|
Ajalugu:
(mõnel pool on Tiibeti mastiff ka nime all Do-Kyi.
Kuna ma ei tea, kumb on õige, kas 'Kyi' või 'Khyi',
kasutan FCI poolt tunnustatud nimetust)
Tiibeti mastiffi peetakse paljude poolt kõikide
moloss-tüüpi koeratõugude esiisaks. Iidsed Tiibeti
mastiffid võisid eksisteerida juba pronksiajal. Suured
moloss-tüüpi koerad saatsid Aleksander Suurt Tiibetist
Euroopasse, sealt said ka paljud Euroopa mastiffitõud
esimese aluse. Hiljem sulges Tiibet end välismaailma eest ja
Tiibeti mastiffite aretus toimus isoleeritult.
Tänapäeva Tiibeti mastiffi osas on jällegi
mitmeid eriarvamusi: mõned väidavad, et see ei ole
Tiibet mastiff, vaid Himaalaja mäestikukoer; teised
kinnitavad, et Tiibeti mastiff on ikkagi see sama iidne Tiibeti
mastiff; kolmandad ütlevad, et praegune Tiibeti mastiff on
segu eri Tiibeti koeradest.
Tiibeti mastiffi nimi 'Do-Khyi' tähendab 'koer, kes on
kinni seotud'. See nimi tuli sellest, et Tiibeti mastiffi lasti
vabaks ainult siis, kui oli vaja tööd teha -- küla
kaitsa vms. Nendega suhtles ainult koera omanik, mis tegi neist
agressiivsed ja head kaitsjad.
19. sajandi keskel kingiti kuninganna Vicoriale Tiibeti mastiff,
hiljem imporditi neid Inglismaale veelgi. Tõu populaarsuse
kasvades Inglismaal hakkasid inglased tõugu rafineerima ja
standardiseerima.
Tiibeti mastiffi tõustandard kirjutati inglaste poolt
1930-ndatel aastatel ja see on tunnustatud molossidest ainukene
tõug, mis on 'tõuks tehtud' väljaspool oma
kodumaad. Siit ka põhjus, miks Tiibeti mastiffid
niivõrd palju üksteisest erinevad -- nimelt Tiibetis ei
käinud koerte aretamine standardile vastavalt, vaid
funktsionaalsusele vastavalt. Seal eksisteerib ka
tänapäeval nö Tiibeti mastiffi 6-7
'alamtõugu', millele igaühel veidi erinev välimus
ja veidi erinev iseloom. Euroopa 'tõustatud' Tiibeti
mastiffid on vaid ühe alamtõu esindajad, sama ajal kui
Tiibeti mastiff kui laias mõistes tõug on palju
erinevam ning ka mitmetahulisem, kui Tiibeti mastiffi
tõustandard seda näitab. Seega eurooplaste katse
standardiseerida läks Tiibeti mastiffi juures küll veidi
puusse -- võeti üks 'alamtõug' ja tehti sellest
terve tõu etalon. top
Esivanemad:
Esivanemate osa jääb seekord kahjuks tühjaks --
siin ei ole isegi ajalooga spekuleerijatel palju öelda. top
Kasutamine:
Tiibeti mastiffi peamised ülesanded olid küla, karja
ja karavanide kaitsmine metsloomade ja pahatahtlike kahejalgsete
eest.
Tänapäeval kasutatakse teda Euroopas seltsi- ja
kaitsekoerana, Aasia poole peal aga ikka veel ka karjakoerana. top
Iseloom:
Tiibeti mastiff on väga kaitsev ja territoriaalne. Ta on
ustav oma perele ja lastega saab suurepäraselt läbi, kuid
võõraste vastu on ta reserveeritud ja umbusklik. Ta
on väga hea territooriumikaitsja, erinevalt paljudest teistest
territooriumikaitsjatest on ta aga 'inimese koer'.
Ta ei saa väga hästi läbi teiste loomadega v.a.
need, kellega ta koos on kasvanud. Loomadega läbisaamist saab
parandada kutsikaeas korraliku sotsialiseerumisega. Kui majas on
teine koer, siis soovitavalt peaks see olema mitte domineeriva
iseloomuga.
Tiibeti mastiff on veidi kangekaelne, väga intelligentne ja
tahab peremehele meele järele olla. Kõva hääl
ja jõud tema õpetamisel ei too mingit kasu, pigem
kahju. Õpetamise eesmärk Tiibeti mastiffi puhul on
mõlemapoolse austuse tekitamine. Kuna ta on territooriumi
kaitsja, siis elementaarne treenimine on hädavajalik.
Tiibeti mastiff vananeb väga aeglaselt: emased koerad
saavad täsikasvanuks kusagil 3 aastaselt, isased 4-5
aastaselt.
Ja veel (mitte enam väga iseloomu kohta), Tiibeti mastiffil
on jooksuaeg üks kord aastas (teistel tõugudel on
tavaliselt 2 korda aastas). Seega emase koera puhul muret
täpselt poole vähem :-). top
Kokkuvõte
tõukirjeldusest:
Tiibeti mastiff on jõuline, hea kehaehitusega,
auväärne ja sõbralik.
Pea on üsna lai, raske ja jõuline.
Massiivne kolp, hästi rõhutatud kuklakühm ning
üleminek otsmikult koonule. Nina ja kolju ühepikkused
või on nina veidi lühem. Koon neljakandiline, lai ja
hästi täitunud. Lai ninapeegel, hästi
pigmenteerunud. Mõõdukalt rippuvad mokad.
Silmad on keskmise suurusega,
väljendusrikkad, pruunid, ovaalsed, kergelt viltu ja laialt
lahus asetsevad.
Kõrvad on keskmise suurusega,
kolmnurksed, rippuvad, hoiduvad madalale, kaetud siidja
karvaga.
Hambumus: Käärhambumus. On lubatud ka
tanghambumus.
Kael on lihaseline, jõuline. Hästi
kumer kukal, mitte liiga rõhutatud lõualott. Kael on
ümbritsetud lakaga.
Keha on kergelt täisnurkne. Lame ja
jõuline selg, lame laudjas. Sügav,
mõõdukalt lai rinnakorv piisavalt ümarate
roietega.
Jäsemed: hästi tahapoole hoiduvad
õlad, jõuline luustik, sirged esijalad, kerge nurga
all kämblad. Jõulised tagajalad, hea nurga all
põlve- ja kannaliigesed, madalad pöiad, paralleelsed
tagajalad.
Käpad on üsna suured, jõulised
ja hästi koondunud, varvaste vahel tihedad karvad.
Liigutused on jõulised, vetruvad ja
vabad.
Karvkate: isaste koerte karvkate on rikkalikum
kui emastel. Karvkatte kvaliteet on kvantiteedist olulisem. See
koosneb pikast ja paksust kattekarvast ja rikkalikust alusvillast,
soojadel aastaaegadel on karvkate napim. Pealiskarv peab olema
peen, sirge ja eemalehoidev. Kael ja õlad on kaetud paksu
lakaga. Kohev saba, reite tagaküljed rikkaliku
karvastikuga.
Värvus: sügavmust, must ja
punakaspruun, kuldse erinevad toonid, halli erinevad toonid, halli
erinevad toonid ja hall kuldkollaste laikudega. On lubatud valge
rinnalaik ning väikesed valged laigud käppadel. Silmade
kohal, jalgade alumisel osal ja sabaotsal esinevad punakaspruunid
ja kuldkollased laigud. top
Pildid:
 
|
