Unerohi
Karl tuli koosolekule, istus mugavasse tooli ning uinus sedamaid. Unes nägi ta koosolekut, ent mitte seda. Või osaliselt siiski, kuivõrd ta aeg-ajalt ärkas ning tõstis isegi koos teistega kätt. Harjumusest võis seda teha ka läbi une.
Igatahes polnud ta koosoleku lõpus teadlik, et teda oli valitud seitsmesse komisjoni. Oma hea une tõttu polnud märganud protesteerida mitte ühelgi juhul seitsmest. Kaaslased nägid, et mees on kohal, vaikib nõusolevalt, ning muudkui valisid.
Komisjonides oleks Karl edasi maganud, aga seal oli seda raskem teha. Toolid polnud nii mugavad ja kaaslasi oli vähem. Nad küsisid ühtelugu:
"Mis sina, Karl, asjast arvad?"
Mõnikord arvas, mõnikord mitte. Alati arvamata olla ei saanud.
Aatomienergiast teadis ta vähe. Koolis oli õpetatud, et see on pääsemine tuleviku kriisist ja nüüd oli asi käes. Karl polnud tähelegi pannud, et koolipõlve ja erueelse aja vahel oli midagi juhtunud.
Viiulimängu ühe kuuga ära ei õpi, aga otsustada õpetamise kvaliteedi üle Karl muidugi võis.
Kokanduses oli ta võimekas nagu paljud soojaverelised kõigesööjad. Kuid talle oli siiski oluline, milliste ohvrite hinnaga see või teine maitse saavutatakse.
Kiudpilvede teooriast polnud ta kuulnudki, seetõttu sai püstitada ootamatuid hüpoteese. Teoreetiliste uuringute reguleerimise komisjonis oligi Karli tegevus kõige tulemusrikkam.
Sõjanduses oli Karl tugev. Suuri võite saavutamast hoidis teda vaid tagasihoidlik iseloom. Mõtetega tulistada võis ka magades.
Kurjuse likvideerimise komisjon oli Karlile midagi muinasjutulist. Ent kui ta peakoosolekul oleks ärkvel olnud, võtnuks ta ka sellest komisjonist oma kandidatuuri tagasi. Elukoormuse vähendamiseks.
Seitsmes ja viimane oli komisjonide koordineerimise komisjon. Karl kui nõnda paljude alakomisjonide liige pidi mõistagi sellesse kuuluma. Talle ei maksnud midagi ühildada viiulimängu kiudpilvedega või radioaktiivset kiirgust kokandusega. Siiski hoidus ta sekkumast loomulikesse protsessidesse.
Ühel päeval ärkas Karl täielikult üles. Ta oli magamisest väsinud. Tormas ühest komisjonist teise, tõestas, veenis milleski ennast ja teisi. Maailm ei saanud äkki ilma temata hakkama.
Imestunud komisjoniliikmed püüdsid talle unerohtu anda, aga tema ei võtnud.
Aatomienergeetikud ajas ta ummikusse sellega, et hakkas põhjendusi toomata reaktorite lõhkemise aegu prognoosima. Keegi teda ei uskunud, ometi lendasid komisjonist välja kirjatuvid käsuga katelde salapragusid kontrollida. Elektri hind tõusis kogu maal. Tehti ettepanek kaod Karli palgast maha arvestada, aga see oli ennekuulmatu. Pealgi töötas ta komisjonis ühiskondlikel alustel.
Sõjanduses tekitas ta segadust sellega, et andis teiste liikmetega konsulteerimata välja käskkirja taguda kõik tankid mõõkadeks. Vastuargumente oli palju. Tankisoomusest ei saanud häid mõõku, kogu maal polnud nii palju mõõgakandjaid ja metalli ülejääkide kohta puudus korraldus. Karlil oli argument: mõõgaga raiumine oli humaansem kui tankiga otsa sõitmine. Juurde tuli arvata ka füüsilise liikumise kasulikkus inimese tervisele.
Kurjuse likvideerimise komisjonis - teiste liikmete täielikul toetusel - asutas ta naeratamise koolid. Paljudesse ametitesse ei atesteeritud enam inimesi, kellel puudus täiuslik naeratamise oskus. Halbu teateid tohtis edastada üksned võluvalt naeratades. Uued seadused tekitasid maal palju nuttu. Aga nutta sai ka naeratades.
