Mustamäe armastus
Kui Mihkel Jürimäe, Tallinna "Ilmarise" tehase insener-konstruktor, oma perekonnast lahku läks, jättis ta kõik asjad kuni viimseni naisele. See juhtus ühel tavalisel tööpäeva hommikul, et naine ta lõplikult välja viskas pärast seda, kui nad öö otsa olid vahekordi klaarinud ja teineteist iseloomustanud. Kumbki ei näinud ennast sellisena, nagu nägi elukaaslane, ja see tegi edasise kooselu akommunikatiivsuse pärast võimatuks.
Mihkel Jürimäe ei teadnud selle sündmuse tähistamiseks paremat teha kui kella poole üheksaks tööle minna. Kuni ta trepist alla astus, hooviväravast välja ja tänavale, visati kolmanda korruse aknast tema jalge ette vana reisikohver. See sündis Kunderi tänavas, kus nad tollal elasid, ja kohvri nurk läks mõlki. Mihkel Jürimäe võttis kohvri kätte, sest ta oli alati naise soove enam-vähem arvestanud, ning sammus trammipeatusesse. Kui ta läbi tehasevärava läks, tundis piinlikkust kohvri pärast, aga midagi selgitama ei hakanud. Alles tööpäeva lõpul rääkis oma töökaaslasele Guido Ooterile, kas too ei saaks teda öömajale võtta. Guido Ooter oli poissmees ja temal üks tuba, ta tegi tingimuseks, et kui toob koju mõne neiukese, selleks ajaks peab Mihkel Jürimäe jalga laskma või sirmi taga täiesti vait püsima.
Nõnda jäi Mihkel Jürimäe töökaaslasele tüliks, mis teda väga vaevas. Tehase juhtkond mõistis tema olukorda ja ta võeti korteritaotlejate esimesse järjekorda. Tehnoloog Volmer Tomp soovitas tal altkäemaksu anda, aga MIhkel Jürimäe ei tulnud sellega toime, sest ametnikud ei võta meil altkäemaksu kuigi meelsasti vastu.
Mihkel Jürimäe püüdis oma ulualuse andja astu võimalikult diskreetne olla ning tukkus mitmel ööl Balti jaamas, kus nägi küll mõningal määral elu uudseid külgi, kuid selle tulemusel langes tema töövõime. Guido Ooter aga ei saanud sellise olukorra tõttu naist võtta ning pidi läbi ajama juhuslike linnukestega, milline asjaolu tema tervise ohtu seadis. Õnneks oli ta aktiivne natuur ning uuris väsimatult võimalusi, kuidas Mihkel Jürimäele korterit hankida.
Appi tuli juhus. Suri Mihkel Jürimäe kauge sugulane, kellel oli Mustamäel ühetoaline kooperatiivkorter. Mihkel Jürimäe kutsuti matusele ja temagi oli väga kurb sugulase pärast, sest surmas on alati midagi ebaõiglast, kui uskuda jumalat või loodust. Sugulase korteri peale ei mõelnud mitte tema, vaid Guido Ooter, kelle pea tegeles tööst ja armastusest vabal ajal üksnes korterihankimise probleemidega.
Sugulase otsesed pärijad tegid korteri tühjaks, võtsid maha kardinapuud ja laearmatuurid, korterit ennast polnud neile tarvis, neil oli endal ning selle taotlemine olnuks seotud sekeldustega. Mihkel Jürimäel polnud korterile loomulikult mingisugust õigust, ent Guido Ooteri eestvedamisel asus ta vastvabanenud korteri taotlejate rivvi. Guido Ooter rakendas väga oskuslikult oma mitmeid tutvusi ja aegamööda nihkus Mihkel Jürimäe taotlejaks number üks. Loomulikult ei ole meie ühiskonnas otsustav kaal mitte tutvustel, vaid seadustel, kuid mõningas ebamäärases olukorras aitab tutvus seaduse tõlgendamisel. Ja korteri saamisega seotud asjaolud on peaaegu alati ebamäärased.
Nõnda ei läinud aastatki, kui Mihkel Jürimäe oli väikese omaette korteri pärisomanik, muidugi kooperatiivomandi alustel. Pärijad olid jätnud tuppa luitunud värviga logiseva tabureti, seda ei olnud keegi himustanud. Mihkel Jürimäe lõi taburetti kolm naela ja siis kannatas see pikka istumist.
