| |
Sotsioonika on uus teadus mis uurib inimese isiksust ning
inimestevahelisi suhteid. Artikli autor eeldab et lugeja on
juba kursis sotsioonikas kasutatavate isiksuse- ehk sotsiotüüpide
ning tüüpidevaheliste suhete kirjeldustega. Sellest
saab lugeda nii interneti kodulehel www.hot.ee/socioniko „SOTSIOONIKA:
isiksusetüübid ja suhted“ kui ka www.hot.ee/sotsioonika „Sotsiooniku
ABC“. Artiklis on toodud näited tuntud ajalooliste
persoonide ning ilukirjanduse kangelaste isiksusetüüpidest ning
nende tüüpidevahelistest suhetest.
Killud ajaloost ehk
kuidas tegelikult oli
Artiklis on toodud näited ajaloolistest tegelastest,
kuna neis ilmnevad sotsioonika poolt avastatud seaduspärasused
kõige piltlikumalt. Loomulikult on vaatluse all äärmuslikud,
nii positiivsed kui ka negatiivsed, juhtumid. Igapäevasel
olmetasandil sarnased tendentsid toimivad analoogselt, kuigi
neis võivad puududa ekstreemsed vormid mis on pehmendatud
kasvatusega ning sotsiaalse keskkonnaga. Kuid revolutsioonid
ning riigipöörded panevad toime juba aktualiseeritud
isiksused, kellel sellistel ajaloomomentidel avanevad varjatud
võimed.
Näiteks, kuidas sotsioonika seletab omaaegse NSV Liidu
Kompartei Peasekretäri L.Brežnevi otsuse psühholoogilisi
motiive saata sõjavägi Afganistani (andmed on
pärit Ukraina sotsioonikute A.Bukalovi, A.Boiko
publikatsioonist).
Asi oli selles et L.Brežnev oma sotsiotüübi
poolest oli INTP (Kriitik) (et lugejale teha lihtsamaks sotsiotüüpide
mõistmist, kasutan kõrvuti nii Myers-Briggs metoodikas,
kui ka sotsioonikas (pseudonüümid sulgudes) kasutusel
olevaid tähistusi), aga tema sagedane külaline Afganistani
president Nur Muhamed Taraki, suurepärane poliitik ning
kirjanik, kuulus ESFP (Poliitik) sotsiotüübi esindajate
hulka. Nad olid puhtinimlikult teineteisele sümpaatsed.
Vastavalt sotsioonika teadusele Kriitiku ja Poliitiku sotsiotüüpide
vahel on duaal- ehk täieliku täiendamise suhe.
Kord mõni nädal pärast Taraki järjekordset
visiiti Moskvasse saabus sõnum, et ta oli tapetud riigipööre
korraldanud H.Amini (ISTJ, Inspektor) käsul. Nagu meenutas
hiljem tolleaegne NSV Liidu välisminister A.Gromõko,
peasekretär oli lausa emotsionaalses šokis. „Sõber
on tapetud!“ Sellises seisundis Brežnev andis käsu
vägede sisseviimiseks alustades sõja Afganistanis.
On märkimisväärne, ei olles tavaliselt järeleandlik,
tookord ta ei soovinud kuulata mingeid vastuväiteid, ja
need eksperdid ning nõunikud, kes üritasid situatsiooni
kuidagi mõjutada, olid kõrvaldatud või
karistatud.
Nagu teada I.Stalin (ISTJ, Inspektor) austas vene tsaar Ivan
Julmi (ENFJ, Kasvataja) „tegusid“. Need mõlemad
sotsiotüübid on omavahel duaalsuhes. Sarnast sümpaatiat
tunnetas J.Stalin ka oma teise duaali A.Hitleri (samuti ENFJ,
Kasvataja) suhtes. Paljud ajaloolased märkivad Stalini
ja Hitleri režiimide sarnasust.
Stalinit (ISTJ, Inspektor) mainides võib meelde tuletada, et
tema lähikonnas oli mitmeid Marssal (ESTP) tüüpi isikuid,
näiteks, L.Beria ning G.Žukov. Inspektor ja Marssal tüüpide
vahel on Peegelsuhe ning sellele suhetüübile on omane
vastastikune lugupidamine. Vaatamata sellele, et G.Žukov oli
tihedas konfliktis Staliniga, oli ta üks vähestest inimestest,
kes võis Stalinile näkku öelda: "Kui Te leiate, et Kindralstaabi
ülem võib loba suust ajada, siis saatke mind rindele!" Kuid
vaatamata tülitsemistele, nad pidasid teineteisest vastastikku
lugu. Miks? Peegelsuhe puhul toimub loomulik kohustuste
jagamine. Stalin, kui Introvert, oli väga ettevaatlik.
Introverdile ei meeldi teiste inimeste algatus. Ta kartis, et
algatusvõime võib viia tasakaalust välja süsteemi. Et tänu
algatusvõimele võib välja kasvada keegi konkurent, seega
mistahes algatus kuulus kontrollimisele ning ülekontrollimisele.
Järsku see inimene tahab minu koha endale saada? Sellega,
nimelt, on seotud repressioonide idee, mida ta korraldas nii oma
ümbruskonnale, kui ka tervele rahvale. Kuid teiselt, nagu
Inspektor (ISTJ) tüüpi inimene, püüdis ta stabiliseerida,
korrastada kaost, mis valitses kogu riigis kodusõjast alates.
Selline stabiilne bürokraatlik süsteem sai loodud ja see
õigustas end Suure Isamaasõja vältel. Ühelt poolt, Stalin ajas
hirmu kogu rahvale, teiselt poolt, see käsu-administratiivne
süsteem osutus väga sobilikuks erakordsete situatsioonide puhul,
nagu oli see sõja ajal. Teine asi, kui sõda oli lõppenud, aga
jäik süsteem jäi alles, see enam juba ennast ei õigustanud. Ei
saa ju igapäev sõdida. Edaspidi see süsteem faktiliselt hävitas
iseennast.
NSV Liidu Kompartei Peasekretäri N.Hruštšovi
(ISFP, Vahendaja) ning USA President J.Kennedy (ENTJ, Ettevõtja)
vahel oli konfliktsuhe. Valitses täielik ebamõistmine.
Vaid tuumasõjaohu tõttu suutsid nad vältida
isikutevahelist konflikti.
Endise USA Presidendi R.Reagani (ENTJ, Ettevõtja) ja
NSV Liidu Kompartei Peasekretäri M.Gorbatšovi (ESFP,
Poliitik) sotsiotüüpide vahel on aktivatsioonisuhe.
Selle puudumisel vaevalt et Reagan oleks muutnud oma suhtumist „kurjuseimpeeriumi“ ning
läheks läbirääkimistele. Võib isegi
meenutada kuidas mõlemad Reaganide ning Gorbatšovide
abielupaarid peale läbirääkimisi laulsid koos „Õhtud
Moskva lähistel“. Kvaader (sellest mõistest
veidi hiljem) oli täies koosseisus.
Gorbatšov, kes tegi palju totalitaarsete struktuuride
lõhkumiseks NSV Liidus ei toetanud esimese Iraagi sõja
ajal tolleagse diktaatori („väikese Stalini“)
Saddam Husseini (ISTJ, Inspektor) toiminguid. Teine kvaader,
teine psühholoogia. Ka G.Bushiga (ESTJ, Administraator)
oli S.Hussein täielikus vastandsuhes.
V.Lenin (ESTP, Marssal) nimetas N.Buhharinit (INFP, Lüürik) „partei
lemmikuks“. Ja siin pole midagi imestada kuna nad olid
duaalid.
Nõukogude kosmoselaevade peakonstruktor S.Koroljov
(ESTP, Marssal) valis esimeseks kosmoselennuks J.Gagarinit
(INFP, Lüürik), kes oli samuti tema duaal.
Kuna siin käis jutt kvaadrist, siis kvaader on omavahel
kõige sobivamate sotsiotüüpide nelik mis on
seotud duaalsete, peegel- ning aktivatsioonisuhetega. Reeglina
on see suurepärane ühes suunas mõtlevate inimeste
kollektiiv, mis kajastub ka ajaloolistes sündmustes.
