Testitud: IE 5.5, NS 6.1

Esimene variant (alus: A. Essenson, J. Kikkas et al. 'Koer', kirjastus 'Valgus' 1985)

Kui teised teooriad algavad kohast, kus inimene karja kasvatas, siis A. Essenson kirjutab, et koer kodustati juba enne inimese karjakasvatuse ja põllundusega tegelema hakkamist. Inimese peamine ülalpidamisallikas oli jahindus ja see muutus palju edukamaks peale koera app ivõtmist.

Arheoloogiliste luuleidude (Shveits, Tirooli, Laadoga järv, Rootsi, Taani, Amuuri järv, Krimm, Mongoolia, Baikali järv, Austraalia) alusel järeldati, et kiviajal elas Euroopa ja Aasia aladel kolme tüüpi koeri.

Soo- ehk turbakoera (Canis familiaris palustris) iseärasus oli kolju lühidus ja järsk üleminek koonult otsmikule. Tema eellaseks peetakse shaakalitaolist kiskjat ja ta elutses Euroopa aladel ja Siberis. Hilisema aja turbakoeri peetakse eellasteks jahilaikadele, tshau-tshaudele, spitsidele, pinsheritele ja terjeritele.

Inostrantsevi koer (Canis familiaris inostranzewi) oli sookoerast suurem, tema otsmik oli lamedam ning üleminek otsmikult koonule sujuvam. Tugevamini olid arenenud sarnaluud ja kuklakühm. Koon oli üsna lühike ja lai, tugevate lõualuudega, hambad olid suured ja tugevad, hundi hammaste taolised. Tema eellasteks peetakse suuri Euroopa ja Aasia hunte. Inostrantsevi koerast põlvnevad kesk-aasia, mongoli ja kaukaasia lambakoerad, mastiffid, kirdesiberi sõidulaikad, njuufaundlandi koerad ja mõned teised suured tõud.

Nn. Putjatini koera (Canis familiaris poutiatini) kolju oli veidi lühem ja kitsam kui inostrantsevi koera kolju. Putjatini koera eellaseks peetakse Euroopa hunti. Temast põlvnevad tõenäoliselt dingo, idamaade paariakoerad ja võimalik, et ka mõningad laikatõud.

Hilisema aja klassifikatsioonid (pronksiaja tuhakoer, pronksikoer jne) mastiffite arenemist ei puuduta, seega nendel me lähemalt peatuma ei hakka. top

Teine variant (alus: T. Taylor 'The Origins of the Mastiff', ajakiri 'Canis Max', talv 1996/1997)

Varased koerte klassifikatsioonid tulenesid koerte funktsioonidest. Dr. Caius (kuninganna Elizabethi ihuarst) klassifitseeris 1576. aastal koerad järgmiselt: canes villatica (valvekoerad), canes pastorales (lambakoerad) ja canes vanatici (jahikoerad). Jahikoerad olid omakorda jagatud veel kolmeks: pugnaces (ründajad), nare sagaces (jälitajad) ja pedibus cleres (tagaajajad).

Tänapäeval tuleneb koerte klassifikatsioon valdavalt päritolust ja füüsilistest omadustest. Richard ja Alice Fiennese järgi eksisteerib tänapäeval 4 tõugude gruppi -- Dingo grupp, Põhja grupp, Hurda grupp ja Mastiffi grupp. Kes ja mis nendesse gruppidesse kuulub, autor ei täpsusta.

Kuna ajalooliselt on klassifitseerimismeetodid erinevad, on raske taastada tänapäeva füüsilise tüübi klassi ajalugu funktsionaalse klassi info põhjal, kuna füüsiliselt erinevad koerad võivad täita sama funktsiooni, füüsiliselt sarnased koerad aga erinevat funktsiooni.