Nõnda ta toimiski, et istus esimesel päeval oma korterivaldaja istmikuga taburetile keset tuba ja vaatas seinu. Ta tegi seda kaua ja väga põhjalikult ning lõpuks haaras teda kurbus, et oli oma õnne saavutanud läbi lähedase inimese surma, kes kunagi tema lapsepõlves oli neil maal külas käinud ja toonud väikesele Mihklile kingiks kummist koera.
Aga Mihkel Jürimäe elu tahtis elada ja ta ostis vanakraamipoest nikkelnuppudega raudvoodi. Sellise valiku tegi põhjusel, et töökaaslased arutasid tema probleeme ning ei jõudnud kokkuleppele, kas moes on tumepunane või mürkroheline. Mihkel Jürimäe ei tahtnud olla ei moodne ega vanamoodne, aga reformpõhi meeldis talle. Ja talle meeldis ka see, kuidas Toivo Kelp turundusosakonnast, kes tal koos teistega soolaleival käis, ütles, et Mihkel Jürimäe on mees, kes toimib nii, nagu ise heaks arvab.
Ta elas oma uude argipäeva sisse, tundis aegajalt vaeva möödunu pärast, teinekord aga mõtiskles huviga, mis peaks seisma ees. Tuppa kogunes eluks vajalikke tarbeasju, aukohal oli vana hall kohver, millesse naine vist juba aegsasti valmis oli pannud ta kollaste laikudega ihupesu, vanad habemeajamisriistad, villase salli, sokid, medali, mille ta kunagi ammu oli saanud uppuja päästmise eest, pataka kirju ja muud tühja-tähja. Mõnikord tuli ta poriste jalgadega tuppa, käis mõnuga kõik nurgad läbi, polnud kedagi, kes talle kurja sõna oleks öelnud, võttis siis põrandalapiks kasutatavad kulunud aluspüksid ja pesi põranda puhtaks.
Ja siis tuli ta ellu naine.
Maire Look elas Mustamäel Sõpruse puiestee 249 oma üksildast ja igatsusterohket elu. Ta pidas ennast korralikuks ja kindlate põhimõtetega tütarlapseks ning oli seetõttu üle küpsenud. Noormehed, keda ta tundnud oli, tahtsid liiga kiiresti kõik kätte saada ja pärast ei jäänud Maire Looga arvates enam midagi, mille imesaladuse abil elu ära elada. Nii pidasid mehed teda pipraseks või mittemidagiütlevaks, aga tõeline armastus soovis temagi hinge tulla.
Maire Loogal oli kombeks õhtuti akna all igatseda. Ta tegi seda püstijalu seistes ja aknast inimesi vaadates. Inimestel, kes tema töö juures olid - ta töötas nimelt "Punases Koidus" ringsukatsehhis ja sai üsna korralikku palka -, oli oma kindel värv ja vähe salapära. Pealegi oli see enamikus naispere, sinnajuurde mõni meessoost elektrik, lukksepp või katlakütja.
Inimesed aga, kes käisid mööda tema maja eest, olid mõistatuslikud ja Maire Look võis neile juurde luuletada iseloomu, saatuse, huvitavad suhted, kummalised kodud ja eesmärkidega elu. Algul oligi ta rohkem vaadanud mööda kõnniteed kulgejaid, kes peagi kadusid silmist. Mõni neist sai tuttavaks, kantud teadaolevate inimeste kilda, nendel olid isegi Maire Looga pandud nimed, nagu Punane Kübar, Ringivahtija ja Rõõmus.
Teistsugused olid sidemed, mis teda ühendasid vastasasetseva kooperatiivmaja elanikega. Igal aknal olid oma kindlad inimesed, niemsid ei olnud neile tarvis panna. Nad olid püsivamad kui möödujad, kellest Maire Look pärast seda enam suurt ei hoolinud, kui oli akende vaatamise maiku tunda saanud, ainult mõned vanad tuttavad jättis alles.
Vastasmaja aknad olid küllalt kaugel, seetõttu võis silmas pidada paljusid elusid, detailiderohkus ei olnud Maire Loogale oluline, tal oli enesel rikas fantaasia. Oli peresid, kes elasid tavaliselt ja igavalt, võib-olla need olidki, keda õnnelikeks nimetati. Teistes peeti pidusid, tülitseti ja elati ägedalt väljapoole. Maire Loogale meeldis nähtud asju mõelda terveteks romaanideks, ta sai sellest rahuldust.
