|
Ajalugu:
Cane Corso ajalugu algab, nagu Itaaliast pärit molossidele
kohane, Rooma sõjakoertega (canis pugnax). Väidetavalt
Cane Corso ongi Rooma sõjakoerte kõige otsesem
järeltulija, kelle välimus pole viimase 2000 aasta
jooksul oluliselt muutunud. (canis pugnax'i ajalugu on ära
toodud Mastino Napoletano ajaloo all, ei hakka siinkohal seda
uuesti ümber kirjutama)
Esimest korda mainis Cane Corsot Erasmo di Valavasone oma
poeemis 'La Caccia' (Jaht) aastal 1591. Sealt ka tema nimi: Canis
on ladina keeles 'koer', 'Kortos' on kreeka keeles 'aiaga
ümbritsetud valdus'. Teisisõnu, Cane Corso kokku
tähendab 'koer kes kaitseb valdust'. On ka teine variant:
Puglia regioonis oli vanasõna 'Forte come un Corso', mis
tähendas 'tugev nagu Corso'. Corso seal oli
sünonüümiks 'tugevale ja robustsele', nii et
sealkandis tähendas Cane Corso 'tugev ja robustne koer'. Ning
kolmas variant kõlab: 'Corso' tuleb ladina sõnast
'cohors', mis tähendab kaitsev, valvav. Olgu kuidas on,
Korsika saarega ei ole nimes midagi pistmist, pigem nimetatakse
Cane Corsot harvemini ka Sitsiilia mastiffiks. (Samuti nimetati
teda oma funtsiooni järgi -- Cane di Maccelaio (lihuniku
koer), Cane di Carretiere (kaarikujuhi koer)).
80-ndatel aastatel võttis Itaalia künoloog, Dr.
Paolo Breber initsiatiivi selle Itaalia ühe vanima tõu
päästmiseks ja tunnustamiseks. Loodi Itaalia Cane Corso
Assotsatsioon (SACC) ja algas ränk töö. 1992. aastal
tunnistas tõugu Itaalia kennelliit ja 1996. aastal viimaks
ka FCI. top
Esivanemad:
Erinevalt paljudest lähisajanditel aretatud
mastiffitõugudest ei ole Cane Corsol (sarnaselt Napoli
mastiffile) selgelt piiritletud, mis kehaosa/omaduse ta kellelt
sai. Alguse sai ta tõenäoliselt Tiibeti mastiffist
(või mis iganes tõug molosside esiisa oli), kuid mis
sealt edasi, seda ajalugu ei räägi. top
Kasutamine:
Cane Corso kasutamine oli vanasti väga mitmekesine.
Peamiselt kasutati teda omandi valvamiseks ja ka karja kaitsmiseks
huntide ja lihtvaraste eest. Samuti kasutati Cane Corsot
jahipidamiseks metssigadele, huntidele ja karudele, mis oli aadlike
lõbu ning jahipidamiseks mägrale ja metskassile, mis
teinekord katsid lambakarjuste toidulauda.
Cane Corso oli populaarne lihunike hulgas, kes kasutasid koera
abilistena karja ajamisel ja enda kaitsmisel raevunud pulli eest,
kui midagi tapatööl viltu läks (lihunik kasutas
looma tapmiseks ainult nuga, nii et noaga pulli vastu astudes
võis tõepoolest karmiks minna, kui koera abiks poleks
olnud). Lihunikud kasutasid veel koeri ka võitluseks
pulliga, et lisaraha teenida.
Samuti kasutasid Canet kaarikujuhid, kes vedasid vilja ja
väärtesemeid üle Itaalia. Cane hoidis eemale
röövlid ja oli nii efektiivne, et isegi aadlikud hakkasid
reisima koos Cane Corsodega.
Moderniseerimisega kaasnes Canede vajaduse langus ja 50-ndate ja
80-ndate vahel, enne, kui tõugu taastama hakati, oli Cane
Corso alles vaid mõne farmeri, jahimehe ja karjase
majapidamises.
Praegu kasutatakse Cane Corsot näitusekoerana (kui nii
võib öelda). top
Iseloom:
Cane Corso on võimas ja intelligentne koer. Teda
võidakse kirjeldada agressiivse koerana, kuid agressiivne on
ta vaid võõraste suhtes ja sedagi eriolukorras.
Korralikult kasvatud Cane Corso on võõraste vastu
söbralik. Neile meeldib mängida ja tähelepanu all
olla. Nad on suurepärased perekoerad, saavad hästi
läbi lastega ning pere teiste loomadega. Selle tagamine vajab
küll head sotsialiseerumist kutsikapõlvest peale.
Cane Corso on hea kaitjsa. Samuti meeldib Canele töö.
Ta teeb pea iga tööd, mida sa talle selgeks
õpetad.
Cane Corso on teiste koertega domineeriv, ise küll kaklust
ei alusta, aga kui provotseeritud, alustab kaklemist
kõhklusteta. Seega on oluline elementaarse 'Fu' ja
'Lõpeta' selgeks õpetamine. top
Kokkuvõte
tõukirjeldusest:
Praegu on väidetavalt kahte sorti Canesid --
õiged Cane Corsod ja USA Cane Corsod, viimased ei pidavat
originaalsele standardile üldse vastama. Kuna ma ise teemat ei
valda, ei tee ka järeldust, on see tõsi või
ei.
Cane Corso on keskmise suurusega, kergelt täisnurkne ja
jõuline koer, hästi liikuv, äärmiselt
tähelepanelik ja aukartustäratav ning enesekindel.
Pea on jõuline koos jõulise
koonuga, mis on lühem kui kolp ja mis profiilis on
ülespidise ninaga. Lõuad peavad olema tugevad,
põsed lamedada ja üleminek otsmikult koonule
rõhutatud. Nahk peab kolpa tihedalt katma. Iseloomulik on
suur, jõuline, must ninapeegel.
Silmad on keskmise suurusega, ovaalsed,
teineteisest küllalt kaugel asetsevad ja nii tumedad kui
võimalik.
Kõrvad on kõrgel asetsevad,
keskmise suurusega ja kolmnurksed. Kodumaal on kõrvad
lõigatud ja kikkis.
Hambumus: kergelt alahambumus.
Kael on hästi lihaseline ja kuiv.
Keha on kompaktne, sügava ja pika
rinnakorviga, mõõdukalt kaardunud roided,
rõhutatud turi. Jõuline selja-, nimme- ja laudjaosa.
Keha ülemine ja alumine piirjoon peavad olema
paralleelsed.
Jäsemed: jõuline luustik, nii ees-
kui tagaosas head nurgad. Hästi lihaselised ja paralleelsed
jalad.
Käpad on hästi koondunud, ümar
esiosa, veidi ovaalne tagaosa.
Saba on kõrgel asetsev. Kodumaal
lõigatakse saba.
Liigutused: traavi puhul pikk, voogav samm.
Karvkate on pehme ja läikiv, lühikese
alusvillaga, 2-2,5 cm pikkune.
Värvus: must, tumehall, kiltkivisinine,
hele fawn, punane või tiiger. Fawn-värvi koertel esineb
piiratud ulatuses must mask. top
Pildid:

|