Kirikutrepil
Kohtumine toimus Lääne-Berliinis, kus viibisin mõned tunnid transiitreisijana. Läksin uudistama ligi viiskümmend aastat varemetes seisnud kirikut loomaaia läheduses. Saksa rahvas tahtis nähtavasti säilitada ajaloolise õnnetuse tunnistajat, vahest meenutamaks omaenda süüd, hoiatamaks võimaliku kordumise eest. Tänaseks olid selle sügavamõttelise mälestusmärgi ümbruse vallutanud mitmevärviliseks värvitud peadega protestijad, pätid, tänavamuusikud, veiderdajad, kaubitsejad ning kerjused.
Viimaste hulgas nägin halli peaga vanameest, kes luges Immanuel Kanti. Jälgisin teda mõned minutid, kuna arvasin tegemist olevat eksitusega: oli ta ehk oma kübara kogemata uulitsale pillanud.
Vanem daam, kes võinuks romaanis olla kerjushärra noorusarmastus, viskas kübarasse teiste juurde mõned mündid. Härra tõusis ning kummardas galantselt ja väärikalt.
Minu saksa keel oli viletsavõitu, ometi söandasin omapärast kerjajat kõnetada. Alustasin sellest, et kogusin kokku oma vähesed pennid ning ulatasin need süüdlasliku naeratusega Kanti-huvilisele. Nimelt ulatasin, mitte ei heitnud neid üleoleva liigutusega kübarasse.
Härra vaatas mulle üllatunud ning vahest isegi pisut etteheitvalt otsa: miks tahan teda tülitada?
"Miks olete siin, mu härra?" küsisin.
Ta osutas oma kübarale, viipas laialt ning vastas:
"See on mu elukutse."
"Kuidas seda mõista?"
"Sõna-sõnalt. Lapsepõlves olid meie naabriteks kerjused. Nad olid väga jõukad. Isa pani mind nende juurde õppima."
Kerjushärra lausus neid sõnu iseäraliku lahkusega. Ilmselt polnud tal midagi selle vastu, et endast jutustada. Vahest oli ta seda korduvalt tegema pidanud.
Vaatasin teiste kerjuste poole, kes olid armetud ja traditsioonilised.
"Te tahate öelda, et erinen oma ametivendadest. Paraku olen ikka tahtnud heast õpetusest hoolimata algupäratseda. See on minu uuendus, kui soovite. Kõik mu siinsed naabrid on piisavalt rikkad, et kanda sama head ülikonda kui mina. Nad ei taha murda arvamust, et siis neile keegi midagi ei anna. Ehkki näevad, et ma ei teeni nendest vähem."
"Võidate ehk sellega, et neist erinete?" üritasin rakendada psühholoogia aabitsatõdesid.
Härra kehitas õlgu.
"Võimalik, et minule andjate kontingent erineb nendele andjate omast. Lõpuks on igaühel oma lemmikvõte."
"Igatahes on teie oma tähelepanuväärne," jagasin tunnustust.
Läheduses kerjas väikesi värvilisi vanamutte, räbalates lapsi, mehi ilmselgete kehavigastustega, mis olid väljanäitusele pandud. Kujutasin neid ette hästi riietatuna, ometi ei osanud ma neid võrrelda oma vestluspartneriga. Ütlesin:
"Kanti filosoofiast nad vist siiski jagu ei saaks."
"Ega minagi suuremat," tunnistas härra naeratades. "Kas teie suudate seda ladusalt lugeda?"
Saksa keeles kindlasti mitte. Olin proovinud lugeda eesti keeles, aga võlu, mida võinuks oletada interpretatsioonide põhjal, ma temast ei leidnud. Igatahes ei sundinud ma ennast teda armastama. Kartsin, et kui oleksin kiindunud filosoofiasse, siis küll pigem asjaolu pärast, et olin sellega palju vaeva näinud.
"Ei," vastasin lühidalt.
"Tunnen aktsendi järgi, et olete soomlane," ütles kerjus.
"Ei, eestlane."