Alguses oli Maire Look seisnud hämaras ja silmitsenud valgustatud, enamasti paksude kardinatega kaetud aknaid. Seal võis näha ainult varjude liikumisi, mõnda vilksatavat kuju läbi kardinapilu. Rohkemat pakkus päev, mil lapsed ja vanainimesed tikkusid valguse kätte, avasid aknaid ja elasid oma elu suures koosluses. Õhtustes akna all seismistes ilmnes aja jooksul Maire Looga uus joon: tihtipeale unustas ta tule oma toas põlema, kui seisis ootava siluetina aknal. Maire Look mõtles mõru eneseirooniaga: vanatüdrukupäevad on kätte jõudnud, ta tahab ennast teistele näidata ja loodab printsi oma nukrutseva kuju peale näkkavat.
Ühel õhtul nägi Maire Look vastasmaja aknal seisvat meest, kes oli parajalt pikk ja parajalt kurb. See mees köitis tähelepanu selle poolest, et aken, millele ta ilmus, oli püsinud teavetu kõik see aeg, mis Maire Look oma Mustamäe-korteris oli elanud. Viimased kuud ei olnud seal enam kardinaidki, elutus oli täielik. Ja nüüd äkki ilmus sellele elutule aknale mees. Maire Looga vaist ütles täpselt, et üksik mees, kes alles alustab oma elu. Ja mitte liiga noor ja mitte liiga ilus ning ülbe ja mitte liiga seltskondlik. Kõik omadused klappisid, et nad võinuksid teineteist märgata. Mees oli siin uus, ainult uuele võis Maire Look rajada unistusi ja lootusi, kõik vana oli määratav ja teadvuses paika pandud.
Lugeja, kes on ennegi raamatuid sirvinud, taipab kohe, et see mees oli Mihkel Jürimäe. Elu on mitmekesine, korduv oma uuenemises ja tundub üsnagi venitatuna, kirjatükis aga pannakse kordumist pahaks, iga püss peab tulistama, juhused peavad klappima, tegelased omavahel kohtuma ja elu sõlmpunktidest läbi käima mõne lehekülje kestel. Selline on kirjatüki seadus ja vähe, kes seadust meelega rikkuda tahab. Kui siin on tehtud juttu ühest mehest ja ühest naisest, siis teab iga taibukas lugeja kohe, mis edasi saab, huvi võib talle pakkuda vaid see, kuidas kõik saab just toimuma.
Niisiis seisid Maire Look ja Mihkel Jürimäe vastamisi akendel, teineteise suhtes pisut nurga all, ja siit ei saanud üks tunne kaugel olla.
Vaene, kuid aus neiu, kes on ilus ja kelle varanduseks on rikas siseelu, kohtab kõrgest soost, jõukat härrasmeest, kelle senine elu peenes, ent temale ebameeldivas seltskonnas on lörri läinud ja kes võib nüüd tõelist lohutust leida vaid puhta hinge lähedusest. Kõrgema haridusega ja viletsa palgaga insener säilitab autoriteedi lõplikult emantsipeerumata töölisneiu ees, kellel on hinge taga garanteeritud töö ja hea palk.
Mihkel Jürimäe oli juba mitmel õhtul tähele pannud naist, kes seisab pikka aega aknal ja vaatab välja. Ta oli mõistatanud, kellele nende majast võiks olla suunatud naise pilk, aga ei leidnud midagi püsivat. Ühel õhtul, kui tal tühjas toas igav oli, seisatas temagi akna all, et sellega sisutuid muremõtteid eemale peletada. Ja nõnda pidi juhtuma, et nad teineteist märkasid ning täie teadlikkusega vaatasid. Mihkel Jürimäele tundus nüüd, et temal oleks ebaviisakas esimesena aknalt lahkuda, ning ta seisis mehiselt hetkeni, kuni naine lõpuks otsustas, et küllalt. Hiljem õhtul vilksatas naise vari paaril korral aknast mööda ja Mihkel Jürimäe teadis, et see on elav inimene, kellel oma toimetused ja mõtted. Järgmisel õhtul tundis Mihkel Jürimäe tugevat soovi aknale seisma minna, aga ta hoidis ennast tagasi. Lõpuks ilmus naine oma vahipostile ja siis ei jäänud ka "Ilmarise" inseneril Mihkel Jürimäel muud üle kui seisuasend sisse võtta. Oma rahulduseks märkas ta nüüd, et naine ainiti tema poole vaatab ning ainult lühikeseks ajaks nagu mingile harjunud revideerimisretkele lahkub teiste akende suunas.
