Testitud: IE 5.5, NS 6.1

Ajalugu:

Dogue de Bordeaux ajalugu on suhteliselt segane. On arvamusi, et Dogue de Bordeaux arenes bullmastiffist, samas arvavad teised, et bullmastiff ja Dogue de Bordeaux 'valmisid' samaaegselt. Mõned arvavad, et Dogue de Bordeaux' aluseks oli buldog, teised on veendunud, et buldog tuli mängu alles hilisemas aretusjärgus. Mõni arvab, et mängus on suures osas Inglise mastiff. On ka (loomulikult) teooria, et Dogue de Bordeaux arenes hoopiski otse Tiibeti mastiffist.

Dr. Raymond Triquet aga rõhutab, et vaatamata sellele, et sidemed Tiibeti mastiffiga ja molossidega võivad osaliselt tõesed olla, ei saa unustada, et just Prantsusmaalt leidsid arheoloogid eelajaloolise koera luid ja et need luud olid Dogue luudega väga sarnased.

Arvatakse, et Dogue de Bordeaux'l on sidemeid Alano, väljasurnud Hispaania koeratõuga. Räägitakse, et Alano toodi euroopasse alaanide poolt. Samuti räägitakse, et Dogue on sugulane Kreeka-Rooma molossidele, keda kasutati sõjapidamiseks (ehk kui see tõsi oleks, siis Dogue on sugulane tänapäeva Mastino Napoletanole ja ilmselt ka Cane Corsole). Mõned jälle usuvad, et Dogue on arenenud iidsest prantsuse koeratõust, kes praeguseks on ammu välja surnud. (Nagu näed, ei ole selle ajalooga nii lihtne).

Nagu ikka, kuna varasematel aegadel aretati koeri funktsioonidele vastavalt, siis ka Dogue oli piirkonniti veidi erinev -- ühes piirkonnas oli ta alahambumusega, teises jalle pikema karvaga. Siiski, neil kõigil olid Dogue'le omased jooned olemas.

Dogue de Bordeaux oli hea kaitsja, jahikoer ja võitleja. Just tänu oma kaitsevõimele sai Dogue populaarseks aristokraatia hulgas, kelledel oli palju kaitsmist vajavaid valdusi.

Prantsuse Revolutsiooni ajal aristokraatia Dogue'd said koos nende peremeestega otsa, et tavainimese Dogue jäi -- need olid võimsad koerad, loodud tööd tegema.

1863. aastal on esimene dokumenteeritud viide Dogue de Bordeaux'le -- esimesel koertenäitusel Pariis -- võitja koerale anti nimi tema päritolupiirkonna järgi.

Järgmine viide on aastast 1883 -- kuni siiani oli peamiselt kolme eri tüüpi Dogue'i: Toulouse, Paris ja Bordeax tüüpi, igal oli oma eripära -- siis nende eripärade osas, eriti hambumuse eripära osas jõudsid sel aastal kolme piirkonna aretajad ühele meelele.

1896. aastal tuli viimaks ka esimene Dogue de Bordeaux standard, mis 1897. aastal maailma aretajateni jõudis. 1910 kirjutati esimene standard FCI tarbeks.

Teine Maailmasõda mõjus Dogue'le laastavalt, arvestades Prantsusmaa osa sõjas on üldse ime, et see tõug hävingust pääses. Alles 1970-ndatel hakkas Dogue'de number jälle arvestatavalt kasvama. 1971. aastal kirjutas Dr. Raimond Triquet ka tõu taastamise käigus uue standardi, 1993. aastal täiendatud versioon sellest kehtib siiani. top

Esivanemad:

Nagu ajaloo all öeldud, pole selget teooriat, kellest ja kuidas Dogue de Bordeaux arenes. Seega on ka esivanemate osas raske midagi öelda. Hmm, parem jätan Dogue'i esivanemad ajalooga spekuleeriate pärusmaaks. top

Kasutamine:

Dogue de Bordeaux oli, nagu paljud teised mastiffid, aadlike koer. Alguses kasutati teda ka võitluseks karudega, jaaguaritega jne, ent kui sellised vaatemängud keelustati, siis jäi neile jahi- ja kaitsefunktsioon.

Vaesemast kihist jõudsid Dogue'i pidada (oh üllatust!) lihunikud, kelle juures oli Dogue'i ülesanne lihakerede ühest kohast teise viimine jne. Samuti kaitseisd mõnede vaesemate põllumeeste juures Dogue'd maad ja karja.

