Rist
Tee ääres seisis rist. Selle külge oli seotud värvilisi linte, üksik närtsinud pärg vedeles jalamil. Risti ees oli maa põlvitanud inimestest siledaks sõtkutud. Mujal risti ümber lokkas umbrohi, tagapool algasid põllud. Kaugelt paistsid külamajad.
Igal teol on autor, igal seismisel aeg.
Mööda teed tuli paljaid jalgu tolmus lohistav rase tüdruk. Ta heitis risti ette põlvili.
"Armas Jumal! Mina ei viitsi tööd rügada. Kõht on raske, kuhu ma ta panen? Ei suudagi teha muud kui palvetada..."
Ta heitis pilgu ristilöödud kuju poole, millest oli kiviristi keskele jäänud vaid vaevuaimatav jälg.
"Armas Jumal! Sinu hoolekanne on hästi korraldatud, ka laisad ei jää ilma. Mina ei suuda enam. Nad ütlevad, et last kandev naine on tugevam kui tammepuu. Mina kukun siiasamasse maha..."
Maha ta siiski ei kukkunud. Toetas pea vastu risti ja oli. Päike lõõskas, taevas polnud ainsatki pilve. Kui nii edasi läheb, kõrbeb vili põllule ja laps hakkab põlgama maailma, millesse sünnib.
Teiselt pool lähenesid ristile kaks noort meest. Nähes eemalt risti najal põlvitavat naist, ütles üks nendest:
"Mille peale on inimesed kaks tuhat aastat aega raisanud!"
"Mida nad selle asemel oleksid pidanud tegema? küsis teine.
"Korrastama oma ümbrust. Ehitama ilusaid maju. Kui inimene on kord tehismaailma loonud, siis olgu see täiuslik."
Teine hakkas vehkima.
"Mul pole midagi tehismaailma vastu, aga looduse hädad tulenevad just sellest. Palvetamine hoiab ehk mõnda halba ära."
Juteldes lähenesid nad ristile. Vaatasid palvetajat ning taipasid, et rase tüdruk on meelemärkuseta. Teine noormeestest läks ta juurde, puudutas õlast.
Tüdruk vajus risti najalt näoli maha. Noormehed haarasid temast teine teiselt poolt kinni, püüdsid püsti tõsta. Loid keha oli raske.
"Ta tuleb varjulisse kohta toimetada ja meelemärkusele tuua!"
Ümberringi oli lage, lähema metsatukani mitusada meetrit.
Üks noormeestest püüdis rasedat toibutada kergete löökidega põskedele, see ei aidanud.
"Joosta ehk külla ja tuua abi?"
"Teda ei või päikese kätte jätta. Äkki on kuumarabandus."
"Teine on seni talle varjuks..."
"Oota! Seal on viljarõuk."
"Ja mis siis?"
Noormees jooksis viljarõugu juurde, otsis välja kaks latti.
"Särk maha!"
Mõlemad poisid võtsid särgid seljast, ajasid roikad läbi varrukate, hõlmanurgad sidusid teiba keskele kinni. Panid kanderaami tüdruku kõrvale maha, tõstsid raske piiga peale.
Palja ülakehaga poisid asisid roikaotstest kinni ja tõstsid meelemärkusetu üles. Liikusid metsatuka poole. Kanderaam oli vilets, õnneks pidasid särgid vastu.
"Säh sulle palvelist," ähkis üks.
"Kaks tuhat aastat," lisas teine.
Kaks tuhat aastat oli sünnitatud lapsi. Emast tütar, tütrest ema. Aegade algusest saadik.
Enne metsa hakkas rase nihelema, tõstis pea ning karjatas äkki.
Poisid panid kanderaami maha. Nad olid võhmal.
"Nüüd ta tuleb, ma ei suuda enam," pomises tüdruk.
"Misasi tuleb?"
"Laps tuleb," oigas tüdruk ja karjus siis metsikult.
"Ta hakkab sünnitama!"
"Mida teha?"
"Peame ta külla viima. Või oskad sina sünnitust vastu võtta?"
Tüdruk üritas pükse jalast rebida.
"Aidake!" palus ta.
Poisid olid vahest elus mõne püksipaari piigade jalast maha kiskunud, aga mitte sellises olukorras.
"Mul pole siin midagi häbeneda," tähendas tüdruk.
Poisid aitasid püksid maha ning püüdsid sinna mitte vaadata.
Jah, see oli loomulik asi. Nemad olid kaks täiesti võõrast noormeest.
Tüdruk oigas ning tõmbus nagu krampi. Teine särkidest värvus vedelikust tumedaks.
Poisid rohkem aimasid kui teadsid: selle kohta öeldakse, et veed tulid ära.
"Me peame ta külla viima."
"Sa ise ei saa ju, ega?"
"Ma ei tohi," kurtis tüdruk.
Noorusest hoolimata näis ta asja tundvat.
Noormehed võtsid kanderaami taas kätte ning astusid küla poole. Tüdruk karjus. Ta haaras eespool astuvat poissi õlast. Ta ei saanud kergendada kandjate koormat.
"Need on tuhud," ütles üks poistest.
"Ära mölise," vastas teine miskipärast.
Kuhu oli jäänud nende filosoofilisus?
Käed tahtsid otsast ära tulla.
"Paneme korraks maha!"
Poisid raputasid korraks käsi. Tüdruk karjus.
"Kuule, ta vist sünnitab!"
"Peame jõudma taluni!"
Nad haarasid kanderaami ja jooksid edasi. Esimene valis rada, tagumine ei näinud jalgade ette, kartis komistada. Ta püüdis mitte vaadata, mis toimub tüdruku harkis jalgade vahel.
Lõpuks paistis talu. Poisid keerasid tanumasse. Hirm sünnituse ees andis jõudu. Nad jooksid rehealuse lahtistest väravatest sisse, panid rahunenud tüdruku õlgedele maha.
Kanderaamil tüdruku konksus põlvede vahel oli laps.
Kusagilt ilmus välja inimesi. Neid oli õnneks märgatud.
Vanem naine haaras seinalt lambapügamise käärid ja lõikas nabaväädi läbi. Võttis lapse kätele, see tõstis maailma vastu mehist protestikisa. Tal oli tõesti vägev hääl.
Noorele emale tõi lapse esimene häälitsus naeratuse näole. Ta hüüdis - ja talutüdruku häält polnud sünnituse vaev nõrgaks teinud:
"Tänatud olgu Issand, ma olen maha saanud!"
Poisid ei oodanud tänu.
Särgid olid rikutud. Ühel olid verised päramised. Teisest oleks ehk asja saanud, aga poisid ei tahtnud seda lahti harutama hakata.
Rehealuse väravasse ilmus turd mees. Ta ütles ähvardavalt:
"Noh, poisid, ütelge, kumb on lapse isa!"
"Mõlemad," vastasid kohkunud noormehed, kes juba tervelt tund aega olid piigaga tuttavad.
["Kirikutrepil"; Perioodika, Tallinn, 1989]