Nõnda seisid nemad õhtu õhtu kõrval teineteise vastas ja õhtuse seismise ootus täitis neid juba tööpäeva lõpul, kui üks oma masinat korrastas ja teine loovat mõtet lõpetas.
Ühel õhtul ei ilmunud naine aknale. Töö ega lugemine ei istunud Mihkel Jürimäe käes, ühtelugu volksas ta tuttava akna poole vaadata. Alles nüüd mõistis ta lõplikult, et see naine on tema ellu tulnud. Üsna hilja õhtul läks aken valgeks. Mihkel Jürimäe oli juba asemel lugemas, tema südames elas mingi segane solvumistunne ja ta otsustas karistuseks aknale mitte minna. Naise vari liikus kiiresti, oli näha, kuidas ta aset tegi, midagi nagu köögist võttis ja käigu pealt sõi. Kui ta siis hetkeks aknale tuli, ei pidanud Mihkel Jürimäe kuigi kaua jonni, vaid ajas end voodist üles ja kõhkles, kas pidžaamaväel kõlbab end naisele näidata. Ta ei jõudnudki ära otsustada, kui naine oli aknalt kadunud ja peagi kustus tuli tema toas.
Mihkel Jürimäe rinnus mässasid segased tunded. Ta ütles enesele: mis minul sellest võõrast naisest, elagu, kuidas tahab. Aga ta tundis, et see ütlemine oli ebasiiras. Kord käis tal läbi pea mõte, et naine tuli koos kavaleriga, ja kuri kiivus oli juba täitmas ta südant. Ent siis poleks ta aknale üldse ilmunudki, ning Mihkel Jürimäe otsustas päevinäinud inimese elutarkusega, et eks ootame ära, mis edasi saab. Ja ta märkas oma sisemiseks rõõmuks, et see otsus ei toonud talle siiski loodetud tuima rahu.
Nii kestis see terve nädala, et naine tuli alles enne tööd koju, ning Mihkel Jürimäe taipas, et seda nimetatakse teiseks vahetuseks. Ta poleks iialgi arvanud, et selline äratundmine talle nii palju rõõmu valmistab.
Järgmisel nädalal seisid nad jälle truult oma postil. Saatus oli neile armastuse kinkinud. Neil oli tunne, et nad ei suuda elada ilma nende õhtuste tundideta, ilma teineteist nägemata.
Mihkel Jürimäele tuli see puhang pisut kirbena, aeg-ajalt tungisid pinnale vanad valud ja pettumused, kahtlused eneses ja kõikides naistes, õnne võimalikkuses; ta oli pisut üle neljakümne vana ja mõtles, et temal ei saa enam armastust olla, ja vahel täitis teda seletamatu kiivus kõikide võimalike meeste vastu, keda naine vastasaknalt tunneb, kellega kõneleb, kättpidi teretab, siis rabeles ja märatses ta sisemas, mõtles sügava põlgusega oma vastsele armastatule, nimetas teda inetute sõnadega, tuli isegi aknale, et näidata oma viha, aga kui naine vastas seisis õnnelikuna ja kurvana ega näinud enam ainsatki peale tema, siis Mihkel Jürimäe leebus lõplikult ja tema tunne paiskus teise äärmusse, kõik maailm, mõtted ja eesmärgid mahtusid selle ainsa silmapideme viirgu. Intensiivne tundeelu väsitas teda, aga vahel ta mõtles, et just selle läbi on ta elav inimene ja mitte "Ilmarise" tehase robot.