Sotsioonikas eksisteerib kvaadrite vahetuvuse seadus. Mistahes
idee, algatus, ajalooline või sotsiaalkultuuriline nähtus
selle tekkimisest kuni hävimiseni koosneb neljast staadiumist
mis üksteist järjestiku vahetavad. See nähtus
väljendub sotsiooniliste kvaadrite („Alfa“, „Beeta“, „Gamma“, „Delta“)
pärimusmehhanismis mis realiseerib ühte või
teist algatust. Seda mehhanismi võib jälgida kui
uurida kvaadritesse kuuluvate sotsiotüüpide grupeeringute
rollide vahelduvust ideede ja liikumiste puhul ajaloolises
protsessis, näiteks sotsiaalsete revolutsioonide ning ühiskondade
arengus toimuvates transformatsioonides.
Iga algatus sünnib teatud ideena mis areneb kui kontseptsioon
kuni katsetusteni juurutada seda ellu. Seda esimest etappi
realiseerib reeglina „Alfa“ kvaader kuhu kuuluvad
sellised sotsiotüübid nagu ENTP (Otsija), INTJ (Õiglane),
ISFP (Vahendaja) ning ESFJ (Eluarmastaja).
Kuna idee realiseerimine selle täies mahus „Alfa“ kvaadri
poolt, vaatamata kõikidele pingutustele, ei toimu, algab
teine etapp. Idee transformeerimisele, selle kohandamisele
tegelikkuse nõuetele on paratamatud teatud lihtsustamised
ning moonutused. Esimese kvaadri poolt formuleeritud kontseptsioon
juurutatakse ellu, kuid selliste meetoditega, et juurutamise
lõpptulemus meenutab vähe esialgset kavandit. Seda
etappi realiseerib „Beeta“ kvaader kuhu kuuluvad
sotsiotüübid ENFJ (Kasvataja), ISTJ (Inspektor) ESTP
(Marssal) ning INFP (Lüürik). Sealjuures sellest
mis oli „Alfa“ kvaadri poolt välja pakutud,
jääb alles vaid väike osa. Seega on tegemist
ilmse kõrvalekaldega esialgsest kavandist.
Tehtu tulemusi mõtestatakse läbi kolmandal etapil
kus hakkab toimetama „Gamma“ kvaader, kuhu kuuluvad
sellised sotsiotüübid nagu ESFP (Poliitik), INTP
(Kriitik), ENTJ (Ettevõtja), ISFJ (Hoidja). See kvaader
analüüsib, kritiseerib ning eitab „Beeta“ kvaadri
poolt tehtu ning tuleb tagasi „Alfa“ kvaadri esialgsetele
ideedele. Sellel kolmandal etapil idee realiseerimine on täielikum
ja põhjalikum ning samuti täielikult langeb kokku
reaalsuse nõuetega.
Neljandal etapil eelmise kvaadri saavutused viiakse praktilise
teostuseni maksimaalselt võimaliku realiseerimisega.
Seda etapi teostab „Delta“ kvaader kuhu kuuluvad
sotsiotüübid ESTJ (Administraator), INFJ (Humanist),
ENFP (Psühholoog) ning ISTP (Meister). Seejuures idee
ise ei muutu, kuid seda „lihvitakse“ suhteliselt
täiuslikuks olemasolevates tingimustes, muutes sageli
paradigmaks. Lõppudelõpuks eksisteerides ning
piisavalt täiendades pikema aja vältel ilma oluliste
muutusteta idee degenereerub, muutes ise takistuseks edasiseks
arenguks. Juba antud paradigma valitsemise ajal algab uus käärimine
mida algatab „Alfa“ kvaader.
Kujundlikult öeldes, „Alfa“ kvaader toob
välja idee, „Beeta“ kvaader valmistab “maketti”,
kvaader „Gamma“ ehitab “tehast” ning
kvaader „Delta“ laseb välja toodangut. Selline
on üldjoontes mehhanism mis realiseerub „sotsiaalse
progressi rõngaste“ ehk ebasümmeetriliste
(tellimus ja kontroll) suhetetüüpide kaudu. Kvaadrite
olemuse põhjalikum käsitlus ning sotsiaalse progressi
rõngaste mõiste lahtiseletamine on juba eraldi
teemad.
Kui inimesele on kõige parem elada duaalsuhes, siis
kvaadris on kõrgeim töövõime. Kvaader
on ühtne tervik. Ainsad suhted mis kvaadris võivad
olla mitte kõige meeldivamad on peegelsuhted. Kuid nad
muutuvad otsekohe konstruktiivseteks kui ilmneb kvaadri kolmas
esindaja, kes on duaaliks ühele ja aktivaatoriks teisele.
Mõttekaaslaste kvaadrid mängisid alati suurt rolli
ajaloos. Just nemad osutusid sotsiaalpoliitiliste suundumuste
tuumikuks.
Näiteks, USA vabadussõja juhtideks olid „Alfa“ kvaadri
esindajad G.Washington (ESFJ, Eluarmastaja), Th.Jefferson (INTJ, Õiglane),
A.Hamilton (ISFP, Vahendaja), A.Berr (ISFP, Vahendaja), B.Franklin
(ENTP, Otsija), R.Morris (ISFP, Vahendaja), S.Adams (ISFP,
Vahendaja). Nende kuuluvus „Alfa“ kvaadrisse, mis
on ka “demokraatide” kvaader, määras
nende poolt rajatud USA riigiehituse aluste demokraatliku iseloomu.
Prantsuse revolutsiooni juhtisid samuti „Alfa“ kvaadri
esidajad M.Robespierre (INTJ, Õiglane), K.de Moulin
(ESFJ, Eluarmastaja), J.P.Marat (ENTP, Otsija), G.J.Danton
(ISFP, Vahendaja). Hiljem selle kvaadri asendas „Beeta“ kvaader
Napoleon Bounaparte (ESTP, Marssal) eesotsas teda ümbritseva
lähikonnaga, kes olid samaaegselt imperaatori kultusega
ning territoriaalsete hõivamistega impeeriumi loojad.
Oktoobrirevolutsiooni ning riigiehitust endises NSV Liidus
teostas kvaader „Beeta“ kuhu kuulusid V.Lenin (ESTP,
Marssal), L.Trotski (ENFJ, Kasvataja), S.Kirov (ESTP, Marssal),
N.Buhharin (INFP, Lüürik), I.Stalin (ISTJ, Inspektor),
V.Molotov (ENFJ, Kasvataja). „Beeta“ kvaader on „aristokraatide“ kvaader,
seepärast riiklik struktuur oli ülesehitatud hierarhiliselt
ning tugeva bürokraatliku aparaadiga.
Sotsioonika abil on võimalik analüüsida ja
ennustada mitte ainult inimeste käitumist ning suhteid,
vaid suhete kaudu ka kultuurajaloolisi protsesse. Vaatame,
kuidas arenesid sündmused endises NSV Liidus.
Alustame kommunistliku idee arengust. XIX sajandi keskel K.Marks
(ENTP, Otsija) ning F.Engels (ESFJ, Eluarmastaja), mõlemad
esimesest kvaadrist, loovad teadusliku kommunismi teooria.
Kuigi juba enne eksisteeris terve rida utoopilisi teooriaid,
marksism osutus neist elujõulisemaks. Venemaal selle
teooria arendas ja propageeris G.Plehhanov (samuti ENTP, Otsija).
Kuid teooria on teooria. Üleminek selle juurutamiseks
on hoopis teine asi. Ning ajaloolisele areenile ilmuvad teise
kvaadri esindajad. Need on V.Lenin (ESTP, Marssal), L.Trotski
(ENFJ, Kasvataja), N.Buhharin (INFP, Lüürik), I.Stalin
(ISTJ, Inspektor), S.Kirov (ESTP, Marssal).
Lenin töötab välja relvastatud võimuhaaramist
riigis ning revolutsiooniliste ümberkorralduste läbiviimise
teooriat ja praktikat. Selleks luuakse konspireeritud põrandaalune
partei mis hiljem muutub valitsevaks. Algab teooria läbiviimine
ellu kõige karmimate meetoditega.
