"Mul ei ole teile midagi öelda," rääkis Simon. "Süüdistus on absurdne. Mul ei ole Hitleri pilti pööningul. Võite mu laudanurgas kaevata, seal ei ole kuulipildujat."

"Sa oled vastane. Sellest meile piisab," ütles süüdistuse kokkupanija.

Simon oli kannatlik. Ta seletas:

"Me tuleme teistsugusest maailmast, me ei saa teiega päris ühtemoodi mõtelda. Aga see ei tähenda, et me rahus ei võiks elada."

Siinkohal tabas löök Simonit lõuga. Hetkeks tõmbus ta pingule, kuid laskis end siis nii lõdvaks kui võimalik, et järgnevaid lööke paremini taluda.

Jumal vaatas seda pealt ja naeratas Simonile julgustavalt. Simon oli tänulik ta pilgu eest.

"Armas Jumal! Sinu riigis on valgust, vaim lehvib, kostab mahedat muusikat. Maailm ei ole tülgastav auk, ma viibin siin ajutiselt..." rääkis Simon oma Jumalale, kes oli kõikide üle, kes armastas küllap ka neid raske lõualuuga peksjaid.

Järgmise löögi ajal ütles Simon Jumalale:

"Kord istun ka mina Sinu läheduses ja Su sära parandab mu haavad. Küllap olen kärna läinud sellepärast, et ei võtnud Su nõu kuulda ega olnud tänulik."

Kolmas löök oli kõige tugevam. Silmist lõi tuld, aga Simon nõksatas tagasi ja ütles:

"Ma parandan end silmnähtavalt ja tasun ka kirikumaksud, kui pääsen maapealsest põrgust. Seni lase siiski oma headusel paista mu peale ja ole mulle armuline."

Simoni mõtteid ülekuulaja ei kuulnud, ta kõrvad olid jumalasalgajalikud. Veel vähem aimasid asja tursked peksjad, ehkki kavalust oli neis vähem, nad rahuldasid ma maiseid kirgi ja tundsid võimu kaasinimeste üle. Ehk immitseb kord nendegi meeltesse õiglust, tahtis Simon mõelda, et oma Jumalale meeldida.

"Mis riikides sa oled varemalt käinud?"

"Pole üheski käinud," andis Simon lahkesti seletust. "Olen elanud oma Eesti riigis, aga nüüd pole enam sedagi."

"Küll me sulle näitame Eesti riiki!" ähvardas ülekuulaja. "Sa olid spioon ja tekitasid suurele Nõukogude Liidule kahju. Nüüd pole sul enam võimalik nuhkida, aga kinni paneme su tagantjärele ikka."

See oli nende loogika, aga Simonil oli oma, ta ütles mõttes:

"Kõigevägevam Jumal, Sinu riik tulgu nagu taevas nõnda ka maa peal."

Valjusti vastas ta järgmist:

"Kuidas sain ma, lihtne mees, nuhkida, kui ma pole kordagi teie riigis käinud ja teie elu näinud. Ka ühtegi sealt ärakaranut pole ma elu jooksul kohanud."

"Rämpsu pühitakse luuaga," teatas uue korra esindaja. "Küllap sa kohtasid tuttavate tuttavaid ja muidu pahasosistajaid. Meie töötame kindla peale, meile pole palju fakte tarvis."

"Seda ma näen jah, et mõtlete neid välja," oli Simon südi oma Jumala käekõrval.

Suunurgast nirises verd, ta pühkis selle kuuevarrukaga ära. Hambad püsisid veel suus, võis haukuda.

Poksijale meeldis pühkimata veri vist rohkem, uurija käeviipe peale virutas ta hoobi makku. Aga Simon oli juba varakult kõhu pingule tõmmanud ja ta ütles oma Jumalale:

"Olen Sulle tänulik, et seisad minu kõrval minu katsumuse tunnil."

Järgmine hoop läks lööjal untsu, ehkki ta oli elukutseline. Simon võis ütleda:

"Tean, Sa juhid ka mõrtsuka kätt, aga ehk sedagi on maailmale tarvis, et ta ei unustaks: ilma Sinu headuseta püsiks inimsoo kohal vaid murtavate luude ragin.

Untsuläinud hoobi pärast pahane timukas virutas kolmanda obaduse eriti julma. See tabas Simonit näkku. Ta sülitas koos verega välja kaks hammast. Nii pole tal enam kaua võimalik vastu haukuda, tuleb ükskõik mis jampsile alla kirjutada. Mida totram on süüdistus, seda usutavam see maailmale näib. Paraku polnud maailma vaatamas.

Kui Simon löögist toibus, ütles ta Jumalale väikese etteheitega:

"Sa paned mind kõvasti proovile, aga mina püüan vastu pidada. Kui see on Sinu soov, siis lasen ma ennast murda. Sest mina neid ei murra, kui mu jonn ka sada korda suurem oleks."

Uurija küsis:

"Noh, kas oled nüüd sealmaal, et sulle hakkavad nõukogudevastased teod meelde tulema?"

"Ma hakkan taipama, et kõik mõistlik ja inimlik ongi teie meelest nõukogudevastane. Julmus ja rumalus aga töötavad nõukogude võimu heaks," ütles Simon, otsekui oleks tal veel mitte kolmkümmend, vaid kolmsada hammast suus.

Siiski ei viibanud uurija veel oma mõrtsukatele, vaid ütles üsna leplikul toonil:

"See on hea, et sa taipama hakkad. Kui tahad siit ruumist eluga pääseda, siis kirjutad alla kõigele, mida ma paberile panen."

"Milleks on teile tarvis ühe murtud mehe allkirja, kui võite inimesega teha mida tahate," imestas Simon.

Uurija kirjutas vene keeles paberile loo, mille kivikambri halastamatu luul talle parajasti pähe tõi.

Simon ütles oma Jumalale:

"Kas ka Sina arvad nõnda, et siit müüride vahelt pole keegi tagasi vabadusse pääsenud, kui ta just pole tõotanud omataolisi kümnete kaupa enesele asemele toimetada, et ablas tapamaja ikka suurema hooga saaks töötada? Kui mul kõik hambad suust välja lüüakse ja siis ikka kinni pannakse, mis mõtet on siis jonnida selle tühja pookstaviga?"

Jumal noogutas talle lahkesti.

Simon ütles uurijale:

"Lisage sinna veel, et ma kavatsesin õhku lasta silla Moskva jõel, et mul on hirmus himu tappa Stalinit või mõnda teist teie kambast. Ühesõnaga pange sinna kirja kõik, mida te oma väljamõeldistest pole sanud varem kasutada. Mida rohkem seal on sellist jaburdust, seda parema meelega ma kirjutan alla."

Ta tõmbus igaks juhuks pingule.