Valik Andres Vaasa poolt kirjutatud aiandusartikleid, erinevates väljaannetes.

"Elupuu kasvab Eestis edukalt" "Eesti Päevaleht" 23. mai 2003
Põhja- Ameerika idaosast pärit harilik elupuu Thuja occidentalis kasvab Eesti kliimas edukalt, mitmetes mõisaparkides kasvab suuri, ligi 15m kõrguseid puid. Harilikul elupuul on palju sorte, puukoolides on müügil vaid levinumad. Sortide hulgast võib leida hulgaliselt erineva suuruse, võrsetevärvuse ning kasvukujuga puid.
Väikeaedadesse sobivad vähe ruumi vajavad kääbuskasvulised (kerakujulised) ning sammasjad sordid.
Kerakujulistest kääbussortidest levinum on 'Little Gem', milline võib kasvada kuni 1,5m kõrguseks ja sama laiaks roheliseks keraks. Puukoolides on kerasortidest müügil veel 'Tiny Tim', 'Danica' ning 'Hoseri', mis sarnanevad oma kasvukujult, värvuselt 'Little Gem'iga, erinedes vaid okste asetuse, tiheduse ning kasvukiiruse poolest ('Danica' ja 'Hoseri' on aeglasekasvulisemad).
Hallikasroheliste võrsetega harilik elupuu kerasort 'Globosa' võib kasvada kuni 1,5 m kõrguseks ja sama laiaks keraks.
Levinuim kollaste võrsetega kerakujuline sort on 'Golden Globe'. See kääbussort on võib kasvada kuni 1,5m kõrguseks ning sama laiaks kollaseks keraks. Sordile omane kollane värvus säilib ka talvel. Et eelnimetatud elupuu sordid säilitaksid oma iseloomuliku võrakuju tuleb neid talvel lumevaalimise eest kaitsta, selleks tuleb puud sügisel nööriga kinni siduda.
'Smaragd' on sammasjatest sortidest üks kaunimaid. Smaragdroheliste võrsetega puu võib kasvada 30 aasta jooksul kuni 5m kõrguseks ja 1,5 m laiuseks.
Ilusa kitsassammasja võrakujuga, tumeroheliste võrsetega on sort 'Holmstrupi', see puu võib aja jooksul kasvada kuni 4m kõrguseks ja 0,7m laiuseks. 'Holmstrup Yellow' on sama sordi kollaste võrsetega variant.
Kollesevõrselistest sammasjatest sortidest on puukoolides müügil 'Yellow Ribbon', puu on kiirekasvuline, oksastiku tiheduse tagamiseks on vajalik selle sordi võrsete latvu pisut kärpida. 30aastane 'Yellow Ribbon' võib olla kuni 5m kõrgune ja 1m laiune kollane sammas puu.
Mida valgusrikkam on elupuusortide kasvukoht, seda tihedam on nende oksastik. Eriti oluline on päikseline kasvukoht kollasevõrselistele sortidele. Elupuude hulgas on ka valgete võrsetippudega sorte neid tuleb kasvatada varjus või poolvarjus sest sordiomane värvus on sel juhul intensiivsem.
Kõik elupuude sordid kasvavad edukalt väetatud aiamullal ega vaja lisaväetamist. Väheviljakal mullal on otstarbekas kasutada kevadel spetsiaalseid okaspuudele valmistatud väetisi.
Üles

"Kadaka okkaline võlu" "Eesti Päevaleht" 30. mai 2003
Eestis on seni proovitud kasvatada ligemale 14 erinevat liiki ja alamliiki kadakaid ning hulgaliselt nende sorte.
Looduslikult kasvab meil harilik kadakas Juniperus communis, tema sorte, koos alamliikidega on aga maailmas ligi sadakond. Eestis on levinumad sammasjad hariliku kadaka sordid. Tuntumad sammasjatest sortidest on 'Suecica' ja 'Hibernica'.
Sort 'Suecica' kasvab sambakujuliseks puuks, okkad värvuselt sinakasrohelised, oksatipud on veidi allapoole kaardunud. 30 aastane puu võib olla kuni 5m kõrgune ja 0,7m laiune.
Sort 'Hibernica' sarnaneb kasvukujult eelmisega, kuid okkad on tumerohelised ning okastipud ei kaardu allapoole. Viimastel aastatel on Eestis levitatud ka kahte kollaste okastega sammasjat sorti, nendeks on 'Golden Cone' ja 'Schneverdingen Goldmachangel'. Esimene neist aeglasekasvuline ning moodustab korrapärase tiheda okastikuga samba, teine sort on aga kiirekasvulisem ning oksastik hõredam. Sorti 'Schneverdingen Goldmachangel' on soovitav oksastiku tihenemise eesmärgil pisut kärpida.
30 aastane 'Golden Cone' võib olla kuni 3,5m kõrgune ja 0,6m laiune, 'Schneverdingen Goldmachangel' kasvab kõrgemaks ning pisut laiemaks.
Hariliku kadaka sort 'Arnold' kasvab tihedaoksalise sambana, tema okastel on keskel laiem hõbevalge triip kui teistel sortidel. Hariliku kadaka sort 'Arnold' sobib oma kitsassammasja kuju ja väikse kasvu tõttu ideaalselt väikeaedadesse, kasvades vaid 2,5m kõrguseks ja 0,4m laiuseks sambaks.
Hariliku kadaka sortide hulgas on ka madalakasvulisi laiuvaid sorte, näiteks tumeroheliste pehmete okastega sort 'Repanda'. Sobivas kasvukohas võib 'Repanda' kasvada paari meetri laiuseks ning jääda vaid 0,3m kõrguseks.
Pinnakatjana võib soovitada sorti 'Green Carpet', milline moodustab vaid kuni 10cm kõrguse okkalise rohelise vaiba.
Väga sordirohke on Pfitzeri kadakas Juniperus x pfitzeriana. Temast on saadud palju erineva okkavärvuse ja kasvukujuga ilusaid sorte. Sort 'Pfitzeriana Compacta' on küllalt kiirekasvuline, heades kasvutingimustes võib 10 aastane taim olla 3m laiune ja 0,5m kõrgune. Üheks kaunimaks Pfitzeri kadaka sordiks on roheliste okastega 'Mint Julep'. Põõsas kasvab ligi 0,6m kõrguseks ja paari meetri laiuseks. Kollaste okastega sort 'Old Gold' on aeglasekasvuline, võib kasvada aastatega kuni 0,4m kõrguseks ja 1,5m laiuseks. Kollaste okastega Pfitzeri kadaka sortidest kollaseim on 'Goldkissen', milline võib kasvada kuni 0,4m ning kuni paari meetri laiuseks. Sinakasroheliste okastega, püstiste okstega Pfitzeri kadaka sort 'Blaauw' on aeglasekasvuline, 30 aastane võib olla kuni 1,5m kõrgune ja 0,8m laiune.
Kirju kadaka Juniperus squamata sortidest tuntumad on 'Blue Star' ja 'Blue Carpet'. 'Blue Star' on aeglasekasvuline, hallikassiniste okastega kääbussort, milline võib kasvada kuni 0,4m kõrguseks ja 0,6m laiuseks. 'Blue Carpet' on kiirekasvuline, laiuv, hallikassiniste okastega põõsas, mis võib 15 aastaga kasvada kuni 0,4m kõrguseks ja 3m laiuseks.
Kaljukadaka Juniperus scopulorum sort 'Blue Arrow' on üks kitsama võraga okaspuusorte. Sinakate okastega 'Blue Arrow' võib aja jooksul kasvada kuni 3,5m kõrguseks jäädes võra laiuselt 0,3-0,4m piiridesse.
Kadakate sordid on kõige kaunimad päikesepaistelisel kasvukohal, varjus muutub nende võra hõredaks. Kollaseokkalisel sortidel intensiivne värvus aga varjus kasvades puudub, seetõttu tuleb neile võimaldada nii palju päikest kui see võimalik on.
Erinevate kadaka liikide sordid kasvad edukalt huumusrikkal aiamullal ega vaja täiendavat väetamist. Päikeserohketel talvedel on esinenud kadakatel päiksepõletust, mistõttu on soovitav väiksemaid äsjaistutatud ning ebapiisavalt juurdunud istikuid talveks varjutada.
Eelnimetatud kadaka sorte müüvad: Hansaplant, Nurga Puukool, Juhani Puukool, As Ilupuud
Üles

"Erinevaid kadaka ja nende sortide haigusi" Raamat "Minu aed"
Erinevaid kadakaliike ja nende sorte kahjustavad mitmed patogeensed seened, maalimas on enim probleeme tekitanud järgmised seeneliigid: Phomopsis juniperovora, Kabatina juniperi.
Esimest nimetatud seeneliiki on metsapatoloog M. Hanso Eestist leidnud, pole välistatud, et Eestis on olemas ka teine patogeenne seeneliik. Nende seente poolt põhjustatud kahjustus on üsna sarnane (kuivanud oksatipud või oksad puus, haiguse progresseerumisel kuivab puu järk järgult), kahjustaja seeneliiki saab määrata vaid laboratoorselt. Sabiina kadakat Juniperus sabina kahjustab seen Pythium cupressina, mida M. Hanso nimetab sabiina kadaka võrsesurmaks. See on talvitushaigus, mis avaldub kevadel põõsas esinevate pleekinud rohelisteks kuivanud okste näol, millised hiljem muutuvad värvuselt pruunikaks.
Kui kadakas on üleni pruuniks tõmbunud, tuleb ta välja juurida ning põletada. Juhul, kui puus on vaid mõned okastipud või oksad pruunid, tuleb need kohe välja lõigata ja põletada. Sellist puud on soovitatav koheselt ka fungitsiidiga pritsida. Profülaktilises mõttes on soovitatav kadakaid pritsida, sügisel vahetult enne külmade saabumist oktoobri lõpus või novembri alguses. Pritsida võib ka vara kevadel, enne pungade puhkemist. Muld peab olema kevadel pritsimise ajal täielikult sulanud. Pritsimiseks võib kasutada preparaate Fundazol, Topaas, Previcur. Et seentel ei tekiks resistentsust fungitsiidi vastu on soovitatav kasutada erinevaid preparaate. Puukoolid on kohustatud müüma haigusvabu istikuid, milliseid on profülaktiliselt pritsitud, vältimaks patogeensete seente levimist Eestis. Paraku on paljud ilupuude haigused meile jõudnud just sissetoodud taimedega. Eelistada tuleb Eestis kasvatatud istikuid.
Üles

"Jõulupuu aastateks" "Maakodu" 12/2003
Kui iga-aastane kuuse tuppa toomine tundub julma kuuseraiskamisena, siis istutage parem õue jõulupuu. Head puude tundjad soovitavad hariliku kuuse kõrvale ka teisi okaspuid, mis sellesse rolli sobivad.
Tulevase jõulupuuga oleks kõige õigem arvestada juba aiaplaani tehes. Kuid puule hiljemgi asukohta valides kaaluge, kas see ka koduaknast hästi paistab muidu saate ilust osa ainult õues olles.
Enamik mõeldavaid puu-kandidaate vajab ka võimalikult päiksepaistelist kasvukohta, sest seal areneb neil ilus kompaktne võra.
OKASPUUKOLLEKTSIONÄÄR ANDRES VAASA: "ÕUE JÕULUPUU EI PEA OLEMA KUUSK"
"Eesti kliimas õue jõulupuuks sobivaid liike on õnneks mitmeid. Meie traditsiooniline jõulupuu on küll harilik kuusk (Picea abies), kuid tavalise õue jaoks kasvab ta liiga ruttu suureks ja võimsaks ning tuleks kardetavasti peagi maha võtta.
Kuusele asendajat otsides peate kindlasti teadma, kui kõrgeks üks või teine liik sirgub. Iga puu kasvukuju ja suurust saab muidugi pügamisega ohjes hoida, kuid otstarbekam on koduaeda istutada aeglase kasvuga ja meid seega ka kauem rõõmustavaid okaspuuliike ja -sorte.
Õue jõulupuuks võite näiteks istutada serbia kuuse (Picea omorika), torkava kuuse (P. pungens) või musta kuuse (P. mariana). Nende kasvu saate pügamisega piirata.
Ameerikas kasutatakse jõulupuudena mitut liiki mände. Miks mitte meilgi istutada aeda mõni kaunis mänd, mida jõuluks ehtida. Sobivad siberi seedermänd (Pinus sibirica), alpi seedermänd (P. cembra), korea seedermänd (P. koraiensis) ja rumeelia mänd (P. peuce). Need puud kasvavad noores eas väga aeglaselt, hiljem kasv kiireneb. Jõulupuule vormi andmiseks võite neid pügada. Haigustele vastuvõtlikele seedermändidele tehke aga ka profülaktilisi pritsimisi.
VÄIKEAEDA VALIGE VÄIKE PUU
Kui teile meeldib puu arengut ja kasvu jälgida, võite aeda valida ka mõne eriti aeglase kasvuga okaspuusordi.
Ilusa kitsaskoonilise võra ja tiheda okastikuga on serbia kuuse sort 'Nana'. Puu kõrgus võib 40aastaselt ulatuda pisut üle nelja meetri, laius on siis 1,5 m ringis. Suvel teevad puu ilusaks kirjud okkad, mis pealt on rohelised, alt aga kahe laia kriitvalge triibuga. 'Nana' sobib hästi alpiaeda ja väikestesse linnaedadesse.
Korea nulg (Abies koreana) sobib oma aeglase kasvu ja tagasihoidliku suurusega nululiikidest väikesesse aeda kõige paremini. Paari meetri kõrguseks puuks kasvamine võtab tal paarkümmend aastat aega. Pealt tumerohelised ja alt kahe laia kriitvalge triibuga kaetud okkad värelevad eriti kaunilt siis, kui tuul oksi kõigutab. Ka hakkab korea nulg juba noorelt rohkeid käbisid kandma.
Mäginulud sobivad hästi alpiaeda. Mäginulu (A. lasiocarpa) sorti 'Compacta' võib pidada üheks kaunimaks jõulupuuks. Ilusad sinakashallid okkad tihedas oksastikus ja korrapärase kujuga võra teevad puust tõelise aiaehte kogu aastaks. Eesti ilusamad mäginulud 'Compacta' kasvavad Luual. 30-aastaste puude kõrgus on kuni 3 m ja laius 1,5 m.
Mäginulu sort 'Argentea' erineb sordist 'Compacta' vaid okaste sinakama värvuse, hõredama oksastiku, kiirema kasvu ja suuremate mõõtmete poolest.
Nulge võib kahjustada okastel elav villtäi. Villtäi tõrjeks kasutage insektitsiide, sest kui kahjureid on palju, võib teie puu isegi hukkuda.
Mägimänni (Pinus mugo) sort 'Columnaris' sobib oma sammast meenutava võra tõttu samuti väikeaia jõulupuuks. Tumeroheliste okastega puu võib paarikümne aastaga kasvada ligi kahe meetri kõrguseks ja meetri laiuseks.
Üles

