Punase tule alt
Mööda laia õhtust peatänavat kihutab must sõiduauto. Sirges perspektiivis vilguvad rohelised ja punased tuled. Hilisel ajal on sõitjaid vähe. Must auto neelab kvartali kvartali järel ja korda loovad tuled plingivad tühjalt ta ees; ikka jõuab ta ristteele hetkel, mil ees süttib sõitu keelav punane. Auto ei hooli sellest, vaid sõidab kiirust vähendamata edasi.
Keskväljakul peatub ta korraks, justkui valides kolme siit algava magistraali vahel. Sõidab siis keelumärgi alt läbi, teeb tiiru ümber morni ausamba ja pöörab tänavasse, mille üürikest neitsilikkust valvab punane latern. Ka siin nopib ta südi järjekindlusega punaseid helke ning sooritab kaelamurdvaid viraazhe, kui mõnest vaiksest kõrvaltänavast ujub välja õigust täis transport.
Kui must on möödunud suurest neoonitud kaubamajast, alustab tema jälitamist liiklusinspektori võika sireeniga masin. Valvepunktide raadioside on korravalvuri skeemile joonistanud häiresignaale ning too annab kaubamaja juures seisvale valveautole käsu peatada ülbe rahurikkuja.
Kino "Victoria" kohal möödub jälitav masin mustast ning üritab selle nina ees pidurdades kihutajat peatada. Must tõmbab huilgajast uljalt mööda ja jätkab oma teed. Inspektorid kutsuvad appi teise valvemasina, mis pargib tapamaja juures ristteel. Kahekesi suruvad nad musta auto teeveerde ja peatavad ta. Töö tähtsusest ja tagaajamise õhinast elevil mundrimehed astuvad ettevaatlikult musta auto juurde. Roolis istub keskealine dzhentelmen ja krutib raadiot. Armatuurlaual helendavad hubased skaalad ja signaallambid, raadiost tulevad päevauudised, kaugel kõrbemaal nottivat vend venda ja kõik räägivad korrast, õigusest ja armastusest. Kaks inspektorit jäävad seisma musta auto esilaternate kõrvale, üks võtab sisse positsiooni auto taga, kummardub tagumise klaasi kohale. Neljas läheb juhipoolse ukse juurde.
"Teie dokumendid!"
Mees keerab ukseklaasi pilukile ja ulatab inspektorile paberid. Inspektor uurib neid. Mehe nimi on Max Fisch.
"Miks te ei peatunud meie märguande peale, kodanik Fisch?" küsib inspektor kurjalt.
Mees vaikib.
"Miks te sõitsite punase tule alt läbi?"
Mees ei tee küsimusest väljagi, ta krutib raadiot, üle lainete libisevad kähinad koonduvad toreadooride marsiks.
Inspektor poetab dokumendid enesele tasku. kahtleb, kas jätkata küsitlust.
"Vastake!" ütleb ta ebaveenvalt.
Mees raputab pead. Pole selge, on see pääratud inspektorile või mitte.
Mundrimehed peavad omavahel sosinal aru. Kodanik Fisch ümiseb võõrkeesete sõnadega toreadoori aariat.
Kaks meest rebivad üheaegselt autouksed lahti, üks istub tagaistmele, teine tõukab Fichi kõrvale ja istub rooli taha. Musta auto juht laseb sel rahulikult sündida. Toreadooride marss on lõppenud, otsiv Fisch keerutab raadio hapraid tundlaid läbi helidemere uude sadamasse. See on mingi võõrkeelne kihutuskõne, kodanik Fisch kuulab seda mõnuga, kuigi inspektorile näib, et ta sellest aru ei saa ning laseb mölal tulla ükapäinis nnede mõnitamiseks. Ametimees käivitab mootori ja must auto ujub kahest masinast eskorteerituna ametiasutuse õuele.
"Palun, järgnege meile!"
Kodanik Fisch keerab raadio kinni, kustutab ära parktuled ning paneb autoukse lukku. Ta sammub meeste saatel mööda hämaraid koridore, pimedal trepil hakkab operatsiooni juhtinud inspektor teda äkki sõimama:
"Mida te mõtlete! Me võime teil juhiload eluksajaks käest ära võtta. Võime auto võõrandada, kui tahame. Küll te siin majas rääkima hakkate, rääkima ja pisaraid valama!"