J.Stalin (ISTJ, Inspektor) oli V.Leniniga (ESTP, Marssal)
peegelsuhetes. Need on vastastiku korrigeerimise suhted. Ja
kui Lenin suri, hakkas Stalin “korrigeerima” tema
toiminguid ning kujunenud süsteemi veelgi rangema tsentraliseerimisega,
mistahes vabamõtlemise halastamatu mahasurumisega. Ta
on ülesehitanud oma „sotsialismi mudeli“.
1937. aastaks mudel oli väliselt tugev, liikus, sõdis.
Kuid, kuna see oli „katseeksemplar“, siis vastavalt
ka töötas: selle alalhoidmiseks hukkusid kümned
miljonid inimesed. Veel üheks despotismi tunnuseks on
kiiresti kahanev tööressurss ning maaviljakus.
Peale Stalini surma võimule tuli N.Hruštšov
(ISTP, Vahendaja), esimese kvaadri esindaja. Ta viis läbi
Stalini kuritegude paljastamist ning režiimi liberaliseerimist.
Kuid kogu suur Stalini kui loogilis-sensoorse introverdi (ISTJ,
Inspektor) mentaliteedi kohaselt ülesehitatud riigiaparaat,
oma äärmuslikus patoloogilises variandis, jäi
muutmata. Ja kui Hruštšov hakkas ohustama aparaadi
eksisteerimist, teda kõrvaldati, asendades L.Brežneviga
(INTP, Kriitik). Ja kõikide nende sündmuste taga
seisis riigi peaideoloog M.Suslov (ISTJ, Inspektor).
Hruštšov oli teatud aja vältel Suslovile meelepärane,
kuna esimene oli tema „sotsiaaltellja“ (nende kahe
sotsiotüübi vahel on tellimussuhe). Kuid “tellija” pole
reeglina juhitav „täitja“ sotsiotüübi
poolt, seepärast on talle meelepärasem teostada võimuvahetust.
Nüüd rollid olid vahetunud. Suslov, nagu ka kogu
süsteem tervikuna (pole juhus et enamik esimesi sekretäre
olid “Inspektorid”) osutusid „tellijatena“ Brežnevile,
ning too vastuvaidlemata täitis süsteemi „sotsiaaltellimust“.
See oli nomenklatuurse bürokraatia kõrgperiood
mis täiel määral naudis oma võimu.
Uus periood algas siis kui võimule tuli M.Gorbatšov
(ESFP, Poliitik), kes oma sotsiotüübi poolest on
kolmanda “demokraatide” kvaadri esindaja. Selle
sotsiotüübi roll seisneb totalitaarse süsteemi
lõhkumises ning demokraatliku ühiskonna loomises.
Põhimõtteliseks on fakt et Gorbatšov kuulub
selle isiksusetüübi esindajate hulka kes kogu oma
võimu ning organisatoorsete omaduste juures pole võimelised
diktatuuriks, see on vastuolus nende loomusega.
Gorbatšov oli ümbritsenud end duaalidest koosnevate
võitlus- ja mõttekaaslastega kuhu kuulusid E.Ševardnadze
ja A.Jakovlev (mõlemad INTP, Kriitikud), aktivaatoriga
B.Jeltsiniga (ENTJ, Ettevõtja) ning alustas võitlust ühiskonna ümberkujundamise
eest. Kuid kõik perestroika aastad olid kolmanda kvaadri
võitlus teise kvaadriga, selle viimase ideoloogiaga
ning administratiivsete struktuuridega. Kuid valitsuse eesotsas
osutus inimene teisest kvaadrist - N.Rõžkov (INFP,
Lüürik), kes väitis et kõlbluse (loe
ideoloogia) nimel ei luba ta inimeste demoraliseerimist turumajandussuhetega.
Ja siin algasid vastuolud. Asi oli selles et administratiivkäsustiil,
kui teise kvaadri väärtus, on sobimatu turumajandusega
mis on kolmanda kvaadri väärtuseks. INFP (Lüürik)
sotsiotüübi puhul väljendub see asjaliku („rahalise“)
loogika psühholoogilise funktsiooni erilises nõrkuses.
Seepärast isegi jutt turust kutsub „Lüürikul“ negatiivset
emotsionaalset reaktsiooni.
Kuid „Ettevõtjal“ (selle tüübi
hulka kuulub ka B.Jeltsin), kes on „kontrollija“ „Lüüriku“ suhtes,
see funktsioon on esikohal. Ning selge et need inimesed ei
suuda omavahel kokku leppida. Gorbatšev aga teoorias on
turumajandust toetanud, kuid majanduslike ümberkorraldustega
ei kiirustanud. Tagajärjena nende vahel tekkiski lõhe.
Kuid sotsioonika vaatevinklist need on taktikalised mitte aga
strateegilised erilahknevused. Eesmärgid on neil ühised,
kuid meetodid erinevad.
Tuleme tagasi Rõžkovi juurde. Sotsioonika vaatevinklist
on absurdne kui teisse kvaadri kuuluv valitsus üritab
minna üle „reguleeritavale turumajandusele“.
Tegelikult ka riigimajanduse viimine kriisiolukorrani on samuti
sellise valitsuse südametunnistusel.
Kuid üks häda teise järel: N.Rõžkovi
(INFP, Lüürik) vahetab välja V.Pavlov (ENFJ,
Kasvataja), kes on jälle teise kvaadri esindaja. Need
kaks sotsiotüüpi on „korrigeerivas“ peegelsuhes,
kuid ideoloogia on sarnane. Ning jälle algab jutt „reguleeritavast“ turumajandusest.
Ka V.Pavlovi (ENFJ, Kasvataja) tüüp pole põhimõtteliselt
võimeline tajuma turualaseid muudatusi majanduses.
Situatsioon teravdus sellega et Pavlov on Gorbatšovi „tellija“ (ega
muidu talle poleks pakutud peaministrikoht!), aga sellistes
suhetes “tellija” jaoks “täitja” argumendid
ning toimingud näevad välja väheusaldavatena:
suhted on ju asümmeetrilised, tellija tunnetab oma psühholoogilist üleolekut.
Siit ka Pavlovi katsed nõuda Ülemnõukogult
erakorralisi volitusi Gorbatšovist sõltumata, taotleda
teisse kvaadri kuuluvate ja enamuses olevate poliitiliste jõudude,
kaasa arvatud gruppi „Sojuz“, toetust.
See puudutab ka puttšiste, kes üritasid korralda
augustiriigipööret. Asi on selles et ENFJ (Kasvataja),
kui eetilis-intuitiivne sotsiotüüp, on tugevam poliitilistes
manöövrites kui turumajanduse praktilistes küsimustes.
Käsumajandussüsteemis rahandusminister Pavlov oli
omal kohal. Aga kogu asi seisnes tellimussuhtes. Tellimussuhe
on „võimas asi“. Pavlovi (ENTJ, Kasvataja)
duuaaliks on ISTJ (Inspektor) kes on kontrollijaks Gorbatšovile
(ESFP, Poliitik). Kes need „Inspektorid“ siis Gorbatšovi ümber
olid? Need on endine asepresident G.Janajev ning siseminister
B.Pugo. Teisest kvaadrist oli ka ei keegi muu kui kaitseminister
D.Jazov (ESTP, Marssal).
Nagu on näha - kõik puha “gekatšepistid”!
Kuid just nimelt neid pidas Gorbatšov oma sõpradeks.
Aga nemad kõik, kogu süsteem NLKP-ga eesotsas,
olid tema suhtes „kontrollijad“ ning lõppudelõpuks üritasid
teda hoopis võimult kõrvale heita.
ESFP (Kasvataja) sotsiotüübile on sageli omane suur
enesekindlus ning veendumus et ta suudab luua häid suhteid
kellega tahes. Kuid enamik juhtudel see ei vasta tõele
vaid on enesepettus. Samas teisest kvaadrist ümbruskonna
survel lahkusid Gorbatšovi juurest duaalid kelle seas
oli ka välisminister E.Ševardnadze (INTP, Kriitik).
Tol raskel ajal otsustava sõna ütles välja
Venemaa koos B.Jeltsiniga (ENTJ, Ettevõtja) eesotsas.
Juba Venemaa presidendi valimised näitasid selgelt, et
kolmanda kvaadri ajastu on saabunud pöördumatult.