"Puukool okaspuuhulludele" "Maakodu" 8/2003
Eesti puukoolid pakuvad mitmesuguseid istikuid, dendroloogiliselt huvitavaima sortimendiga on Nurga Puukool. Istikute nimekirjas on palju haruldusi, mis on eelkõige mõeldud kollektsionääridele ning fanaatikutele, kel on teadmised nende kasvunõuete kohta. Leidub ka hulgaliselt tavasortimendi istikuid, mida igaüks võib enda aeda istutada. Istikud on toodud peamiselt Poola puukoolidest ja kollektsionääridelt. Poola on meile klimaatiliselt lähedasem kui Holland, seetõttu on seal kasvatatud taimed meie kliimas vastupidavamad.
Euroopa lehise Larix decidua ja jaapani lehise Larix kaempferi sordid on ühed kaunimad okaspuude hulgas, rõõmustades meid kevadel puhkemisel ja sügisel kollaseks värvunud okastega.
Euroopa lehise Larix decidua sort 'Puli' on äärmiselt kaunite rippuvate okstega leinasort, puu kõrgus sõltub tüvele pookimise kõrgusest. Kevadel puhkedes on okkad helerohelised.
Euroopa lehise sort 'Globus' on poogitud samuti tüvele, kus kasvab kompaktseks roheliseks keraks. Aja jooksul võib kasvada üle ühe meetri läbimõõduga keraks.
Omapärane on euroopa lehise sort 'Horstman', mille heleroheliste okastega kaetud oksad on pudelikorgitsat meenutavalt keerdus. Sarnane keerdoksaline sort jaapani lehisel Larix kaempferi kannab 'Diana' nime, erinedes vaid okka sinaka värvuse poolest.
Jaapani lehise Larix kaempferi sorte on veelgi rohkem, eriti hinnatud tema sinakate okastega sordid näiteks 'Siff Weeping' ja 'Grey Pearl'. Esimene nendest on ilusate rippuvate okstega leinapuu, mille kõrgus sõltub tüvele pookimise kõrgusest. Okkad on meeldivalt sinakasrohelised.
Sort 'Grey Pearl' tüvele poogitult meenutab hallikasrohelist kera, mis võiks aias kasvada vaadeldavas kohas. Paarikümne aastaga võib 'Grey Pearl' olla ligi meetrise läbimõõduga kera. Lehisesordid kasvavad edukalt päikesepaistelisel kasvukohal, viljakal aiamullal, kuid ei talu liigkõrget põhjavett.
Mändide sordid on küll hinnalt kallid, kuid see-eest väga ilusad. Kõrge hinna tingib paljundamise viis- pookimine. Kõik mändide sordid on poogitud puud.
Mändidest on soovitatav eelistada mägimänni Pinus mugo, musta männi Pinus nigra, hariliku männi Pinus sylvestris sorte. Fanaatikutel, kes tahavad sügisel katmisega vaeva näha, võib soovitada jaapani männi Pinus parviflora kääbussorte.
Mägimänd Pinus mugo on ääretult sordirohke, leidub imepisikesi kääbuskerasid kuni sammasjate sortideni välja. Lisaks sellele on palju erinevas toonis kollase okkavärvusega sorte. Mitme mägimänni sordi okkad muutuvad hilissügisel kollaseks, külmade saabudes muutub värvus veelgi intensiivsemaks, püsides kuni kevadeni.
Mägimänni kääbussortidest võib nimetada: 'Laurin', 'Minikin', 'Piccobello' ja 'Humpy'. Eelnimetatud sordid võivad paarikümne aastaga kasvada kuni 0,6m kõrgusteks ja ligi meetri laiusteks, erinedes üksteisest vaid okka värvuse, pikkuse ja kuju poolset. Sort 'Minikin' on nendest väikseim, lühikeste, tumeroheliste okastega, tihedaoksaline kera. Sordil 'Piccobello' on aga okkad omapäraselt lokkis.
Talveks muutuvad okkad kollasteks sortidel 'Carstens Wintergold', 'Wintergold', 'Ophir' ja 'Zundert'. Esimene nendest on oma kogemuste põhjal talvel kollaseim. 'Carstens Wintergold' on aeglasekasvuline, kasvades kuni 1,5m kõrguseks ja sama laiaks keraks. Kollaseokkalisi mägimänni sorte tuleb istutamisele järgneval paaril talvedel varjutada. Kollased okkad on õrnemad ja võivad saada päiksepõletuse. Mägimändide kääbussordid sobivad hästi kiviktaimlatesse, päikesepaistelisele kasvukohale, samuti võib erinevatest sortidest rajada omaette madala männipeenra. Kasvavad edukalt tavalisel aiamullal ega vaja täiendavat lisaväetamist.
Mustal männil Pinus nigra on arvukalt sorte, Eestis tuntakse peamiselt vaid sorte 'Pyramidalis' ja 'Nana'. Nurga Puukoolis on aga arvukalt musta männi kääbussorte näiteks 'Hornibrookiana', 'Helga' ja 'Pygmaea'. Need sordid on äärmiselt aeglasekasvulised, olles 30 aastaselt ligi meetri kõrgused ja sama laiad, tumeroheliste okastega kerad. Musta männi sort 'Green Rocket' moodustab aga ilusa ligi 8m kõrguse ja 1,5m laiuse rohelise samba. Must mänd kasvab edukalt viljakal aiamullal, päikesepaistelisel kasvukohal, varjus jäävad kääbussordid hõredaks.
Hariliku männi Pinus sylvestris sortidest tuntakse Eestis peamiselt kahte - sammasjat, sinakate okastega 'Fastigiata't ja sinakate okastega aeglasekasvulist, koonilise kujuga 'Watereri'. Fanaatikutele võiks soovitada hariliku männi sorti 'Wintergold', mille okkad on talvel kuldkollased, puu on aeglasekasvuline, võib Eesti oludes kasvada 3-4 m kõrguseks puuks. Sort 'Globosa Viridis' kuulub aga kääbuste hulka, moodustades omapärase ligi meetri kõrguse ja laiuse kera. Sordi omapäraks on lühemate okastega teiskasvud võrsetippudes, mis paistavad pikkade okaste taustal välja. Puu jätab omapärase tutilise mulje.
Omapäraseks võib pidada ka konksmänni Pinus uncinata sorti 'Litomysl', milline on üks kääbusjamaid männisorte, aastane võrse juurdekasv võib ulatuda kuni 3cm-ni . Puu oksastik on väga tihe, jättes kokkupressitud mulje. Paarikümne aastane puuke võib olla jalgpalli suurune kera.
Eestis on seni üsna vähelevinud korea nulu Abies koreana ja halli nulu Abies concolor sordid.
Korea nulul Abies koreana on arvukalt kääbuskasvulisi sorte, millised sobivad soolotaimena kiviktaimlasse ja madalakasvuliste lillede peenrasse päikesepaistelisele kasvukohale. Nulud eelistavad kasvada viljakal aiamullal, toitainetevaesed liivmullad on ebasobivad. Sort 'Silberperl' on väga aeglasekasvuline kerasort, mis 0,4m tüvele poogitult meenutab jalgpalli. Okkad on pealt tumerohelised, alt aga kahe hõbevalge õhulõhe ribaga nagu liigile iseloomulik. Võrse aastane juurdekasv kuni 2,5cm. Sort 'Kohout's Hexe' on kasvukujult sarnane eelmisega, kuid on veelgi aeglasema kasvuga (aastane juurdekasv jääb alla 2cm). Okkad on pealt rohirohelised, alt aga kahe hõbevalge õhulõhe ribaga. Korea nulu sort 'Nana' kuulub samuti aeglasekasvuliste kääbuste hulka, okkad tumerohelised. Kolmekümne aastase kääbuspuukese kõrgus jääb 0,5-0,7m piiresse, laiust aga ligi 1m. Aeglasekasvulistest korea nulu sortidest võiks nimetada veel 'Oberon'i, mis sarnaneb sordiga 'Nana', kuid on koonilisema kasvukujuga.
Halli nulu Abies concolor sortidest võiks nimetada kääbussorti 'Compacta', mis kasvab ebakorrapärase sinakasrohelise kerana, jäädes ka 30 aastaselt alla meetri kõrguseks. Sordi 'Argentea' okkad on liigi omadega võrreldes hõbedasemad, ka on puu pisut aeglasekasvulisem.
Hariliku kadaka Juniperus communis sortide hulgast väärivad tähelepanu sordid 'Anna Maria', 'Strearling Silver' ja 'Horstmann'.
'Anna Maria' on äärmiselt aeglasekasvuline pinnakatja, moodustades ligi 0,15m kõrguse tiheda rohirohelise vaiba. Oma kasvukujult meenutab 'Anna Maria' tegelikult hoopiski roomava kadaka (Juniperus horizontalis) sorti 'Prince of Wales'. Kasvukujult sarnane roomava kadakaga on ka hariliku kadaka sort 'Strearling Silver', okkad on pealt hallikassinise varjundiga ning laia hõbevalge triibuga. Sort kasvab kuni 0,15m kõrguse sinaka vaibana. 'Horstmann' on aga pikalt rippuvate okstega leinapuu, mis sobib kasvatamiseks nii toele seotult kui ka kallakutel pinnakatjana.
Kaljukadaka Juniperus scopulorum sordi 'Silver Star' võrsetipud on omapäraselt hõbevalged, mistõttu puu jätab kirju mulje. Puu kitsassammasja võra laius võib ulatuda kuni 0,7m ja kõrgus 5m-ni.
Roomava kadaka Juniperus horizontalis sortidest vääriks märkimist 'Variegata', mille sinakate okastega okstel on kreemikasvalged laigud.
Pfitzeri kadaka Juniperus x pfitzeriana 'Blue and Gold' on värvikas sort, nimelt on põõsas sinise-kollasekirju. Kasvab meil paarikümne aastaga ligi 0,7m kõrguseks ja 2m laiuseks põõsaks.
Laiuva kadaka Juniperus procumbens 'Bonin Islands' on aeglasekasvuline pinnakatja, moodustades ühtlase kuni 0,15m kõrguse tiheda rohirohelise vaiba. Sobib roomama kiviktaimasse päikesepaistelisel kasvukohal.
Hariliku kuuse Picea abies sortidest vääriks tähelepanu pikalt rippuvate okstega 'Formanek', mida võib kasvatada nii toele seotult kui ka pinnakatjana kallakutel, kus moodustab ilusa tumerohelise vaiba.
Sort 'Loreley' on samuti rippuvate okstega leinapuu, erinedes teistest leinasortidest vaid selle poolest, et tema puhkenud noorte võrsete okkad on rohekaskollased. Puu kõrgus sõltub pookekoha kõrgusest alusel. Kõik hariliku kuuse sordid vajavad kasvuks päiksepaistelist kasvukohta, mulla suhtes pole eriti nõudlikud, kasvades edukalt aiamullal.
Torkava kuuse Picea pungens sortidest võiks esile tuua 'Iseli Fastigiate' ja 'Glauca Pendula'. Esimene on neist on hallikasroheliste okastega püramiidne puu, mille võra laius võib ulatuda kuni 1,5m ja kõrgus kuni 6m. 'Glauca Pendula' nagu nimi "pendula" ütleb on tegu rippuvate okstega leinasordiga. Torkav kuusk on kõige valgusnõudlikum okaspuu, seepärast tuleb kasvukoht valida nii päikesepaisteline kui võimalik.
Mägi-ebaküpress Chamaecyparis pisifera 'Squarrosa Sulphurea' on eriti võluv kevadel, kui äsja puhkenud noorte võrsete okkad on väävelkollased. Puu võib kasvada kuni 5m kõrguseks ja 2,5m laiuseks.
Viimastel aastatel on kadakatel ja mägi-ebaküpressidel esinenud seenhaigusi, mistõttu on vajalik neid profülaktiliselt pritsida.
Üles