Esimesi mastiffite näiteid võib näha Ninevehi reljeefidelt (aastast 640 e.Kr.), mis annavad alust oletada, et esimese mastiffi au saavad assüürlased. Ent näiteks David ja Judy Nelson, Kangali (Türgi moloss-tüüpi lambakoer) eksperdid väidavad, et kuna Türgi, Iraan ja Lõuna-Vene olid juba tol ajal tuntud oma massiivsete kohalike tõugude poolest, siis suure tõenäosusega on kõikide mastiffite esiisatulnud Kesk-Idast ja selleks esiisaks on Kangal. Samas teine osa künolooge, sealhulgas Paul Strang, autoriteet pürenee mastiffite alal, on välja pakkunud, et mastiffite ajalugu algab veelgi kaugemalt idast, st. Aasiast, täpsemalt Tiibetist. Mõlemad väited on suhteliselt ebakindlatel alustel, sest mõlemad väidavad, et Nimrodi palee skulptuurid kujutavad just seda vajalikku tõugu koera. Siiski, Tiibeti mastiffi teooriat toetab üks Hiina käsikiri aastast 112 e.Kr., mis kirjeldab provintsist imperaatorile saadetud koera: '... Suursugune tiibetipärane koer, neli jalga kõrge, õpetatud ründama imelikust rassist inimesi...' Jällegi, Kangali teooria poolt räägib asjaolu, et 485 e. Kr tõi Xerxes mastiffi tüüpi koerad Pärsiast Kreekasse ja sel ajal oli Türgi Pärsia Impeeriumi osa. top

Kolmas variant (alus: Molosserworld's 'The History and the Origin of the Molossers', www.molossermania.com)

Molossi oli Epiruse mäestiku regioonis (mis asub Põhja-Kreekas ja Lõuna-Albaanias) elavate inimeste nimi. Molossid olid sõjarahvas, kes üritasid vallutada Kreekat, Roomat, Itaaliat, Makedooniat jne, kuni nad aastal 170 e.Kr. roomlaste poolt purustati.

Molossidel olid kuulsad kaitse- ja sõjakoerad, keda väidetavalt imporditi Rooma ja Roomas kutsuti Molossidelt saadud koera 'Canis Molossi' ehk Molosside koer. Aristoteles kiitis Molossi koera oma teoses 'Historia Animalium', kus ta võrdles Molossi koera Laconia koeraga. (lähemalt koerte esinemisest Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjanduses saad lugeda allpool)

M. B. Wynn kirjeldas 1886. aastal kreeklaste molossi ja samas väitis, et moloss tähendas varasemalt midagi muud kui mastiffi tüüpi koer. Samuti ei olnud 'moloss' klassifikatsioonitermin nendele tõugudele, mida me tänapäeval molossidena klassifitseerime.

Tiibeti teooria: M. B. Wynn kirjutab 1886. aastal: "Kuna eurooplased on viimastel aastatel Aasia päritolu mastiffitest näinud vaid häid Tiibeti päritolu isendeid, siis kõik Aasia mandri mastiffid on eurooplaste jaoks Tiibeti mastiffid. Nagu teises variandis kirjutatud, on Tiibeti teooria põhialus Ninevehi reljeefid (reljeefil kujutatud koeral on kohev saba). Samuti on Tiibeti üks teooria üks alustest see, et Tiibeti mastiffil on jooksuaeg kord aastas, samamoodi, nagu hundil. Autori väitel võib jooksuaja nii harv esinemine olla tingitud ülikarmidest tingimustest, mis mäestikes valitsevad ja kus koeral tuleb elada. Kolmas ja viimane väljatoodud alus Tiibeti teoorial on Marco Polo kirjeldus 'väga suurtest Tiibeti koertest'. Kus selline kirjeldus asub, seda autor ei täpsusta.

Molosserworldi e. Kesk-Aasia lambakoera teooria: (NB! Kui eelnevad teooriad olid vähemalt mingi osa teadlaste poolt esitatud/kinnitatud, siis antud teooria on ühe veebilehe teooria -- uskumine omal riisikol!) Teooria väidab, et meil tuleb otsida assüürlaste mastiffi esivanemat Kesk-Idast ja Kesk-Aaasiast, sest just seal alustati teadaolevalt esimestena maaharimist ja karjakasvatamist. Ja selleks kõikide mastiffite esivanemaks pakub teooria Kesk-Aasia lambakoera. Sellest koerast olevat väidetavalt tulnud kõik ülejäänud Aasia suured lambakoerad ja ka nt Tiibeti mastiff, kes varem toodud teooria kohaselt on ise kõikide molosside alus. Teooria on ülimalt hüpoteetiline, hüpoteetilisem veel, kui ülevalpool olevad. Et mitte liialt su aega raisata selle teooria alustega, on need lühidalt: Turkmenistanist 2000. aastat e.Kr. leitud kujuke ja M.B.Wynni 1886-ndast aastast pärit kahtlus, et assüürlaste relieefidel ei kujutanud nad mitte oma mastiffi, vaid koera, mis oli pärit kusagilt Aasiast. top

Neljas variant (alus: Natural History Museum's (Berne, Switzerland) 'The History of the Saint Bernard Dog', www.nmbe.ch)

Antud versioon on kirjutatud bernhardiini ja Shveitsi mäestikukoera vaatenurgast.