Kodanik Fisch säilitab jaheda vaikuse.
Inspektorid viivad ta väikesesse tuppa, kus kitliga neiu talle osavalt katseklaasi nina alla torkab.
"Puhuge!" käsutab ta õelikult.
Max Fisch täidab käsku. Vedelik katseklaasis ei muuda värvi. Inspektorid lasevad katseklaasil käest kätte käia ja uurivad seda, justkui lootes, et nende tahtepingutus paneb keemial vere käima. Õelik laborant raputab pead.
"Palun!" juhivad mehed Max Fischi uuesti koridori.
"Istuge!" annavad nad musta auto omanikule uue korralduse, väikese ukse taga olevale pingile osutades. Max Fisch istub kuulekalt nikerdatud ja nimetähti täis lõigatud istmele. Operatsiooni hiilgavalt täitnud juht siseneb üksinda kabinetti.
Max Fisch uurib sel ajal oma laitmatuid küüsi, sirutab käe kaugele ette, vaatab, toob jälle tagasi; kogu eelseisev protseduur oleneb korras küüntest. Pikad kõledas koridoris domineerib sõjaväesinine, seintel on õpetlikud pildid, mis osutavad kroonuliku igavuse erilisele astmele. Kodanik hingab sügavasti sisse, kuid ei saa tribüünipuudusel alustada kõnet ning õhk tuleb susinal välja.
Seepeale palutakse kodanik Fischil kabinetti astuda.
Seal seisab tüse ohvitser ja ütleb:
"Jaa."
Tindise kirjutuslauaga nurgeti on vanamoeline vineerist kapp. Ametimees sorib selles kaustikuid.
"Nii et teile ei meeldi vestlemine?"
Max Fisch kehitab õlgu.
"Võib-olla kirjutate meile siis seletuskirja?"
Kodanik kõhkleb hetke, kaalub oma võimalusi ja ütleb:
"Tehke protokoll."
"Nii, nii. Usaldate kirjatöö meile? Ja pärast loete üle, kas kõik on õieti?" aimab ülem Max Fischi soovi.
"Just nii, pärast loen üle," kinnitab kodanik Fisch.
Ohvitser sorib kaustikuid.
"Ega siis midagi, võtke leht paberit ja tehke tööd," ütleb ta operatsiooni juhtinud inspektorile. See asub ilmse agarusega asja juurde, huvitav on siin maailmas jälle midagi teada saada.
"Niisiis palun teid kirja panna kõik, mis ma siin räägin," lausub kodanik Fisch, torkab parema käe sõrmed kuuelõikesse, kõnnib mõõdetud sammul mööda väikest kabinetti edasi-tagasi, dikteerib:
"Asi ei ole loomulilkult punase tule alt sõitmises, vaid milleski enamas. Inimesed, kes loevad end väljavalituiks, maailma eest vastutajaiks, on ühel päeval kokku tulnud ning otsustanud, et punane tuli tähistagu sõidukeeldu, ja selles mõttes on punane valgus muidugi niisama hea kui ükskõik missugune teine. Me teame rahvaste ajaloost küllalt näiteid, kus erinevates kohtades võib sama värv tähistada otse vastupidiseid tundeid, ühed märgivad leina mustaga, teised valgega. Võib-olla psühholoogid oma kõneosavuses suudaksidki põhjendada punase värvi erilist sobivust hoiatuseks ohtude eest, kuid tõenäoliselt kasutaksid nad oma tõestustes samasuguseid varasemaid kokkuleppeid või siis looksid seosetuid assotsiatsioone looduslike värvidega, näiteks verega. Asi pole muidugi üksnes selles konkreetses kokkuleppes. Kas tõesti peavad inimesed olema nii iseseisvusetud, et nad iga juhusliku kokkulepet pühaduseks, enesele obligatoorseks tegevusjuhiseks arvavad? Ei ole, ei pea olema, ei tohigi olla. Milleks on meile loodusest antud vaba tahe, võime teha otsuseid ja valida võimaluste vahel, kui need võimalused on sedavõrd determineeritud, kui kõik on instruktsioonidega ette kirjutatud ilmtingimatuks täitmiseks? ... Kas te ikka jõuate kirja panna?"