Kuna kokanduse komisjoni istungitele jooksis ta alati kurjuse likvideerimise komisjonist - ajad langesid sedaviisi kokku -, siis keelas ta inertsist ära mõru maitse. Asjatundjad tõestasid talle veine ja muudki pakkudes, kui hõrk võib olla mõrkjas maitse, kuid eksperdid on diletantide silmis alati kahtlust äratanud. Toimis vaid poliitiline seisukoht: heas ühiskonnas ei keelustata, vaid mõjutatakse läbi positiivse. Nii sobinuks Karlil soovitada rohkem magusat tarvitada, aga ta teadis, et seegi rikuks rahva tervist. Probleemidel polnud otsa ega äärt.
Viiulimängu õpetamist ei saanud ta kuigivõrd kahjustada. Ta käskis küll poognad ära korjata, et piccicatot paremini omandataks, kuid seejärel lakkasid viiulihelid kogu maal, Karl oli sunnitud teatama piccicato enneolematutest edusammudest ning poognad tagastama. Mõned läksid vahetusse ja segadust oli palju, kuid helikunst ei seisnud maa arengus esimesel kohal.
Taevauurimuste fundamentaalsel alal mõtles ärkvelolev Karl palju uusi asi välja. Ta eristas rohkem pilvede liike kui ükski eriteadlane. Tal oli elav fantaasia, tuge sai ta ka keskaegsest lamburiluulest ja muudegi aegade lüürikast. Kitsarinnalised spetsialistid aga ei mõistnud lasuuri jumalannadega, põõsasmoodustistega, laotuse vatiga, riisipihuga ja mitmete teiste vastloodud või ammu äraproovitud pilveliikidega midagi peale hakata.
Probleemi polnud koordineerimise asjus. Targal ja agaral inimesel sobivad kõik maailma nähtused kokku. Tähtis oli vaid see, millal mida arutada.
Siiski said just koordineerimise komisjoni liikmed teiste komisjonidega kokku nign asusid juhtima vandenõud Karli vastu. Maskides mehed sidusid ta kinni ning toppisid unerohtu suhu.
Karl nägi unes, et ta on valitud seitsmesse komisjoni. Need olid: resolutsioonide redaktsioonikomisjon, looduse allutamise komisjon, saastamise efektiivsuse komisjon, taimede kasvu stimueerimise komisjon, poliitiliste alatuste sünteesimise komisjon, psüühilise kliima parandamise komisjon ja valitsusvastane üldkomisjon. Ta ei tahtnud ühegi tööst osa võtta, viilis, ajas oma laiskuse teiste süüks. Ta ütles avalikult:
"Oleks parem, kui ma liialt ei ärkaks."
Aga kõik pole elus enese teha. Kuidas sa ka ei püüaks, ikka lähevad silmad aeg-ajalt lahti ja sa ei jõua neid küllalt kiiresti kinni panna, ikka näed midagi ära. Pärast süda valutab, et oled näinud, aga midagi ette ei võta.
Kui Karl oli oma aja ära suigahtanud ning virgus, oli tal hea meel ühest tegelikkusest teise saabuda. Vanad komisjonid olid teada, seal oli hulk segadust tekitatud, unes nähtud komisjonidest õnnestus tal eemale hoida. Ta ütles kõigis seitsmes:
"Annan sõna, et enam ma ei aktiviseeru. Ei kanna edasi nakkust ega radiatsiooni. Ei luuleta ega maali pilte. Nüüdsest alates hakkan elama."
Enamik komisjoniliikmeid võttis ta sõnu skeptiliselt. Oli ennegi nähtud mehi, kes väitsid end elavat. Nad õgisid endataolisi, halvendasid elukeskkonda ning sõitsid ligimestele autoga otsa.
"Minul on eriline aju," väitis unekott Karl enda kohta. "Ma ei peagi pingutama, et olla loogiline. Kõik tuleb iseenesest. Seepärast ongi parem, kui ma aeg-ajalt suigatan."
["Kirikutrepil"; Perioodika, Tallinn, 1989]