Seega oletused Venemaa tagasipöördumisest diktatuurile
on alusetud. Jeltsini „mantlipärija“ Venemaa
president V.Putin (ISTJ, Inspektor) on siiski veel teise kvaadri
esindaja. Sellega on seotud tänapäevased V.Putini toimingud
ehitada stabiilset administratiivset süsteemi. Vaevalt et see
enam saab olema nii range kui Stalini ajal. Kuid Inspektor (ISTJ)
tüübile on omane „karmi käe“ ilmutamine, kui
süsteem logiseb ning on tegemist võitlusega riigisisese kuritegevusega ja
terrorismiga.
Võib kujuneda arvamus et teine kvaader koosneb vaid
negatiivsetest sotsiotüüpidest. See on täiesti
vale. Selle kvaadri esindajate seas on palju väljapaistvaid
luuletajaid, kirjanike, kunstnike, teadlasi. Ning selle teksti
autor nende seas! Kui aga asi puudutab poliitikat, siis tagajärjed
on kahjuks sageli kurvastavad.
Vaadeldes praeguse Eesti poliitilist maastiku, siis nende
kirjaridade autor jätab enda teada kohalike suurtegelaste
sotsiotüüpe ning sotsioonilisest analüüsist
lähtudes siin toimuvate sündmuste arengut. Las seda
teeb juba lugeja ise. See on erakordselt huvitav tegevus! Igatahes,
sellise analüüsi võimas instrument on minu
poolt loodud sotsioonikaalastelt kodulehtedelt juba saadaval.
Võiksin vaid tõdeda et ülekaalukam osa tänapäeva
Eesti poliitilistest persoonisest kuulub kolmandasse kvaadri.
Neljanda kvaadri esindajate hulka kuuluvate sotsiotüüpide
toiminguid iseloomustavad tähelepanu inimesele, ettevaatlikkus
otsuste vastuvõtmisel ning lugupidamine seaduse suhtes.
Tänapäeval Euroopas mitme riigi valitsuste eesotsas
on neljanda kvaadri esindajad. Euroopas valitseb neljandale
(jälle “aristokraatide”) kvaadrile omane stabiilsuse,
harmoonia ning vaimsuse taassünni atmosfäär.
Eesti rahva hääletamine Euroliitu astumise küsimuses
on tegelikult valik kolmanda või neljanda kvaadri vahel.
Kas säilitada võim veel valdavalt kolmandasse kvaadri
kuuluvatele esindajatele, kelle seas on ka ultraliberaalse,
rahvus- ning muude radikaalsete maailmavaadetega inimesi, või
Eesti poliitilisele maastikule tulevad varsti täiesti
uued persoonid. Neljanda kvaadri ideoloogiaga ja tugeva bürokraatiaga
Euroopa Liidus kutsutakse kolmanda kvaadri esindajaid üsna
kiiresti „korrale“ või tõrjutakse
neid poliitiliselt areenilt hoopiski kõrvale.
Omaloodud sotsioonikaalaseid kodulehti pühendan ma eeskätt
noortele psühholoogiat õppima kavatsevatele üliõpilastele.
Mulle on juba ammu selgeks saanud et tänapäeval Eestis õpetatav
akadeemiline psühholoogiateadus, mis muuseas on oma arenguga
jõudnud neljandasse kvaadri, vajab uusi ideid ja lähenemisi.
Nagu lugeja juba teab, uusi ideid genereeritakse esimeses
kvaadris. Paraku need ideed asuvad esialgu veel väljaspool
Eestit. Nende kirjaridade autor (INFP, Lüürik), kes
on samas ka teise kvaadri esindaja, tegeleb missioonitundest
nende ideedele, ehk sotsioonikale, pühendatud interneti
kodulehtede näol väga mittetäieliku ning mittetäiusliku „halva
maketti“ loomisega. Võimaluse korral on mul kavas
see „makett“ veelgi täienda ja viimistleda.
Pean tähtsaks pöörata rohkem tähelepanu
sotsiodiagnostika meetodi põhimõtete kirjeldusele.
Sotsioonilist diagnostikat on ju võimalik sooritada
testide küsimustike kasutamata. Professionaalsed sotsioonkud
määravad sotsiotüüpe vestluse käigus,
kasutades kirjandust ning meediavahendeid.
Aga peaks saabuma selle tegevuse ka teine etapp, kus tööle
peaksid asuma ettevõtlikud kolmanda kvaadri esindajad.
Nende missioon oleks olemasolevat sotsioonikat kriitiliselt
analüüsida, edasi arendada, ehitades aluse millel
neljanda kvaadri esindajad kujundaksid juba tõelise
teaduse.
Isiksusetüübid ja suhted
ilukirjanduses
Kõikidel
aegadel ja ajastutel ilukirjandus oli kunst, mis kõige
täielikumalt ning täpsemalt peegeldas tegelikkust. Maal,
skulptuur, muusika ning teised kunstiliigid enamikel juhtudel
edastavad vaid elu või inimeste meeleolude lühiaegseid hetki.
Iluproosas või luules on rohkem võimalusi edastada mitte ainult
meeleolu või käitumise dünaamikat, vaid ka inimese maailmavaadet,
tema vaimsust ning iseloomu. Kirjanike või luuletajate talent
andis neile seda läbinägemisvõimet ning inimese loomuse mõistmist,
mis võimaldas piisavalt täpselt kirjeldada inimeste käitumist,
kelle prototüübid eksisteerisid elus või olid loodud autori
loomingulises kujutluses. Seepärast nii realistlikena tunduvad
meile väljamõeldud kangelased, kes toimivad aegajalt
ettearvamatult, kuid piisavalt loomulikult, et kutsuda meis esile
teatud emotsionaalse reaktsiooni. See on seletatav asjaoluga, et
kirjanik tahtmatult kirjeldab konkreetseid isiksusetüüpe, mille
sarnaseid on ta varem kohanud. Järgides oma kangelase iseloomu,
kirjanik ise ei tea aegajalt ette, kuidas ta end ülal peab. Kui
üritada talle peale suruda mingi muu käitumisstsenaariumi, siis
tunnetab, et tulemus saab olema valelik ning ebatõepärane.
Kirjaniku
meisterlikkus ja intuitsioon teevad temast peent psühholoogi, kes
tunnetab tabamatuid seoseid materiaalse ja vaimse vahel inimeses,
kes on võimeline nägema isiksuse arengu evolutsiooni sündimisest
surmani ning erinevate iseloomujoonte ilmnemise seaduspärasusi.
Teiste sõnadega, talendikad kirjanikud on võimelised looma ning
kirjeldama inimeste psühholoogilisi tüüpe teadmata tüpoloogia enda
printsiipe.
Professionaalid, kes uurivad inimesi, teavad, et kirjeldada
niinimetatuid "terviklikke isiksusi" on tunduvalt kergem, kui
keerulisi ja vasturääkivaid. Sellega võib seletada tüpoloogia
asjatundjate rohkeid vaidlusi, mis toimuvad ühe ja sama kangelase
tüübi erineva määratluse puhul.
"Sõda ja
rahu" sotsioonika vaatevinklist
Peatume
veidi L.Tolstoi tuntud romaanil „Sõda ja rahu“. Üritame jälgida
selle teose kangelaste karaktereid ning võimalik, et teil isegi
tekkib soov lugeda romaani uuesti, et paremini mõista seal
esinevate isiksustetüüpide ning tüüpidevaheliste suhete
iseloomulikke eripärasusi. Tegelikult, te saate teada vaid iga
selle romaani tüübi üldisi jooni, jälgida tüüpide variatiivsust on
siin keeruline. Sellele lisaks, te veendute, et isiksusetüüp ei
määra, kas inimene on hea või mitte. Geeniused ja rumalad,
suuremeelsed inimesed ja lurjused, omades ühte ja sama
isiksusetüübi, ilmutavad erinevalt selle sarnaseid omadusi. Kui
võrrelda selliseid masside ideelisi kasvatajaid nagu Tolstoi ja
Hitler, osutub selgeks, et mistahes isiksusetüüp võib teenida nii
head, kui ka halba.
L.Tolstoile,
kes polnud tuttav tüpoloogiaga, ikkagi enamikel juhtudel õnnestus
üsna täpselt kujundada oma kangelaste isiksusetüüpe ning isegi
modelleerida neile omaseid tüüpidevahelisi suhteid. Siiski, mõned
kujundid osutusid mõneti vasturääkivateks (järgnev L.Tolstoi
romaani kangelaste sotsiooniline analüüs on pakutud Ukraina
sotsiooniku V.Megedi poolt).
