paar üle Noa laevale, - Kas pole see metslus, mis väärib andestust? - Ja lauldes seavad nad end seal sisse.

Vagadus

Minu õele Louise Vanaenile Voringhemist: - Tema sinine tanu on pööratud Põhjamere poole. - Merel hukkunute eest.
Minu õele Léonie Aubois'le Ashbyst. Bau - sumisev ja haisev suverohi. - Palavikus vaaevlevate emade ja laste eest.
Lulule - deemonile, kes peab meeles Sõbrataride ajastu palvesaale ja oma nigelat haridust. Meestele! Proua ***-le.
Noorukile, kes ma kunagi olin. Sellele pühakust vanurile, erakule, misjonärile.
Vaeste inimeste hingedele. Kõrgvaimulikkonnale.
Samuti ka ükskõik millisele ses mälestusväärses kultusepaigas levinud kultusele, mida kummardatakse vastavalt oludele kas siis hetkeseisundi või mõne tõsiseltvõetava pahe sunnil.
Täna õhtul kõrgete jäärahnude Circetole, rasvasele kui kala ja õhetavale kui kümme kuud punast ööd - (tema süda on ambra ja tael) -, minu ainsale palvele, nii sõnatule kui need pimedad paigad ning tormakamale veel kui polaarne kaos.
Iga hinna eest ja igas ilmakaares, isegi metafüüsiliste reiside hetkil. - Aga siis enam mitte.

Demokraatia

,,Lipp sobib oivaliselt räpase maastikuga, ja meie sõim lämmatab trummipõrina.
Keskustes viljeleme kõige küünilisemat prostitutsiooni. Lämmatame algeos põhjendatud mässud.
Piprastele ja märgadele maadele! - Kõige jälgimate tööstuslike või militaarsete ekspluateerimisvormide teenistusse.
Nägemiseni siin või ükskõik kus. Meie, vabatahtlike filosoofia on kohutav; võhikud teaduses, asjatundjad mugavuste alal; maailm kõigu kus kurat. Teele! Vasak, vasak, üks, kaks kolm!

Geenius

Ta on nii armastus kui ka olevik, sest tema tõi majja nii lumevahuse talve kui ka suvehääled, tema tegi joodavaks joogid ja söödavaks söögid; tema tegi võluvaks vahepeatused ja üleinimlikult kauniks jõudeelu.Ta on armastus ja tulevik, jõud ja kirg. Meie, oma tujude ja murede küüsis, näeme teda tormamas raevuses taevas vaimustuslippude saatel.
Ta on armastus, taasavastatud ideaalne mõõduühik; ta on imeline ja üllatav mõistus, ta on igavik: fataalsete loomuomaduste kirev virvarr. Kõik me kardame nii tema kui ka iseenda mööndusi, ja ometi pühendame oma tervise, anded, egoistliku kiindumuse, kire temale, ainult temale, sest ta pühendab meile oma igavese elu...
Meie aina meenutame teda, tema aga rändab ringi... Ja kui Jumaldamine haihtub, lööb tema sõnum kella: "Unustage ebausk, kurnatud keha, olme ja vanus. Möödanik on läbi!"
Ega ta kuhugi kao ega tule ta tagsi taevast, ta ei lunasta naiste viha ega meeste kergemeelsust või muid pahesid: kõik see juhtus ju tema tõttu, armastusest tema vastu.
Oo, tema hingus, tema ilmed, tema toimingud; milline vormi ja tegevuse kohutav kiirus ja täius!
Oo, viljakas vaimutöö ja piiritu kõiksus!
Tema keha! Igatsetud vabadus, halastuse purunemine ristatud uudse julmusega!
Tema silmad! Tema silmad! Ja ongi kõik taas tema ees põlvili, tema vabastab meid.
Tema sära! Kaovad valu ja vaeva ohked, kõik kattub palju võimsama muusikaga.
Tema kõnnak! Veelgi suurem migratsioon kui iidne rahvasterändamine.
Oo, tema ja meie! Uhkus on üllam kadunud halastusest.
Oo, maailm! Kui kaunilt heliseb uute kannatuste laul!
Ta tundis meid kõiki ja ta armastas meid kõiki. Püüame siis sel talveööl, neemest neemeni, möllavalt pooluselt uhkete lossideni, rahvahulkadest merelaineteni, pilgust pilguni, kui pole enam jõudu kadunud, siis otsida taas, kas märjal mererannal või lumekõrbes, tema silmi, tema hingust, tema keha, tema sära.