Teadlane C. Keller väidab bernhardiini eellaseks olevat roomlasete molossi (või teisisõnu Molosside koera), kes omakorda oli arenenud Tiibeti mastiffist. Tiibeti mastiff liikus Tiibetist Nepaali ja Indiasse, sealt Babülooniasse ja Assüüriasse. Aleksander Suur tõi eeldatavasti Tiibeti mastiffi Kreekasse, kus ta oli nö. seemneks Molosside koertele.

1200 ja 1100 a. e. Kr. vahel liikusid foniiklased Küproselt lääne poole ja moodustasid kolooniad Sitsiiliasse. Hispaaniasse, Prantsumaale ja Inglismaale. Sealt tulebki teooria, et foniiklased tõid koloniseerimise käigus Assüüria mastiffid Euroopasse ja sealt omakorda, et järelikult oli Assüüria mastiff kaudselt esiisaks Prantsuse, Inglise ja ka teiste Euroopa maade mastiffitele.

Strebel uuris Molosside koera küsimust väga põhjalikult. Tema järeldus oli, et lisaks Assüüria ja Babüloonia suurele ja peamiselt tumedat värvi koerale oli veel ka heledam ja kergem koer, keda kasutati karja- ja jahikoerana. Strebel järeldas, et just viimane on Molosside koer.

Selle väite argumendiks on, et Vana-Kreeka ja Vana-Rooma illustratsioonid näitavad koera suure, jõulise, kikkis kõrvade, saleda pea ja lakaga. (Eeldatavasti on see Molosside koer, mis oli roomlaste seas väga au sees.) Assüüria koerte rõngas saba ja tumedat värvust ei ole roomlaste ja kreeklaste poolt kuskil üles joonistatud ega kirjutatud, seega ühendus Tiibeti mastiffi ja Molossi koera vahel on väga ebatõenäoline. Samuti, kuigi paljud teadlased (Keller, Kramer jne) ühendavad Molossi koera ja temast arenenud tõud Tiibeti mastiffiga, pole selle teesi kinnitamiseks ühtegi teaduslikku fakti (nagu ka Molosside koera ja Tiibeti mastifii ühenduse puudumise teesi kinnitamiseks.)

Professor Theophil Studer pühendas oma teadusliku töö kodustatud koera põlvnemise uuringutele. Tema leidis, et juba pronksiajal (1200 - 800 e. Kr) eksisteeris mastiffi tüüpi keskmist kasvu (65 - 70 cm) koeratõug. See tõug elas ilmselt ka Kesk-Euroopas ja teda saab asetada Shveitsi aladele tükk aega enne roomlaste saabumist.

Studer jõudis sellisele järeldusele peale paljude antiikkoerte pealuude uurimist. Temaga nõustub ka koeraajaloo ekspert Hauck, kes kirjutab, et ta ei saa aktsepteerida suurte mastiffite liikumist Aasiast Euroopasse, sest selle kohta puuduvad igasugused tõendid.

Nii Studer kui Hauck jõudsid mõlemad järeldusele, et kõik Euroopa mastiffitüübid arenesid välja Neoliidiaja koertest eri aegadel ja eri kohtades. (ehk teisisõnu, Molossi koera ajalugu algab Euroopast ja mitte Tiibetist.)

Lõpetuseks siiski öeldakse, et kuna koerte klassifikatsioon varastel aegadel toimus funktsioonide alusel ja eri funktsiooni võis täita sama tüüpi koer (kusjuures kasvataja arendas koeras oma ideaali järgi funktsiooni, aga mitte välimust jne), ei saa tänapäeva tõugude ajalugu pea kunagi teaduslikult tõestada. top

Koerte esinemine Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kirjanduses (alus: Encyclopedia Romana, itsa.ucsf.edu/~snlrc/encyclopaedia_romana/)

Kõige rohkem on klassikaliste autorite poolt esile toodud kahte tüüpi koeri -- väiksem ja nõtkem Laconia (Sparta) koer ja raskem moloss, keda mõlemat kasutati nii jahipidamiseks kui ka karja ja majapidamise valvamiseks.