Näiteks,
Nikolai Rostov noores eas, nii nagu ka tema õde Nataša, on
kujundatud romantilisematena ja vaimustatuna, kui see peaks olema
selliste realistide puhul, nagu autor näitas neid küpsemas eas.
Muidugi, kõik inimesed muutuvad aastatega ning nooruses on omane
mõningane isoleeritus reaalsusest, kuid kontrast on siin liiga
suur. Isiksusetüüp "Administraator" (ESTJ), mida autor eredalt
edastas Nikolai Rostovi kujus, isegi nooruses omab võimet kainelt
hindama situatsiooni ning ei kaldu allutama elu ohule ilma piisava
põhjuseta. Vaevalt, et ta võis ratsutada päev läbi kuulide all, et
edastada tsaarile ettekannet, mis on juba ammu kaotanud oma
aktuaalsuse, kuna lahing oli selleks ajaks kaotatud. Tolles
keerulisus situatsioonis õigeaegne käsu täitmine oli ilmne uljus
ning karistus Nikolaid ei ohustanud. Sedalaadi hoolimatu uljus, et
tõestada tsaarile oma truudust, on pigem omane intuitiivsetele
inimestele, sellistele nagu "Ettevõtja" (ENTJ).
Samuti
Nataša Rostova närvihaigus noorused, mis oli esile kutsutud tema
armupettuse poolt, poleks kandnud reaalselt mõtleva „Poliitik“ (ESFP)
isiksusetüübi puhul, kellena autor näitas Natašat küpses eas,
sellist pikkaajalist iseloomu, et ohustada tervist ja elu.
Natašale omane terve kehaline instinkt pidi võitma hingelist
haigust tunduvalt varem.
Kuid
võimalik, et sellised väikesed ebakõlad muudavad süžeed isegi
veelgi huvitavamaks ja kontrastsemaks. Sest niikuinii ilmnes
Natašas realism kui tema, erinevalt oma intuitiivses isoleerituses
reaalsusest püsivast Pierre Bezuhhovist, osutus perekonna
liidriks, kes rahumeeli võttis enda kanda kogu praktiliste
probleemide koormuse. Aga Nikolai, oma väsimatu töökusega,
rangusega ja majanduslikkusega, konservatiivsete eluvaadetega,
isegi kaugelt ei meenuta romantilist ning eksalteeritut noorukit.
Niisiis, me
oleme krahv Rostovi perekonnas. Perekonnapea – Ilja Andrejevitš,
heasüdamlik epikuurlane, rahuvalvaja, hea perehoidja, kuid
halvasti väljendatud asjalikke omadustega. Tema laiskus ja muretus
viisid perekonda laostumiseni. Tundub, et ta on "Vahendaja" (ISFP)
tüüpi. Siiski, tema elu on kujunenud nii, et tal ei õnnestunud
täita oma sotsiaalset missiooni väljaspool perekonda, nagu seda on
suutnud teha selle sotsiotüübi teine esindaja – diplomaat Bilibin,
keda autor on samuti õnnestunult kujundanud. Selle sama
sotsiotüübi esindajate hulka võimalik et kuulusid vene armee
salkade komandörid, naljamehed Teljanin ja Timohhin.
“Vahendaja”
(ISFP) tüübi esindajate hulka kuulub ka vürst Rostovi vend Ilja
Andrejevitš, kes naudib lihtsat maaelu. Tema suhted naisega Anisja
Fjodorovnaga kujutavad endast „samasussuhe“ abielu üht varianti.
Siin täieliku õnne jaoks puudub vaid mitmekesisus ning pidev
vaimne areng, mis eksisteerib harmoonilisemas, kuigi vähem muretus
„duaalses“ abielus.
Perekond
Rostovide ema, – krahvinna Natalja, on passiivne, haiglane,
väsinud ja sageli kurvameelne, lahke ning suuremeelne, kuid
aegajalt torisev ja kiuslik naine. Ta on üsna uudishimulik,
meeleldi arutleb abstraktsetel teemadel, kuid pole piisavalt
praktiline. Vaatamata arukusele ning tervele mõistusele, ta ei
võta tarvitusele mingeid meetmeid pere laostumise ärahoidmiseks
realismi ning aktiivsete toimingute puudumiste tõttu. Ta ei ole
õppinud tegelema varandusliku iseloomu asjadega noorusest alates
ning ei püüa ilmutada algatusvõimet isegi kriisisituatsioonis,
eelistades pärivoolu ujumist. Selline iseloom ja käitumine on
tüüpilised enamik “Kriitiku” (INTP) tüübi esindajatele.
Tema tütar
Nataša Rostova on ema täielik vastand: kirglik ning liikuv
nooruses, kuid praktiline ning osavalt juhtiv oma majapidamist
küpses eas. Ta on hell ning aktiivne suhetes, liidri algetega
iseloomus, sentimentaalne, kuid üsna maine naine, kes
arutlemistele eelistab toiminguid ning igapäevamuresid. Selline on
“Poliitik” (ESFP) tüüpi naise kuju. Nooruses Nataša tundub olema
väga idealistlik. Konkreetne mõtlemine, mis on omane tema tüübile,
ilmneb alles peale abielu. Nataša romantilisus on mõneti
ülepaisutud, kuid koos emotsionaalse ekspressiooniga (näiteks,
millega ta suudleb oma „duaalist“ ema igat sõrme) teeb tema kuju
veelgi veetlevamaks. Vahetevahel Nataša Rostova kuju meenutab
“Vahendajat” (ISFP), kui poleks tema iseloomus impulsiivsust ning
kirglikkust, mis on omasem ekstraverdile, kelleks ongi “Poliitik”
(ESFP) tüüpi inimene.
On raske
öelda, kuidas tuleks toime kõikide tema õlgadele kukkunud
õnnetustega krahvinna Rostova, kui poleks pidevat tema duaalist
tütre toetust. Sest vana krahv, vaatamata oma headusele, ei suuda
osutada talle efektiivset tuge, mis täielikult vastab
nendevahelisele „superego“ suhtetüübile, kui maailmavaadete
erinevus kutsub esile mittemõistmise ning vaid mõningane distants
suhetes päästab konfliktist. Kui naine küsis talt suuremat
rahasummat, krahv isegi ei tundnud huvi milleks, – niivõrd kauge
oli ta oma naise elulistest huvidest.
Oma ema
sotsioonilise „kontrollialusena“ esineb tema poeg Nikolai Rostov,
kes on tüübi poolest "Administraator" (ESTJ). Nikolaid häirib ema
kurtus tema probleemide suhtes. Ema eelistas elada nagu ennegi,
soovimata mõista, et raha pole selleks enam olemas. Ema pidevalt
ärritab teda sellega, et surub talle peale seda, mida ta ei soovi
(rikast pruuti armastatu asemel jne.) Pingelised olid ka suhted
isaga, kes oli oma poja „kontrollialune“. Krahv Rostov sageli
pelgas oma poega, püüdis talle meeltmööda olla. Ta pole arvustanud
poega isegi siis, kui Nikolai mängis maha suurt summat raha. Poja
katse tegeleda rahaasjadega ning paljastada varast, – äriteenijat,
on luhtunud just seepärast, et isa, keda jahmatas ta nõrkade
asjalikke omaduste selline „kontroll“, kaitses äriteenijat,
alateadvuses püüdes õigustada poja ees oma hoolimatust. Selline
käitumine on tüüpiline „kontrollialusele“.
Selle eest
kohtumine Marja Bolkonskajaga ("Humanist", INFJ), kes on
„duaaliks“ Nikolaile, osutus selleks õnnelikuks juhuseks mis
pööras pahupidi ta elu. Nikolai omandas hingelist tasakaalu ning
enesekindlust. Marja Bolkonskaja nimel tuli tal maha jätta varem
armastatu lelletütre Sonjat ("Hoidja“, ISFJ tüüp), „poolduaalsuhe“
kellega kutsus esile hulganisti arusaamatusi, mis oli koormav tema
tüübi inimesele.
