Tort
Äärelinna nurgapealsesse kondiitriärisse astusid noormees ja neiu. Väikese kaupluseruumi pikema seina ääres oli klaasvitriiniga lett. Klaasi all reas seisid tordid, neid oli suures valikus. Leti taga, seljas valge kittel, istus mees, kes luges võõrkeelset raamatut. Ta tõstis pilgu, vaatas ootavalt sisenenud paari poole, ning kui need midagi ei küsinud, süvenes uuesti lugemisse.
Paarike vaatas vitriinis torte, mis olid ritta laotud hinna suurenemise järjekorras. Alustasid odavamatest ja lõpetasid kalliste vigurtortidega. Vigurtortide järel oli tükike tühja maad, siis tuli isemoodi esemete grupp: klaasi all oli vana ämber, kontoriraamat, korgits, kulunud nahast käekott ja lubjane kellu. Võib-olla kasutas müüja vitriini panipaigana või oli ta sinna välja ladunud kauplusse unustatud asjad. Millestki oli tunda, et need asjad on seal väga kaua puutumatult seisnud, nad olid nagu paigale kulunud. Sedasama ei saanud öelda tortide kohta, mis olid silmanähtavalt värsked ja isuäratavad.
Noormees vaatas aknast teispool teed seisvaid väikesi puumaju ja ütles:
"Imelik, et siin äärelinnas on enne pühi selline tortide valik. Kesklinnast ei saa praegu midagi."
"Me ju sattusime siia täiesti juhuslikult? Või teadsid sa sellest poest midagi?" küsis neiu vaikselt ja heitis kiire pilgu müüja poole. See luges süvenenult raamatut.
"Polnud aimugi. Ma olen enda teada siit mitmel korral mööda käinud, aga pole märganud, et siin üldse pood on."
Ta pöördus müüja poole:
"Vabandage, kas see pood on juba ammu siin?"
Müüja tõstis silmad raamatust, kergitas end istmelt ning ütles naeratades:
"Väga ammu."
"Huvitav," vangutas noormees pead ning küsis:
"Kas teil on head tordid?"
"Reklaami ei ole igatahes vaja teha," naeratas müüja. "Ma ei ole veel nurinat kuulnud."
"Andke andeks, ega ta ei tahtnud halvasti öelda," õiendas neiu tagasihoidlikult.
"Kahtlemist on küll ette tulnud, aga pärast on kõik rahul olnud... Ka need, kes ei tea isegi, mida nad tahavad," seletas müüja rahulikult ja pani raamatule järjehoidja vahele.
"Ja kõik saavad õige tordi, kuigi ei teagi, mida tahavad?" kahtles noormees.
Müüja naeratas. Ta ei hoolinud suuremat vestlusest.
"Siis pean mina teadma, mis teile sobib."
"Kuidas te seda teate?" küsis neiu huvitatult.
"See ei ole keeruline. Peab natuke inimesi tundma. Igale tordiliigile vastab oma inimliik."
Noormees vangutas kahtlevalt pead.
"Erinevaid inimesi on rohkem kui torte," ütles ta.
"Seda küll," nõustus müüja. "iga liigitus on vaid lähendus, kuid oma abstraheeritud süsteemi jaoks siiski kõige õigem."
Noormees ja neiu vaatasid teineteisele küsivalt otsa. Nad ei saanud müüja sõnadest hästi aru. Too selgitas:
"Liigituse aluseks võib võtta ükskõik mis asja. Näiteks inimesed, kellele maitseb beseetort, moodustavad beseeliigi. Sinna võib kuuluda väga mitmesuguseid inimesi, ka otse vastupidiseid oma maailmavaatelt, iseloomult, temperamendilt, suhtumiselt vasikalihasse, jalgpalli ja Hamletisse. Aga ometi moodustavad nad kõik kokku beseeliigi. Liigitusaluste mitmekesisuses seisnebki teaduse rikkus."
Neiu vaatas imestades müüjale otsa.
"Torditeadus," pomises noormees omaette, püüdes säilitada üleolekut targa jutu suhtes.
