Paul istus Kadriorus tühja trammi, nõjatus vastu istme seljatuge ning mõtles, et saab selleks korraks seiklusteta õhtule.

Võimalik, et "Luige" kohviku juures või Sadama peatuses tuli mõni veel peale. Võibolla ei tulnud kah. Küsiti midagi. Kas Paulilt või kelleltki teiselt. Ta ei vastanud.

Õpetajate instituudi juures astus trammi sihvakas tuhkja tukaga neiu. Paul vaatas teda, pilgud kohtusid.

"Teie olete vist tudengineiu?"

"Aga teie käite vist tööl?"

"Käin muidugi. Teenistusel pole vigagi, aga ma pole kindel, kas olen nii-öelda oma koha elus leidnud."

"Peaksite enesele pere soetama. See paneb paljugi paika."

"Kust tudengineiu niisuguseid teadmisi ammutab?"

"Meile õpetatakse perekonnaelu aluseid."

"Kas teil eksamite tegemisest aega üle kah jääb?"

"Peab jääma. Millal ma siis elan."

"Kas elamine on äge olnud?"

"Pole veel jõudnud. Ma alles teisel kursusel."

"Kui ma teid kohvikusse kutsuksin, kas tuleksite?"

"Millal?"

"Millal teile sobiks?"

"Tuleval nädalal."

"Hästi. Ma tulen teile tõllaga järele."

"Tõsi või! See oleks jumalik. Olen sellest plikast peale unistanud."

Paul nägi vaeva, et muretseda kaless. Hobuse sai ta voorimehelt, kes veab lapsi Raekoja platsilt natuke maad mööda vanalinna ja võtab krooni.

Neiu nimi oli Tuuli. Ta loobus kohvikust ja nautis hobusesõitu. Paulil oli hobune võetud aja peale, aga ta ei saanud Tuulit tõllast maha tõsta. Nad sõitsid metsast välja ja tegid Kabala metsa vahel väikese peatuse.

Paul võttis Tuuli käed ja vaatas talle otsa.

"Ma olen vist õnnelik," ütles tüdruk.

Paul oli täis hellust. Ta poleks mõelnudki neiut sealsamas võtta. Pikk elu oli ees.

Tuuli ise oleks võibolla nõustunud, sest lahkumisel ütles ta nõnda:

"Ma olen teile mitme asja eest tänulik."

Peaasi, et ta pettunud polnud.

Paul laenas sõpradelt raha, et hobuse tunnid kinni maksta.

Järgmistel kordadel oli tal luba tulla ilma hobuse ja tõllata.

Nad käisid kinos ja kohvikus.

"Tahad ehk tantsida?" küsis Paul, kui nad olid pärast esimest suudlust sina peal.

Õnneks Tuuli ei tahtnud. Ta ütles:

"Me oleme selle publiku jaoks mullad."

Kahe kuu pärast tegi Paul abieluettepaneku.

Tuuli võttis ettepaneku vastu. Novembris olid pulmad. Kohal viibisid vaid kõige lähedasemad inimesed ja kohe teisel pärasl sõitsid nad Itaaliasse. Paul oli selle asja korraldanud ühe sõbra kaudu, kellele kukkus ühtelugu sülle mitmesuguseid pakkumisi.

Liire oli neil vähe. Nad hankisid rongipileti, millega sai kuu aega järjest sõita. Enamasti uudistasid nad päeval Vahemeremaade vaatamisväärsusi, öösel sõitsid rongis, sest hotellid olid kallid. Rongi rütmis oli hea seksida. Tuuli harjus sellega nii ära, et pärast reisi ütles:

"Sul pole enam õiget lööki."

Paul oli tubli, õppis juurde."

Tramm aga logistas Musumäe alla ja tegi seal tavapärasel viisil peatuse.

Tuuli lõpetas patuga pooleks kõrgkooli, Paul pingutas ja maksis võlgu.

Maret sündis enne lõpueksameid, aga see Tuulit ei vabastanud. Ta läks tööle, et saada lapsepuhkuse raha. Selleks ajaks olid seadused muutunud, teine riiki tulnud. Taevas ja maa peal.

Maret kasvas jõudsasti ja nad muretsesid teise lapse veel. Loodusliku arvestuse jaoks, nagu Paul väljendus. Tuuli sõbrannad tõid oma laste väikeseks jäänud riideid, Paul ei protestinud.

Selleks ajaks oli ta leiutise teinud ja rahakraanid avanesid pisut lahkemalt. Ta plaanitses hoopis teaduslikult tööle minna, aga kõik lauatagused olid hõivatud. Laudadel seisis selline hulk vanapaberit, et vähesed aimasid oma teemat.

Jaani kirikus oli vist matus, hoone selja taha see ei mõjunud. Väljaku ristmikul põles sinine tuli ja trammijuht ei teadnud, mida niisugusel puhul peab tegema. Asi ei lahendunud enne, kui politsei vahetas klaasid. Ta ütles:

"Mateerial on kalduvus aja jooksul sinistuda. Nagu te võite veenduda kauguste puhul."

Tänased politseinikud olid kunagise miilitsa õigusjärglased, aga see ei takistanud neil vangimaju seestpoolt uurida. Sealsed kokkupuuted aga ei tõstnud nende intellektuaalset taset olulisel määral.

Tuuli ja Paul rääksid veel mõnikord armastusest, ja naine tõotas säilitada truuduse, kuni Paul on tema vastu hea. See tähendas tunnete hääbumist, mida mees õnneks ei osanud veel eristada.

Pärnu maantee käänakul kriiksus sõiduriist hirmsasti. Kuidas küll ülemiste korruste elanikud seal elada said?

Maret oli kümnene ja Peeter-Paul kaheksane, kui nad lahutasid. See oli ängistav sündmus nende elus. Lapsed jäid mõistagi emale ja Paulil oli raske enesele ette kujutada, kuidas ta hakkab ilma nendeta elama.

Tramm oli läbinud edukalt Tõnismäe ja lähenes hirmuäratava kolinaga Ajakirjandusmajale. Niinimetatud Õnnepalee oli keegi õhku lasknud. Igatahes mitte Paul. Maailmas leidus temast nobedamaid.

Lutheri vabriku juures pidi Paul maha astuma. Elust räsitud Tuuli sõitis üksinda edasi. Mõned trammisolijad muidugi veel. Kes teab, mis neid ees ootas. Tuuli suunurgad ja kael reetsid lähenevat vanadust.