"Elujõuline kodumaine okaspuu" "Maakodu" 8/2001
Viimaste aastate jooksul on kodukaunistamine üha populaarsemaks muutunud- see on loonud võimaluse uute puukoolide tekkeks, milliste tähtsust selles on raske üle hinnata. Puukoolide poolt pakutavad istikud on kas kodumaised või sisseostetud välismaalt. Kindluse mõttes tuleks eelistada kodumaiseid, meie kliimas kohanenud istikuid, milliste hukkumise oht on väiksem.
Kuigi Eesti on pindalalt väike, on meie kliima eripaikades väga erinev, mistõttu tuleks iga taimeliigi puhul jälgida selle külma- ja talvekindlust. Tahaksin pikemalt peatuda okaspuuvormide sobivusel Eesti kliimasse. Külma- ja talvekindlateks võib lugeda: hariliku elupuu (väljaarvatud hariliku elupuu vorm 'Rheingold', millisel võib esineda talvekahjustusi), ebatsuuga; hariliku, serbia ja torkava kuuse; hariliku ja mägimänni, hariliku kadaka (päikeserohkel talvel võib esineda päikesepõletust) vorme. Külma-ja talveõrnadeks tuleks pidada ebaküpressi vorme, nende hulgas vastupidavamaks on osutunud mägi-ebaküpressi vormid, kuigi haigestuvad järjest enam seenhaigustesse. Kalifornia, nutka ja tömbiokkaline ebaküpress pole aga meie heitlikes talveoludes piisavalt külma- ja talvekindlad. Kolme eelnimetatud liigi vormide kasvatamine võib hea hoolduse korral õnnestuda saartel või rannikualadel, sisemaal vajavad nad aga erilist hoolt. Hariliku jugapuu vormid on väga kaunid, hea hoolduse korral ka piisavalt talvekindlad, talvekahjustustest taastuvad kiiresti. Ida- ja värd jugapuu vormid on osutunud meie kliimas vastupidavamateks. Sabiina ja hiina kadaka vormid haigestuvad viimastel aastatel seenhaigustesse. Korralike kasvutingimuste korral aga haigestumine väheneb. Kevadel tuleb esimesel võimalusel haigestunud oksad välja lõigata. Seedermände ja nende vorme kahjustab võrsevähk, valget mändi koorepõletik. Viimati mainitud liikide vormid on Eestis väga haruldased kuna nende paljundamine (pookimine) nõuab palju teadmisi ja aega. Kanada kuuse vormid: 'Conica', 'Alberta Globe', 'Laurin', 'Piccolo', 'Arensons Blue' kardavad kevadtalvist päikest ning seetõttu tuleks nad varjutada kas spetsiaalse varjukanga või mitmekordse marliga. Sisse ostetud kirjukadaka vormide 'Blue Carpet', 'Blue Star', 'Holger' ja 'Meyeri' kohta võin oma kogemustest öelda, et kuuseoste varju all on need senini minu koduaias kahjustusteta vastu pidanud. Oma ette rühma moodustavad roomava kadaka vormid, millised lumerohkel talvel ei vaja katet kuna jäävad lume alla. Kindluse mõttes võib roomava kadaka vorme talveks kuuse okstega katta, asetades kuuse oksa ka kadakaokste alla, isoleerides okste kokkupuute aluspinnasega. Okaspuuvorme kahjustab ka koerte ja kasside uriin, mis tekitab inetuid pruune laike.
Kui teil tekib soov oma aeda okaspuuvormidega omanäoliseks muuta, siis mida selle juures arvestada?
Kõigepealt kui suur on teie aed, mis eesmärki te taotlete, missuguseid kasvutingimusi on võimalik luua. Enamjaolt vajavad okaspuuvormid päikesepaistelist kasvukohta kuna varjus muutuvad hõredaks ja pole erksavärvilised. Mõningaid erandeid siiski on- näiteks valgekirjud vormid on ilusamad poolvarjus või varjus. Kollase- või sinakavärvusega oksapuuvormid näitavad oma ilu ainult täisvalguses. Okaspuuvormid kasvavad hästi tavalisel aiamullal, kui muld on väheviljakas võib selle viljakust komposti lisamisega tõsta. Istutamiseks sobivaim aeg on kevad, kui okaspuud on alustanud vegetatiivset kasvu- tavaliselt mai teine nädal. Mullapalliga (konteineris e potis) okaspuuistikuid võib istutada aga kogu suve läbi, kuni septembri teise nädalani. Hiljem istutatud puud ei pruugi enne talve korralikult juurduda ning võivad talvel kahjustuda. Istutamisel tuleks arvestada, et istutusauk peaks olema vähemalt 20cm istutatava istiku mullapallist laiem ja 10cm sügavam. (Roomavate okaspuuvormide, eriti roomava kadaka puhul peab taime ümbruse puhastama juurumbrohtudest sest hiljem kui taimed on suureks kasvanud on seda rakse teha). Istutamisel täidetakse istutusauk istiku juurepalli ümber viljaka aiamullaga, millele võib lisada komposti või neutraliseeritud turvast. Istutamisjärgselt kastetakse taimi korralikult ning varjutatakse päikese eest marli või kuuseokstega. Istutusjärgne hooldamine seisneb kastmises, mida tuleks teha iga päev kuni kaks nädalat. Sademetevaesel suvel tuleb täiendavalt kasta iga nädal kuni sügiseni välja. Väga hästi mõjub veega piserdamine, mida päikesepaisteliste ilmade korral on vajalik teha kogu suve jooksul, tagamaks istiku hea juurdumine. Maapinnal roomavate okstega vormide okste alune pind on soovitatav katta 2…3cm paksuse kruusa või killustiku kihiga, et vältida okste kokkupuudet mikroobide rohke mullaga, mis võib põhjustada hallitamist ja mädanikke, seda eriti soojal talvel.
Enamuse liikide okaspuuvormid muudavad sügisel oma värvi, muutudes erinevates toonides pruunikateks või lillakateks. See on liigiomane talvine kaitsevärvus ja ei anna muretsemiseks põhjust, et taimel on midagi viga.
Eriti oluliseks tuleb pidada sügisel talvituseelset tugevat kastmist. Talvine niiskuse puudus suurendab oluliselt okaspuuvormide külmumise- ja päikesepõletuseohtu. Sügisel enne püsivate külmade ja rohke lumesaju ohtu on soovitav korrapärase võrakujuga okaspuuvormid nööriga kinni siduma, et vältida lumest tekkivaid kooldumisi. Külma- ja talveõrnade okaspuuliikide vormid tuleks katta kuuseokstega. Kuuseokstega katmisel on vaja kõige pealt valmistada kolmest või neljast tokist koosnev karkass, mille külge saab kuuseoksad siduda. Päiksepõletuse kartlikud vormid aga varjutada varjukanga või mitmekordse marliga. Kotiriide kasutamisel tuleb ehitada tokkidest aluskarkass, sest otse okste peale seda asetada ei tohi, kuna märg kotiriie külmub ja võib muutuda õhku mitteläbilaskvaks. Kevadel vabastatakse okaspuuvormid talvekattest siis, kui muld on sulanud ning pole enam mulla külmumise ohtu. Talvel kahjustada saanud oksad lõigatakse kevadel välja. Okaspuuvormide väetamisega tuleb olla väga ettevaatlik, üleväetamine vähendab talvekindlust. Kevadel on soovitatav lisada taime ümber komposti või puukooremultši, mis ühtlasi väetab ja aitab ka suvel mullas niiskust säilitada. Eelnevaid soovitusi arvestades usun, et teie aias kasvavad peagi ilusad okaspuuvormid.
Üles

"Okaspuid väeta targalt" "Kodukiri" 4/2003
Minu kollektsioonaias Lõuna- Eestis kasvab üle 300 okaspuusordi erinevatest okaspuuliikidest. Leian, et igale liigile peab leidma sobiva kasvukoha ning väetamisel arvestama liigi bioloogilisi iseärasusi. Eesti kliimat arvestades ei tohiks okaspuude väetamisega liialdada, liigne väetamine võib tekitada kasu asemel kahju.

Miks on vajalik okaspuid väetada.

Okaspuude väetamise vajadus sõltub enamasti kasvukohas esineva mulla viljakusest. Kui okaspuu istutuskohas on viljakas aiamuld, siis puudub vajadus istutamisel suurema istutusaugu kaevamiseks ning selle viljakama mullaga täitmiseks. Enamus okaspuid kasvab tavalisel viljakal aiamullal suurepäraselt ega vaja lisaks mineraalväetist. Võimalusel võiks väetada sügiseti vaid hästi kõdunenud kompostiga.
Külmahelladel liikidel nagu ebaküpressid, jugapuud jt ning nende sortidel on esmatähtis lõpetada sügisel kasv õige aegselt. Mida paremini külmaõrnad liigid sügisel puituvad seda vähem nad talvel üldjuhul kahjustuvad. Selliste liikide ja nende sortide väetamisel tuleb eriti täpselt doseerida väetisi, lämmastikuga liialdamine võib saada neile saatuslikuks.
Madala viljakusega (madala huumusesisaldusega) mullal on vajalik kaevata okaspuude istutusauk mullapallist paarikümne sentimeetri võrra sügavam ja laiem ning täita see istutamise käigus viljaka mullaga. Selliselt toimides tagame juurdumiseks ja juurestiku arenguks ning hilisemaks kasvuks sobilikumad tingimused. Hiljem on soovitatav kasutada madala viljakusega muldadel okaspuude väetamiseks komposti (sügisel)ja sügisväetist (augustis) ning kevadeti (mai keskel) mineraalväetisi, et tagada iseloomulik okaste värvus igale liigile ja nende sortidele. Mineraalväetistest on otstarbekas kasutada spetsiaalselt okaspuudele välja töötatud väetisi või vähese lämmastikusisaldusega täisväetist. Pole mõtet segada ise mingit väetisesegu, sest üksikelementidena on võimalik väetiseid osta järjest vähem ning sobiva vahekorra leidmine nõuab teadmisi.
Kindlasti on okaspuid vaja väetada liivmullal, kuna see seob halvasti taimetoitaineid ning leostumine on kõrgem. Kevadel pärast kasvu algust (mai keskel)on soovitatav liivmuldadel okaspuid väetada spetsiaalse okaspuuväetisega või kasutada madala lämmastikusisaldusega täisväetist, et tagada normaalne kasv. Kõrge lämmastiku sisaldusega täisväetisi pole soovitav okaspuude väetamiseks kasutada, sest soodustavad liigset kasvu vohamist.
Augustis on soovitatav okaspuudele anda lämmastikuta või väga madala lämmastiku (2%)sisaldusega sügisväetist puitumise kiirendamiseks.
Suure toitainete sidumisvõimega liivsavi- ja saviliivmullal võib lämmastiku sisaldavate väetistega väetamine osutuda lausa ohtlikuks, seda eriti sügisel, sest puud ei lõpeta õigel ajal kasvu ega puitu, mis suurendab tunduvalt talvekahjustuste ohtu.
Kui okaspuud kasvad murus ja muru väetatakse nõuetekohaselt siis ei ole vajadust okaspuid täiendavalt väetada, oma osa murule antud väetisest saavad ka okaspuu.

Okaspuid ei tohi ka liiga vara kevadel väetada
Varakevadise, mulla sulamise järgse väetamisega võite olulist kahju tekitada. Seda võib praktiseerida vaid rannikualadel jäätumata meri korral, kuna see vähendab oluliselt kevadel esinevate öökülmade ohtu. Kohtades, kus kevadel esineb pikema perioodi vältel kevadisi öökülmi, võib varase väetamisega palju kahju tekitada. Okaspuud hakkavad liiga varakult noori võrseid kasvatama ning öökülm võib need hävitada. Eriti tundlikud on kevadise öökülma suhtes nulgude ja kuuskede noored võrsed, mis võivad tugevalt kahjustuda või isegi hukkuda.

Juureväline e. lehekaudu väetamine on teadjamatele aiapidajatele, mitte algajatele!
Juureväline ehk okka kaudu väetamine mõjub küll kiiresti, kui okaspuude puhul soovitaksin sellest siiski loobuda. Okka kaudu väetamine nõuab teadmisi ja suurt täpsust, oskamatu tegutsemine võib tekitada kahjustusi. Eriti ohtlik on soovitus kallata puudele väetist kastekannust- siis võite üsna tõenäoliselt oma kallihinnalistest taimedest ilma jääda.
Okka kaudu väetamiseks ei sobi sugugi iga väetis, vaid üksnes spetsiaalselt selleks ettenähtud vees täielikult lahustuvad või nn leheväetised. Juurevälisel väetamisel on äärmiselt oluline lahuse kontsentratsioon - okaspuudel on see 0,3…0,5%. Pritsimisel tuleb kasutada kindlasti peenema joaga pihusteid. Päikesepõletusohu vältimiseks pritsitakse ainult pilves ilmaga. Kastekannuga väetades võivad väetiselahuse piisad jääda okastele või soomustele pikemaks ajaks ning senikaua võib päike puule palju kahju teha. Juurevälist väetamist võib teha kevadel vahetult enne kasvualgust (mai teisel nädalal). Noored rohtsed võrsed on okaspuudel väga õrnad, seetõttu soovitaksin sel perioodi pritsimist vältida. Kui noored võrsed on hakanud puituma (juuni lõpp, juuli algus) võib vajadusel teha teistkordse juurevälise väetamise. Augustis on soovitav pritsida puitumise soodustamiseks täisväetisega, mis ei sisalda lämmastikku.
Üles

"Kas Rheingold?" Maakodu 11/2003
Hariliku elupuu Thuja occidentalis sorte on praegu maailmas ligi 200. Igal aastal leitakse uusi, huvitavaid muteerunud (erineb teistest kasvukuju, okka värvuse jne poolest) seemikuid istikuväljadelt ja erimoksi hariliku elupuu sortidelt üle maailma. Muteerunud seemikutest valitakse välja dekoratiivsemad ning istutatakse eraldi väljale, kus nendest aastate möödudes parimate omadustega puud välja selekteeritakse ning vegetatiivselt paljundama hakatakse. Paljud elupuu sordid on saadud ka nn erimokstest- puul esineb üksik muteerunud oks, mida vegetatiivselt edasi paljundatakse. Erimoksast paljundatud istikud istutatakse samuti istikuväljadele, kus toimub aastate jooksul selektsioon ning parimate omadustega puud edaspidiseks paljundusmaterjaliks välja valitakse. Sellistel viisidel saadaksegi uued huvitavad elupuu sordid.
Paljud hariliku elupuu sordid on noore taimena üsna sarnased, erinevused ilmnevad alles vanemas eas. Üks palju segadust tekitav hariliku elupuu sort on ‘Rheingold’ mida sageli aetakse segamini sordiga ‘Ellwangeriana Aurea’.
Sorti ‘Ellwangeriana Aurea’ on esmakordselt kirjeldatud Saksamaal, kuulsa Späthi Puukooli kataloogis 1895. aastal. Täpsem kirjeldus on toodud 1909. aastal Beissneri väljaantud “Handbuch der Nadelhölzkunde” teises trükis. Puu on noores eas aeglasekasvuline, ümara kasvukujuga, noorel puul võib esineda võra sisemuses üksikuid võrseid, millel on soomuste asemel okkad nagu noorusvormil. Vanemas eas on võrsed ainult soomuselised. Eakamaks saades puu kasv kiireneb, ümarast vormist kasvab aja jooksul 3-4 m kõrgune püramiidne, peente hõredate okstega puu, mille võrsed on puhkedes roosakaspruunid hiljem kuldkollased ning sügisel muutuvad pronksjaks. Lätis, Riia Botaanikaias kasvavad ligi 4m ‘Ellwangeriana Aurea’ puud.
Sorti ‘Rheingold’ on esmakordselt kirjeldanud Vollert 1904. aastal. Täpsem kirjeldus on toodud 1909. aastal Beissneri väljaantud “Handbuch der Nadelhölzkunde” teises trükis, kus on sort nimetaud ‘Rheingold Compacta’ks. ‘Rheingold’ on tiheda oksaline, ümara või laikoonusja kujuga kuni üle 1m kõrgune puuke. Eesti oludes jääb tavaliselt all meetri kõrguseks. Võrsed on noores eas valdavalt okastega kaetud, mitte soomusjad. Vanemas eas esineb ‘Rheingold’il ka soomusjaid võrseid, kuid enamus võrsed on siiski okkalised. Värvuselt on okkad ja soomused puhkedes roosakaspruunid, hiljem kuldkollased, sügisel muutuvad pronksjaks. Vajab Eestis kindlasti talvekatet sest on külmahell, sageli saavad viimase aasta võrsed ka päiksepõletuse. Tugevaid talvekahjustusi on antud sordil esinenud ka Lätis Salaspilsi botaanikaias, kus kliima on meiega võrreldes palju soodsam. Enamus Eestis kasvavadest nn ‘Rheingold’idest on siiski ‘Ellwangeriana Aurea’d sest sort külmakindlam ja kasvab Eesti oludes 2-3 meetri kõrguseks.
Üles

"Ilupõõsad ootavad tarka lõikajat" "Maakodu" 3/2003
Sageli kasvavad koduaedades ilupõõsad liiga suureks, kaotavad aastatega ilu või varjutavad ja kurnavad väiksemaid taimi enese kõrval. Et seda ei juhtuks, peate ilupõõsaid lõikama.
Teadliku lõikamisega saate suurendada õite arvu, õite suurust, parandada põõsa tervislikku seisundit ja anda põõsale soovitud kuju (n pügatud hekid). Enne tööle asumist tehke aga endile selgeks, millised ilupõõsad vajavad lõikamist, kui palju ja millal seda teha. Vale või liigse okste kärpimisega vähendate põõsa ilu või jääte kaunitest õitest hoopis ilma.

