Tsirguliina tellisetööstuse lühike ajalugu
Tellisetööstus on Eestis pikkade traditsioonidega. 20. sajandi alguseks tegutses ligi 100 tehast - enemasti mõisate väikesed telliskivilöövid oma vajadusteks. Tehnoloogia on lihtne - kaevandatakse savi, segatakse liiva ja vajadusel veega paras segu, pressitakse see valtside vahelt läbi ja lõigatakse savilindist parajad 6x12x25 cm tükid, saadud plonnid veetakse kuuri kuivama, kuivanud plonnid laotakse ahju, mida köetakse ülalt kütteavadest nii, et leek liigub järjest edasi (ringselt või siksakiliselt), põlenud tellised ja tuhk veetakse veel kuumast ahjust välja. Tellisetööstus oli hooajaline - maist oktoobrini - sest kuivamata plonn ei talu temperatuuri alla -2 kraadi.
Tsirguliina tellisetööstusele panid 1909. aastal aluse neli venda - Jakob, Juhan, Ott ja Prits Kahrod, kes ostsid Tartu-Valga raudtee ääres tüki savirikast maad ja põletasid maa-aluses ahjus esimesed tellised, millest ehitati ringahi. 1913. aastaks oli vabrikus juba 30 töölist. Vennad Kahrod olid värvikad kujud, kellest rahvasuus siiani jutte liigub. Vennad olevat andnud lubaduse jääda vanapoisteks - kes abiellub, pidi osaniku õigustest loobuma. Kogu varandus pidi aga pärandatama Tartu Ülikoolile. Viimane asjaolu olevat mehed Nõukogude okupatsiooni ajal küüditamisest päästnud. Kasvavast jõukusest hoolimata olevat vennad ise vabriku töödes kaasa löönud ning lisaks talvel rätsepa- ja kingsepatööd teinud. Kokkuhoidlike meestena kandsid nad lihtsaid riideid ja säärsaapaid, nii et ühte venda polevat talle endale Tartu linnas kuuluva kino (või restorani?) uksehoidja sissegi tahtnud lasta. Lisaks oli vendadel Tallinnas Nõmmel mitu kivimaja ja osalus kaubalaevas, millega veeti telliseid Soome, Rootsi ja Hollandisse. Talvel, kui tellisetööstus seisis, töötas saetööstus. Metsas ja saekaatris jätkus tööd vaid meestele; naised, kes muidu tegid vabrikus ka kõige raskemaid töid, olid talvel kodus.
1922. aastal ostsid Bruno Gross, Maks Kivimaa ja kompanjonid 27 vakamaa suuruse krundi teisele poole Tartu-Valga raudteed. Sinna ehitati põletamata plonnidest paksu seinaga ringahi ja telliseööstus läks käima; hiljem rajati ka saekaater. 1930. aastal ehitati ringahi ümber siksakahjuks - siis juba põletatud kividest. Ka B. Grossi ja Ko. vabrik andis päevas umbes 15 000 kivi.
Nõukogude võim natsionaliseeris mõlemad vabrikud. Sõja ajal said nad tublisti kannatada. Paremini säilinud endises Kahrode vabrikus jätkus pärast sõda töö Sangaste tellisevabriku nime all, kuni 1953. aastani raudtee alluvuses, toodanguks nii tellised kui 1950. aastate lõpuni ka katusekivid. Rohkem kannatanud Grossi ja Ko. vabrik remonditi põhjalikult ja alustas uuesti tööd 1947. aastal Tõlliste tellisevabriku nime all. Savi vedas nüüd karjäärist hobuvankri asemel Kohtla-Nõmme kaevandusest pärit mootorveduriga savirong ja plonne vedas kellerkäru. Rasket käsitsitööd jagus siiski küllaga. 1953. aastal vabrikud ühendati Sangaste Tellisetehaseks, 1961. aastal sai sellest Tartu Ehitusmaterjalide Tehase Sangaste tsehh.
Tellisetööstus lõppes Tsirguliinas 1974. aastal. Põhjused - kvaliteetse savi ammendumine (lubjakivi tükikesed tooraines põhjustasid palju praaki), hooajalise tööga väiketootmise sobimatus suurtootmist soosivates tingimustes, paratamatu käsitsitöö liigne raskus kõigile helget elu lubanud võimu silmis. Käima läks hoopis 1960. aastal esmakordselt katsetatud meditsiiniliste ampullide tootmine, millele 1982. aastal lisandusid vahtplastist kaitsekiivrite sisud, vahepeal ka puidust mööblikarkassid.
Tänaseks on tellisetööstusest (nagu peaaegu kogu tööstusest) Tsirguliinas saanud ajalugu. Osa vabrikuhooneid on täielikult hävinud, osa seisab ja laguneb, üksikud on kasutusel. Kahrode vabriku vana korsten seisab veel püsti kui kadunud aegade viimane tunnistaja...
Allikas: V. Krinal, L. Vaigla "Tartu Ehitusmaterjalide Tehas. Aastad ja areng" Tallinn, "Eesti Raamat", 1986.
Vanad mälestused ja fotod (tagastatakse pärast kopeerimist) on teretulnud - kirjutage tsirguliina@hot.ee