Olin kord kirjutanud artikli, milles süüdistasin eestlasi kerjamises. Õnneks seda ei avaldatud. On ju mistahes süüdistamine ülekohtune, kuivõrd see näeb asju ühekülgselt. Oma õnnetusega mängimisel ja maailmalt tähelepanu nõutamisel, millega tegelesid rahvaesindajad, polnud siiski sarnasust mu vestluskaaslase ja tema ametivendade tegevusega. Nood siin elatasid ennast priskelt ära, nende professioon oli suurte traditsioonidega. Vene impeeriumis olid eestlased ühed viimased, kes oskasid suurt lehma lüpsta. Pigem täitsid nad saksa korralikkusega vene seadust, mis polnud täitmiseks mõeldudki. Lääne käest kerjamisega see rahvas ennast küll ei elataks. Pikk ajalugu on kalestanud Euroopa südant, eestlane on aga oma väärikuse krambis.
"Huvitav," ütles kerjushärra. Sama tooniga oleks ta küllap rääkinud Aafrika eksootilistest loomadest.
Kindla liigutusega surus ta minu antud mündid mulle tagasi pihku ning ütles:
"Kui te ei põlgaks, pakuksin lisagi. Tean, et teil läheb veel aega, enne kui tõelise raha saate."
Nii et artikli meenutamine mõjus selliselt. Naeratasin nii kenasti, kui oskasin, ning raputasin pead.
"Kas tohib hetkeks teie juurde istuda jalgu puhkama?" osutasin kohale tema kõrval.
"Palun. Olete võõras ning julge," lausus ta ükskõikselt.
Istusin trepiastmele.
Vaikisime.
Mulle meeldib kollektsioneerida iseäraliku kujuga peakatteid. Naised ostavad kübaraid, et nendega uhkeldada. Mina samuti, ainult hoian neid kodus, kabineti seinal. Pähe panen üpris harva, mõnikord vahetult pärast hankimist.
Olin ka Lääne-Berliinist ostnud ühe saksaliku mütsi, see võis olla jäägrite või metsavendade ametitunnus, nüüdseks kindlasti rohkem suveniir. Kübar oli mul peas, sest tahtsin näha, kas mind märgatakse. Lääneliku karastusega inimene ei tee millestki välja, ta lubab kõigil maailma veidrikel end temaga võrdsena tunda. Kui ta ka ise nende peale ülevalt alla vaatab.
Ilm oli kuum, võtsin villase mütsi peast, panin põlvedele.
Kerjushärra näitas, et asetaksin selle asfaldile. Vahest tahtis mu tolerantsi proovile panna. Tema kõrvale istumisega olin ju sellise suhtumise välja kutsunud. Kuigi ma mingit lusti ei tundnud, panin oma uue peakatte põhjuli kerjuse kübara kõrvale.
Oleksin tahtnud naabrile selgitada mõnda kirjakohta Kantist, aga mu keel ei kandnud. Leppinuksin ka tema seletustega, ent teadsin, et ma ei saa nii keerulisest jutust aru. Tahtsin miskipärast just suurest filosoofist kõnelda. Ütlesin raamatu poole noogutades:
"Olen käinud Köningsbergis tema haual."
"Mina olen praegu tema haual," ütles kaaslane avatud leheküljele osutades.
Imelik võrdlus. MIdagi taolist seal kindlasti kirjas polnud. Kanti mõtted elasid praegugi. Kellegi kirjutatud raamat pole tema haud, tahtsin uskuda.
Meist möödus kaks vanemat daami.
"See on baltlane," ütles teine ja pani minu mütsi kümnemargase paberraha.
Kallutasin mütsi kohe nende nähes kerjuse kübarasse. Daamid moonutasid põlglikult nägu ja tatsasid edasi.
Kust nad võtsid, et olen baltlane? Maailm on täis siniste silmadega ja pisut kräsus blondide juustega inimesi.
"Näete," hüüatas härra, kes hallist peast hoolimata võis olla minust noorem. Raha ta tagasi ei pakkunud.
Mida ma nägema pidin?
Haarasin mütsi ja tegin minekut.
["Kirikutrepil"; Perioodika, Tallinn, 1989]
