|
Ajalugu:
(Märkus: suure algustähega Mastiff = Inglise
mastiff)
Tõendeid hiiglaslike mastiff-tüüpi koerte kohta
on juba aastast 2500 e.Kr. Tõendid on Aasia mägedest ja
kuigi nad on suuremad ning kergemad, kui tänapäeva
mastiffid, paistavad nad välja pea samasugused, nagu
tänapäeva Mastiff.
Peale Babüloonia reljeefide on meil siiski vaid folkloor ja
suuline ajalugu. Usutakse, et Foniikia kaupmehed viisid mastiffid
Britanniasse, kust roomlased nad endale tõid. (On ka
vastupidine arvamus, et foniiklased viisid koerad Rooma ja sealt
koos roomlaste vallutusretkega jõudsid nad
Britanniasse).
Samuti, nagu paljude iidsete mastiffitõugude juures, on
ka Inglise mastiffi ajaloo juures spekuleeritud samade
ajalooürikutega (Marco Polo märkus Kubla Khani kenneli
kohta jne). Siiski, vaatamata eriarvamustele selle kohta, kuidas
Mastiffi ajalugu kulgeb, on paljud nõustunud, et
tänapäeva Mastiffi loojad on britid.
Kõikidest maadest hoidsid britid Mastiffi kõige
puhtama, nad kasutasid neid maavalduste kaitseks ja ka
sõjategevuseks (varane Mastiff oli iseloomu poolest hoopis
agressiivsem kui tänapäeva Mastiff). Mastiffite suures au
sees olemist kirjeldavad ka järgmised seigad: näiteks
kuningas Henry VIII kinkis Hispaania kuningale Charles V-dale 400
mastiffist sõjakoera, kuningas James I kinkis 2 mastiffit
Hispaania kuningas Philipp II-le (hiljem kujutati seetõttu
Hispaania kuninglikke lapsi portreedel kingitud mastiffite otseste
järeletulijatega koos).
Kuningas Canute'i metsaseaduses oli öeldud, et Mastiffitel
tuleb esijalgade keskmine varvas eemaldada -- siis ei
jõudnud koer nii kiiresti joosta, et hirvi püüda
(hirved kuulusid sel ajal teatavasti kuninglikele inimestele).
Varvaste lõikamise kontroll pandi maksukogujatele,
karistused varvaste mittelõikamise eest olid
ekstreemsed.
Elisabethi ajal oli Mastiff pigem gladiaator, kes kuninganna
vaatemänguliseks lõbuks võitles metsloomadega
(karud, tiigrid jne).
19. sajandi keskel sai populaarseks koerte näitamine,
hakati üles tähendama sugupuid. Registreeriti esimene
kennelklubi maailmas, The Kennel Club.
Mastiffi suurus ja söögiisu pani piirid
omanikeringile. Teda said pidada vaid jõukad inimesed ja
lihunikud. Seetõttu kutsuti Mastiffeid vahetevahel ka
lihunikukoeraks, sest lihunik sai pidada Mastiffit vaatamata
sellele, et ta ei olnud jõukas.
Esimese Maailmasõja ajal suri Mastiff Inglismaal peaaegu
välja, sest leiti, et on ebaotstarbekas pidada koeri, kes
söövad päevas sama palju, kui inimene ja suured
kennelid läksid selletõttu hingusele.
Peale Teist Maailmasõda toodi Kanadast ja USAst
värsket verd ja alustati tõu taaselustamist.
Tänapäeval on Inglismaal Mastiff hästi esindatud,
kuigi suurim arv Inglise mastiffe elab USAs. top
Esivanemad:
Esivanematega läheb meil jällegi raskeks. Samamoodi,
nagu muude iidsete mastiffitega, loetakse Inglise mastiffi
esivanemaks Tiibeti mastiffit (või siis kes iganes oli
kõikide mastiffite esiisa). Kuidas ja kellelt mis omadused
on saadud, pole kahjuks teada. top
Kasutamine:
Päris vanasti kasutati Inglise mastiffi valduste
kaitsjana.
Maailmasõdade ajal kasutati Mastiffeid laskemoonavankrite
vedamiseks, samuti Ameerika mandril kasutati neid istanduste
kaitsekoerana.