Sonja,
Nikolai lelletütar, on nähtavasti "Hoidja" (ISFJ) tüüpi. Temas,
vaatamata hulgalisele voorustele (lahkus, mehelikkus, realism,
korralikkus, kohusetunne), jäi puudu sellist peent hingelisust,
mis niivõrd tugevalt paelus Nikolaid Marja Bolkonskajas. Armudes
temasse kord ja igavesti, teades, et abieluks Nikolaiga
eksisteerib hulgaliselt takistusi, ta kannatlikult ootas teda.
Tema kõrged moraal-eetilised normid, nõuded enda suhtes ei
võimaldanud ulatada kätt ja südant rikkale, kuid mitte armastatu
inimesele. Isegi kui ta mõistis, et tema tunded ei leia vastuse,
suutis suruda endas alla armastuse kellegi kahju toomata.
Tagasihoidlik ning korralik, asus ta perekond Rostovide uueks
liikmeks. Muidugi, tal polnud lihtne näha päevast päeva, kui
õnnelik on tema poolest armastatu inimene teise naisega, kuid ta
suutis säilitada enesevalitsemise ning truudust perekonnale, mis
andis talle peavarju lapsepõlves. Aja möödudes Sonja osutus
Rostovide asendamatuks abiliseks laste kasvatamisel ning
majapidamises.
Rostovite
noorim poeg – Petja ("Psühholoog", ENFP), on teadmishimuline ning
kannatamatu poiss, kes ei suutnud ära oodata oma küpsusiga.
Vanemate vastuseisust hoolimata põgenes ta kodust 16-aastasena
sõtta ning sai surma. Lahke ja kaastundlik nooruk püüdis jagada
ümbritsevatega kõigega mis tal oli: rosinad, kohvikann,
tulekivi... Vaimustatud idealistina, pole ta osanud hoolitseda
enda eest, kuid püüdis olla kasulik inimestele ning alati usus
paremasse. Hajameelne ning ettevaatamatu, meeleheitlikult
hulljulge, Petja osutus oma kogenematuse ohvriks. Vaid mõne
joonega suurkirjanik õigesti ning täpselt joonistas selle tüübi
portree.
Oma epopöa
lehekülgedel Tolstoi pühendub perekond Bolkonskite kirjeldusele.
Perekonnapea – Nikolai Andrejevitš Bolkonski ("Õiglane", INTJ) on
arenenud loogilise mõtlemisega inimene, kellel on kalduvus
teadustele, mida ta samuti kangekaelselt õpetab oma tütrele (eriti
algebrat ja geomeetriat). Ta ei mõtle selle peale, et noorele
neiule need teadmised võivad olla elus täiesti kasutud. Rõhutades,
et ta ei taha peale suruda oma veendumusi, ta siiski teeb seda,
kuna tema veendumus oma õigsuses nõuab, et kõik oleks tehtud nii,
nagu ta peab õigeks. Punktuaalne, kõrge enesedistsipliiniga, talle
meeldib selgelt jaotada üritusi ajas ning miski ei saa muuta tema
plaane. Nagu ka meie ajakaaslane, sama tüüpi esindaja, tuntud
kirurg Amossov, on ta kuiv, range ning kompromissitu. Vürstile ei
meeldi külalised, oskuslikult eraldab kõik üleliigne, mis ei kuulu
tema huvide ringi. Talle on raske tunnistada oma ebaõigust.
Hinge
sügavuses ta on heasüdamlik ning armastab oma lapsi, kuid ta ei
oska (või ei taha) seda näidata. Vürst Bolkonski peene- ja
kaasatundlikkuse arvelt teostab sageli tõsiseid eetilisi
möödalaskmisi. Ta haavab valuliselt oma lapsi liigse
kategoorilisusega ning hingesoojuse puudumisega. Näiteks,
isoleerides kasvatuslike eesmärkidega oma lemmiktütre, vürst teeb
esimeseks inimeseks majas talle "duaalse" koduõpetajannat, –
prantslannat m-lle Bourienne. Teda paelub prantslanna kergus ning
elurõõm, tänu millele ta talub oma peremehe rasket iseloomu.
Guvernant
Amelie Bourienne (tüüp "Eluarmastaja", ESFJ) on lõbus, koketeeriv
ning seksuaalne naine. Ta ei oska pikalt vihastuda ning võtma
kõike südame lähedale. Vaid ainult teda pole haavanud vürst
Bolkonski toorus. Ta ise loob endale ning teistele optimistliku
meeleolu. Tema lõbus loba viis alati kõrvale ning pehmendas vürst
Bolkonskit, sealsamas kui kurvameelne ning alati allasurutud tütar
kutsus tal esile ärrituse. Marja Bolkonskaja, kes on "Humanist" (INFJ)
tüüpi, on kaastundlik, heasüdamlik kuid arg ning väga haavatav
inimene. Ta on valmis eneseohverdamisele lähedaste heaolu nimel.
Alati on järjekindel oma veendumustes ning oma kohustuste
täitmisel. Ta kannatas väga isa kalgisüdamesisuse ning tooruse
tõttu, kellega asetses "asjalikkuse" suhetes, mis ei eelda suurt
vastasmõistmist. Tema duaalist mees Nikolai, samuti oli
toorevõitu, kuid ta otsekoheselt pehmenes, nähes pisaraid oma
naise silmis ning püüdis käituda nii, et mitte sundida teda
kannatama. Tõenäoliselt asi on selles, et "Administraator" (ESTJ)
tüüp on vastuvõtlikum suhete muutustele erinevalt "Õiglasest"
(INTJ), tugevamini reageerib erksatele emotsionaalsetele
stiimulitele. Marja humanism, mis pole leidnud vastukaja isalt,
kes pidas seda nõrkuseks ja rumaluseks, vaimustas Nikolaid. Temaga
vürstitar Marja tunnetas end kaitstuna ning võis suurepäraselt
täita oma sotsiaalset missiooni, – kasvatada ning lohutada meest,
lapsi ning kõike, kes seda vajas. Nende vastasmõistmine oli
täielik, vaatamata suurele erinevusele vaadetes ning tegevustes.
Tolstoi suurepäraselt kujundas selle paari duaalset suhet: nad
olid kaks vastandit, kes hästi täiendasid teineteist.
Andrei
Bolkonski – "Kasvataja" (ENFJ), pidevalt elumõtet otsiv ning kibe
saatuse iroonia kohaselt on jõudnud selle mõistmisele olles
surmavalt haavatud. Tema sotsiaalne missioon, – edastada oma
veendumusi inimestele, ei leidnud teostust. Ta ei suutnud mõista,
miks nii vaevles ilmalikes salongides ning igavles oma, sellise
lihtsa-, kergemeelse ja muretu naisega. Teda ei rahuldanud
argipäevasus. Ta soovis teha midagi, et kõik teda armastaksid.
Teadvustamata kuulsust armastab vürst Andrei rohkem kui elu. Ta on
sageli tusane, irooniline, ligipääsmatu ning kõrgemeelne. Tal on
kalduvus dramatiseerida ümberringi toimuvat. Oma elu mõtet nägi ta
omaenese ohverdamises kõrgete ideaalide nimel.
Andrei
Bolkonski abikaasa Liisa on "Lüürik" (INFP) tüüpi, kes on õrn,
õhuline, koketeeriv, veetlev naine. Ta võis kergesti vesistuda
ning kiiresti lohutuda. Passiivne ning muretu, ta soovis vaid
ühte, – et teda armastatakse ning kurvastus siis kui ta ei leidnud
vastastikust. Liisal oli suurepärane intuitsioon: ta tundis, et
hukub sünnitusel, paaniliselt kartis seda ning tema etteaimus
osutus õigeks. Mehega polnud Liisa õnnelik. Erinevad
intellektuaalsed tasandid ning vastastikkuse puudumine tekitasid
võõrandumist ning pettumust. Nende "peegelsuhe" oli üsna
rahumeelne, kuid muutus igavaks uue informatsiooni ning
ühistegevuse puudumisel. Sealjuures nad ei täiendanud teineteist
ning ei suutnud osutada efektiivset toetust.