"Kas te võiksite ka seda öelda, milline tort meile kõige rohkem sobib?" küsis neiu edevalt.
Müüja vaatas neile natuke aega otsa ja ütles:
"Et täpne olla, peaksite vastama mõnedele ankeediküsimustele."
"Ankeedi?" küsisid noored ühest suust, neiu imestades, noormees kurjalt.
"Muide, selles ankeedis ei ole küsimusi teile maitsvate või mittemaitsvate toitude kohta. Küsimused on konkreetsed, need puudutavad teie päritolu, kalduvusi ja huvialasid." Müüja oli tüdinud pikast rääkimisest. "Seda juhul, kui te ise ei tea, mis teile sobib."
"Aga kui me teame?" küsis neiu.
Müüja naeratas väsinult.
"Milleks siis seda kõike vaja on. Siis ostke lihtsalt tort, mis teile meeldib."
"Aga loomulikult," ütles noormees turtsakalt ning hakkas uuesti torte uurima.
"Palun! Valige." ütles müüja viisakalt, istus toolile, avas raamatu ja hakkas lugema.
Noored sosistasid omavahel.
"Tead, valime niisuguse tordi, mida me kumbki pole söönud!" tegi neiu ettepaneku, ise rõõmus ootamatu idee üle.
"Täiesti kindlasti," ütles noormees, otsekui oleks see tema enese mõte. "Mina pooldan alati uut."
Kui nad uuesti kallite vigurtortideni olid jõudnud, märkas noormees, et ämbri ja kandekoti taga nurgas on veel üks tort. See oli halli värvi - võibolla see paistis nii nende igapäevaste asjade naabruse tõttu - ning oli nihutatud müüjapoolsele vitriiniservale, otsekui poleks ta üldse välja pandud. Kuid ometi oli tal juures silt "Eritort" ning hinnalt oli ta kõige keerulisemast vigurtordist kallim.
Noormees näitas torti neiule ja nad vaatasid seda väikest silmapaistmatut teost vaikides. Selles tordis oli midagi, mis tõmbas. Võib-olla hind, mis viitas erilisele kvaliteedile, võib-olla nimetus - eritort. Noormehele tundus, et tema on küllaltki erinev kõigist teistest ja eritort võib just temale määratud olla. Ta luges oma raha üle: jätkus täpselt selle tordi jaoks.
Noormees pöördus müüja poole:
"Ütelge, palun, mida see eritort endast kujutab?"
Müüja tõstis pilgu raamatust.
"Seda torti ma teile ei soovita," ütles ta rahulikult.
Noormeest ärritas see ensekindel "torditeadus".
"Miks?" nõudis ta.
"See ei ole maitsev," ütles müüja põiklevalt.
"Miks te seda siis üldse müüte, kui ta maitsev ei ole?"
"Mina müün seda, mis mulle tuuakse."
"Aga miks seda siis toodetakse?"
Neiu puudutas kergelt noormehe kätt.
Müüja kehitas õlgu.
"Minu asi on müüa."
"Ju siis keegi ikka ostab, kui toodetakse?" tegi noormees järelduse.
Müüja noogutas ükskõikselt.
"Mõni ostab," ütles ta pilku raamatusse libistades.
"Aga miks nad siis ostavad, kui ta maitsev ei ole?"
"Inimeste maitsed on erinevad," arvas müüja.
"Mis maik tal siis on?" uudishimutses nüüd neiu.
"Väga ebameeldiv," ütles müüja järsult.
"Kas te olete seda ise söönud?" küsis noormees jõhkralt.
Müüja kahvatas kergelt.
"Ei ole," vastas ta.
"Mis te siis üldse räägite!"
Müüja kehitas jälle õlgu.
"Ma pole Nepaalis käinud ega küsitlust teostanud, aga tean, et seal on kirjaoskajaid ainult viis protsenti elanikkonnast."
"Ma soovin seda torti," teatas noormees. Ta püüdis näidata oma üleolekut igasuguste müüjate suhtes.
Müüja ei liikunud paigast. Ta osutas tortide pikale reale:
"Näete, valige siit, ma garanteerin, need on väga head tordid."
