|
Ajalugu:
Juba vanast ajast toimus Vahemere äärsetel aladel
kultuuride segunemine tänu tihedale mereliiklusesele. Tihe
liiklus andis hea võimaluse koduloomade vahetuseks, nende
hulgas valve- ja kaitsekoerte vahetusele, keda kasutati sadamates
ja mereäärsetes linnades kaitseks mere- ja lihtsalt
röövlite eest. Nende kaitsekoerte hulgas oli üks
tüüp, Ibeeria poolsaarelt toodud mastiff, kes paistis
silma oma suure pea ja võimsate hammastega ja keda kasutati
Hispaanias nii jahil kui härjavõitluseks kui ka
koertevõitluseks. See tõug saatis ka Hispaania
kuningas Jakob I-st vallutusretkel Baleaari saarestikule, kus
Mallorca saar asub.
17. sajandil Laksid Utrechti kokkuleppe kohaselt Minorca ja
teised alad brittide kätte. Inglased tõid oma kaitse-
ja võitluskoerad saartele kaasa ja need segunesid Ibeeria
mastiffitega. Inglaste poolehoid koertevõitlusele (ja ka
koerte võitlusele härgadega) oli sel ajal väga
suur ja üritatigi aretada koera, kes väga hästi
antud funtsiooniks sobiks. Aretamise tulemusena tuli koer, keda
tänapäeval nimetatakse ka 'Ca de Bou'-ks -- tõlkes
tähendab see 'härja koer' (Bull Dog). Ta oli
väiksemakasvulisem kui tavalised mastiffid, ent seda liikuvam
ja energilisem.
1923. aastal märgiti tõugu Hispaania 'Stud Book'-is,
1928. aastal oli ta esimest korda näitusel Barcelonas.
Huvitav on see, et kui 1964. Aastal FCI tõugu tunnistas,
oli Perro Dogo Mallorquin pea välja surnud (tole hetkel ei
teatud ühtki järelejäänud puhast isendit).
Tänapäeva Ca de Bou on rekonstruktsioon, praegu veel
suhteliselt ebastabiilne, kuid tõug on võitmas
järjest enam aretajate poolehoidu ja loodetavasti tulevikus
saab Perro Dogo Mallorquin taas stabiilseks, kindlaste joontega
tõuks. top
Esivanemad:
Perro Dogo Mallorquini esimesteks esivanemateks oli Ibeeria
päritolu mastiffid ning inglaste võitlus- ja
kaitsekoerad. Kes täpsemalt, selle kohta mul andmed kahjuks
puuduvad.
Tänapäeva rekonstruktsioon sisaldab lisaks mitte
puhast tõugu Ca de Bou'le veel Ca de Bestiari, Inglise
buldogi ja Staffordshire bullterrierit. top
Kasutamine:
Perro Dogo Mallorquin peamine kasutusala oli
härjavõitlus. Tõenäoliselt kasutati teda
veel ka kaitseks ja ka jahil. top
Iseloom:
Perro Dogo Mallorquin on vaikne, energiline, mängualdis,
julge ja vapper koer. Ta saab inimestega hästi läbi ja on
ustav oma peremehele. Kaitsekoerana on ta enesekindel ja temast
naljalt mööda ei saa.
(Kahjuks selle tõu iseloomu kohta mul ei
õnnestunud leida mingit muud materjali kui ainult FCI
tõustandard, mis teatavasti oma sõnarohkusega ei
hiilga. Kuii sa tead selle koera iseloomu täpsemalt, palun
meili mulle -- e-maili aadress asub 'Minu kontaktandmed' all). top
Kokkuvõte
tõukirjeldusest:
Mallorca mastiff on keskmise suurusega, jõuline
valvekoer, julge ja väga aukartustäratava
temperamendiga.
Pea on silmatorkavalt suur, neljakandiline ja
väga lihaseliste põskedega lõugadega. Lame kolp,
kuklakühm peaaegu märkamatu, väga hästi
rõhutatud üleminek otsmikult koonule, lai ning
jõuline koon, mis on kolbast pisut lühem. Paksud,
hästi pigmenteerunud mokad, mis katavad hästi
hammastikku, must ninapeegel.
Silmad on suured ja ovaalsed, veidi pungis,
tumedad ning enesekindla pilguga. Suur silmavahe.
Kõrvad on kõrgel asetsevad, laialt
lahus, väikesed ja õhukesed.
Hambumus: alahambumus.
Kael on üsna pikk, pask ja lihaseline.
Keha on kompaktne, mahukas, laia, sügava ja
üsna pika rinnakorviga. Väga hästi kaardunud roided,
lai esiosa. Üsna lühike, kergelt kumerdunud seljajoon
laia ja hästi lihaselise nimmeosa ja laia laudjaga.
Jäsemed: väga jõuline luustik,
ees ja taga mõõdukad nurgad, hästi lihaselised
jäsemed. Sirged, hea vahega esijalad, sirged ja paralleelsed
tagajalad, madalad ja tugevad kannad.
Käpad on koondunud ja kumerdunud, tugevate
mõhnadega.
Saba: puheasendis hoidub madalae, kui koer on
aktiivne, siis saablikujuliselt seljajoone kõrgusele.
Kodumaal on saba sageli lõigatud.
Karvkate on lühike ja karm.
Värvus: kollane või punane,
ühevärviline või tiigerjas. top
Pildid:
 
|