Inspektor on nõutu, ta käsi kiirustab mõttetuna tunduvaid sõnu üles kirjutama. Ka ülem on jätnud kapis sorimise ning vaatab jutukat korrarikkujat imestunud muigega. Too jätkab:
"...Õnneks pole see tegelikkuses nii. Maailmas ekisteerib üheaegselt palju tendentse, millest mitmed töötavad nimetatud nivelleerivate, unifitseerivale vastu - ja üks nendest ongi minutaoliste inimeste kahtlusest sündinud teadlik ja teostatud protest reglementeerivate eeskirjade, juhuslike kokkulepete vastu... Jah. Mingi punane tuli uulitsal on iseenesest tühine asi. Meid tahetakse kätest ja jalgadest siduda hoopis suuremate ja tõsisemate kokkulepetega, mis on ajaloo algusest saadik püüdnud ohtu asetada kogu inimliku vabaduse, isikuväärtused ja eksistentsi enese. Sellisteks on kõik institutsioonid riigiga eesotsas, selleks on inimese tehtud seadused, moraal, religioonid, abielu, maailmavaade, avalik arvamus, ajalehed, filosoofia, seltskondlikud vestlused, kunst ja armastus. Kogu see ühiskondlik lasu vajub vabana sündinud inimesele peale oma inetuses ja hakkab teda seltskondlikuks monstrumiks deformeerima, millised me kõik ka enam-vähem oleme, ainult et ühed on Prokrustese sängis rahul ja õnnelikudki, aga
teistele on antud mõtlemisvõime ja nad võivad oma vastikut asendit tunnetada ning selle vastu pistuki hüüda... Nii, olete selle kirja pannud?"
"Kurat," ütleb inspektor, kes on lauasahtlist juba mitu lehte võtnud ning need suure, phtlase kirjaga täitnud. "Milleks kogu seda juttu tarvis on? Protokoll olgu selge ja asjalik. Rääkige korrarikkumisest ja selle motiividest."
"Ma räägingi motiividest. Kui te aru pole saanud, siis pean ma kordama."
"Ei, jumala pärast," segab ülem vahele. "Kõik on selge ja arusaadav."
Ülem pilgutab inspektorile vandeseltslaslikult silma, mis iseenesest midagi ei tähenda.
"Kirjuta, kirjuta," ütleb ta.
Inspektor nohiseb ja jätkab ülestähendusi.
"Niisiis on olemas see lasu ja selle eest ei pääse me kuhugi, pika aja jooksul oleme me kõik sellest ühel või teisel määral kujundatud. Aga siiski tahame meie, mõtlejad, vastu punnida, näitamaks, et me suudame olla inimesed. Sest kui poleks meid, oleks inimkond ammu uppunud virtsa sisse, aga nüüd hoiab meie atlantlik pingutus inimkonda veel väärikana, kahtlevana, loomisvõimelisena... Jah, mina olen anarhist, ärgem häbenegem seda õilsat sõna. See on minu inimlike sõnade ainuvõimalik teostus. ma ei tohi sallida ühtegi seadust ega määrust, ma vihkan võimu ja politseid, abielu ja poliitikat, korda ja norimist, väiklasi kokkuleppeid ja kogu seda rumalat, kõikuvate reeglitega mängu, mida nimetatakse ühiskondlikuks eluks. Ma vihkan seda, sest see ahistab inimest, piirab ja muserdab teda, surub kägarasse vaimu ja keha. Nagu teile öeldust selgub, on punase tule alt sõitmine siit loogiline järeldus ja iseenesest tühine asi, mida teil ei tasuks meie puhul üldse tähelegi panna. Ühel või teisel moel peame meie, hinges veendunud anarhistid, oma vaateid teostama. Me ei pruugi teha palju, kogu kupatusest nagunii ei pääse, oleme sellest teadlikud, aga midagi teha on meil kõigil tarvis, et maailm ja teie, võimul olevad ametnikud sealhulgas, inimese tõelist palet pidevalt oma silma ees hoiaksite, et keegi ikka ja jälle viiks hälvesse eeskirjade logiseva masinavärgi ning - kui paradoksaalselt see ka ei kõla - sunniks seega üha