Tänapäeval on Mastiff näituse- ja seltsikoer. top
Iseloom:
"As a lion is to a cat, so is a mastiff compared to a dog." --
'nagu lõvi on kassiga võrreldav, nii on mastiff
koeraga võrreldav.' (18. saj ütlus)
Mastiffeid kutsutakse ka heasüdamlikeks hiiglasteks, just
nende rahuliku ja tagasihoidliku käitumise tõttu.
Mastiffi iseloom on väga suures osas sõltuv tema
kasvatusest, temast võib tulla ka agressiivne või ka
ülihäbelik koer, kui valede meetoditega kutsikale
läheneda. Märksõnadeks on kasvatuse juures
kannatlikkus, järjepidevus ja sotsialiseerimine nii inimeste
kui ka teiste loomadega. Sellisel juhul peaks mastiffist saama
allpool kirjeldatud iseloomuga koer.
Nagu öeldud, mastiffid on loomu poolest heasüdamlikud
ja naljalt kedagi ei ründa. Nad küll kaitsevad vajadusel
oma perekonda, kuid üritavad seda teha mitte
füüsiliste vahenditega, vaid vahele minemisega. Mastiff
ründab alles siis, kui ta enam muud võimalust ei
näe olukorra parandamiseks või kui talle endale haiget
tehakse. Seega Mastiff ei ole kaitsekoer selle otses mõttes,
ka valvekoeraks ta ei sobi, sest vajab oluliselt rohkem peremehe ja
perekonna lähedust kui teised koeratõud.
Mastiff on parajalt kangekaelne. Talle meeldib küll oma
peremeest rõõmustada ja õpib ta ka suhteliselt
kiiresti, ent treening ja käskude täitmine võib
tema jaoks igav tunduda. Õppimine tuleb paremini välja
mängu sees ja lühiajaliselt, samuti peab silmas pidama,
et Inglise mastiff on väga õrna hingega ja võtab
peremehe noomimist väga hinge -- seega tuleb olla treenimise
juures väga kannatlik olla ja noomimisega vägagi
mõõdukas olla.
Mastiff saab väga hästi läbi lastega ja teiste
loomadega. Loomulikult tuleb laste juures arvestada tema suurust,
sest ta võib pahaaimamatult oma raskuse ja tugevusega viga
teha.
Mastiff vajab palju lähedust, kui seda lähedust pole,
võib kannatada saada algul sinu elamine ja ilmselt hiljem ka
koera iseloom, sest ta ei pea sind enam tema perekonda kuuluvaks.
Seega Mastiffi omandamisel tuleb enne kolm korda mõelda, kas
on aega, kannatlikkust ja tahtmist seda iidset hiiglast
nõudlikuks perekonnaliikmeks võtta. top
Kokkuvõte
tõukirjeldusest:
Mastiff on suur koer. Ta on jõuline, kompaktne, julge ja
heatahtlik.
Pea: pealagi lai, laup lame ning laubavaoga,
hästi rõhutatud üleminek otsmikult koonule, koon
lühike ja lai, tömp ning järsult
'äralõigatud' ninapeegel. Lõuad laiad ning
jõulised, kergelt rippuvad mokad, mis tekitavad kandilise
profiili.
Silmad on väikesed, teineteisest eemal,
tumedad.
Kõrvad on laialt lahus asetsevad,
väikesed, õhukesed.
Hambumus: käärhambumus või
kerge alahambumus.
Kael on keskmise pikkusega, kergelt kumerdunud,
lihaseline.
Keha: lai ja sügav rinnakorv, hästi
esijalgade vahel asetsev. Kaardunud roided. Jõuline selg ja
nimmeosa, sügavad küljed, väga vähesel
määral ülespoole hoidev kõhujoon.
Jäsemed: hea nurga all esiseis, sirged,
jõulised, tugevasti lahus asetsevad esijalad, jõuline
luustik, sirge kämmal. Laiad, jämedad, lihaselised
tagajalad, laialt lahus asetsevad.
Käpad on suured, ümarad, hästi
kumerdunud varvaste ja mustade küüntega.
Saba on kõrgel asetsev, peab ulatuma
kannaliigesteni või madalamale, hoidub rippu või
kaarjalt.
Karvkate on lühike, tihe, liibuv.
Värvus: aprikoos või hõbe,
fawn või fawn-brindle, koon, kõrvad ja ninapeegel
peavad alati olema mustad. top
Pildid:
 
|