VARAKEVADEL VAJAVAD LÕIKAMIST
Parim põõsaste lõikamise aeg on tavaliselt vegetatsiooniperioodi eel (märtsi lõpus ja aprilli alguses). Siis paranevad haavad kiiresti. Sellel ajal saate raagus põõsastelt okste asetusest ja tihedusest ka parema ülevaate.
Külmaõrnad põõsad jätke veidi hilisemale ajale, sest alles pärast pungade puhkemist on külmakahjustuste ulatus selge. Ka tugeva mahlajooksuga puud-põõsad (kased, vahtrad, viinapuud ja aktiniidiad) võtke käsile pärast pungade puhkemist, mil mahlajooks on lakanud.
Kauniõieliste põõsaste lõikamise aeg oleneb õiepungade moodustamise ajast ning õitsvate oksade east. Varakevadel enne lehteminekut kärbi ja harvenda põõsaid, millised õitsevad sama aasta võrsetel ( n jaapani, hambuline, Margarita, Menziesi, Douglase, laialehine, kaselehine, pajulehine enelas, ebajasmiin, põõsasmaran, naistepuna ). Varakevadine kärpimine ergutab taimi kasvatama rohkelt noori õitsvaid võrseid.
Kohe pärast õitsemist harvendage põõsaid, mille õied tekivad kevadel eelmisel aasta võrsetel moodustunud õiepungadest ( n forsüütiad, ubapõõsad, luudpõõsad, hall, nipponi, keskmine, tuhkur, teravalehine, tara-, kolmehõlmaline, täkiline ja värdenelas, kolkvitsia, veigelad, deutsiad, sõstrad). Õitsemisjärgne harvendamine soodustab nendel liikidel uute, järgmisel aastal õitsvate võrsete kasvu. August on sobiv aeg igihaljaste põõsaste sanitaar- ja vormilõikuseks. Väikesed lõikehaavad jõuavad ilusti enne külmade saabumist paraneda.
Hilissügisel ja talvel ärge oksi lõigake, sest see nõrgeneb põõsaste külmakindlust ja ka haavad ei parane.

KÄRPIMINE TIHENDAB PÕÕSAST
Ilupõõsaste lõikusviisid on sanitaarlõikus, kärpimine, harvendamine ja noorenduslõikus.
Sanitaarlõikusega eemaldate kuivanud, haiged ja murdunud oksad, samuti ebaõigel lõikamisel tekkinud okastüükad ning see töö ei vaja erilisi eelteadmisi. Rohkem tekitab aiaomanikele probleeme ilupõõsaste kärpimine.
Kärpimisega korrigeerite põõsa kuju ja suurust, soodustate oksastiku tihenemist ning uute võrsete kasvu, mis kannavad järgmisel aastal õisi. Kirjuleheliste põõsaste kärpimine aitab kaasa noorte, värvikamate lehtedega võrsete tekkele. Sageli aga ei teata, kui palju ja milliseid oksi peab lühendama. Kui istikueas on põõsast teadlikult kujundatud, siis hiljem pole vajadust lõigata sireleid, tiivulist kikkapuud, kuldvihma, näsiniint, mahhooniat ning teisi pikaealiste okstega liike. Sanitaar- ning harvenduslõikust vajavad need liigid aegajalt siiski.
Igal kevadel on vaja lõigata põõsasmaranat, kirjulehelisi kontpuu, kukerpuu, musta ja punase leedri sorte ning aedhortensiat.
Põõsasmaranate nõrga kärpimisega (1/3 võrra) tagate rohke noorte võrsete kasvu, mis suurendab õite hulka. Et teha ruumi noortele okstele, lõigake põõsast välja ka mõned vanemad oksad.
Kirjulehelisi kontpuusortide üheaastasi oksi lõigake tagasi poole võrra, sest noorte võrsete lehed on värvikamad. Sama kehtib ka punase- ja kollaseleheliste kukerpuusortide kohta. Musta ja punase leedri sortide üheaastased võrsed lõigake 2-3 punga peale tagasi, et põõsad ka liiga suureks ei kasvaks.
Aedhortensial moodustuvad suuremad õisikud, kui lühendate üheaastasi oksi poole võrra.
Ebajasmiinidel kasvavad sageli juurekaelalt pikad, üheaastased harunemata oksad. Valige välja tugevamad ja kärpige neid poole võrra. Ülejäänud peened, nõrga kasvuga oksad lõigake põõsast välja. Üheaastasi, võrast piirist väljakasvanud ebajasmiinioksi võib kärpida poole võrra tagasi.
Hariliku kanarbiku sorte kärpige kevaditi nõrgalt, lõigates ära seemnekupardega oksaosad.
Eerikatel soodustab õitsemisjärgne kärpimine uute võrsete teket.
Rododendronid jätke puutumata. Kärpige neid vaid siis, kui noor istik ei ole piisavalt harunenud. Pärast õitsemist eemaldage närbunud õied ning kasvama hakanud seemnekuprad. Muidu kulutab taim asjatult energiat seemnete kasvatamisele ning õiepungi moodustub järgmiseks aastaks vähe.

HARVENDAMINE LISAB ELUJÕUDU
Vananedes muutuvad põõsaste lehed, õied ja viljad väiksemaks, okste aastane juurdekasv väheneb, mõned oksad kuivavad. Sellisel juhul on vaja harvenduslõikusega eemaldada vanemad, nõrga elujõuga, samuti ristuvad ja paralleelsed oksad.
Teadlik regulaarne harvendamine mõjub suuremale osale ilupõõsastest hästi. Harvendatud põõsad on elujõulisemad, haigestuvad vähem ja õitsevad rikkalikumalt. Kõige otstarbekam on iga-aastane mõõdukas harvendamine. Nii ei teki korraga palju lõikehaavu ega rikuta juurestiku ja oksastiku omavahelist tasakaalu. Hallil, nipponi, keskmisel, tuhkur, teravalehisel, tara-, Van Houtte'i enelal lõigake igal aastal pärast õitsemist välja 1/3 vanematest okstest, et soodustada uute, järgmisel aastal õitsvate võrsete kasvu.
Ka kurdlehine roos ning tema sordid vajavad iga-aastast harvendamist. Vastasel juhul tekib palju kuivi oksi ja pikka aega lõikamata põõsa harvendamine on tülikas. Metsistunud põõsast on otstarbekam tugevasti noorendada, lõigates oksad 10 cm kõrguselt maapinnast ära.
3-5 aastatase vahemiku järel on soovitatav eemaldada vanemad oksad kontpuudel, kukerpuudel, ubapõõsastel, deutsiatel, leetpõõsastel, ebajasmiinidel, lodjap- põisenelal ning veigelatel.
Forsüütia õied tekivad vaid kahe ja enama aasta vanustel okstel. Seetõttu tuleb tema vanemaid oksi võimalikult kaua põõsas säilitada. Arvukate õiepungi moodustavate okste korral võite mõned vanemad oksad üle aasta põõsast välja lõigata. Ärge tehke seda aga varakevadel enne õitsemist. Siis eemaldate palju õiepungi ning ei saa nautida põõsa kuldkollast õiteilu.

TUGEVA LÕIKUSEGA KENAMAKS
Eakamate, vähese kasvuenergiaga taimede elujõudu saate taastada noorenduslõikusega, mille käigus kõik oksad tugevasti 10cm kõrguselt maapinnast tagasi lõigatakse.

Mõned taimed nagu puishortensia, budleia, perovskia ja jaapani enela sordid vajavad ilusana püsimiseks aga igal aastal tugevat noorendamist.
Puishortensial tekivad õisikud sama aasta võrsete tippudesse. Seepärast lõigake tema tugevad oksad kevaditi 10-15 cm kõrguselt maapinnast 2-3 punga pealt tagasi, nõrgemad eemaldage.
Budleia kuulub külmakartlike liikide hulka, kes karmidel lumeta talvedel võib hukkuda. Sügisel, enne taime katmist lõigake oksad 10 cm kõrguselt maapinnast tagasi. Kevadel valige talvitunud tagasilõigatud okstest tugevamad välja, nõrgemad eemaldage. Perovskiat lõigake sarnaselt budleiaga.
Ka jaapani enela sortide õisikud tekivad sama aasta võrse tippudesse. Seepärast lõigake neidki igal kevadel tagasi 10 cm kõrguselt maapinnast, peened oksad eemaldage.

NOORENDUSKUUR PAARI AASTAGA
Noorendada võite ka järk-järgult mõne aasta jooksul, lõigates igal aastal põõsast tagasi teatud osa vanu oksi. Nii võite toimida ebajasmiini, ebaküdoonia, kuldsõstra, kuslapuu, lodjapuu, sireli. Tavaliselt eemaldatakse esimesel noorendamisaastal 2/3 vanadest okstest ja kärbitakse allesjäänuid, teisel aastal võtke ette ülejäänud.
Olenevalt okste elukestvusest võib osalist noorenduslõikust teha 3-5 aasta tagant. Lõigata tuleb seda sagedamini, mida lühema elueaga on oksad.
Kännuvõsu andvatel, suure asendusvõrsete moodustamise võimega põõsastel eemaldage vanad oksad maapinna lähedalt. Kui aga asendusvõred tekivad vanematel okstel, siis lõigake viimased tagasi kuni tugevate asendusvõrseteni. Mida tugevam on aga lõikus, seda pikemad asendusvõrsed kasvavad. Kui soovite saada üksikuid tugevaid ja pikki asendusvõrseid, siis lõigake oksad maha 10 cm kõrguselt (läätspuud, lumimarjad, kurdlehine roos).
Asendusvõrsed ei kasva üksnes lõikamisele järgneval aastal, vaid ka 2-3 järgneva aasta jooksul. Enamasti tekivad need okste uinuvatest pungadest juurekaelal, kuid ka juurevõsundite lisapungadest. On täheldatud, et tugeva tagasilõikuse korral tekivad kännu- ja juurevõsundid isegi sellistel liikidel, mis neid tavaliselt ei kasvata. Seega peate pärast noorendamist tegema põõsastele kujunduslõikuse, mis seisneb okste harvendamises ja kärpimises.

Lõikusjärgne ravi
Kui lõigates tekib üle 2 cm läbimõõduga haavu, on soovitatv need kohe katta spetsiaalse värviga. Nii väldite haigustekitajate massilist tungimist taimekudedesse ning soodustate haavade paranemist.
Tugev lõikamine on taimele kurnav ja seepärast peate pärast noorenduslõikust põõsaid korralikult hooldama. Väetamine turgutab taime ja soodustab uute elujõuliste võrsete kasvu.

1. Vajavad igal kevadel tugevat noorendamist (lõigata 10cm kõrguselt maapinnast)

Jaapani enelas - Spiraea japonica
Daividi budleia - Buddleja davidii
Puishortensia - Hydrangea arborescens
Harilik perovskia - Perovskia atriplicifolia

2. Vajavad igal kevadel üheaastaste okste tagasi lõikamist 1/3-1/2 võrra.

Põõsasmaran - Potentilla fruticosa
Aedhortensia - Hydrangea paniculata
Siberi kontpuu sordid - Cornus alba cult.
Võsund- kontpuu sordid - Cornus stolonifera cult.
Naistepuna - Hypericum cult.
Lodjap-põisenela sordid - Physocarpus opulifoius cult.
Musta leedri sordid - Sambucus nigra cult.
Hariliku ebajasmiin 'Aurea' - Philadelphus coronarius 'Aurea'
Thunbergii kukerpuu sordid - Berberis thunbergii cult.
Fortune'i kikkapuu sordid - Euonymus fortunei cult.
Terveservaline paju 'Hakuro-nishikii' - Salix integra 'Hakuro-nishikii'
Douglase enelas - Spiraea douglasii
Kaselehine enelas - Spiraea betulifolia
Menziesi enelas - Spiraea menziesii
Laialehine enelas - Spiraea latifolia
Margarita enelas - Spiraea x margaritae
Hambuline enelas - Spiraea x billardii
Kurdlehine roosi sordid - Rosa rugosa cult.

3. Vajavad igal aastal pärast õitsemist 1/3 vanemate okste põõsast väljalõikamist.

Nipponi enelas - Spiraea nipponica
Keskmine enelas - Spiraea media
Tuhkur enelas - Spiraea x cinerea
Van Houtte'i enelas - Spiraea x vanhoutti
Teravalehine enelas - Spiraea x arguta
Kolmehõlmaline enelas - Spiraea trilobata
Täkiline enelas - Spiraea crenata

4. Põõsad vajavad 3-4 aasta järel 1/3 võrra noorendamist

Ebajasmiini liikidevahelised sordid - Philadelphus cult.
Thunbergii kukerpuu sordid - Berberis thunbergii cult.
Kolkvitsia - Kolkwitzia amabilis
Kaunis deutsia - Deuzia gracilis
Kare deutsia - Deuzia scabra
Bretschneideri hortensia - Hydrangea bretschneiderii
Varajane veigela - Weigela praecox
Kaunis veigela - Weigela florida
Thunbergii kukerpuu sordid - Berberis thunbergii cult.
Lodjap-põisenela sordid - Physocarpus opulifoius cult.
Siberi kontpuu sordid - Cornus alba cult.
Kurdlehise roosi sordid - Rosa rugosa cult.
Üles