täiustama seda masinat, parandama ning täpsustama neid eeskirju, aina uuesti looma kokkuleppeid, korrigeerima üldist funktsioneerimist ja korda, mis inimkonda koos hoiab. See on meie arengu praeguses faasis kahjuks vajalik. Ei ole ju saladus, et kogu ühiskond liigub just keeldude ja surutise läbi üleüldise anarhia poole, need on ülla asja eelmäng ja ettevalmistus. Juba praegu näeme me märke ja läheme täie teadmisega vastu helgele ajale, kus inimene on täiesti vaba isiksus ja toidab oma rinnast funktsionaalset kooslust sundimatu teotsemisega. Sellele on suunatud meie üllad püüdlused, mida te oma tinglikus keeles üleastumisteks nimetate ja millega meie teid, jah, sealhulgas ning võib-olla just sealhulgas ning võib-olla just eeskätt teid, püsti hoiame, sundides teid maa peale jääma ja mitte puu otsa tagasi ronima, sundides teid mõtlema, avastama, leiutama. Meie üllas kasu on äraarvamatu ja teil on aeg aru saada, et oleme teist lahutamatud; seejuures oleme meie mõneti tähtsamadki, sest meieta poleks ka teid ja teie institutsiooni. Osa meist täidab oma looduslikku ülesannet ebateadlikult ning näiliselt mingitest muudest elulisetest kaalutlustest lähtudes, mis iseenesest on seesama looduse tarvilik etteütlus, osa aga on teadvuse tippudesse jõudnuna ise enesele jõukohased ülesanded võtnud, ja nii olen ma otsustanud punase tule alt sõita, et teile, mu lugupeetud kuulajad, tõestada kokkulepete juhuslikkust ning värvide kaasasündinud võrdväärtuslikkust. Sellega olen ma olulisima ära öelnud ning kui te olete käesolevast ilusti aru saanud, ei hakka te rakendama oma puudulikke sanktsioone, vaid mõistate, et ma olin just teie, just teie eneste huvides sunnitud tänase jalutuskäigu ette võtma. Nii olen ma rääkinud ja vajan, et käesolev saaks dokumenteeritud ja aktidesse kantud säilitamaks seda arhiivides, et asjast huvitatud maailm võtaks toodud teoreetilise aluse oam arsenali, õiglaselt järele mõtleks ning seda ka täidaks."
Kodanik Max Fisch jätab edasi-tagasi käimise, võtab higistava inspektori eest täiskirjutatud protokollilehed, teeb nendesse mõned ebaolulised parandused ning vaikib lõpuni.
Kaustikuid lehitsenud ülem on autoomanik Fischi väga tähelepanelikult kuulanud ning ütleb talle nõnda:
"Teie olete enesele täiesti vabalt, nagu see vastabki teie vaadetele, võtnud ülesande, mis nüüd on selleks korraks täidetud. Me oleme teie taotlusest aru saanud ja sellega olete teie oma tegevuse eesmärgil. Sellepärast võtame meie nüüd teie load kolmeks aastaks oma kätte, et neid vaadates teie õppetund meile ikka meelde tuleks. Kaader meil nii ruttu ei vaheldu, nõnda et niipea teil oma tõestusi korrata vaja pole. Eneseteostuseks võite nüüd valida teisi vahendeid."
Protokolli kirjutanud inspektor on dzhentelmeni peale tige raske töö pärast, mis muutis nulliks püüdmise rõõmu, aga tal on pehme süda ning ülema langetatud otsus tundub talle üleliia karmina. Aastast oleks tema meelest küll olnud. Kui ta vaikivat Max Fischi koridori saadab, pomiseb ta: "Ainult punaste alt läbi, ikka punaste alt... Oleksite te vahelduse mõttes mõne rohelise alt läbi sõitnud... Siis oleks see mulje ehk ka kuidagi vabam jäänud ja mitte nii sunnitud, et ainult vastupidist teete..."
Fischi sõnavoolus on heale inspektorile segaseid mõtteid pähe toonud.
["Mustamäe armastus"; Eesti Raamat, Tallinn, 1978]