Maire Looga tunne oli puhas, segamatu. See temast ilmselt vanem mees ei olnud öelnud talle ainsatki vastikut sõna nagu mehed, kes teda vahetevahel tahtsid igavusest või küttimislõbust. Ta polnud mitte millegagi häirinud Maire Looga kujutlusi temast, mees seisis aknal ainult temale, algusest peale polnud ta teisi näinud. tema minevikus pidi olema mingi krahh, traagiline sündmus, seda tundis Maire Look selgesti ja ta joonistas seda enesele elavalt erinevates variatsioonides ette. Krahh oli mehe murdnud, aga ka uuendanud ja tema elujõud ajas värskeid võrseid, tema elutaim oli täidetud armastuse mahladest Maire Looga vastu. Ideaalsemat meest ei osanud ta enesele kujutada ja Maire Look andus oma tunnetele täie joovastusega. Nagu talle näis, armastas ta esimest korda elus tõeliselt, ükski tegelikkus ei tumestanud tunnet. Ta avas sellele aknamehele kõik eneses, tal ei olnud kahju näidata salajasimat hingesoppi. Nüüd oli Maire Loogal mees, ainus mees tema eluks, valik oli tehtud, muud ei saanud olla ega tulla. Ja Maire Look ei arutlenud, kõhelnud, kallunud, ei nõudnud ühtegi formaalsust ega reaali. Selles mehes oli tema edasine elu, ta järelpõlv, hool ja emaduse realisatsioon.
Ja Maire Loogal oli enesest hea meel, et ta nõnda tundis, et ta oli loomulik kauni hingega eestlanna, kellele mees ei ole vahend, kes ise on vaba ja väärikas, kes andub omaenese tahtel, mitte magusast hirmust jõu ees, mitte arvestatavaks elukorralduseks, auahnuse odavaks rahulduseks. Andub midagi küsimata, midagi nõudmata, puhtalt, üksnes omaenese tunnet järgides.
Õhtune vaatamine oli nende kahe elu ja armastus, selles oli nii palju nüansse, mis kõrvalseisjale täiesti tabamatuks jäänuksid. Selles olid oma pisikesed tujud, armuhood, rahuldus, teinekord ka väikesed nägelemised, andestamine ja kõikevõitev leppimine. Kui Maire Look oli teises vahetuses, leidsid nad siiski mahti pisut aega seista hilisõhtul, siis olid nad teineteisele ainult siluetid, see tegi elu mitmekesiseks ega lubanud teineteise tajumisest väsida.
Ühel päeval tundis Maire Look, et ta süda on kuidagi eriliselt paha, ja aimus täitis teda õnnega. Pahad päevad jäid ära, Maire Look ootas paar nädalat ja läks siis Pärnu maantee naistenõuandlasse. Talle öeldi, et ta saab emaks, ning täideti raseda kaart. Ta käis nüüd päevad läbi uhkena ringi ning ühtelugu säratas ta nägu tahtmatu naeratus.
Kaua ei suutnud ta saladust endale hoida. Ühel õhtul, kui nad vastamisi seisid, näitas Maire Look oma kõhu peale. Ta naeratas mehele. Südames pakitses ootus, kuidas mees sellele reageerib. Alguses too nagu kohkus - võibolla käitub nõndaviisi enamik mehi ka siis, kui nad soovivad lapsi oma armastatuga. Siis naeratas Mihkel Jürimäe naisele vastu, see naeratus oli vahest pisut sunnitud, kuid Maire Look ei mõistnud teda selle eest hukka, esimeses tunnetetulvas oli pisike näitemäng paratamatu. Maire Look naeratas nüüd mehele tulevase ema üleolekuga ning näitas talle, kui väga ta oma ainsamat meest armastab.
Mihkel Jürimäe oli esimesel hetkel tõepoolest kohkunud, võib-olla tuli see vastutuse tundest, mida ta nii kaua polnud harjunud tundma teise inimese suhtes. Mingisugune tahmapuhuri joonis "Ilmarise" konstruktsiooniosakonna laual oli elutu ja abstraktne, hoopis teistsugused olid too noor naine ja tema tulevane laps. Ent elukogemus aitas Mihkel Jürimäe kiiresti üle hirmudest, oli ta ju selles eas isane, mil see oma kustumisvaevades igatseb järelpõlve, tunneb vajadust realiseerida oma väärtuslikke geene.
Raseduse ajal muutus Maire Look kiiresti. Õnn temas püsis, aga esimestel kuudel vaevas süda tugevasti, tihti pidi ta aknalt lahkuma. Mihkel Jürimäe naeratas talle siis mõistvalt ja julgustavalt, muuga ei osanud ta naist aidata.
