Maailm oli Osvaldi jaoks lagunenud kuupideks. Kuidas ta igatses ümarate pindade järele, mida ta teadis looduses küllalt leiduvat, aga tema ei sattunud enam ühelegi!

Asjad asjadeks, aga kuubistuma kippus ka Osvaldi teadvus. Tema taevane armastatu jumalanna Idarte seisis seal kollaka kuubina. Niisama tema sigitatud poeg Frederic, kes elas nüüd kaugel Lõuna-Ameerikas.

Selgete kuupidena seisid reas matemaatilised valemid, mille üliõpilastele esitamisega Osvald oma kuubikujulist leiba teenis. Valemitest oligi kõik alanud, kinnitas Osvald enesele.

Kui ta sundis end külastama Louvre'i, et uurida renessasimeistrite ümaranäolisi madonnasid, siis nägi ta nende asemel kuupidest kokkulaotud mehhanisme, mis võinuksid kuidagiviisi koos toimida, kui nad oleksid pildi pealt pääsenud. Kunst oli salakaval. Osvald tundis maailmale oma kuubistunud kujutlusi pakkunud kunstnikke, tema ise ei tahtnud suurendada primitiivsuse-jüngrite ordut. Ta ütles kui õhtupalvet, et kõik asjad maailmas ei ole kokkulaotavad kuupidest ning lootis vastutasuks ümmargusi unenägusid.

Võibolla need sellised olidki, aga ärkamise hetkeks ei mäletanud Osvald ühtegi. Vahest nad siiski olid, sest kust mujalt võis pärineda tema igatsus.

Ühel päeval kohtas Osvald naist, kes pani ta südame võbelema. Miks selline füsioloogiline asi juhtus, polnud teadaolevate valemitega seletatav. Võibolla mängis siin oma osa ka magnettorm, biorütmide kriitiline sõlm või mõni ilmastikunähtus.

Mõistagi koosnes ka naine paratamatult kuupidest. Aga võimalik, et kuupide sees oli peidus ka midagi ümmargust, sest ta ilmutas südant ja mõistust. Kui Osvald ütles talle kohe tutvumisel:

"Mulle näib, et teie kuubid on osavasti kokku sobitatud," vastas naine:

"Vaadake peeglisse!"

Osvald oli sellest hoidunud, säilitanud viimase pelgupaiga oma kujutlusele. Naise juhatuse peale ta seda nüüd lõpuks tegi ja veendus, et ka tema pole midagi kui risti-rästi asetatud kuubid.

Karikas tuli põhjani juua. Jäi lootus, et siis, kui pole enam kuhugi langeda, algab tõus.

"Kõik on ju hästi," lohutas naine. "Võibolla me sobime."

Osvalt silitas naist ja veristas oma peopesa vastu kuupide täisnurki.

"Algus on raske, aga varume kannatust, proovime ikka ja jälle," näitas naine oma tarkust.

"Minu nimi on Olga," lisas ta. "Vahest on teil huvitav seda teada."

Midagi huvitavat selles iseenesest polnud. Vahest ehk, see, et mõlema nimed algasid ümmarguse O-ga, kuigi Osvald joonistas neid ammu juba kandilistena. Initsiaalidest algasid ennevanasti pikad romaanid, miks mitte kandiliste inimeste kannatuste vaibumine.

Osvald ja Olga sobitasid oma kuupe kokku. Mõni suurem, mõni väiksem, mõni teist värvitooni. Olga oli see, kes ei jätnud jonni ja leidis lõpuks üles kuubid, mis täiesti kattusid kõigis oma parameetrites.

"Need võivad olla koos, heita ühte, sulada teineteiseks," leidis ta öelda.

Mõne Osvaldi kuubi kohta ütles ta:

"Kas sa ei saaks seda pisut paisutada, siis mahub see täpselt minu sisse ära."

Ja ennäe, kui Olga teda aitas, siis see tõepoolest õnnestus. Oli see tõeliselt nii või ainult näis, aga Osvaldi kuubikujuline osa muutis oma kuju, suurust ja värvi ja sobis täpselt Olga oma sisse, mis ehk samuti oma mõõtmetes mehele vastu tuli.

Kuubid, mis sobisid, võis kõrvale panna, teistega pidi edasi töötama.

Appi sai võtta usu ja joonistamisoskuse, armastuse ja matemaatika, muusika ja anatoomia. Kuupides nirises vereseerum, liha mängis looduse lihtsustatud vormides.

Olga ja Osvald olid Jumalale tänulikud oma kuupide eest, kuid lepingus Kõigevägevamaga oli ette nähtud enesetäiustamine, paremaks saamine, mis võis tähendada näiteks ümaramaid vorme.

Olga ütles:

"Ma armastan sind, sest ma olen sinuga palju vaeva näinud."

Osvald õppis headust ja vastas:

"Mind ei saa armastada kui ideaali, ma olen kaugel täiusest, kuid tundub, et minus midagi on ja sina oled selle avastanud."

Olga tundis Osvaldi leplikkust ega tahtnud muuta oma ümmargust nime kandiliseks. Nad pingutasid jätkuvalt. Kui üks väsis ja oli tujutu, võttis ühiselu koorma enda peale teine. Tähtis oli ära tunda langused ja tõusud ning nendeks aegsasti valmistuda.

Olga polnud liiga uudishimulik ega uurinud, kas ka Osvald teda armastab, esialgu piisas talle veel oma tundest. Oli ju Osvaldil Idarte, kelle suhtes maine naine ei tohtinud armukade olla. Pealgi polnud mees kogu teadaolevast tarkvarast üles leidnud armastuse matemaatilist valemit, milline asjaolu segas analüüsi alustamast ning võis koguni tähendada, et sellenimelist asja pole üldse olemas.

Osvald mõtles: metsikud ja ammukorratud tõed võivad tihti osutuda töökindlamaks kui hästi läbisõelutud aritmeetika.

Ühel hommikul pärast sobivate kuupide ühist imetlemist ja higistamist vähem sobivate kallal silitas Osvald oma armistunud käega taas Olga keha ja talle näis, et nurgad on muutunud ümmargusemaks. Süda täitus lootusega, et protsess on alanud.

Ta kuulatas vere kohinat oma kuubilistes kaskaadides ning ütles:

"Ka mina vist armastan sind ja taevane Idarte annab meie ühendusele oma õnnistuse."

Ja ennäe: Olga hakkas nutma ning kõik tema pisarad olid tilgakujulised.

Nad surusid oma kandilisused vastamisi ja miski muudkui sulas ja sulas nende vahel.