Terentius Varro 'De Re Rustica' (37 e. Kr)-- mainib kahte tüüpi koeri: üks on jahikoer metsas loomade püüdmiseks ja teine on valvekoer, vajalik karjastele. Täpsem kirjeldus on vaid valvekoera juures, kes peab olema suur, madala häälega ja valget värvi, et ta pimedas paremini nähtav oleks.

Lucius Junius Moderatus Columella 'De Re Rustica' (63 AD?) -- kirjutab, et farmeri üks esimestest tegevustest peaks olema koera muretsemine, sest see kaitseb tema karja, farmi ja majapidamist. Farmeri karjakoer peaks olema suur, valju haukumisega ja valget värvi, et teda öösel hundiga segamini ei aetaks. Farmeri majapidamist valvav koer peaks aga olema must, et päeval vargaid hirmutada ja et ta oleks öistele sissetungijatele vähe silmatorkav. Majapidamist valvav koer ei tohi olla liiga heasüdamlik ega ka liiga kuri (et ta oma majarahvast ei ründaks). Erinevalt Varrost kirjutab Columella, et Laconia koer karja ja majapidamise valvamiseks ei sobi ja on siiski vaid jahikoer.

Oppianus 'Cynegetica' (212 AD) -- soovitab Laconia koeri gaselli- ja hirvejahiks. Värvusest soovitab, et Laconia koer peaks olema sama värvi, mis metsloomad, mitte must ega valge. Molossidest kirjutab Oppianus, et nad ründavad isegi vanu pulle ja metssigu ja hävitavad nad. Need koerad ei ole nõtked, kuid on julge vaimu, kirjeldamatu tugevuse ja julgusega.

Grattius 'Cynegetica' -- Grattius kirjutab, et kui sind ei hirmuta koera välimus (ja graatsia puudumine), kui sul on vaja kedagi tõsise töö jaoks, kui sul on vaja kedagi, kes näitaks üles julgust, kui sul on vaja kedagi siis, kui sõjajumal kutsub, siis on molossid selleks parimad (ja sa ei jõua neid nendes ülesannetes ära imetleda).

Gaius Petronius 'Satiricon' -- Trimalchiol on suur moloss nimega Scylax, keda tutvustati külalistele kui maja ja orjade valvurit.

Flavius Arrianus 'Cynegeticus' (ca 150 AD) -- lisana 550 aastat varasemale Xenophoni poolt kirjutatud 'Scripta Minora' peatükile 'Kunegetikos', mis tegelikult on jahipidamise võrdlus Xenophoni ajal ja Arrianuse ajal. Arrianus kirjeldab oma teoses Vertragust, keldi tõugu nõtket ja kiiret koera, kes on ilmselt hurtade eellane. Arrianus väidab, et Xenophon ei teadnud Vertragusest, sest ta ei oleks muidu väitnud, et jahikoerad ei saa jänest ilma suure õnneta kätte. Pidades jahti mitte jäljeajamise, vaid nägemise järgi muutis jahipidamist täiesti. Lactonia koerad, ajades vaid jälge, lasid tihti ohvri põgenema -- jahimehed pidid olema jala ja saak saadi kätte tavaliselt kas kavaluse või lõksuga, mitte tänu koerale. Vertragusega sai jahimees ratsutada koera järgi ja igasugu lisavarustus, nagu võrgud jne, polnud vajalik -- koer sai saagi ise kätte. Teisel sajandil AD mõeldi keltide poolt välja isegi spordivõistlused, mis olid pea üks-ühele samad, mis tänapäeva hurtade võiduajamised.

Strabo (või Aelius Seianus) 'Geographica' -- mainib keltide koeri, kes olid otsekui loodud jahiks.

Marcus Aurelius Olympius Nemesianus 'Cynegetica' -- mainib, et ei ole vaid Sparta koerad või molossid, vaid ka keltide nõtkeid jahikoerad, kellede vahel valida. top