Tänapäeval on Dogue de Bordeaux peamiselt kodukaitsja ja näitusekoer. top

Iseloom:

Dogue de Bordeaux on aretatud kaitsekoeraks. Ta kaitseb, mis on tema oma, kaasa arvatud oma perekonda. Ta on rahulik ja vaikne, kuid ühe hetkega võib ta muutuda lärmakaks ja agressiivseks, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Dogue on intelligentne -- kui ta midagi selgeks õpib, siis ei unusta ta seda lihtsalt. Samas on ta ka kangekaelne -- alati ei pruugi ta käsu peale teha seda, mida ta oskab. Tema isiksust peab austama, sest jõu ja kärkimisega Dogue'i ümber ei õpeta, pigem võib see koera suhtumisele sinusse negatiivselt mõjuda. (Dogue'l on hea lõhna- ja kuulmismeel -- kui ta sinu normaalsel häälel käsklusi ei kuula, siis mitte sellepärast, et ta ei kuule sind, vaid sellepärast, et ta on otsustanud sinust mitte välja teha.)

Dogue on inimese koer. Ta vajab inimese lähedust ja kui ta seda ei saa, võib juhtuda, et ta teatab oma pahameelest kodu segipaiskamise vms. teel. Ta on oma peremehele ja perele truu, valmis iga hinnaga nende eest välja astuma. Lastega saab Dogue väga hästi läbi, kuid kui ta lastest eraldub, siis tahab ta rahu ja sellega peab arvestama.

Dogue on domineeriva hoiakuga. Seda peab silmas pidama, kui majas on teisi koeri, sest üleastumisi/tülinorimisi Dogue ei andesta. Ta saab küll teiste koertega normaalselt läbi, kui midagi vahele ei tule, ent see läbisaamine sõltub ka suuresti kutsikapõlve sotsialiseerumisest.

Dogue'le meeldib nii kutsika- kui ka täiskasvanueas palju mängida (kuid arvestage, et ta võib pahaaimamatult oma suuruse tõttu päris parajasti haiget teha) -- mängides saab ta ka oma jõulisele muskulatuurile piisava trenni. top

Kokkuvõte tõukirjeldusest:

Dogue de Bordeaux on väga jõulise ja proportsionaalse kehaehitusega koer. Ta on hea iseloomuga ning lastesõbralik ja hea valvekoer.

Pea on väga suur, jõuline, lai, üsna lühike. Isastel koertel on pea ümbermõõt võrdne turja kõrgusega. Kergelt kumer pealagi, tugevalt rõhutatud üleminek otsmikult koonule, sügav laubavagu, laup domineerib näos, mõlemal pool laubavagu sümmeetrilised voldid. Lai, veidi ülespoole kaardunud ninapeegel, must või pruun, olenevaltmaski värvist. Jõuline lai koon. Paksud, veidi rippuvad mokad.

Hambumus: alahambumus, 0,5-2 cm. Mokad peavad hammastikku katma, nii et hambad ei paistaks, kui suu on kinni. Jõulised laiad lõuad.

Silmad on ovaalsed, laialt lahus asetsevad, avameelse pilguga; pähklipruunist kuni tumepruunini.

Kõrvad on üsna väikesed, põskede juures rippuvad, kõrgel asetsevad, mis teeb kolba veelgi laiemaks.

Kael on silindriline, väga tugev ja lihaseline. Mahukas, vaba, pehme nahk. Kergelt kumer kaelajoon. Kaelanahk, mis saab alguse kurgu alt, moodustab rinnal volte.

Keha: lame seljajoon, rõhutatud turi, lai lihaseline selg. Lai lühike nimmeosa, kergelt kaldu laudjas. Jõuline, sügav ja lai rinnakorv, lai rind, hästi kumerdunud roided. Rinnaümbermõõt peab olema25-30 cm suurem turja kõrgusest. Ülespoole hoiduv, pingul kõhujoon.

Jäsemed: hea nurga alla õlad ja õlavars, jõuline luustik, sirged lihaselised esijalad, vetruv kämmal. Jõulised, paralleelsed tagajalad, eriti lihaselised reied. Tagajalgade nurgad normaalsed.

Saba: tüvi väga jäme; ulatub kannaliigestest allapoole, puhkeolekus rippuv, liikumise ajal saablikujuline.

Käpad on tugevad, kuivad, kumerad; mõhnad paksud, hästi pigmenteerunud.

Karvkate on peen, lühike, pehme.

Värvus: ühevärviline mahagon või punakaskollased toonid. On lubatud väikesed valged laigud rinnal ja käppadel. Hästi rõhutatud must või punane mask. top

Pildid: