Tammetõru
Ühel uduniiskel sügishommikul tundis Armand Pall, et ta tahab näha ja kombata tammetõru. Ta keskendus sellele mõttele ning ta liigutused muutusid täpseiks ja otstarbekaiks. Ta nööpis kinni oma särgi, sõi kasina hommikueine, pani palitu selga, paksu tallaga kingad jalga ja läks.
Kujutlus tammetõrust oli ebamäärane, krobeline müts ja sile roheline keha, suuruse ja piirjoonteta. Armand hoidis end nii, täpse kujutluse juurde oleks raske olnud sobitada tegelikkust.
Üle Uueveski oja paistis miski neljakandiline ja läikiv, mis võis tõde olla. See oli sügaval maadligi, aga Armandile oli tarvis tammetõru, mitte tõde. Ta sammus vastassuunas.
Lossimägedes kasvas vanu orduaegseid puid, Armand Pall ei teadnud nende peale mõtelda, aga jalad viisid sinnapoole, kuhu mujale, järve ääres või teispool Valuoja polnud sedagi. Eneseteadvus sirgus läbi padriku, kaudu Saksamaa kuuski, ajas end harali õhku ja sulas niiskusesse, igast hoolitsetud majaesisest auras rahulolu, lihtsate liigutuste varjus vilistas jäik väärikus. Armand Pall läks läbi selle väärikuse, ilma et keegi ta soovi oleks märganud, naeruväärne, nagu ta naerjate meelest oli.
Posti tänavas tuli vastu noor kena naine, nad vaatasid teineteist, enamat küla kombed ei lubanud. Ometi jäi Armand seisma ja noor naine julges pilguga küsida, mida ta soovib. Armand ütles:
"Vabandage, kas te olete kusagil tammetõru kohanud?"
Naine oleks võinud öelda, et ta ei tunne niisugust isikut, aga ta naeratas ja võib-olla mõtles, et kuidas see elamise mäng ikka käib.
"Ma arvan, et meie heas linnas peaks hulgaliselt tammesid kasvama," ütles Armand Pall ja lisas: "Aitäh."
Ei ole tänu väärt, ei ütelnud noor naine, ta hoopis naeratas ning oleks heameelega läinud selle võõra mehega lossimägedesse kaasa, kui nii paljud kolmandad inimesed seda keelanud ei oleks. Ta oleks temaga jalutanud ainuüksi sellekski, et teda lähemalt tundma õppida; iga inimene on tõesti seda väärt, et teda tuntaks.
Aga ta ei saanud seda teha, sest oli liikunud teises suunas, mõtelnud, et küll on igav koju minna, näinud eelseisvaid pilte silmade ees, kuidas ta saaks nüüd äkki ümber pöörata. Oleks see mees veel kuidagi agar või talle meeldinud. Seda ei olnud, naine noogutas ja jätkas valitud teed ning Armand Pall ei saanudki teada, kas ta oskas tema keelt.
Mees läks edasi, ta ei loobunud unistuste pärast, mis kompamiseks langevad, oma tammetõrusoovist.
Lossi tänavas tuli aga vastu vana semu Peeter Turvas ja küsis, kuhu Armand Pall läheb ja mis ta elust arvab, milleks ja kuidas elab, mis Viljandi peal uudist ja kuidas oleks ühe väikesega ja üldse nii edasi. Ja selle peale nad läksidki ja tegid Peeter Turba pool ühe väikese malepartii. Armand oleks võinud selle partii võita ja sedasama oleks võinud ka Peeter Turvas, aga jäi viiki. See oli siis niisugune ajahulk, mõlemad said seda tunda, aga tammetõru Armand Palli peas ei lahtunud. Ta jättis sõbraga hüvasti, neil ei olnud teineteisega eriti hea olla - ja kellega siin maailmas üldse hea saab olla, kui oled isiksus, mida Armand Pall igatahes oli, ja mitte tema üksinda.
Siis sammus ta pühapäevaselt edasi ja paljudel inimestel oli puhkamisest igav, sest see ei suutnud neid petta nagu igapäevane töö. Nad vaatasid Armand Pallile otsa ega lootnud, et too oskaks neile midagi ütelda, mis muudab ettekujutusi nende peades.
Ja tema sai täna ilma nendeta suurepäraselt läbi, tal oli minemise eesmärk ja ta jõudis lossimägedesse. Kus oli igasuguseid puid enne kui tammesid ja esimesed tammed olid ilma tõrudeta isased. Ei vahtrad ega kastanid asendanud seda Põhjamaa aadelpuud, need oli iseenese eest, suured punasekirjud sakilised lehed, pehmunud ogadega viljad.
Paarikesi üle õõtsuva rippsilla, varemete väsimus ikka ühteviisi seista, ammuste esivanemate mullatööd, Armand Pall selle sees ja tema mõtlemine.
Siis astus ta lehtedele, mille sees oli praksuvaid tõrusid. Ta seisatas ja vaatas enese ette maha ning nõnda ta seisis seal nii kaua, et terved pikad elud liikusid tema eest läbi ja mõni neist ka tema seest läbi. Ta seisis ja teisele poleks see midagi ütelnud, nii väga isiklik on iga inimese elu ja mis võiks olla enam väärt kui meie teadmine väärtusest. Armand Pall kui üks meesterahva kuju pika tumeda palituga, kaabuga, mingi isemõtlev, tegutsemisvõimeline kahara tamme all maha vahtimas, ei muud midagi, nimetuna, aga võimalusterohkena seisis mees tamme all ilusa Viljandi tavalises paigas.
