Testitud: IE 5.5, NS 6.1

Ajalugu:

Cane Corso ajalugu algab, nagu Itaaliast pärit molossidele kohane, Rooma sõjakoertega (canis pugnax). Väidetavalt Cane Corso ongi Rooma sõjakoerte kõige otsesem järeltulija, kelle välimus pole viimase 2000 aasta jooksul oluliselt muutunud. (canis pugnax'i ajalugu on ära toodud Mastino Napoletano ajaloo all, ei hakka siinkohal seda uuesti ümber kirjutama)

Esimest korda mainis Cane Corsot Erasmo di Valavasone oma poeemis 'La Caccia' (Jaht) aastal 1591. Sealt ka tema nimi: Canis on ladina keeles 'koer', 'Kortos' on kreeka keeles 'aiaga ümbritsetud valdus'. Teisisõnu, Cane Corso kokku tähendab 'koer kes kaitseb valdust'. On ka teine variant: Puglia regioonis oli vanasõna 'Forte come un Corso', mis tähendas 'tugev nagu Corso'. Corso seal oli sünonüümiks 'tugevale ja robustsele', nii et sealkandis tähendas Cane Corso 'tugev ja robustne koer'. Ning kolmas variant kõlab: 'Corso' tuleb ladina sõnast 'cohors', mis tähendab kaitsev, valvav. Olgu kuidas on, Korsika saarega ei ole nimes midagi pistmist, pigem nimetatakse Cane Corsot harvemini ka Sitsiilia mastiffiks. (Samuti nimetati teda oma funtsiooni järgi -- Cane di Maccelaio (lihuniku koer), Cane di Carretiere (kaarikujuhi koer)).

80-ndatel aastatel võttis Itaalia künoloog, Dr. Paolo Breber initsiatiivi selle Itaalia ühe vanima tõu päästmiseks ja tunnustamiseks. Loodi Itaalia Cane Corso Assotsatsioon (SACC) ja algas ränk töö. 1992. aastal tunnistas tõugu Itaalia kennelliit ja 1996. aastal viimaks ka FCI. top

Esivanemad:

Erinevalt paljudest lähisajanditel aretatud mastiffitõugudest ei ole Cane Corsol (sarnaselt Napoli mastiffile) selgelt piiritletud, mis kehaosa/omaduse ta kellelt sai. Alguse sai ta tõenäoliselt Tiibeti mastiffist (või mis iganes tõug molosside esiisa oli), kuid mis sealt edasi, seda ajalugu ei räägi. top

Kasutamine:

Cane Corso kasutamine oli vanasti väga mitmekesine. Peamiselt kasutati teda omandi valvamiseks ja ka karja kaitsmiseks huntide ja lihtvaraste eest. Samuti kasutati Cane Corsot jahipidamiseks metssigadele, huntidele ja karudele, mis oli aadlike lõbu ning jahipidamiseks mägrale ja metskassile, mis teinekord katsid lambakarjuste toidulauda.

Cane Corso oli populaarne lihunike hulgas, kes kasutasid koera abilistena karja ajamisel ja enda kaitsmisel raevunud pulli eest, kui midagi tapatööl viltu läks (lihunik kasutas looma tapmiseks ainult nuga, nii et noaga pulli vastu astudes võis tõepoolest karmiks minna, kui koera abiks poleks olnud). Lihunikud kasutasid veel koeri ka võitluseks pulliga, et lisaraha teenida.

Samuti kasutasid Canet kaarikujuhid, kes vedasid vilja ja väärtesemeid üle Itaalia. Cane hoidis eemale röövlid ja oli nii efektiivne, et isegi aadlikud hakkasid reisima koos Cane Corsodega.

Moderniseerimisega kaasnes Canede vajaduse langus ja 50-ndate ja 80-ndate vahel, enne, kui tõugu taastama hakati, oli Cane Corso alles vaid mõne farmeri, jahimehe ja karjase majapidamises.

Praegu kasutatakse Cane Corsot näitusekoerana (kui nii võib öelda). top

Iseloom:

Cane Corso on võimas ja intelligentne koer. Teda võidakse kirjeldada agressiivse koerana, kuid agressiivne on ta vaid võõraste suhtes ja sedagi eriolukorras. Korralikult kasvatud Cane Corso on võõraste vastu söbralik. Neile meeldib mängida ja tähelepanu all olla. Nad on suurepärased perekoerad, saavad hästi läbi lastega ning pere teiste loomadega. Selle tagamine vajab küll head sotsialiseerumist kutsikapõlvest peale.

Cane Corso on hea kaitjsa. Samuti meeldib Canele töö. Ta teeb pea iga tööd, mida sa talle selgeks õpetad.

Cane Corso on teiste koertega domineeriv, ise küll kaklust ei alusta, aga kui provotseeritud, alustab kaklemist kõhklusteta. Seega on oluline elementaarse 'Fu' ja 'Lõpeta' selgeks õpetamine. top

Kokkuvõte tõukirjeldusest:

Praegu on väidetavalt kahte sorti Canesid -- õiged Cane Corsod ja USA Cane Corsod, viimased ei pidavat originaalsele standardile üldse vastama. Kuna ma ise teemat ei valda, ei tee ka järeldust, on see tõsi või ei.

Cane Corso on keskmise suurusega, kergelt täisnurkne ja jõuline koer, hästi liikuv, äärmiselt tähelepanelik ja aukartustäratav ning enesekindel.

Pea on jõuline koos jõulise koonuga, mis on lühem kui kolp ja mis profiilis on ülespidise ninaga. Lõuad peavad olema tugevad, põsed lamedada ja üleminek otsmikult koonule rõhutatud. Nahk peab kolpa tihedalt katma. Iseloomulik on suur, jõuline, must ninapeegel.

Silmad on keskmise suurusega, ovaalsed, teineteisest küllalt kaugel asetsevad ja nii tumedad kui võimalik.

Kõrvad on kõrgel asetsevad, keskmise suurusega ja kolmnurksed. Kodumaal on kõrvad lõigatud ja kikkis.

Hambumus: kergelt alahambumus.

Kael on hästi lihaseline ja kuiv.

Keha on kompaktne, sügava ja pika rinnakorviga, mõõdukalt kaardunud roided, rõhutatud turi. Jõuline selja-, nimme- ja laudjaosa. Keha ülemine ja alumine piirjoon peavad olema paralleelsed.

Jäsemed: jõuline luustik, nii ees- kui tagaosas head nurgad. Hästi lihaselised ja paralleelsed jalad.

Käpad on hästi koondunud, ümar esiosa, veidi ovaalne tagaosa.

Saba on kõrgel asetsev. Kodumaal lõigatakse saba.

Liigutused: traavi puhul pikk, voogav samm.

Karvkate on pehme ja läikiv, lühikese alusvillaga, 2-2,5 cm pikkune.

Värvus: must, tumehall, kiltkivisinine, hele fawn, punane või tiiger. Fawn-värvi koertel esineb piiratud ulatuses must mask. top

Pildid: