|
Ajalugu:
Taani dogi-taoliste koerte esimesi märkeid võib
näha juba aastast 600. e.Kr. Egiptuse hauakambrite
joonistustes. (Ei saa märkimata jätta, et mina suhtuks
sellistesse väidetesse reservatsioonidega -- vana-aja
vähestele joonistustele/relieefidele viitavad enamus pika
ajalooga tõuge ja väidavad, et kujutatud koer meenutab
just seda ühte konkreetset vajalikku tõugu. Siiski pole
kahtlust, et Taani dogi on vana tõug ja tema vaarisa/vaarema
tulevad samast iidsest molossist, kust teistelgi mastiffitel).
Kaasaegne esimene märge Taani dogi kohta esineb ühel
Richard Blomesi gravüüril, mis kujutab metseajahti Taanis
ja millel Taani dogi on selgelt äratuntav.
19. saj lõpupoole hakkasid nii sakslased kui inglased
tõu vastu huvi tundma. 1880. aastal kuulutati Taani dogi
Saksa rahvuskoeraks, nimetati Deutsche Dogge-ks; 1888. Aastal loodi
'Deutsche Doggen Club' ja 1891. aastal kirjutati esimene ametlik
tõustandard.
Miks siis Taani dogi on Saksa rahvuskoer? Ilmselt põhjus
on selles, et kuigi esimesed märked tõu kohta olid
Taani poolelt (ja ilmselt ka ainuisikuline aretus kuni 16.
sajandini), siis nii taanlased kui sakslased aretasid tõugu
paralleelselt ja just sakslased olid need, kes andsid koerale
tänapäeva standartse kuju (ja ka nime). Paljudes keeltes
on Taani dogi tuntud mõlema riigi dogi nime all -- siiski,
Kesk-Euroopa teab teda kui Deutsche Dogge't, inglise keelt
kõnelevad rahvad aga kui Great Dane'i. (1893. aastal toimus
Saksamaal esimene koertenäitus, kus Taani dogisid esitati nime
all 'Dänische Dogge' ja 'Ulmer Dogge'. Ulmer Dogge oli veidi
massiivsem variant Taani dogist. Aga mõte oli selles, et ega
selle nime ja päritolumaa loo juures mingit lihtsat ja
ühest seletust ei ole... ) top
Esivanemad:
Tänapäeva taani dogi arenemise osas on erinevaid
väiteid -- ühed ütlevad, et peamine esiisa oli
Inglise mastiff, teised, et Iiri hundikoer, kolmandad, et alaanide
poolt sisse toodud mastiff. Kus tõde peitub, selle
jätan sinu otsustada. top
Kasutamine:
Taani dogit kasutati algselt peamiselt suurte loomade jahil.
Edasi, kui jahipidamise metoodika muutus, oli ta seltsikoer ja
persoonalne 'ihukaitsja' aristokraatia esindajatele.
Tänapäeval on Taani dogi näituse- ja seltsikoer.
top
Iseloom:
Taani dogi tahab alati oma peremehele meele järele olla. Ta
sulab hästi peresse, saab lastega hästi läbi ja on
neile hea kaaslane. Ta vajab rohkesti inimeste lähedust ja
seega ei ole ka 'õuekoer'.
Taani dogi on väga õrnahingeline, ta võtab
väga südamesse peremehe karme sõnu ja peremehest
eemalolekut vaatab kui karistust. (Pikka eemalolekut peremehest
talub ta väga halvasti).
Kuigi Taani dogi ei ole otseselt valvekoer, kaisevad ta edukalt
peret ja selle vara. Kaitsmist ei ole talle vaja õpetada, ta
suudab ise vahet teha, millal on vajadus ja millal mitte.
Taani dogi on intelligentsed ja mängualtid. Mida
intelligentsem on koer, seda kiiremini ta tüdineb asjadest.
Seega pidev kordamine ja sundimine Taani dogi juurde ei sobi. Taani
dogi on sõnakuulelik, kuigi mõnikord võib-olla
veidi laisk sõna kuulama. Jõuga sellele tõule
läheneda ei tohi: esiteks on dogil väga hea mälu, ta
mäletab liigategemist elu lõpuni ja teiseks,
jõuga lähenemisel ei ole muud tulemust kui et koera
iseloom võib saada jäädavalt rikutud.
Taani dogi iseloomujooned, seltsivus jne sõltuvad
väga suuresti ka kasvatajast, seega õige iseloomuga
Taani dogi kutsika valik on raskem kui teiste tõugude puhul.
top
Kokkuvõte
tõukirjeldusest:
Taani dogis on ühinenud suursugusus ja rüht,
jõud ja elegants.
Pea on pikaksvenitatud, kitsas. Hästi
rõhutatud üleminek otsmikult koonule, otsmik ja
ninaselg paralleelsed, koon rippuvate mokkadega ja tömp,
rõhutatud mokatasku. Vahemaa ninaotsast otsmiku ja koonu
üleminekukohani sama pikk kui vahemaa sealt edasi
kuklakühmuni. Kuklakühm nõrgalt rõhutatud.
Pea peab olema igast küljest kandiline ning kindlalt
rõhutatud piirjoontega. Ninapeegel must, arlekiinil
mustalaiguline või lihavärvi.
Silmad on keskmise suurusega, kuivade
silmanäärmetega, tumedad. Pilk on elav ja tark.
Kõrvad on kõrgel asetsevad,
teineteisest mitte liiga kaugel, vaikesed või keskmise
suurusega. Peavad hästi liibuma põskedele.
Hambumus: käärhambumus.
Kael on pikk, kuiv, lihaseline, kaunilt
kumerdunud kukal.
Keha: lai ja sügav rinnakorv,
rõhutatud turi, tugev selg, kergelt kumer nimmeosa,
nõrgalt kaldus laudjas, ülespoole hoiduv
kõhujoon.
Jäsemed: hea nurga all õlad ja
õlavarred, jõuline luustik, sirged esijalad, vetruv
kämmal. Laiad lihselised reied, hea nurga all põlve- ja
kannaliigesed, paralleelsed tagajalad.
Käpad on ümarad, hästi koondunud,
lühikesed varbad, vetruvad mõhnad.
Saba on keskmise pikkusega, peab ulatuma
kannaotsani, rippuv või saablikujuline.
Liigutused on hoogsad, vetruvad.
Karvkate on lühike, tihe, sile ja
läikiv.
Värvus: tiigerjas, kuldkollane tugevate
mustade põiktriipudega; kollane, kuldkollane musta maskiga;
sinine, terassinine, lubatud valged laigud; must, läikivmust;
arlekiin, musta-valgelaiguline. top
Pildid:
  
|