Pierre
Bezuhhov on üks kesksemaid kujusid, filosoofilise mõttemaailmaga,
teadmistehimuline inimene, kes pidevalt arutleb maailma ning
inimkonna ülesehituse seaduste üle. Romaani lõpus leiab end
vabamüürluses, huviga andub intellektuaalsele tegevusele. Tal on
inertne, rahuarmastav iseloom, kuid on aegajalt kangekaelne. Ta
mõistab halvasti suhteid ning see toob kaasa tõsiseid vigu, nagu
tema esimene abielu arvestuslikku ja egoistlikku naise Elen
Kuraginaga, kellel puudusid tema suhtes igasugused tunded. Pierre
lubas seda abielu endale peale suruda, alludes oma tulevase äia,
tema suhtes duaalist vürst Vassili Kuragini, veenmistele. Ta pole
teadvustanud, et Elen ei armasta teda ning ei suutnud mõista, kas
ta armastab ise.
Pierre
Bezuhhovi esimene naine, vürst Vassili Kuragini tütar Elen (tüüp
"Marssal", ESTP), on esitatud romaanis kui üks negatiivsemaid
kujusid. Ta on enesearmastav, võimukas ning ülbe naine. Ta ei
suutnud väärtustada oma mehe parimaid omadusi ning suhtus temasse
põlgavalt ning pilkavalt, vähemaltki arvestamata tema tunnetega.
Nende "poolduaalsuhtel" oli suhteliselt hea algus, kuid edaspidi
tõi see kaasa vastastikust pettumust. Siiski, oleks see veel kaua
eksisteerinud, kui mitte vürstinna Elen enneaegne surm. Sellistele
suhetele kaasnevad sageli suured kriisid ning neid on aegajalt
keeruline katkestada.
Pierre teine
naine, – Nataša Rostova aukartlikult suhtus tema teadus- ning
ühiskondlikke toimingutesse, pidades oma meest autoriteediks talle
tundmatul alal. Kuid perekonnas, olmeküsimustes ta täielikult
allutas teda oma tahtele ning seega vabastas Pierre talle
mittejõukohastest probleemidest. Selline tegevuste jaotus rahuldas
mõlemaid. Nad tunnetasid end ühe tervikuna vaatamata oma
mittesarnasusele. Selles peitubki dualiseerumise fenomen.
Autori
märgatav sümpatiseerimine Pierre Bezuhhovi suhtes ei takistanud
Tolstoile kujundada teda naljaka, naiivse ning eluks kohanematuna
(sellistena tavaliselt tunduvad kontrollialused) inimesena.
Aegajalt tekib mulje, et autor omistab Pierre Bezuhhovit
üheaegselt ka "Ettevõtja" (ENTJ) omadust, kes on veelgi
isoleeritud reaalsusest, kui "Kriitik" (INTP). Kuid ekstraverdi
"Ettevõtja" (ENTJ) puhul Pierre pole piisavalt otsustusvõimeline.
Realistlikumas variandis sotsiotüüp „Kriitik“ (INTP) on esitatud
armee ülemjuhataja kujus Kutuzovis, kellest tuleb edaspidi juttu.
Vürst
Vassili Kuragin on üks „Poliitik“ (ESFP) tüüpi variantidest. Teda
ei saa nimetada positiivseks kangelaseks, kuid ta on suurepärane
perekonnainimene. Vürst Vassili oskab orienteeruda mistahes
konkreetses situatsioonis ning juhtida seda, nagu talle on
kasulik.
Olles
otsustusvõimelised, paindlikud, sihikindlad, läbilöömisvõimeliste
omadustega ning diplomaatilised, sellised inimesed on võimelised
saavutama palju riigiteenistuses, isegi kui selleks on tarvis
kasutusele võtta peeneid intriige ning manöövreid. Nataša
Rostovast sai osav kodune ülemjuht, hell ja võimukas, paindlik
perepoliitik. Vürst Vassilil tegevuse ning mõjutuste mastaap oli
tunduvalt ulatuslikum. Ta võttis aktiivselt osa ühiskondlikus
elus, kuigi ei taotlenud sealjuures omakasupüüdlikke huve.
Võimet
mõjutada inimesi omavad ka teised "Poliitikud" (ESFP), kes on üsna
realistlikult kirjeldatud romaanis, – Anna Mihhailovna Trubetskaja
ning tema poeg Boris Trubetskoi, Anna Pavlovna Scherer, keisrinna
õuedaam, Peterburi ilmaliku salongi perenaine, ning ka vürst
Vassili poeg, – Anatoli Kuragin, kelle diplomaatilised omadused on
nõrgemini väljendatud tema intellektuaalse piiratuse tõttu. Siiski
kavalust ja enesekindlust on tal rohkem kui piisavalt seda tüüpi
isiksuse puhul. Julie Kuragina ning vürst Dolgorukov tundub, et
samuti kuuluvad "Poliitik" (ESFP) tüüpi esindajate hulka.
Seda tüüpi
inimesed on aktiivsed ning püüavad olla tähelepanu keskel, nad
etendavad märkimisväärset osa mistahes situatsioonis. Julie
Kuragina osutub oma salongi perenaiseks; ettevaatlikult ja
kindlalt teeb karjääri Boris Trubetskoi; omab suurt mõju vürst
Dolgorukov. Vaatamata individuaalsetele erinevustele, kõiki neid
kangelasi eristab võimuahnus koos seda pehmendavat
diplomaatilisusega, nad oskavad saavutada püstitatuid eesmärke,
paindlikult laveerides mistahes situatsioonis.
"Suures
eluraamatus" on oluline osa eraldatud väljapaistvate ajalooliste
isiksuste kirjeldustele, – feldmarssal Kutuzovile ja Napoleonile.
Kutuzov on
“Kriitik” (ISTP) tüübi tüüpiline esindaja, kes on kujundatud
rahuarmastavana, skeptilisena, naeruvääristavana, kriitilise
mõttelaadiga inimesena. Polgu ülevaatluse käigus Austria
ertsherzogkonnas ta, hellalt kõneledes ohvitseridega, kõigutab
peaga ning ohkab, nähes nende jalanõusid. Liikus ta aeglaselt ja
loiult, raske sammuga. Peale Dolohhovi mehist vastust, nagu ka
peale kapten Timohhini ettekanned, Kutuzov pöördub kõrvale
skeptilise näoilmega, mis väljendas ühte: kõik, mida talle öeldi
ning vee öeldakse on ammu teada, on igav ja üldsegi mitte see, mis
oleks vajalik. Ta kõneleb ilusti ning meeleldi, silmitsedes
inimesi hellalt ja tähelepanelikult, kuid kerge pilkava
naeratusega. Kui feldmarssal õnnistas Bagrationi enne lahingut,
tema pale muutus pehmemaks ning silmis ilmnesid pisarad. Peale
seda, kui Bolkonski pöördus palvega jätta teda Bagrationi salgas,
Kutuzov keelas seda haletsusest, öeldes: "Edaspidi on veel
rohkesti toiminguid ning kui tema salgast naaseb homme kümnendik,
ma tänan Jumalat”. See kinnitab “Kriitik” (INTP) tüüpi inimese
võimet modelleerida sündmusi ning näha ette selle tulemusi.
Tolstoi
märkas, et Kutuzov võitis mitte niivõrd tänu oma heale strateegia
ja taktika tunnetamisele, vaid oskusele juhtida oma armee kõrvale
asjatutest lahingutest ning inimkaotustest. Kõrvalepõikamine
kasututest toimingutest, – see on selle sotsiotüübi ergas eripära.
Demonstreerides lihtsust ja meeldivust suhtlemises, Kutuzov polnud
alati diplomaatiline ning halvasti valdas oma emotsioone, mis on
samuti „Kriitikule“ väga omane. Ta võis uinuda nõupidamisel, võis
toorutseda tsaariga, oma „kontrolöriga“ saatjaskonna juuresolekul
või ootamatult nutma hakata. Tsaar ei armastanud teda, kuid määras
ülemjuhatajaks, austades tema tarkust ning arukust. Ning ta pole
eksinud.
Vürst
Bagration ning Napoleon, – on üsna erksad (kuigi kaugeltki mitte
positiivsed) romaani kangelased ning kuuluvad „Marssal“ (ESTP)
tüüpi esindajate hulka. Nad on julmad ning võimekad inimesed, kes
oskavad saavutada oma eesmärke iga hinnaga. Neil on hea loogiline
mõtlemine ning oskus valitseda situatsiooni. Sarnased inimesed on
lihtsalt loodud selleks, et juhtida teisi. Nende endi
„samasussuhte“ kuuluvate tüüpide vahel võivad kujuneda
lugupidamise ning tugeva konkurentsi suhted.
