- H E N R I K  V I S N A P U U - 

  - Amores - 

  - Jumalaga, Ene! - 

valik luuletusi teistest kogudest:

 Kolmas kiri Ingile
 Kurbus tuli mu tuppa
 Viimne kevad
 Periheel
 Armulaul
 Laske mul olla kurb
 Ärge tapke inimest
 Sügisspleen
 

 Leksikon: elust ja loomingust















Kolmas kiri Ingile

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.

Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!

Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!

Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib kullata,
Sa jagada võid kallistusi:
Tiu-tiu! Tiu-tiu! Ssu-ssu!

Ja öö on ainult väike valgusring,
Mis kiusab, kutsub, igatseb ning veab
Mind laulikut ja sind, mu Ing.
Kun peatab, millal seisatab, ken teab?
Hoi-tii! Hoi-tii! Hoi-tii!

See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti!



Kurbus tuli mu tuppa

Kurbus tuli mu tuppa
nukra naisena,
üleni musta mähit.
Kurbus istus mu nurka
valgete purjede alla,
akna lähedalle.

Kurbus valvas mu pilku
mao silmiga,
saatis iga mu sammu.
Verel laseksin tilku,
hundina kargaksin kõrri,
sülitsi ei ole rammu.

Kurbus võõrana nõtku
käsi tummana ristib
kuuma vett ajju piserdab.
Rõivad rebiksin,sõtku,
lõhku tahaksin,
võitlusen ristluud niserdaks.

Mina möirgaksin,kardan:
hällin sabaga
sõõrmeten verivaht punane.
Üle hüppaksin parda,
ära oleksin,
pööraks pilgu ta kuna.

Aga pilkude peab 
lõan mind penina,
jooksutab õuen kitsuse,
kuni õhtu mind seab
une jalgade ette
silmalaud võtab litsu.




Viimne kevad

See õitsmine on mulle raske kanda
kui sammuksin ju üksi Toone randa
                    peol peieroog.

Ma muretumalt ülistades lähen
ning puistab õielehti mulle pähe
                   üks tuulehoog.

Miks peaksin elust lahkuma ma mures,
kui kõik, mis õitseb, möödumatult sureb,
                      ei tea, miks kust?

Mu ahastus ja armastus siin ilmas
saab leidma armu igaviku silmas
              sääl teispool ust.




Periheel

Mind läbi varjutuste
viib kalmistule ring,
kui taga sulet uste.
Sind pole enam, Ing!

Nii raskelt vastu nägu
lööb tuisu raske rätt.
Ees harvikud ja nõgu,
kuid ühtki sooja kätt.

Ses üksijäämas tardund
hing helendab kord veel
ning mälestustes hardund
jääb helisema meel.

See oli päikselähis,
mu elu periheel,
su ustav armutähis,
mu varjutatud teel!

Sind nagu tuisus kohtaks
ees viirastub üks laik.
Mul pole muud küll kohta 
kui sinu hauapaik.




Armulaul

Ma istun ja ootan koputust
ja ainiti vahin sulet ust,
ning rõõmustab nagu väikest last
mind oodet ja tuttav jalaast.

Mu südames puudub vaev ja hirm,
vaid nägu ja käsi katab härm.
Kõik on vaid üks leebus ja igatsus,
mis maisest teekonnast säilinud mus.

Kui koputab uksele sinu sõrm,
on valmis matmiseks minu põrm.
See oli ju ainult üks päevlik ring
käekõrvale võtab mind minu Ing.




Laske mul olla kurb

Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on
kingitus meile siin. Kurbust kõigile!On 
südamen õnn ja piin. Laske mul olla kurb.

Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest
nukker ja vaikne Ing!Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mu ring. Laske mul olla kurb.

Laske mul olla kurb. Sina, ken oled nüüd,
sina, ken läksid ju. Vaiki kurbusen nüüd,
tund on õnnis ming maa. Laske mul olla kurb.

Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest
nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
tõmmake ümber mu ring. Laske mul olla kurb.






Ärge tapke inimest

Mul on valus ja häbi
Ajal, mil magasin, tapeti inimest,
millal katsin end vaibaga, poodi inimest
süda pisteti läbi.

Teotus teile ja häbi!
Kuidas olen alandet, kui te tapate, 
kuidas olen veel teiega, kui te tapate,
südame torkate läbi?

Hirmsa pettuse läbi
olete meelitet tapma inimest.
Tean ühte vaid, ärge tapke inimest!
Mul on valus ja häbi.

Lauliku prohvetisuu läbi
tahan hüüda: ärge tapke inimest!
Järeljätmata hüüda:kaitske inimest!
Mul on valus ja häbi.





Sügisspleen

Kui päevad nutavad, ööd uluvad
ja minutid kui aastasajad kuluvad,
valgust on lõpmata vähe:
tahaks lasta kuuli siis pähe.

Kui penid nuuksuvad, unes visklevad, 
ja inimesed kui saatanad kisklevad
sõprust on lõpmata vähe:
tahaks lasta kuuli siis pähe.

Kui rahvad mässavad, aated hukkuvad
ja paremad meist kui ussitet kukuvad,
julgust on lõpmata vähe:
tahaks lasta kuuli siis pähe.

Et neetud elada, olla tahtmine!
Et neetud elu ja surma jahtmine!
tahtmist on narrimänguks vähe:
tahaks lasta kuuli siis pähe.