"Viimane aeg kaitsta igihaljaid puid ja põõsaid!" "Maakodu" 2/2003
Viimane aeg varjutada igihaljaid puid ja põõsaid päikese põletuse eest!
Möödunud aasta sügisene põud on tunduvat nõrgestanud puude ja põõsaste talvekindlust. Sademetevaene sügis ning sellest tingitud niiskusepuudus mullas ohustab igihaljaste puude ja põõsaste talvitumist. Päikesepõletuse altidel okaspuuliikidele ning nende sortidele võib esineda kahjutusi. Kahjustuste oht on suurem ka mahhooniatel, .iileksitel, pukspuudel ja ka igihaljastel rododendronitel Sügisel sadanud vihm ja lörts niisutasid vaid mulla pindmist osa, sügavamates mullakihtides on aga veepuudus. Hoolsad aiapidajad kindlasti kastsid sügisel puid ja põõsaid. Kahjuks kõigil polnud veepuuduse tõttu võimalik kasta.
Sügisel pikemat aega lumikatteta esinenud madalad temperatuurid külmutasid mullapinna sügavalt. Veepuuduse ja mulla sügava külmumise koosmõju on veegi ohtlikum. Juba veebruaris võib esineda üksikuid intensiivse päikesega päevi, millised võivad esile kutsuda okaspuudes ning igihaljastes taimedes füsioloogilise põua. Päikesepõletuse saamise oht kestab seni, kui muld on külmunud.
Päike soojendab igihaljaste puude ja põõsaste lehti (eriti tumerohelised okkad neelavad päikeseenergiat) mistõttu nendes algab elutegevus. Külmunud mullast ei suuda puu juured vett omastada ning elutegevust alustanud lehed jäävad veepuuduse kätte. Sügisese põua tõttu pole puujuurtel ka sügavamatest mullakihtidest suurt veepuuduse leevendust loota. Selle tulemusena lehed hukkuvad. Päikesepõletus avaldub kevadel nn "rebastes" -okaspuude okkad muutuvad punakaspruunideks ning varisevad peagi puult, sama kahjustuspilt on ka igihaljastel lehtpuudel.
Selle vältimiseks on vajalik puude varjutamine. Varjutamist vajavad eelkõige ebaküpresside, jugapuude ja kanada kuuse kultivarid. Samuti igihaljad lehtpuud ja -põõsad. Parim madalate põõsaste varjutaja ja kaitsja on kohev lumikate, kuid see on pole Eesti kliimas püsiv. Varjutamiseks võib kasutada spetsiaalset varjutuskangast, mida asetada puule ümber ehitatud karkassile. Kui asetame varjutuskanga otse okaspuule, peab jälgima, et see ei suru puu võra liiga tihedalt kokku- põhjustab haudumist. Võib kasutada ka heledat riiet, näiteks 2kordne marli. Kotiriie ei sobi kuna võib märjana läbi külmudes muutuda õhku vähe läbilaskvaks. Samuti võib päikese tõkkeks okaspuude lõunaküljele asetada puidust reste( lippide vahe restil max kuni 2cm), väiksematele puudele võib asetada puidust kaste. Kast ei tohi olla umbne, õhk peab pääsema laudade vahelt läbi! Võib varjutada ka kuuseokstega, sidudes need ümber okaspuude. Kuuse kultivare pole soovitatav varjutada kuuseokstega, kuna katmisokstel võib esineda haigustekitajaid, mis kanduvad üle kultivarile. Igihaljaste lehtpõõsaste varjutamiseks ja katmiseks parimad on kuuseoksad, kuid võib kasutada ka varjukangast. Iileksitele kui külmahelladele taimedele tuleb lisaks kuuseokstele võimalusel ka lund kuhjata. Varjukatte võib eemaldada taimedelt alles siis, kui muld on kevadel täielikult sulanud ega külmu enam. Varjutuskatte varasem eemaldamine võib põhjustada taimele päiksepõletuse.
Üles

"Ilupuude ja põõsaste esmaabi" "Maakodu" 5/2003
Kuidas käituda kui kevadel on aias talvekahjustustega puud ja põõsad.
Teatud ajavahemiku järel esineb Eestimaal talvi, kus madalate temperatuuride ning intensiivse päikese tõttu kahjustuvad külmahellemad puu- ja põõsaliigid. Möödunud aasta suve teine pool ning sügis olid äärmisel sademetevaesed, põua tõttu läksid taimed kurnatult talvituma. Aiapidajad, kellel oli võimalik sügisel puid ja põõsaid kasta, vähendasid tunduvalt oma aias taimede talvekahjustuste ohtu. Talve- ja külmakahjustused on liigi- ja sordispetsiifilised, sõltudes taime päritolust, kasvukohast ning selle pinnasest, väetamisest jt. faktoritest. Õige väetamine ja sügisene kastmine on puude ja põõsaste talvitumisel määrava tähtsusega.
Eesti on pindalalt väike, kuid kliima eri paikades väga varieeruv. Külma- ja talvekahjustused on temperatuuri varieeruvuse tõttu samuti erinevad. Olulist rolli mängib ka kohaliku piirkonna mikrokliima, sest madalamatesse kohtadesse koguneb külm õhk. Samas piirkonnas, kuid erineva mikrokliimaga paikades võib esineda puude ja põõsaste talve- ja külmakahjustuste ulatuses suuri erinevusi. Ühes aias võib esineda puudel tugevaid talvekahjustusi, teises lähedal olevas aias aga võivad kahjustused olla väiksemad või puududa. Seda võib põhjendada ka aedade erineva hooldustasemega jne.
Lehtpuude kahjustuste ulatus selgub pungade puhkemise ajal, kuid lõpliku ülevaate saab kahjustustest alles jaanipäeva paiku. Mitmed külmahellad lehtpuudeliigid nagu harilik pöök võivad kevadel küll puhkeda ning kasvatada väikesed lehekesedki, kui kuivavad hiljem koos lehekestega (juunis-juulis). Külmahelladel liikidel võivad kahjustuda ka juured (näiteks katmata jäätud budleia), kuid tavaliselt esineb juurte kahjustusi siiski harvem.
Kui juuniks pole pungad puhkenud, siis ei maksaks veel puud või põõsast välja juurida. (Esteetilisest eesmärgist lähtuvalt võib puu või põõsa 20 cm kõrguselt maapinnast tagasi lõigata). Enamusel seemnetega või pistokstega paljundatud põõsaliikidel võib juure- või ebajuurekaelal asuvatest uinuvatest pungadest kasvada uued võrsed, seda juhul kui juurestik pole kahjustatud. Varuda pisut aega ning alles siis mõelda taime välja juurimisele! Poogitud puudel tuleb otsida üles pookekoht ning vaadelda pookekohast üleval pool olevat väärindatud osa, kahjustamata poogendi osal asuvatest uinuvatest pungadest võib kasvada uusi võrseid, millest puud taastada. Küünega katsuda, kas poogend- oks on veel roheline, kui pole siis võib välja juurida.
Külmahellade puu- ja põõsaliikide lõikamisega tuleks oodata jaanipäevani, et täpselt määrata kahjustuste ulatus ning vastavalt sellele ka lõigata. Talvekahjustatud oksad lõigatakse tagasi kuni kahjustamata osani või sobiva kahjustamata külgharuni, millisest on võimalik uus võra kasvatada. Kevadel on vajalik kahjustatud puid-põõsaid kindlasti väetada sest puu või põõsas püüab iga hinna eest taastada oma esialgset võra ning selleks vajab ta palju toitaineid.
Ohtralt punakaspruune lehti esines igihaljastel lehtpuudel (n mahoonia, pukspuu ning igihaljad rododendronid), mis olid varjutamata ning kasvavad päiksepaistelisel kasvukohal. Kuigi lehed on neil igihaljastel liikidel tugevasti kahjustunud võib loota, et pungade kahjustusi on siiski vähem ning aja jooksul kasvatavad need põõsad uue lehestiku.
Kahjustuse ulatus võib olla Eesti eri paikades väga erinev, kuid kahjustusi võib esineda järgmistel lehtpuu- ja põõsaliikidel: harilik pöök, harilik valge pöök, harilik pirnipuu, maguskirsipuu, hapukirsipuu, haralise ploomipuu sortidel, mahoonia, igihaljastel rododendronid forsüütia, kolkvitsia, deutsia liigid, veigela, jaapani kerria, mustal ja kanada leeder, magnoolia, kirss-kontpuu, aedploomipuu, mõnedel pajuliikidel, ligustritel parukapuu.
Okaspuudel esineb liigiti ning sorditi tugevaid päikesepõletuse ja külmakahjustusi. Madalast temperatuurist tingitud kahjustused avalduvad okaspuudel kuni jaanipäevani ning isegi hiljem.
Möödunud sügisene põud ja veepuudus mullas nõrgestas okaspuid enne talvitumist. Veepuudus mulla sügavamates kihtides ning mullapinna sügav külmumine suurendavad oluliselt päikesepõletuse ohtu, sest juured ei ole võimelised mullast vett omastama. Päikesepaisteliste ilmadega intensiivistub okaspuude okastes elutegevus, selleks vajavad okkad enam vett. Juured ei suuda külmunud mullast vett omastada ning okastes tekib veepuudus, mille tagajärjel okkad pruunistuvad. Selle vältimiseks peab okaspuid sügisel tugevasti kastma ja varjutama päikse eest. Mulla külmumise vähendamiseks on soovitav okaspuude ümbrus multšida männikoore puruga.
Möödunud sügisel mitme nädala jooksul esinenud madalad temperatuurid külmutasid lumikatteta mullapinna sügavalt. Võib oletada, et talvehellemad okaspuu liigid n ebaküpressid, jugapuud, tsuugad ning mõned kuuseliigid said päikesepõletuse ja külmakahjustuse juba sügisel olnud lumeta külmaperioodil.
Kanada kuuse sordil ‘Conica’ võis täheldada päiksepõletuse ja külmakahjustuse ilmnemist juba jaanuari keskel. Sügisel sordil ‘Conica’ esinenud teiskasv on tugeva külmakahjustusega. Päiksepõletuse saanud kanada kuuse sordi ‘Conica’ okkad varisevad kevadel. Kevadel tundub okasteta kanada kuuse sort ‘Conica’ küll rääbakas, kuid tavaliselt pole pungad kahjustunud ning peatselt kasvavad pungadest uued võrsed ning puu muutub pisut kenamaks. Iseloomulik tiheda oksatiku taastamiseks kulub kaks-kolm aastat. Et lugu ei korduks enam, tuleb puu sügisel korralikult varjutada. Varjutada tuleb ka kõiki teisi, Eestis seni levinud kanada kuuse sorte n ‘Laurin’, ’Arnesons Blue’, ‘Sanders Blue’, ‘Zuckerhut’ ‘Piccolo’jt. Jugapuu liigid ja nende sordid on paljasseemnetaimedest suurima taastumisvõimega. Külma poolt kahjustatud jugapuid võib julgelt tagasi lõigata, sest uinuvatest pungadest kasvavad peatselt noored võrsed ning oksastik taastub kiiresti. Ära lõigata tuleb külmunud mustjaspruuniks muutunud oksad kuni terve osani. Mitmetel jugapuusortidel kasvasid sügisel teiskasvud, mis talvel täielikult külmusid, ka need tuleb põõsast välja lõigata..
Üksikuid, pruunide okastega oksi võis täheldada ka harilikul kuusel. Külmahell ida kuusk on lumikatteta kohtades täielikult külmunud, rohke lumikattega paikades võivad puude lume all olnud oksad olla väiksemate kahjustustega. Sitka kuuskede kahjutuse ulatus sõltub seemnete päritolust, puude hulgas on tugevasti kahjustunud eksemplare. Talvekahjustusi on ka sügisel niiskuse puuduse all kannatanud mustal kuusel. Muidu külmakindlate kuuseliikide kahjustust soodustavaks põhjuseks oli arvatavasti sademetevaene sügis ja mullapinna sügav külmumine, mistõttu tekkis veepuudus okastes juba varakult ning kahjustus avaldus juba jaanuaris.
Sabiina kadaka põõsastes on kevadeti palju pruune kuivanud oksi ja oksatipe, seda põhjustab seen, mille kahjustust nimetab metsapatoloog M. Hanso sabiina kadaka võrsesurmaks. See on talvitumishaigus, mis levib eriti intensiivselt soojematel talvedel. Samasugust kahjustuspilti võib näha ka harilikul, keskmisel, roomaval ning hiina kadakal, kuigi kahjustuse võivad põhjustada erinevat liiki seened. Kahjustatud oksad tuleb kevadel kohe põõsast välja lõigata ning põletada. Profülaktilises mõttes on vajalik enne iga uue põõsa lõikamist lõikeriistad desinfitseerida, sellega väldime seente edasikandmist teistele põõsatele. Ka suvel võib tekkida kadakate võradesse kuivanud oksi, need tuleb ilmnemisel koheselt põõsast välja lõigata ning hävitada.
Mägi- ebaküpresside võrades esineb samuti kevadel hulgaliselt pruune oksi. Kahjustuse peamiseks põhjuseks oli põua ja viimastel aastatel vohanud seenhaiguse koosmõju, kuid oksatippudes esineb ka päikesest ja madalatest temperatuuridest tingitud kahjustusi. Mägi-ebaküpressi sordid (kääbussordid, mida võimalik pritsida) vajavad sügisel profülaktilist fungitsiididega pritsimist, et hävitada okste kuivamist põhjustava seene eoseid. Sellised kuivanud oksad tuleb koheselt põõsast välja lõigata ning hävitada. Samasugust kahjustuspilti võib näha ka tömbiokkalisel ebaküpressil- see liik kahjustub ka magalate temperatuuride tõttu.
Kalifornia ebaküpressidel esineb väga madalate temperatuuridega kohtades ka külmakahjustust koos päikesepõletusega. Külmematel talvedel on kalifornia ebaküpressid külmunud Eestis paeaegu alati kuni lumepiirini, eriti need, mis on hiljuti istutatud. Kui kevadel on aias punakaspruun kalifornia ebaküpress, siis enne lõikamist tuleb veenduda kas vanemad oksad on ka külmunud. Tihti on külmunud viimase paari aasta kasvud, seepärast tuleb oodata kui kahjustuse ulatus on selgunud ning alles siis lõigata oksad kahjustamata oksa osani tagasi.
Suhteliselt vastupidavaks on Põhja- Eestis osutunud nutka ebaküpress. Tallinnas Pirital kasvab üks ligi kümnemeetrine puu. Selle liigi sorte tuleks eelistada kalifornia küpressi sortidele.
Sõitsin märtsi alguses läbi Läti Leedu Vabariiki ning viibisin Leedus nädal aega. Lätist läbisõidul võis aedades näha palju nn “punakaspruune rebaseid”. Rohelistes hariliku elupuu hekkides paistsid silma üksikud kuivanud (pruunistunud) elupuud. Hekkides üksikute elupuude huku põhjusteks oli arvatavasti möödunud aastane põud ning sellele järgnenud külm talv. Leedus esines kahjustusi ka hiljuti istutatud hallil ning jaapani nulul. Tugevat päikse- ja külmakahjustust esines kalifornia ebaküpressi sortidel.
Tänavusel talvel esines talvekahjustusi ka erinevatel Eestis kasvavatel nululiikidel n siberi, jaapani ja hallil nulul, põhiliselt hiljuti istutatutel, mida ei kastetud suvel ega sügisel korralikult. Nende okstel esines palju pruunikaid okkaid, mis varisevad peagi. Erinevate nululiikide pungad ei pruugi olla kahjustatud ning need puhkevad kevadel ning puu okastik taastub aja jooksul.
Harilikul elupuul kui külmakindlal liigil Eesti oludes kahjustusi ei esine. Päikse põletuse saamise oht on väikestel, hiljuti istutatud elupuuistikutel, millised pole jõudnud veel juurduda ning mida ei kastetud sügisel korralikult.
Ebatsuugadel esines möödunud aastal tugev okka pudetõvekahjustus, mis nõrgestas puid lisaks põuale. Tugevalt okka pudetõvest kahjustatud ning põuast nõrgestatud sinihallid ebatsuugad hukuvad suure tõenäosusega.
Tsuugad kuuluvad külmahellade liikide hulka, millede viimase aasta okstel esineb igal aastal suuremal või vähemal määral külmakahjustust. Tänavusel talvel ilmnes tsuugadel tugev kahjustus juba jaanuaris. Tsuuga kultivarid, mis jäid lumikatte alla on vähem kahjustatud. Kui puu oksad pole täiesti külmunud, taastub ta aja jooksul. Oksad tuleb tagasi lõigata kahjustamata osani.
Külmahellade liikide sortidel võib ilmneda talve-ja külmakahjustusi kogu suve vältel, need tuleb välja lõigata kuni tervete oksteni ning lõigatud oksad hävitada. Profülaktiliselt on soovitav ebaküpressi ning kadaka liike ja nende sorte pritsida fungitsiidiega. Sobiv pritsimisaeg on sügis, oktoobri lõpp novembri algus (sooja ilmaga, vahetult enne mulla külmumist.), pritsida võib ka kevadel enne pungade puhkemist, pritsimise ajal peab muld olema täielikult sulanud.
Üles

