Akt


Ma hakkan teda varsti sööma. Ta ei pääse mu käest. Oleksin ta ammu ära söönud, kui mul temast kahju ei oleks. Ta on paks, küllap ta on elu nautinud. Ta on inetu, saatus pole teda hellitanud - ja nüüd ta süüakse veel ära kah.

See on talle õnn, et sööja olen mina.

Mina söön oma ohvreid peaaegu valutult. Enne leotan sidrunhappe sees, et oleks maitsvam.

Ka seedin eriliselt. Küllap näete, kui mu kõhus olete.

Kui ma alustan selle naise söömist, on tal muidugi paha. Ta ei tea veel oma tulevikku, kui teda esimest korda hammustatakse.

Aga kui pikaldane toiming läbi saab, on temal palju kergem kui minul. Mina pean seedima nii paksu naist, temal pole enam mingit vaeva.

Pealegi tunnen ma mõni aeg süümepiina, et olen naise ära söönud. See võib kesta aastaid.

Mul pole andmeid hinge kohta. Mis temast saab pärast seda, kui olen keha ära söönud. Kas ta vaatab pealt, kuidas ained lahustuvad, või putkab kohe teise ilma, kus kõkutab heast meelest naerda, et paksust kehast lahti sai.

Keha on omadega muidugi õhtul. Läheb vabrikusse, aitab teistel kehadel elada. Käesoleval juhul seedimistehasel, mis asub minu sees.

Kui naise väike ümmargune pea on elu jooksul eraldanud mõtteid, hõljuvad need võibolla kusagil õhus. Need on siis suurte tõdede sugulased, vaatavad laguneva aine peale ülevalt alla.

Niisiis hakkan peale.

Vahest peaks naist jutuga ette valmistama, enne kui ta riidest lahti koorin ja sidrunihappe vanni likku pistan?

"Tere, kaunitar!" ütlen mehiselt.

"Mis kaunitar nüüd mina!" itsitab ta naerda.

"Kindlasti olete väga maitsev!"

"Issake, mis mõttes?"

"Otseses," ütlen talle lihtsalt ja teen esimese pluusinööbi lahti.

Koos riietega pole ma kedagi söönud. Lahtiriietamine on harjumuse asi.

Ta tahab nööpi tagasi kinni panna, aga see ei õnnestu. Küllap ta väga ei püüagi. Ohver on ilmselt huvitatud ärasöömisest.

"Mida te minult soovite?" küsib uudishimulik naine.

"Tahan teid ära süüa," vastan ausalt.

Naine itsitab. Kas ei usu või meeldib talle söödud saada.

Teen teise pluusinööbi lahti.

"Ma pole üldse maitsev," kekutab naine ja püüab takistada kolmanda pluusinööbi avamist.

"Mõni osa on maitsvam, mõni vähem," ütlen asjatundlikult.

"Kust te teate?" jätkab ohver kekutamist.

"Kogemused."

"Kas olete paljusid söönud?"

Vaata, äkki on veel armukadegi. Tahab olla esimene. Või on naistele iseloomulik soov olla viimane? Et ma kugistades kurku ajaksin ja lämbuksin?

Seda ei juhtu. Olen ettevaatlik. Söön tükkhaaval. Hästi leotatud liha.

Kolmas nööp annab järele. Kas ta mitte ise kaasa ei aidanud? Teeb, nagu oleks kogemata.

"Ausalt öelda olete te esimene."

Ma ei tea ka ise, kas valetan või räägin õigust. Inimene on unikaalne, iga söömine on teatavas mõttes esimene: ütlesin seda, mida naine kuulda tahtis.

Ta naeris selle üle kelmikalt.

"Ei usu. KÕik käib teie käes nii libedasti."

Tõepoolest, neljas nööp tuli iseenesest lahti.

Kas ohver on sellepärast nii agar, et on tüdinud elamast niisuguse paksu kere ja inetu näoga? Loodab ehk uuesti sündida? Ilusana, saledana?

Aitan pluusil õlgadelt langeda. Suured rinnad ei takista. Ohver lööb korraks taganema. Tõstab käed rindade kaitseks. Mul pole kavatsustki neid esimesena pintslisse pista.

"Jätke järele! Ma pole mõni niisugune!"

Missugune ta siis on kui mitte niisugune? Nurgeline või ümmargune?"

"Loomulikult ei ole, teie olete hoopis teistsugune," tõmbun tagasi. Asja huvides.

Tema arvab seda pilkeks. Asub veelgi tõrjuvamasse poosi.

Mina ei pilka eales neid, keda kavatsen ära süüa. Lausun:

"No-noh, ohvrikene, teeme nüüd siit kah ilusasti lahti!"

Asun seelikunööbi kallale.

Sõna "ohver" näib talle meeldivat. Ta lõdvestub. Vägivallast pole juttugi. Ohver on saatusega rahul, tõrgub vaid kombe pärast.

Sidrunimahl on vanni valmis pandud. Varsti lükkan paksu naise sisse. Limpsan selle mõtte peale keelt. Ohver näib minu mõnust mõnu tundvat.

Nööbist allpool on lukk. Kui see on lahti, langeb seelik pisut, kuid jääb puusadele pidama. Lahtiriietamise peale on mul annet.

Naine ei häbene oma paksust. Ta nõksutab korraks põlve, see paneb liha rappuma. Taipab, et söömise seisukohalt on tubli kehakaal eelistatavam. Ega ma koer ole, et paljaid konte närin.

On jäänud veel rinnahoidja, püksikesed ja valged põlvsukad. Asun viimaste kallale.

"Pakume varbakestele vabadust," kommenteerin oma tegevust.

"Issand, kui poeetiliselt te räägite," laulab paksuke.

Varbad on nädal-paar tagasi näinud pediküüri. See mind ei sega. Ei hakka maha võtma. Mul pole vedelikku üheski.

Nagunii on nad tänapäeval kemikaale ja lisaaineid täis. Osa ainetest on kantserogeensed. Aga sööma peab. Kust sa enam puhast liha võtad.

Rinnahoidjaid on mitut liiki. Kui ma inimeste söömist õppisin, sai läbi võetud rinnahoidjate kinnitusviise. Mõne asja olen unustanud, allesjäänud teadmisi on praktika kinnistanud.

Räägitud on naisega piisavalt. Lõpuosa võib vaikuses toimetada. Ohver muidugi ootab ilusaid sõnu. Seda on nad alalti oodanud. Kui palju lobised, kaob teisel ootamise ilu ära.

Kas maitsta siiski pisut seda vasakut rinda? Et kindlaks teha, kas sidrunhappe sisse oleks vaja lisada basiilikut või karrit?

Või minna kohe pükstega edasi? Mõnel ohvril on teatud kohas pidurid, hakkab veel viimasel hetkel perutama. Otsekui oleks hiljaks jäänud ja nüüd peaks tasa tegema.

Inetust paksukesest ma seda ei karda. Ta näib olevat saatusega leppinud. On langetanud pea alandlikkuse märgiks.

Lipud langetatakse loojangul. Sõdivates leerides valitseb rahu.

Võtan riidest vabastatud naise käe ja juhin ta vannituppa.

Ta saab õigesti aru, et enne sakraalset akti on vaja puhastuda. Ta pole ometi nii rumal, et arvata, nagu oleks vannis tavaline pesuvesi.

"Astu, astu kullake! Saa minu omaks!" ütlen talle järelehüüdeks tavakohased sõnad.


["Kirikutrepil"; Perioodika, Tallinn, 1989]