Raseduse viimastel kuudel läks Maire Looga nägu laiguliseks, aga oma loomulikkuses ei häbenenud ta seda mehele näidata. Eks olnud tema vaevad ka mehe asi, saagu ta sellest osa.
Kord enne sünnituspuhkusele minekut, kui Maire Look tuli oma raskeks muutunud kõnnakuga töölt, ei pidanud ta vastu ning läks kooperatiivmaja kolmandasse trepikotta ning uuris nimede tahvlit. Neljanda korruse keskmise, see on ühetoalise korteri elaniku nimi oli Mihkel Jürimäe. Nõnda sai Maire Look oma armastatud mehe nime teada. Koju jõudnud, kirjutas ta selle suurelt paberile ning pani raadio peale. Ja mõttes kordas ta: Mihkel, Mihkel, Mihkel. Selles oli Maire Looga arvates midagi võrratult ilusat, vanaaegne muusika.
Viimastel päevadel ei suutnud Maire Look oma suure kõhuga enam akna all seista, ta pani sinna tooli, aga istuda oli veelgi vaevalisem. Nii istus ja seisis ta vaheldumisi, naeratas aeg-ajalt kallimale, kes oma toas truult vahti pidas, kuid naise mõte viibis nüüd rohkem lapse juures, kes tema kõhus trummeldas.
Ühel sellisel õhtutunnil algasid valud. Kui need vaibusid, helistas Maire Look naabrite ukse taga, kellel oli telefon, ja peagi sõitis maja number 249 ette kiirabiauto.
Mihkel Jürimäe süda kloppis, hetkiti seisis ta kui tardunult, siis mudis sõrmi, ta oli hirmul naise pärast, kuigi mõistusega teadis, et see kõik on nii loomulik, elu ja sünd. Naine talutati autosse ja see viis teda ära.
Sel ööl ei saanud Mihkel Jürimäe silma kinni. Ta mõtles naisele, tahtis koos temaga kannatada, aga aeg-ajalt tulid silmade ette hoopis iselaadsed helerohelised nägemused, mil polnud pistmist sünnitamisega ega tulevikuga.
Võib-olla oli ta siiski suigatanud, sest hommikul pärast jahedat dušši ja kohvi tundis end täiesti värskena, ning kui ta tööle läks, hõivasid ta meeli selged ja vastust nõudvad probleemid. Need ei jätnud teda hetkekski, isegi mitte osakonna koosoleku ajal, sel päeval ta ei teinud oma arvutustesse ainsatki kasulikku kriipsu.
Õhtul ei olnud tal mõtet akna all seista, ta tegi küll seda hetkeks harjumusest, kuid olekut täitis mingi seletamatu tühjus. Kõik, mis oli temas nüüd juba üle aasta pakitsenud, oli seotud selle naisega, tema aknaga, täna oli ta kindlas kohas, aitajate arstide keskel, tema tuba oli tühi. Mihkel Jürimäe kõndis pisut aega mööda korterit, läks siis välja, seisatas maja 249 ees ning silmitses omaenese akent, püüdis sisse elada tundesse, mida pidanuks tundma too naine teda vaadates.
Järgmisel päeval oli "Ilmarises" palgapäev. Mihkel Jürimäe ostis lillepoest sületäie nelke, vaatas kartlikult ringi, pistis lilled musta portfelli ja läks Sakala tänava sünnitushaiglasse. Vastuvõturuumis uuris ta nimekirju ja taipas imestusega, et ei tea oma armsama nime. Ta luges ilusaid eesti naiste nimesid, kes olid nii tublid olnud ja oma pisikesele rahvale uusi liikmeid kinkinud, see oli kui rõõmus ringmäng, kus kirendasid rahvariided, aga ta ei osanud nende seal eraldada seda ainust.