"Miks elupuuhekid kiratsevad?" "Eesti Päevaleht" 14. mai 2004
Põhja- Ameerika idaosast pärit harilik elupuu (Thuja occidentalis) kasvab Eestis edukalt, kui tema eest hoolitsetakse. Korrapäraselt pügatud elupuuhekk võib olla tõeline aia ehe.
Kasvukoht
Kasvukoha suhtes pole harilik elupuu väga nõudlik, kuid kõige paremini kasvab ta päiksepaistelisel kasvuhohal, viljakal aiamullal. Paepealsed, õhukese mullakihiga kasvupaigad pole elupuule sobivad, sest sageli kanntavad nad seal niiskusepuuduse all. Selle vältimiseks tuleks mullapinda tublisti tõsta, et tagada normaalsed kasvutingimused. Nagu iga teisegi heki puhul, ei tohiks elupuuheki läheduses kasvada suuri puid, mis tarbivad suures koguses mullas olevat vett ning toitaineid. Eriti ohtlikud on pinnalähedase juurestikuga harilik saar ja arukask. Sademete vaesel suvel võivad eelnimetatud puude läheduses kasvavad taimed kannatada niiskuse puuduse all. Kõige halvem variant on elupuuheki istutamine suurte puude varju, põhjapoolsele küljele, kuhu päikest ei paista. Sellises kasvukohas jääb elupuuhekk tavaliselt hõredaks ning võib laasuda. Linnatingimusi mitte taluva hariliku kuusega võrreldes on harilik elupuu üsna vastupidav, kuid soola ning rohket heitgaaside saasta ta siiski ei talu. Sellistes kohtades võime sageli näha alt paljaks laasunud elupuuhekke. Koera- ja kassiomanikud peaksid endale aru andma, kas pidada koera ja kassi või kaunist elupuuhekki, mõlemi koos olemine on sageli keerukas, kuid mitte ka päris võimatu. On ju olemas mitmesuguseid piirdetara variante, millega oma lemmikud hekist kaugel hoida.
Millist elupuusorti hekiks valida?
Üldjoontes sobivad kõik elupuusordid hekiks, vahe on ka hinnas, sest kaunimad sordid on kallimad. Elupuuhekk võib olla kas pügatav või vabakujuline. Kiiresti saab kauni pügatava heki sammasjatest elupuusortidest, milledele on iseloomulik kõrguskasv. Sobivad sordid on ‘Smaragd’, ‘Columna’, ‘Holmstrupi’, ‘Pyramidalis Compata’ ja teised sammasjad sordid. Kes soovivad kõrget rohelist elavmüüri võivad neid elupuusorte ka vabakujuliselt kasvatada. Eelpool nimetatud elupuusortide meetri pikkusena istutatud istikud võivad heades kasvuoludes 5 aasta jooksul ligi 1m kõrgmaks kasvada (vabakujulises hekis). Elupuusortide hulgas on ka üks spetsiaalselt hekitaimeks mõeldud sort- ‘Brabant’. Sellele sordile on iseloomulik kiire kõrguskasv ning hea harunemisvõime. Regulaarselt pügades on võimalik elupuusordist ‘Brabant’ saada ilus tumeroheline roheline hekk. Madala vabakujulise heki võib istutada elupuu aeglasekasvulistest kerasortidest, sobivad näiteks ‘Little Gem’, ‘Danica’, ‘Tiny Tim’. Elupuu hekiistikute valikul on soovitatav eeliatada Eestimaal kasvatatud istikuid, mis on tunduvalt riskivabamad kui üleväetatud Hollandi päritolu istikud.
Millal ning kuidas istutada?
Sobivaim aeg elupuuheki istutamiseks on kevad, kui elupuud on alustanud kasvamist (tavapäraselt mai teine nädal). Mullapalliga istikuid võib istutada muidugi kogu suve vältel kuni septembri teise nädalani. Eelistada tuleks siiski kevadist istutamist, sest taimed jõuavad enne talve korralikult juurduda. Kevadise istutuse korral väldime talvekahjustuse riski, mis võib sügisese istutuse korral olla üsna suur. Mäletame ju kuidas 2003. aasta kevadel paljudes aedades sügisel istutatud ning vastu talve vähe kastetud elupuud kevadel “punaste rebastena” meie aedasid kaunistasid. Istutamise juures on oluline, et pinnas oleks korralikult ettevalmitatud (läbikaevatud, kobe). Hekile kaevatav istutuskraav tuleks kaevata istiku mullapallist 10..20cm sügavam ja laiem. Istutamisel tuleb kaevatud istutuskraav ümber mullapalli täita viljaka mullaga. Väheviljaka mulla korral on soovitatav lisada turvast või komposti, et luua soodsad juurdumistingimused. Konteineristikuid (potis ja ka erinevate materjalidega pallitud) tuleks enne istutamist asetada üleni veeanumasse ning oodata kuni mullapallist on eraldunud õhk ning mullapall on küllastunud veega (1-2 tundi on piisav). Seejärel võib istiku potist välja võtta. Kui elupuuistiku mullapall on nn “vildistunud”(NB! potipõhjas on ainult hele juurtepundar) tuleb see “vildistunud” osa enne istutamist kas terava labidaga ära lõigata või kätega pisut lahti rebida. See on väga oluline selleks, et juured ümbritseva mullaga kiiremini kontakti saaksid ning juurduksid. Mullapalli täiesti lahti harutada ei ole soovitatav. Istutuskraav täidetakse ümber mullapalli viljaka mullaga, tallatakse kinni ning kastetakse korralikult läbi. Niiskuse säilitamise eesmärgil tuleks kohe pärast istutamist ning kastmisvee mulda imbumist istikute alune pind mulšida okaspuukoorepuruga. Pärast istutamist eduka juurdumise tagamiseks on soovitav kogu suve vältel kord nädalas korralikult elupuid kasta. Eriti oluline on kastmine sügisel, enne mullapinna külmumist, et tagada talvine veevaru. Kevadel istutatud elupuuhekki on soovitatav väetada alles järgmisel kevadel (mais), kasutades selleks kas spetsiaalset okaspuuväetist või madala lämmastikusisaldusega aiaüldväetist. Puitumise soodustamiseks võib augusti keskel manustada lämmastikuta sügisväetist.
Elupuuheki pügamine
Suurel määra sõltub pügamine, sellest kui kõrget hekki on vaja. Heki tihenemise eesmärgi soovitatav aasta pärast istutamist, kevadel, oksatippe puu ladvast kui ka külgetelt nõrgalt kärpida, et soodustada okste harunemist. Järgnevatel aastatel tuleks heki pügamine ette võtta augusti kuus, kärpides eemise aasta oksi poole võrra tagasi. Kui hekk on saavutanud soovitud kõrguse ja tiheduse tuleb pügada nii, et aasta juurdekasvust jääkas alles kuni 2cm osa, millest järgmisel aastal kasvavad uued võrsed. Elupuuhekk võib olla kas ristküliku kujuline või maapinna lähedalt pisut laiem. Viimane variant on ehk parim, sest siis saavad ka heki alumised osa oksad piisavalt valgust ning laasumisoht väheneb. Väga tugev elupuuheki pügamine põhjustada kiratsemist ning laasumist, eriti kui tegu vanema elupuuhekiga.

Kiratsemise põhjused
1. Vale istutusaeg (oktoober, november), istik peab enne talvitumist korralikult juurduma.
2. Istiku mullapall pole enne istutamist piisavalt märg ning istutamise järgne kastmine ei niisuta tihedat mullapalli läbi.
3. Istutatakse nn “vildistunud” mullapalliga, kontakt ümbritseva mullaga on seetõttu puudulik.
4. Pärast istutamist ei kasteta piiasvalt, eriti oluline on see augustis tehtavate istutuste korral.
5. Enne talvitumist ei kasteta istikuid- on üks peamisi põhjuseid nn“rebaste tekkel”.
6. Istutatakse puude alla varju, lootes, et korralikult kasvama hakkab.
7. Istutatakse paepealsele, õhukese mullakihiga või liiga liivasele ning kuivuse all kannatavale alale.
8. Koerad ja kassid.
9. Pügatakse valel ajal ja liiga palju korraga.
10. Väetatakse valel ajal ning mittesobivate väetistega.
Üles

"Okaspuud ootavad väetisega turgutamist" "Eesti Päevaleht" 14. mai 2004
Okaspuude väetamise vajadus sõltub enamasti kasvukohas esineva mulla viljakusest. Kui okaspuu kasvukohas on viljakas muld, siis puudub vajadus väetamise järele, sest enamus okaspuid kasvab tavalisel viljakal aiamullal suurepäraselt ega vaja lisaks mineraalväetist.
Külmahelladel liikidel nagu ebaküpressid, jugapuud jt ning nende sortidel on esmatähtis lõpetada sügisel kasv õige aegselt. Mida paremini külmaõrnad liigid sügisel puituvad seda vähem nad talvel üldjuhul kahjustuvad. Selliste liikide ja nende sortide väetamisel tuleb eriti täpselt doseerida väetisi, lämmastikuga liialdamine võib saada neile saatuslikuks.
Madala viljakusega muldadel (liivmullad, paepealsed) on soovitatav kasutada okaspuude väetamiseks kevadeti mineraalväetisi, et tagada iseloomulik okaste värvus igale liigile ja nende sortidele. Sobivaim aega väetise andmiseks on mai 2.-3. nädalal, kui okaspuud on kasvu on alustanud. Võimalusel on soovitatav okaspuid väetada hästi kõdunenud kompostiga, mida võib anda sügisel, kui see jäi tegemata siis võib seda ka kevadel teha. Kompostiga väetamisel täiendavalt mineraalväetisi okaspuudele pole vaja anda.
Mineraalväetistest on otstarbekas kasutada spetsiaalselt okaspuudele välja töötatud väetisi või vähese lämmastikusisaldusega täisväetist, sobivad Kemira GrowHow Cropcare 8-11-23 ja Cropcare 6-14-23. Granuleeritud väetise on soovitatv külvata 0,5- 1m laiuse ringina ümber puuvõra, vältides väetisegraanulite sattumist okastele. Pärast külvamist on soovitatav väetis mulda segada. Kui okaspuud kasvavad okaspuukoorega multšitud peenras, siis on otstarbekas väetis anda vees lahustatuna, et see jõuaks läbi multši juurteni.
Kui okaspuud kasvavad murus ja muru väetatakse nõuetekohaselt siis ei ole vajadust okaspuid täiendavalt väetada, oma osa murule antud väetisest saavad ka okaspuud.
*Okaspuid ei tohi ka liiga vara kevadel väetada
Varakevadel, kohe pärast mulla sulamist tehtud väetamisega võite olulist kahju tekitada. Seda võib praktiseerida vaid rannikualadel jäätumata meri korral, kuna see vähendab oluliselt kevadel esinevate öökülmade ohtu. Kohtades, kus kevadel esineb pikema perioodi vältel kevadisi öökülmi, võib varase väetamisega palju kahju tekitada. Okaspuud hakkavad liiga varakult noori võrseid kasvatama ning öökülm võib need hävitada. Eriti tundlikud on kevadise öökülma suhtes nulgude ja kuuskede noored võrsed, mis võivad tugevalt kahjustuda või isegi hukkuda.
*Juureväline e. lehekaudu väetamine on teadjamatele aiapidajatele, mitte algajatele!
Juureväline ehk okka kaudu väetamine mõjub küll kiiresti, kui okaspuude puhul soovitaksin sellest siiski loobuda. Okka kaudu väetamine nõuab teadmisi ja suurt täpsust, oskamatu tegutsemine võib tekitada kahjustusi. Okka kaudu väetamiseks ei sobi sugugi iga väetis, vaid üksnes spetsiaalselt selleks ettenähtud vees täielikult lahustuvad või nn leheväetised. Juurevälisel väetamisel on äärmiselt oluline lahuse kontsentratsioon – okaspuudel on see 0,3…0,5%. Pritsimisel tuleb kasutada kindlasti peenema joaga pihusteid. Päikesepõletusohu vältimiseks pritsitakse ainult pilves ilmaga. Kastekannust väetiselahust okaspuudele valada ei tohiks, sest väetiselahuse piisad võivad jääda okastele või soomustele pikemaks ajaks, päiksepaistelise ilma korral võib esineda põletuskahjustusi. Juurevälist väetamist võib teha kevadel vahetult enne kasvualgust (tavapäraselt mai teisel nädalal). Noored, rohtsed võrsed on okaspuudel väga õrnad, seetõttu soovitav sel perioodi pritsimist vältida. Kui noored võrsed on hakanud puituma (juuni lõpp, juuli algus) võib vajadusel teha teistkordse juurevälise väetamise.
Üles