Seda tüüpi
esindajate hulka kuuluvad nii uljaspea, pummeldaja ning poseerija
vürst Dolohhov, aegajalt karm sõprade ja vaenlast suhtes, kuid
õrnalt armastav oma ema, kes on talle duaalist “Lüürik” (INFP)
tüüpi.
Marja
Dmirijevna Ahrossimova, kes soojalt osales perekond Rostovite
elus, täisvereline, tugev ning võimukas, toorevõitu kuid
suuremeelne naine, on samuti selle isiksusetüübi esindaja.
Seda tüüpi
inimesed kaugeltki mitte alati püüavad hõivata juhtivaid
positsioone. Nad võivad teostada end ka teisel viisil, nagu paljud
filmi- ja estraaditähed. Paljud seda tüüpi inimesed on äris, kes
nad nagu ka poliitikas sageli asetsevad võtmepositsioonidel. Vaid
kunsti ning teaduse valdkonnas võidavad nad visaduse ning talendi,
mitte ara liidriomaduste abil. Teistel aladel, sealhulgas
perekonnas, nad tavaliselt mängivad peamist osa. Nad vajavad
tunnustust. Vastasel juhul elu kaotab nende jaoks mõte ning nad
otsivad lohutust alkoholis või teostavad ühiskonnavastaseid
toiminguid jõuvarude üleküllusest, mis pole leidnud paremat
kasutamist. Sageli seda tüüpi inimesed osutuvad mitteformaalsete
noorte grupeeringute eestvedajateks. Sõjas paljud neist
demonstreerivad kangelaslikkus lahinguväljal. Sellistele
inimestele on vajalik ergas elu ning võitlus.
Napoleon,
nagu ka temale „poolduaalne“ Kutuzovi tüüp, kuulvad
irratsionaalsete isiksusetüüpide hulka. Tolstoi märkas, et "andes
ning vastu võttes Borodino lahingut, Kutuzov ja Napoleon toimisid
sundimatult ning mõttetult", seega üsna impulsiivselt. Muidugi,
Napoleoni poolt oli see ettevaatamatuse tõttu, sest ta mõistis kui
vähe on tal šansse ning siiski lootis juhusele. Kuid "Marssal" (ESTP)
tüüp, kuhu tema kuulub, pole ettevaatlik ning kaugele ettenägev,
erinevalt „Kriitiku“ (INTP) tüübist.
Tolstoi
kirjeldab Napoleoni võimuahne ning agressiivse inimesena: "Ta oli
solvatud nõudega taganeda Visla taha ning käskis armeele peale
tungida". Kuna ta polnud eetik, armee tervitavad karjed aegajalt
rõhusid ning suunasid ta tähelepanu kõrvale tema muredest. Kuid ta
vajas siirast vaimustust ning tunnustust teistelt. Ta oli niivõrd
upsakas, et isegi käsutas oma poja portree üles riputada kogu
armee vaatamiseks. Kannatamatu ekstravert, ta sageli katkestas
vestluskaaslast. Olles impulsiivne ning järjekindlusetu, võis ta
üle minna, näiteks, kõneluses vene saadikuga, liialdamistest
ähvardustele, aga seejärel kutsuda teda õhtusöögile oma süüd
tundmata. Ta oli alati kindel oma õigsuses.
Napoleonile
ei meeldinud jagada oma seisukohti ning arutlusi, eelistades
teatada lõppjäreldusi käskluste vormis. Viimane sõna kuulus alati
talle. Ta oli alati endas niivõrd kindel, et isegi suutis nalja
visata ekstreemsetes situatsioonides, hämmastades kõiki oma
enesevalitsemisega. Kuid ägestudes, võis öelda: "Kaduge ...", nagu
see toimus juhtumis härra Bossega. Ta ei osanud üldsegi
manipuleerida inimestevaheliste suhetega ning saavutas oma
eesmärke tarmukalt ja sirgjooneliselt. Tema südametunnistusel olid
tuhanded tapetud. "Talle meeldis vaadelda surnuid ja haavatuid,
tunnetades sealjuures oma hingelist jõudu". Muidugi, mitte kõiki
seda tüüpi inimesi iseloomustab julmus, kuid kõik nad on
võimelised ohverdama tundeid huvidele, mis on dikteeritud
mõistusega või ihaga. Sealjuures eetilised kaalutlused langevad
teisele plaanile.
Sotsiotüübi
"Inspektor" (ISTJ) esitleb romaanis riigisekretär Speranski oma
külmaverelise, täpse loogilise mõtlemisega ning rahulikkusega.
Teda eristab jõud ning enesevalitsemine, realism ning praktilisus.
Alati toetub seadustele ning instruktsioonidele. Seda tüüpi teine
esindaja, – Rostovite vanem tütar Veera, tundub olema
külmavereline, arvestatav ning pedantne. Teda häirib, kui miskit
tehakse mitte reeglipäraselt.
Viisakad ja
sõbralikud seltskonnas, need kangelased ei paista silma
sentimentaalsusega ning tundlikkusega, eelistades konkreetset
tegevust stabiilse positsiooni ning ümbritsevate lugupidamise
saavutamiseks. Selle nimel vürstinna Veera ühendas oma elu temaga
„samasussuhtes“ isiksusetüübiga leitnant Bergiga. Koos nad näevad
välja nagu üks tervik, kuid mitte kahest poolikust, vaid ühe
monoliidina. Nende toimingute- ning mõttelaad on sarnane ja sel
põhjusel pole neil lahkarvamusi. Samuti ühetaolisena näeb ka teine
„samasussuhe“ paar romaanis, - “Poliitikud” (ESFP) Boris
Trubetskoi ning Julie Kuragina.
Teised
kangelased ilmnevad selle romaani lehekülgedel üsnagi
episoodiliselt. Sellistest episoodilistest kangelastest võiks
mainida veel Platon Karatajevit, keda Pierre Bezuhhov kohtas
vangistuse ajal ning kes jäi talle eluks ajaks meelde oma lihtsa
elufilosoofiaga. Karatajev on kujundatud heasüdamlikuna,
optimistlikult häälestatud inimesena, kellel on tõenäoliselt
„Vahendaja“ (ISFP) tüüp. Tema ja Pierre Bezuhhovi vahel on
“superego” suhe, mis kontrastne ning teineteist rikastav. See
kulgeb neil kahel rahuarmastaval inimesel teravusteta. Selline
suhtetüüp on väga ligitõmbav. Partneri mõttelaad, mis ei ole alati
mõistetav, võib teises kutsuda esile suurt huvi. See mõnikord viib
sinna, et partner on tajutav kui saavutamata ideaal. Sellisena
osutuski Pierre Bezuhhovi jaoks see lihtne, primitiivne ning
mistahes eluks hästi kohanenud inimene.
"Otsija" (ENTP),
on kujundatud romaanis kapten Tušini näol, kes arutleb
maailmaehituse seaduste üle. See hajameelne ning sõjateenistuse
jaoks kohandamatu inimene, demokraatlik ning vastutulelik,
heasüdamlik ning usaldav, halvasti mõistev inimesi (kõigis näeb
vendi) unistaja, – on autori poolt kujundatud väga pealiskaudselt.
Vaatamata isoleeritusele reaalsusest ning naiivsusele, suudab ta
tõestada oma õigsust üsnagi otsustavalt. Kuid see kuju on
episoodiline. Teisi "Otsijaid" (ENTP) romaanis pole, kuna süžee
pole ilmselt teaduslik ning vajadust seda sotsiotüüpi
kujundamiseks lihtsalt polnud.
Lõpetades
selle, rohkearvuliste tüüpide tõttu, L.Tolstoi romaani üsna
pealiskaudse sotsioonlist analüüsi, jääb vaid avaldada tunnustust
autorile, kes geniaalselt kujundas peaaegu kõiki isiksusetüüpe.
Romaanis puudub vaid kõige tagasihoidlikuma ning
mittedemonstratiivsema „Meister“ (ISTP) tüübi inimese kirjeldus.
 tagasi algusesse
|