Paraku ei ole mehed seda laadi asjades eriti taibukad, kuid Mihkel Jürimäe söandas siiski seletada valges kitlis naisele, kes pakke palatisse kandis, et kas ta ei tea sünnitaja nime, kellele ta lilled tahab edasi anda, kas too ei saa teda kuidagi aidata. Ametis olev naine tahtis talle loomulikult vastata, et ainult nime järgi on siit võimalik kedagi leida, aga kui ta mehe kokutamist oli pisut aega kuulanud, teda tähelepanelikult silmitsenud, tundis ta teise saamatuse ära ning teda haaras hetkeks see üleolev kaastunne, mida naised vahel tunnevad armetu meessoo vastu, ta otsustas Mihkel Jürimäed aidata. Õnneks oli ta hea fantaasiaga, nagu tõeline naine kunagi, ega hakanud pärima, kes või kuidas, vaid kostrueeris peas kiiresti liigutava loo, kuidas too mees on abistanud naist, keda otse tänavalt on tulnud sünnitushaiglasse transportida. Ta küsis mehelt, millal sünnitanu haiglasse toodi, sellele teadis Mihkel Jürimäe vastata tunniajalise täpsusega.
Pärast pikka ootamist, kui valges kitlis naine tagasi tuli, sai mees teada, et selle aja sees on toodud vähemalt kolm sünnitajat. Nüüd teadis mees öelda naise elukoha, isegi majanumbri ning pakkide kättetoimetaja arvas asja lahendatuks, lubas lilled enda kätte jätta. Küsimuse peale, kas mees ei taha ka kirja edasi anda või vähemalt nimekaarti, kõhkles Mihkel Jürimäe nii kaua, et ametnikul polnud aega oodata, ka teiste pakid vajasid kättetoimetamist ja ta kadus ukse taha, kuhu mittesünnitajatel minek oli keelatud.
Mihkel Jürimäe lonkis imelike tunnetega trollipeatusesse, aga Maire Look sa sületäie ilusaid nelke, mis teda õnnega täitis ning leevendas värske ema ärevust selle pärast, et tütrekest veel rinna otsa ei tooda.
Peatselt sõitis Maire Look taksoga koju. Mihkel Jürimäe oli sel ajal tööl. Õhtul kui ta harjunult tema teada tühja akna poole vaatas, ilmus sinna naine. Ta oli nüüd täiesti endine, aga seisis üsna vähe aega, tal oli kogu aeg kuhugi asja. Mihkel Jürimäe mõistis seda ega pahandanud põrmugi.
Ja siis tuli ta aknale, pisike pamp süles, millest aga Mihkel Jürimäe suure kauguse tõttu midagi peale teki kirju mustri ei näinud. Ometi püüdis ta naisele õnnelikult naeratada selle eest, et ta oli talle last näidanud.
Edaspidi ilmus Maire Look mõnigi kord lapsega, ühel korral andis lapsele koguni akna all rinda, kohkus siis ja tõmbas kardina ette.
Kui nimepaneku aeg kätte jõudis ja perekonnaseisuaktide büroos küsiti, kes on lapse isa, ütles Maire Look selgesti ja kindlalt: Mihkel Jürimäe, aga rohkem andmeid ta tema kohta ei teadnud, sünniaeg, kus töötab ja nii edasi. Tüdruku nimeks sa Inge Look.
Mihkel Jürimäele olid need päevad täis pingsat mõtlemist. Ta elu oli nagu kombes ja ei olnud ka. Tal oli naine, oli üks väike pambuke, ja samal ajal ei tülitanud teda keegi oma tahtmistega. Ta tuli akna juurde, millal soovis, ja et ta tuli iga päev kui kokkulepitult, see oli tema enese asi ning näitas vaid tunde värskust ja püsivust, vajadust seltsilise järele, seotud elusid. Kas polnudki see ideaalne abielu, millest mehed mõnikord unistavad: olla kelleski kindel ja vaba ühtaegu. Aga vahel näis talle, et millestki nagu oleks puudu. Seda eriti puhkepäeva hommikul voodis lamades, kui keha igatses puudutust.
Esimesel palgapäeval viis Mihkel Jürimäe 249. maja neljanda trepikoja ühte postkasti veerandi saadud rahast. Ja kui Maire Loogale vallasema armetut abiraha pakuti, lükkas ta selle uhkelt tagasi, teatades: lapse isa maksab talle.
Abielu kestis. Varsti ilmusid Mihkel Jürimäe vastu aknale kaks naist, üks vananev, teine algul pisike, kasvav, üha ilusamaks muutuv naisehakatis.
Ja vahel oli viiekümnesel mehel imeline igatsus neid kahte naist, tema oma inimesi, üsna lähedalt näha ja isegi käega katsuda.
["Mustamäe armastus"; Eesti Raamat, Tallinn, 1978]