"Värvipidu okaspuuaias" "Eesti Päevaleht" 4. juuni 2004
Tavapäraselt kangastuvad okaspuud meie mälus igihaljaste, talvist rohelust loovate puudena. Okaspuude hulgas leidub aga arvukalt värviliste okastega sorte, mõned nendest säilitavad oma kauni okka värvi läbi aasta. Leidub ka selliseid, mille okkad on värvikad vaid paari-kolme nädala vältel pärast puhkemist. Harilikul kuusel (Picea abies) on mitmeid selliseid sorte, mille vastpuhkenud okkad on kas valkjaskollased, kollased, roosad või isegi violetjaspunased. Eriti haruldasteks tuleb lugeda kaht viimast esinevat okka värvust. Kuigi eelnimetatud okkavärvustega hariliku kuuse sordid ilmestavad kevadel meie aedu lühiajaliselt, kuid on sel perioodil tõelised aia ehted. On kahju, et neid kuuse sorte vähe paljundatakse, Eestis leidub neid vaid üksikutes aedades.
Eestis võib kõige levinuimaks lugeda hariliku kuuse sorti ‘Lubecensis’, mis on leitud 1903. aastal Saksamaalt Lübeckist. Pärast pungade puhkemist on tema noorte rohtsete võrsete okkad paari nädala vältel valkjaskollased. Kaugelt vaadates meenutab puu “kreemitorti”. Võrsete puitudes muutuvad okkad jälle roheliseks nagu poleks heledaid okkaid olnudki. Tugevakasvuline sort, sobib vaid suuremasse aeda.
Hariliku kuuse sorti ‘Aurea’on esmakordselt mainitud juba 1838. aastal. Tema noorte võrsete okkad on puhkedes helekollased, hiljem muutuvad kergelt kollakasroheliseks. Puu näeb küll sellist värvi okastega “vaevatud” olekuga välja, kuid helekollane “kevadrüü” kopenseerib kõik selle. On tugevaksvuline sort.
Alfred Ilves Luualt leidis 1968. aastal kuuseseemikute hulgast taime, mille puhkenud noorte võrsete okkad on roosad. Seemik sai nimeks ‘Roseo-spica’. Kuigi roosat “mannavahtu” meenutav okka värvus on lühiajaline, on vaatepilt sel ajal vapustavalt ilus. Oma kasvukiiruselt on samaväärne hariliku kuusega, kasvab suureks puuks.
Tänavu toodi Inglimaalt Eestisse hariliku kuuse sort ‘Rydal’, mille noorte puhkenud võrsete okka on violetjaspunased, tegemist on vaid mõned aastad tagasi Inglisamaalt leitud aeglasekasvulise kuusesordiga. Loodame, et sort kohastub Eesti oludega hästi ja hakkab meie aedu kevadeti kaunistama. Sarnase, puhkedes violetjaspunase okka värviga on sort ‘Cruenta’, mis leitud 1976 aastal Taanist ning esmakordselt on raamatus kirjeldamist leidnud 1978. aastal. Kahju, et nende kuusesortide violetjaspunast okka värvi saab kevadel nautida vaid paari nädala vältel.
Ka torkaval kuusel (Picea pungens) esineb selliseid sorte, mille kevdel puhkenud noorte võrsete okkad on kreemikasvalged või kuldkollased.
Mõned aastad tagasi Poolast leitud torkava kuuse sort ‘Bialobok’ rõõmustab meid kevadel paari nädala vältel pärast puhkemist valkjaskollaste okastega, torkava kuuse sordil ‘Maigold’ on aga puhkedes kuldkollased okkad. Sordid on üldiselt noores eas aeglasekasvulised, hiljem kasvu kiireneb ning aja jookul võivad üsna suureks kasvada. Kõik me teame kanada kuuse Picea glauca sorti ’Conica’, ilus kooniline puu. Sort ‘J.W. Daisy White’ on oma kasvukujult nagu sort ‘Conica’, kuid kevadel puhkevate noorte võrsete okkad on helekollased, seda ilu jätkub meie aeda kuni 3 nädalaks, sest okkad muutuvad aega mööda jälle roheliseks. Sort ‘J.W. Daisy White’on leitud 1997. aastal erimoksana Belgiast Hollandisse toodud ‘Conica’ istikult. Paljud huvitavad sordid on sellisel viisil (erimoksana) maailma aedadesse sattunud.
Üles

"Õitsvaid enelaid kogu suveks" "Maakodu" 5/2005
Perekond enelas (Spiraea) on liigirohkuse ja arvukate sortide tõttu üks armastatuimaid haljastuspõõsaid. Kuigi Eestis looduslikult enelaid ei kasva, on sissetoodud liike üle 30, millele lisanduvad sordid. Erinevate enelaliikide õitsemisaeg varieerub varakevadest hilissügiseni. Kuid paljusid külmakindlaid ja väga dekoratiivseid liike on meil seni teenimatult vähe kasutatud. Küllusliku õitsemise tagamiseks on enelaid soovitatav kasvatada päiksepaistelisel kasvukohal. Varjus või poolvarjus on põõsad hõredate, vibalike okstega ning õitsevad tagasihoidlikult. Mullastiku suhtes on nad üldiselt vähenõudlikud, mõned liigid (näiteks tara- ja pajulehine enelas) on võimelised normaalselt kasvama ja õitsema üsna toitainetevaestel muldadel. Madala kasvu tõttu võib paljusid liike ja sorte kasvatada üksikpõõsana või väikestes gruppides väikeaedades.
Suurematel haljasaladel tulevad esile vaid suurte gruppidena istutatud taimed. Enelad sobivad suurepäraselt vabakujulisteks hekkideks, kuid taluvad hästi ka pügamist. Hea tahma- ja gaasikindluse tõttu saab neid kasvatada ka linnatingimustes. Enelaid paljundatakse haljaspistikute, pistokste, võrsikute ja põõsa jagamise teel, liike ka seemnetega.
Õisiku kuju alusel võib need haljastuspõõsad jagada kolme rühma:
* Kevadel õitsvad enelad, millel õied asuvad piki eelmise aasta oksa lihtsarikates või kännastes. Siia kuuluvad valgete õitega liigid: täkiline, hall, tara-, teravalehine, naistepunalehine, keskmine, karvaseviljaline, kolmehõlmaline, Thunbergi ja Van Houttei enelas.
* Suvel ja sügisel õitsvad enelad, millel õied asuvad sama aasta võrsete tippudes tasapinnalistes kännastes. Rühmas on valge, roosa ja punase õievärviga liigid: kaselehine, jaapani, kännasjas ja Maragarita enelas.
* Suvel ja sügisel õitsvad enelad, millel õied asuvad sama aasta võrsete tippudes koonusjates pööristes. Siia kuuluvad valgete kuni tumepunaste õitega liigid: hambuline, Douglase, laialehine, Menziesi ja pajulehine enelas.
Rikkaliku õitsemise tagamiseks on vaja enelapõõsaid teadlikult ning korrapäraselt igal aastal lõigata. Lõikamisel on kõige olulisem teada selle liigi õitsemisaega. Kevadel õitsvaid, eelmise aasta okstel olevate õitega enelaid lõigata pärast õitsemist. Põõsast tuleb eelmaldada 1/3 vanematest okstest soodustamaks uute, järgmisel aastal õitsvate teket. Suvel ja sügisel õitsvaid enela liike lõigata kevadel 1/2 võrra tagasi soodustamaks noorte suvel või sügisel õitsvate võrsete teket. Lõigata võib ka 3–4 aasta tagant, ent siis teha seda kogu põõsa ulatuses 5–10 cm kõrguselt maapinnast.
Eraldi peab aga rääkima jaapani enelast ja tema sortidest. Sageli lõigatakse jaapani enelalt ära vaid äraõitsenud õisikud, mistõttu põõsad vananevad kiiresti ja õisikud jäävad väikeseks. Suurte kännasjate õisikute saamiseks on vaja kogu jaapani enela põõsas igal kevadel maapinnast 5–10 cm kõrguselt maha lõigata. Allesjäänud oksatüügastest valida välja tugevamad, peened ja liiga vanad lõigata põõsast täiesti välja. Kui suurtel haljasaladel käib selline lõikus igal aastal üle jõu, tuleb seda kindlasti teha 3 aasta tagant. Vahepealsel ajal lõigata põõsalt ära vaid äraõitsenud õisikud. Pärast tugevat tagaslõikust on põõsaid vaja kindlasti väetada, et kasvaksid uued võrsed ja võra taastuks.

Haljastuslikku tähtsust omavad enela liigid ja nende sordid

Täkiline enelas Spiraea crenata

Varakevadel mais üheaegselt lehtimisega õitsev kuni 1 m kõrgune põõsas. Oksad püstised, tipust veidi kaarjad. Lehed ovaalsed või äraspidimunajad, 1–2(3) cm pikad, 0,5–1,5(2) cm laiad, lehe alus kiiljas ja terveservaline, tipmine osa hambuline. Õied valged, asuvad 15–20-õielistes tihedates kännasjates õisikutes. Kevadel vara õitsva liigina võiks leida enam kasutamist. Külmakindel, vähenõudlik mullastiku suhtes.

Teravalehine enelas Spiraea x arguta

Kuni 1,5 m kõrge peente, kaarjalt rippuvate okstega põõsas. Lehed lansetjad kuni kitsas-äraspidimunajad, 1,5–3(4) cm pikad, kuni 1(1,5) cm laiad. Lehe alus pikalt kiiljas, terveservaline, tipuosas serv saagjas. Õied lumivalged ja rohkearvulistes varteta õisikutes. Õitsemise ajal näib põõsas lumivalge ning õite raskuse tõttu vajuvad oksad looka. Väga karmidel talvedel võib viimase aasta okstel esineda külmakahjustusi.

Tuhkur enelas Spiraea x cinerea 'Grefsheim'

Peente kaarjate okstega kuni 1,5 m kõrgune põõsas. Lehed kitsaselliptilised, 2–4 cm pikad, kuni 0,8 cm laiad, hallikasrohelised. Mais puhkevad valged õied on koondunud kännasjastesse õisikutesse ja asuvad piki eelmise aasta oksa. Külmakindel, vähenõudlik mullastiku suhtes.

Keskmine enelas Spiraea media

Tugevate püstiste okstega kuni 1,5 m kõrguseks kasvav põõsas. Lehed piklikelliptilised kuni lansetjad, vanematel, õitega võrsetel 2–3,5 cm pikad, 1–2 cm laiad, terveservalised. Noortel võrsetel lehed kuni 7 cm pikad, lehe serv ripsmeline, alt karvane. Põõsas kattub mais üleni valgete, paljuõieliste sarikjate õisikutega. Külmakindel, vähenõudlik mullastiku suhtes. Annab juurevõsusid.

Van Houttei enelas Spiraea x vanhouttei

Van Houttei enelat võib pidada üheks kauneimaks valgeõieliseks enelaks. Kuni 1,5 m kõrgune kaarjate okstega põõsas kattub juunis suurte valgete kännasjate õisikutega. Lehed lai- või rombjasmunajad, laikiilja alusega, 2–4 cm pikad, 1,5–3 cm laiad, 3–5-hõlmalised, täkilis-saagja servaga, pealt tume- ja alt sinakasrohelised. Täisõitsemise ajal katavad kännasjad õisikud kogu põõsa nii, et lehti pole nähagi. Eelistab kasvada viljakamal mullal. Väga karmidel talvedel võib külm põõsa lumepiirini "ära võtta", kuid taim taastub kiiresti. Sobib kasvatamiseks üksikpõõsana väikeaedades, suuremate gruppidena haljasaladel. Ülimalt kaunis vabakujulise heki põõsas. Õitseb rikkalikumalt viljakamal mullal.
Levinud on kaks sorti:
Spiraea x vanhouttei 'Medeloh' – sarnane põhiliigiga, kuid on kompaktsem ja püstakate tugevate okstega, väga õierohke. On osutunud külmakindlamaks kui põhiliik.
Spiraea x vanhouttei 'Pink Ace'- – aeglasekasvuline kuni 0,7 m kõrgune põõsas. Lehed valge-roosakirjud, leheroots punane. Soovitatav kasvatada poolvarjus.

Kolmehõlmaline enelas Spiraea trilobata

Sarnane Van Houttei enelaga, kuid on kasvult madalam – põõsa kõrgus kuni 0,7 m. Lehed ümmargused või on laius suurem pikkusest, 2–4 cm pikad, 3(5) ümaratipulise hõlmaga, pealt tume-, alt sinakasrohelised. Kännasjatesse õisikutesse koondunud valged õied asetsevad piki eelmise aasta oksa. Õitseb juunis, õitsemise ajal väga dekoratiivne. On külmakindel ning vääriks enam kasvatamist.

Nipponi enelas Spiraea nipponica

Püstiste okstega põõsa kõrgus kuni 1,5 m. Lehed ümarovaalsed kuni äraspidimunajad, laikiilja kuni aheneva alusega, 2–4 cm pikad, 1–2 cm laiad, tipuosas täkilised, nõrgalt allapööratud servaga. Õitseb juunis. Valged õied koondunud paljuõielistesse 3–5 cm läbimõõduga kännasjatesse õisikutesse. Mandri-Eestis on külmematel talvedel esinenud külmakahjustusi.
Levinud on mitmeid sorte:
Spiraea nipponica 'Halward's Silver' – kaarjate okstega kuni 1 m kõrgune tihe kompaktne põõsas. Lehed tumerohelised, kitsaselliptilised. Õied valged, asuvad kännasjates õisikutes eelmise aasta okstel. Õitseb juunis.
Spiraea nipponica 'June Bride' – kaarjate laiuvate okstega kuni 1 m kõrgune põõsas. Lehed tumerohelised, läikivad. Õied valged, õitseb juunis.
Spiraea nipponica 'Rainbow' – kaarjate okstega kuni 1 m kõrgune tihe kompaktne põõsas. Noored lehed roosad, hiljem roosa-rohelisekirjud. Kasvatada päiksepaistelises kasvukohas, varjus kipuvad lehed olema ebamäärast värvi. Õitseb juunis.
Spiraea nipponica 'Snowmound' – püstiste, tipust kaarjate okstega kuni 1 m kõrgune põõsas. Lehed tumerohelised, kitsaselliptilised. Õied suured, asuvad 5–6 cm läbimõõduga kännasjates õisikutes. Õitseb juunis. Sise-Eestis esineb külmakahjustusi.
Spiraea nipponica 'Wihte Carpet' – aeglasekasvuline kuni 0,5 m kõrgune laiuvate okstega pinnakatja. Lehed tumerohelised. Õied valged, õitseb juunis.