"Ma ütlesin teile juba oma soovi!" lausus noormees teravalt, ikka enam ärritudes, et too torditeadlane selle viletsa väljanägemisega tordi suhtes salatseb.
Neiu puudutas ta kätt ja küsis viisakalt:
"Mis sellel tordil siis viga on?"
Müüja pöördus neiu poole.
"See tort tekitab seedehäireid."
"Milleks seda siis ostetakse!?" hüüdis neiu imestades.
"Võib-olla te müüte seda enesetapjate jaoks?" küsis noormees pilkavalt.
"Mõnes mõttes võib ka nii ütelda," vastas müüja rahulikult.
Noormees ja neiu vaatasid teineteisele otsa.
"Miks ta teistest tortidest kallim on?" küsis neiu.
Müüja kehitas jälle õlgu.
"Nähtavasti sellepräast, et turg on väike ja tootmiskulusid tuleb kõrge hinnaga kompenseerida."
Noormees ja neiu astusid akna juurde ja sosistasid omavahel.
"Ma ei usu sellest jutust poolt sõnagi," sosistas noormees neiule. "Ta ei taha seda meile lihtsalt müüa. Ta on üldse kahtlane tüüp."
Neiu kergitas imestunult kulme ja piilus müüja poole.
Noormees küsis valjusti:
"Missuguseid?" tõstis müüja pea.
"Eritorte?"
Müüja mõtles hetke.
"Ei ole, see on praegu ainus."
"Ta hoiab seda kellegi jaoks," sosistas noormees neiule.
"Palun see tort meile," ütles ta valjusti.
"Ma ei taha seda teile müüa," ütles müüja.
"On ta üldse müügil või ei ole?"
"On küll, aga..."
"Siis andke ta siia!"
Müüja kõhkles.
"Või on selle tordi ostmiseks mingit eriluba vaja?"
"Eriluba?...Ei ole mingit luba vaja. Aga see tort sisaldab mõningas koguses mürkainet ning kutsub esile seedehäireid. Teatavatel juhtudel võib ta väga halvasti mõjuda, eriti tervetele inimestele..:" selgitas müüja.
"Siis peaks seda torti apteek müüma, mitte kondiitriäri," avaldas neiu leidliku mõtte.
"Ta seisab ju eraldi," õigustas müüja sellist tordikorraldust.
"Tooge see tort juba ükskord lagedale," nõudis noormees kannatamatult.
"Võibolla te tahate seda mõnele oma tuttavale viia?" küsis müüja umbusklikult.
"See pole müüja asi, mida ma pärast oma ostuga teen," teatas noormees ülbelt.
Müüja jäi viisakaks.
"Peale selle, et ma olen müüja, olen ma veel inimene."
"Olge pealegi," lubas noormees armulikult.
"Seda torti pole lubatud teistele viia!"
"Missuguste eeskirjade järgi?" küsis noormees pilkavalt.
Neiu vaatas seda imestunult kõrvalt.
"Kirjutamata inimliku seaduse järgi."
"Hüva," ütles noormees, "andke tort siia, ma luban teile, et ma seda kellelegi ei vii."
Müüja kehitas õlgu. Sulges raamatu, võttis tordi vitriinist, uuris seda, pani karbile kaane peale ning hakkas vastumeelselt siduma.
Noormees ladus kogu oma raha letile, võttis tordi ja nad läksid välja. Müüja vaatas neile pikalt järele, avas siis võõrkeelse raamatu ja jätkas lugemist.
...Pole teada, mida tegi jonnakas noormees tordiga. Võibolla proovis ta seda süüa, et veenduda müüja sõnade õigsuses. Ning võib-olla tekkisid tal siis mingisugused seedehäired. Ja ta oli rahul, et sai, mis tahtis.
Aga võib-olla mattis ta tordi hoopis maasse, et keegi ei saaks selle läbi enesele häda teha.
Inimesed sooritavad ju ühtelugu õilsaid tegusid.
["Mustamäe armastus"; Eesti Raamat, Tallinn, 1978]