Aga tõrud olid kollaseks läinud, nendel polnud enam rohelist keha, mis lubaks. Armand Pall vaatas ühte ja kolmandat ja mitmendat, ükski polnud see, mille järele ta oli tulnud. See asjaolu hakkas teda häirima nüüd, mil ta oli leidnud lehti ja tõrusid täis tammealuse, mil ta oli elu sügavat mõtet mõtelnud.
Seal nad olid ja ei olnud ka, ta oli ise süüdi, et ei tulnud varem, roheliste tõrude aegu. Siis ei olnud temasse sisenenud kujutlust, et ta on ajast maha jäänud ja selles oli midagi üldisemat, elulist, et ikka pead elama oma olevikku möödunud hetkede mõjus, kõikide, ent eriti viimaste; see oli oleviku jõud, et kohe saab mõjusaks minevikuks, uut olevikku määrama.
Ta vaatas neid koltunud tõrusid, mida ta pidi nüüd oma kujutlusega tegema, et oli seda hoidnud mõõtmete ja värvide eest?
Oleks ilmgi teistsugune olnud, Armandi sisse. Tõrud ei olnud ja ei olnudki need talle tarvilikud. Ta kükitas maha ja võttis kahe ettevaatliku näpu vahele mõne, iga tõru oli omaette täiuslik, miks pidi üks mulk ometi nii nõudlik olema. Suur loodus oma kõikesisaldavate avaldustega oli tema ees ja ümber, aga mõistusenatuke valis ja tõrjus.
Ülearust tundes võttis Armand lõpuks lehe alt ühe keskmise, ei mitte liiga pikerguse ega liiga tömbi tõru, mille üks külg rohetas kergelt, teine aga läks kollasest peaaegu pruunini, võttis selle poolel teel oleva igimuutuva tõru ning tõusis püsti. Ja püsti olles vaatas ta seda uute, nendesamade silmadega, ning nägi, et ta sellest tõrust ei hooli, sellest petlikust, aina kahanevast rohelisest, mida annaks ehk prepareerida muutumatusesse, kuid milleks. Armand kõikus kahevahel, maha visata või kätte jätta. Tunne ütles, et ei saa jätta, ometi oli ta selle teiste seast valinud, maha viskamisega eitanuks ta ennast.
Muutus loodus Armand Palli ümber ja muutus ta ise selle igaviku vältel, juhtus mis juhtuma pidi, ta viskas tõru lehtede sisse, kasvagu tammeks, kui suudab.
Ja samas, ikka nagu pisut selgunult, ikka midagi selles loos kogenud, kummardus Armand Pall kiiresti maha ning tõstis üles teise, üleni kollase tammetõru.
Aga see, kes oli kord kõhelnud, kõhkleb edasi ning igatseb välist abi. Armand Pall sirutas käe tammetõruga ette ning ütles:
"Mida te sellest tammetõrust arvate?"
Küsitu, mööduja, õigeks hetkeks päralejõudnu osutus naiseks, kes jalutas lossimägedes pisikese nelja-aastase pojaga. Ja mitte lihtsalt üheks naiseks, vaid tollekssamaks, kes Armand Pallile Posti tänavas vastu oli tulnud.
See võis muidugi olla ka mõni teine naine, sel ei olnud sügisesel pühapäeval olulist tähtsust, sest Armandile oli ta ikkagi seesama naine, kaks ühe päeva kohta oleks alalhoidlikule mulgile palju saanud.
Ja nõnda ta oligi see kena noor naine, mitte ülearu sale, vaid ikkagi söönud ja elu rõõmudeks võttev. Ta oli kodust oma pisikese poja kaitseks kaasa võtnud ja isandale lossimägedesse järele läinud, sest pühapäev tahtis jalutamist ja poisike värsket õhku.
Nüüd küsis mees möödujalt tammetõru kohta ja naine naeratas talle vastu, oh neid naisi ja nende naeratusi, kui palju arvatakse olevat nende taga, varjus-peidus taga naeratuse.
Armand Pall hoidis kollast tõru sirutatud käes ja ütles:
"Mida te sellest tammetõrust arvate?"
Ja naine võinuks vastata, et see tõru läheb kord idanema ja ükskord tulevad nende ühised lapselapselapsed temast saanud tamme alla ja mängu uued, sajandad tõrud praksuvad veel sündimata jalgade all.
Seda võinuks öelda iga naine, aga nad ei ütle, naised pole lihtsameelsed, nad on vägagi oma aja ühiskonna sees ja teavad, kuidas meheks olla.
Ei, tõsijutt, see särava naeratusega naine oli tore, veider mulk Armand Pall tahtis elada. Ta nägi teda lahutatud naisena, vallaslapse tubli emana, naisena, kelle vastik mees haiseb ja möliseb, peaaegu süütuna, süüdest ja laimudest puhtana, ometi ilusana, ka päike tuli just välja ja paistis läbi tammeokste, veidi viltuselt. Seda naist ja just seda selle toreda poisiga, tema iseloomu ja tundlikku hinge, helkivaid pisaraid, mis mee