Jaapani enelas Spiraea japonica

Püstiste okstega 0,6–1 m kõrgune põõsas. Lehed piklikmunajad kuni elliptilised, kiilja alusega, 5–7 cm pikad, kuni 2 cm laiad, kahelisaagja servaga, pealt hele-, alt valkjas-sinakasrohelised. Õied hele- kuni tumeroosad, asuvad sama aasta võrsete tippudes suhteliselt laiades (kuni 12 cm) lamedais kännasjais õisikuis. Õitseb juulis-augustis. Jaapani enelal on kõige rohkem sorte.
Spiraea japonica 'Anthony Waterer' – lehed puhkedes rohekaspunased, suvel rohelised, sügisvärv pruunikaspunane. Õied ere- kuni tumepunased. Õitseb juulis-augustis.
Spiraea japonica 'Bullata' – väikeste tumeroheliste krobeliste kuni 1 cm pikkuste lehtedega kääbuspõõsas. Õied tumepunased, väikestes kännastes. Õitseb juulis-augustis.
Spiraea japonica 'Dart's Red' – lehed puhkedes rohekaspunased, suvel tumerohelised, sügisvärv pruunikaspunane. Õied purpurpunased. Õitseb juulis-augustis.
Spiraea japonica 'Crispa' – lehed sügavalt saagja servaga. Õied tumepunased. Õitseb juulis-augustis.
Spiraea japonica 'Froebelii' – puhkevad lehed rohekaspunased, suvel tumerohelised, sügisvärv pruunikaspunane. Õied purpurpunased. Õitseb juulis-augustis.
Spiraea japonica 'Green Carpet' – väikeste, kuni 1 cm pikkuste õrnade lehtedega pinnakatja, kõrgus kuni 0,2 m. Õied väikesed, tumeroosad. Õitseb juulis-augustis.
Spiraea japonica 'Golden Carpet' – väikeste, kuni 1 cm pikkuste õrnade helekollaste lehtedega pinnakatja, kõrgus kuni 0,1 m. Õied väikesed, tumeroosad. Õitseb juulis-augustis. Kollane lehevärvus on kõige intensiivsem päiksepaistelisel kasvukohal ja see kehtib kõigi jaapani enela kollaselehiste sortide kohta.
Spiraea japonica 'Goldflame' – lehed puhkedes oranžikaskollased, suve algul kuldkollased, hiljem rohekaskollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranžikaspunane.
Spiraea japonica 'Goldmound' – lehed puhkedes erekollased, hiljem kuldkollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranžikaskollane.
Spiraea japonica 'Golden Princess' – lehed puhkedes helekollased, suvel kuldkollased. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranžikaskollane.
Spiraea japonica 'Little Princess' – väikeste, kuni 2,5 cm pikkuste tumeroheliste lehtedega kompaktne põõsas. Õied roosaskaspunased. Õitseb juulis-augustis.
Spiraea japonica 'Magic Carpet' – lehed puhkedes oranžikaskollased, suvel kollased (suvel on võrse tipus olevad lehed oranžikas- kuni punakaskollased). Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärvus oranžikaskollane.
Spiraea japonica 'Macrophylla' – kuni 10 cm pikkuste lehtedega tugevakasvuline põõsas (kõrgus 1 m). Lehed puhkedes punakad ja omapäraselt kortsus. Ladva tipus olevad lehed kogu suve punakad. Õied roosakaspunased. Õitseb juulis-augustis. Sügisvärv leekivpunane. Jaapani enela sortide hulgas on see kõige kaunim.
Spiraea japonica 'Shirobana' – õied valged, roosad ja punased, sageli on ühes kännasjas õisikus erivärvilisi õisi. Õitseb juulis-augustis.

Margarita enelas Spiraea x margaritae

Lehtede ja õisikute poolest sarnane jaapani enelaga. Õied roosakaspunased, koondunud väga suurtesse kännasjatesse õisikutesse (läbimõõt 20–25 cm). Õisikud hõredamad kui jaapani enelal. Noored lehed ladvatippudes puhkedes punased. Õitseb juulis-augustis. Suurte õisikute saamiseks lõigata igal kevadel maapinnast 5–10 cm kõrguselt maha. Külmakindla liigina vääriks enam kasutamist.

Kaselehine enelas Spiraea betulifolia

Kuni 1 m kõrgune tihe kerajas põõsas. Lehed elliptilised kuni äraspidimunajad, kiilja alusega, 2,5–5 cm pikad, 1,5–3,5 cm laiad, leheserv ebakorrapärselt saagjas. Lehed pealt tume-, alt helerohelised. Õied valged, koondunud lamedateks poolkerajateks sarikpööristeks. Õitseb väga rikkalikult juulis-augustis. Sügisvärvus leekivpunane kuni tumevioletjas. Sügisel väga dekoratiivne. Külmakindel. Eestis on levinud sort Spiraea betulifolia 'Thor'. Põhiliigist madalam ja kompaktsema põõsaga. Õied valged, koondunud lamedateks poolkerajateks sarikpööristeks. Õitseb väga rikkalikult juulis-augustis. Sügisvärvus leekivpunane kuni tumevioletjas.

Menžiesi enelas Spiraea menziesii

Kuni 1,5 m kõrgune püstine, harunevate okstega põõsas. Lehed süstjad kuni piklik-äraspidimunajad, 4–8 cm pikad, 2–3 cm laiad, pealt ere-, alt valkjasrohelised. Õied pikkades kuni 20(25) cm pikkustes püramiidjates pööristes, helekarmiinpunased. Õitseb väga pikaajaliselt, alustades juulis ja lõpetades septembris. Külmakindel. Annab juurevõsusid.

Douglasi enelas Spiraea douglasii

Kuni 1,5 m kõrgune püstiste okstega põõsas. Okste koor tihedalt kaetud hallikate karvadega. Lehed piklikelliptilised, 6–9 cm pikad, 2–3 cm laiad, pealt hajusalt karvased, alt kaetud tihedalt valgete viltjate karvadega. Õied tumepunased, 15–20 cm pikkustes kitsastes pööristes. Õitseb juulis-augustis. Külmakindel. Hallikas lehestik ja tumepunased õisikud on koos väga kontrastsed ja dekoratiivsed. Annab juurevõsusid. Lõigata igal kevadel maapinnast 5–10 cm kõrguselt maha, et kasvaksid tugevad suve teisel poolel õitsvad võrsed.

Hambuline enelas Spiraea x billardii

Püstine või nõrgalt laiuv harunevate okstega kuni 1,5 m kõrgune põõsas. Lehed lailantsetjad kuni piklikelliptilised, 5–7 cm pikad, 1,5–3 cm laiad talbja alusega, pealt paljad, alt hallikate sametkarvadega. Õied roosad, kitsastes tipmistes 10–15(20) cm pikkustes tihedates pööristes. Õitseb augustis-septembris. Sügisese õitsejana vääriks enam kasvatamist. Lõigata igal kevadel maapinnast 5–10 cm kõrguselt maha, et kasvaksid tugevad suve teisel poolel õitsvad võrsed.
Sordid:
Spiraea x billardii 'Triumphans' erineb põhiliigist purpurpunaste õite poolest.
Üles

"Seedrid ja Seedermännid" "Maakodu" 12/2005
(A. Aaspõllu seedrid, A. Vaasa seedermännid)
Seerdermännid erinevad meie kodumaisest harilikust männist eelkõige pikkade, viie kaupa kimbus olevate sinakasroheliste okaste poolest. Sinaka varjundi seedermändide okastele annavad õhulõhede read, millised on liigiti kas kahel külgmisel või kõigil kolmel okka tahul. Okaste seravad on liigiti suuremal või vähemal määral hambulised.
Seedermändide võrsed on kaetud pruunide karvadega. Seedermändidel on suured, seemnetiivata maitsvad „pähklitaolised" seemned, mida kutsutakse ka "seedripähkliteks". Seemned valmivad järgmise aasta sügiseks. Käbid kukuvad tervelt koos seemnetega puult (vastutulles korjajatele!).
Nõukogude ajal oli neid Siberist pärit "pähklikesi" meie turgudel müügil, vahel isegi koos tervete käbidega. Seemned on õlirikkad ja eriti maitsevad need oravatele, mis takistab tunduvalt nende puude paljundamist Eesti puukoolides. Igal sügisel käib võistlus, kes ennem jõuab. Tavaliselt jäävad peale oravad.
Seedermännid on noorena väga aeglasekasvulised, hiljem kasv kiireneb. Kasvuks vajavad nad tuultele avatud päikesepaistelist kasvukohta. Külgvarju korral laasuvad seedermännid väga kiiresti. Sageli kohtabki meie vanades parkides valguse puuduse tõttu ainult rohelist „ladvatutti" omavaid puid. Täisvalguses kasvades algab aga seedermändide võra maapinna lähedalt. Kodumaise hariliku männiga võrreldes on seerdermännid nõudlikud ka mullaviljakuse suhtes, kasvades normaalselt parasniiskel, raskema lõimisega, viljakal, nõrgalt happelisel mullal. Haigustest on Eestis seedermändidel esinenud okaspuuvõrsevähki, mis aegajalt kahjustab tugevalt nooremaid puid. Seedermännid sobivad suuremasse koduaeda või parki, nii üksikult kui väiksemates gruppides. Eelistada tuleks sinakama okkaga ja kiiremakasvulist korea seedermändi, kuid võib ka kasutada erinevaid liike koos. Niiskematel muldadel kasvab teistest seedermändidest paremini siberi seedermänd. Põõsakujuline kääbusseedermänd sobib rohkem koduaeda ja lepib paremini kehvemate, eriti kiviste muldadega. Poolvarjus kasvades kääbusseedermänni võra hõredam, okkad õrnemad. Linnahaljastusse seedermännid hästi ei sobi, nad ei talu linnade saastunud õhku ega ka mulla soolamist.
Paljundada saab seedermände seemnetega, mis tuleb sügisel mulda külvata. NB! Maitsvad seemned on meelistoiduks ka närilistele ja lindudele, keda tuleks paljunduspeenrast kaugel hoida. Meil seni väga haruldasi ja vähelevinud seedermändide sorte paljundatakse ainult pookimisega.
Eestis on kasvab 4 liiki seedermände:
alpi, siberi, korea ja kääbusseedermänd.

Eestis võib kõige enam kohata Alpidest pärit alpi seedermändi (Pinus cembra), kes jõudis meie mõisaparkidesse Saksamaalt juba XIX sajandi esimesel veerandil. Alpi seedermänd kasvab meil kuni 20(25)m kõrguseks ja võra laius on ligi 6 (10)m. Noores eas on võra kitsaskoonusja või ovaalne, vanemate puude võra on laiuv. Okkad on 5...9cm pikad, kolmest tahust kahel olevad valged õhulõhede read muudavad okka sinakasroheliseks, okka tipp kollakasroheline. Käbikandvus algab hilja, 25-30aastaselt. Käbid on tõmpmunajad, 5...8cm pikkused ja 4...5cm läbimõõduga, noorelt purpurvioletsed, hiljem punakaspruunid.
Aino Aaspõllu avastas 1980. aastal Viljandimaalt Loodi siniallikate lähedalt umbes 90-aastase täiesti püramiidse alpi seedermänni, mille oksad ulatusid maani. See puu võeti looduskaitse alla.
Aastaid hiljem Karksi-Nuias aedade ülevaatusel kohtas A. Aaspõllu ilusaid noori elujõulisi alpi seedermänni püramiidvorme ühe aia piirdel. Ilmselt selle puu järglased, aga kes pookis ja paljundas neid puid, ei mäletanud kohapeal keegi. Nende Karksi –Nuia puude järglasi kasvab nüüd juba mitme dendroloogi koduaias. Neid puukesi võiks aga rohkem paljundada, sest selline kaunis kitsa sinaka võraga puu sobib igasse, ka kõige väiksemasse, koduaeda.
Alpi seedermänd on noore puuna küllaltki sarnane Siberist pärit siberi seedermännile (Pinus cembra ssp. sibirica), kelle võra on alpi seedermännist kitsam ja oksastik veidi tihedam. Okkad on alpi seedermänni okastest veidi pikemad, tumerohelised ning tipuokstel allapoole rippuvad. Sageli tuleb nii alpi, siberi kui korea seedermänni täpseks määramiseks oodata puude käbikande algust, sest käbide järgi on neil vahet teha kõige kindlam. Siberi seedermänni käbid on alpi seedermänni käbidest märgatavalt pikemad - 8....12(14)cm.
Siberi kaguosas, Mandžuurias ja Korea poolsaarel kasvav korea seedermänd (Pinus koraiensis) on meil seedermändidest kõige haruldaseim. Suurim ja vanim Eestis kasvav puu oli Olustvere pargis, kuid tänaseks on see puu hukkunud. Nooremaid, käbikandvaid puid, esineb vaid üksikutes kohtades (Järvselja, Luua, Tartu). Ühed ilusamad isendid kasvavad Tallinna Botaanikaaias. Korea seedermänni võra on noortel puudel koonusjas, hiljem laikoonusjas.Vanemas eas tüvi haruneb ja puu on korea seedermännile omaselt mitmeladvaline. Okkad on seedermändidest kõige pikemad, 7....15(20)cm, laiade õhulõheridade ja tugeva vahakirme tõttu alpi ja siberi seedermännist heledamad ja väga dekoratiivsed. Käbid on seedermändidest suurimad, 9...15cm pikad ja 5...10cm läbimõõduga. Paksude teravaotsaliste seemnesoomuste tipud on konksjalt tagasi käändunud.
Kääbusseedermänd (Pinus pumila) on pärit Kaug-Ida mägedest, kus moodustab kohati läbimatuid põõsastikke Meil kasvab ta 2...3(4)m kõrguse ja sama laia põõsana. Eestis on kääbusseedermänd siiski üsna haruldane, arvatavasti Eesti suurim (kõrgus kuni 4m) ja ilusaim kääbusseedermänd kasvab Tallinna Botaanikaaias. Tema okkad on 4...8cm pikad, seedermändidest kõige peenemad ja väga tiheda asetusega oksal. Seedermändidest on temal ainuksesena kõigil okka tahkudel õhulõhederead, mis teeb tema määramise üsna lihtsaks. Koonusja kujuga käbid on 3...5cm pikad ja 2...3cm läbimõõduga. Oma väga aeglase kasvu tõttu sobib kääbusseedermänd ideaalselt päikeseliste nõlvade kattmiseks ja kiviktaimlasse. Sügisel, külmade saabudes painduvad kääbusseedermänni oksad maapinna lähedale, lootes sedasi talvise lumikatte alla talvituma jääda. Kevadel tõusevad oksad jälle tavaasendisse tagasi. See on liigiomane kohastumine Kaug- Ida karmide talvede üle elamiseks, millest ei maksaks meil muret tunda.
A. Aaspõllu meenutab:
Kuigi Euroopasse jõudis kääbusseedermänd 1807. aastal, leidub seda liiki ainult vähestes botaanikaaedades. Eestis hakati kasvatama kääbusseedermändi alles peale eelmise sajandi 60-ndaid aastaid, kui oli võimalus saada seemneid Kaug-Idast. Kääbusseedermänni levikule Eestis aitas palju kaasa EMI (Eesti Metsainstituut) kõrval dendroloogia seltsi eellase, dendroloogiaringi asutajaliige ja esimene juht Johannes Moks. Tal olid head sidemed kohalikega, kes sealt talle seemneid saatsid. See äri lõppes, kui Venemaa avanes Euroopa dendroloogidele ja ärimeestele. Seemneid hakati müüma ainult dollarite eest, sest kääbusseedermänd oli ka Euroopas uudis ja seetõttu väga nõutav kaup.
Huvitav oli jälgida Saku Kasemetsas Jukul, nagu me kõik teda armastusega kutsusime, külas käies, kui erinevad haabituse ja kasvukõrgusega olid areaalist pärit seemnetest saadud isendid. Osad olid täielikud kääbuspuhmad, osad roomavad, osad normaalsed põõsakesed.
Üles

Andres.Vaasa@mail.ee