Keeleõpingud
Mina olen nii-öelda maailmatüdruk. Pärit Lääne-Euroopast. Oskan mitut keelt, kõige paremini Ühisturu oma.
Ühel päeval tegin otsuse, et vallutan ära ka Ida-Euroopa. Tagasihoidlik, nagu ma olen, alustasin kõige väiksemast. Hakkasin õppima eesti keelt. Ühe eesti poisiga sain kah tuttavaks.
Mul õnnestus leida ühes Euroopa pealinnas - ei mäleta enam, millises - kool, kus õpetati odava raha eest eesti keelt. Õpetaja oli ilus mees ja hästi naljakas. Ta hakkas meilt, kes me selle vaeva olime ette võtnud, nõudma lühikesi kirjandeid. Mäletan, esimene teema oli selline: "Millisena tunnetan Eestit".
Kirjutasin järgmiselt: (see tekst on mul alles ühes Kesk-Euroopa panipaigas):
"Tunnen, kuidas Eesti tungib mu sisse. Vahel on ta väike ja õrn, vahel paisub väga suureks. Mul on hea olla, kui Eesti liigutab ennast mu sees. Vahel aga on kõdi ja ajab naerma. See on õnnelik naer. Tahan Eestiga tihedamini ühte saada."
See kirjandi-hakatis lõbustas meie ilusat õpetajat väga. Mul oli hea meel tema heameelest. Küllap see oli mul nõndaviisi välja kukkunud vähesest eesti keele oskusest ja Ühisturu mõjust.
Hiljem hakkasin teadlikult olema isesugune, et õpetaja mind ka edaspidi märkaks. Näiteks mõtles ta välja teema: "Millise looma valiksin enesele ratsuks?"
Üks tüdruk kursusel kirjutas, et ta valiks eesti mehe, aga see oli labane.
Mina kirjutasin nõnda:
"Minu lemmikloom on kellakägu. Istun ta seljas ning ilmun lagedale iga poole tunni tagant. Siis kukume koos, aga alati jääme õiges kohas pidama. Keegi ei tea, mida me teeme poole tunni jooksul kella pimedas sisemuses. Me ei ütle seda kellelegi. See ongi kõige põnevam, et paljud tahaksid teada, aga ei saa. Meil on seal üks koorijuht, üks moraalilugeja ja veel mõned, keda ma ei nimeta. Nemad oma nägu ei näita. Mina esindan neid, kui ratsutan kellakäo seljas rahvale õiget aega kuulutama. Mõni arvab, et kell näitab valesti. Et üks vussermeister keeras ta tuksi. Ärge uskuge. Ka meie püüame oma tööd teha nõnda hästi, nagu oskame."
See oli juba pikem kirjand. Kasutasin seal haruldasemaid sõnu ja slängi. Me arenesime edasi. Ka see kirjand meeldis õpetajale, aga mina tabasin end mõnikord sellelt, et mõtlesin lätlaste peale.
Siis juhtuski nii, et kohtasin ühte noormeest, kes polnud lätlase moodi, aga see ta ometi oli. Minul, Euroopa vabal lapsel, polnud sellest midagi, et Lätil puudusid väljavaated Ühisturgu pääseda. Ma ei osanud armuda, aga läti keelt tahtsin õppida küll. Muidu oleks mu vallutusretk pooleli jäänud ning ma poleks ealeski pääsenud Venemaa poristele väljadele.
Kirjutasin oma viimase eestikeelse kirjandi teemal "Rahvaste vangla".
"Istusin kõrge maja katusekambris. Vaatasin aknast välja. Nägin müüriga ümbritsetud kloostrit. Valgete kraedega mustad nunnad käisid sisse ja välja. Äkki märkasin ennast nende keskel. Mõtlesin: miks olin ennast vabatahtlikult vangi andnud? Võtsin riiulilt purgi roheliste oliividega. Neist olid kivid välja võetud ja tükike punast pipart asemele torgatud. Nad meenutasid mulle ahve. Nad olid soolased ja maitsvad. Kui ma uuesti aknast välja vaatasin, nägin seal naistevanglat. Väikesi ühiskonnaohtlikke üleastumisi sooritanud daamid käisid ringi triibulistes hommikumantlites, aga nende näod olid õhtuselt mingitud. Nad püüdsid üksteisele meeldida. Ma olin nende hulgas ning põlgasin mehi."
Selles kirjandis oli selgesti tunda, et olin üle minemas eesti keelelt läti keelele. Mul on rahutu iseloom. Enne kui eesti keele selgeks sain, tüdinesin temast ära.
Läti keelt hakkasin õppima teises pealinnas. See oli Brüssel või Oslo. Õpetajaks oli pikk vuntsidega lätlanna. Tal oli palju meeshormoone ning madal hääl. Muidu oli ta südamlik ning meie rühma ainus meesüliõpilane ütles, et ta oskab raugelt laugusid langetada. Minul polnud mehise õpetajannaga lähemaid suhteid ning kirjandeid ei lasknud ta ealeski kirjutada.
Kui mul oli juba üsna rikas läti sõnavara, tundsin, et pean siirduma leedu keelele. Sanskritti ma tõenäoliselt oskasin. Eksisteeris müüt, et leedu keel on sanskritiga sugulane. Nagu eesti keel draviidi või ammu välja surnud eelami keelega.
Jutud käivad ringi mööda Euroopat, Ühisturg neid ei arvesta. Hamba all nad ei karju, kuid õiget kaupa juttudest ei saa.
Mina olin maailmaplika. Pisut üle kolmekümne. Ükskord lugesin seltskonna nõudel kokku keeled, mida suutsin talutavalt kõnelda. Neid oli kümme või kolmteist. Arv olenes taseme määrajast. Nagu kõik siin elus.
Leedus polnud noormehi. Igatahes minule ei sattunud ühtegi ette. Eks olin ka ise suurest grammatikatuupimisest pisut rohkem kulunud.
Nad olid uhked oma ürgsusele. Gediminase tornis lehvis rahvuslipp. Mõtlesin, et käin nende kolmes riigis kord ära, aga keelekursusi oli ka tsiviliseeritumates paikades.
Ei, ega ma arvanudki, et Tallinna tänavatel mõmisevad karud või et leedulased hoiavad veel sabaga puuokstest kinni. Tundsin isegi paapua maskitantsu ning teadsin, et kultuur on sügav asi, kirg aga pinnaline.
Mis ma siis edasi pidin tegema, kui ükski leedu poiss ei tahtnud mind armastada? Olin arenenud tundeeluga tütarlaps. Kord manifesteerisin Valge Maja ees feministide jõugus. Lesbilised meeldisid mulle rohkem. Nad olid tundelised inimesed.
Olin Euroopa kaardi seinale riputanud. See oli sagedasest vaatamisest auklikuks kulunud. Tulin mõttele, et on aeg omandatud teadmisi kasutama hakata.
["Kirikutrepil"; Perioodika, Tallinn, 1989]