Testitud: IE 5.5, NS 6.1

Ajalugu:

Kahjuks on Tosa Inu ajalugu kuni 19. sajandi keskpaigani ähmane, sest alles siis hakkas Tosa sihikindel aretustöö. Varasemast ajast võime lugeda, et Tosa oli samuraide sõjakoer ja teda kutsuti ka 'neljajalgseks samuraiks', ent kui edasist ajalugu vaadata, siis tekib küsimus, kas see kehtib ikkagi selle koera kohta, keda me tänapäeval Tosa Inuna tunneme.

Tosa Inu sai oma nime Tosa valla järgi, kus koertevõitlus oli suure au sees ja kus 'uue' Tosa aretamine suurel määral toimus.

Tänapäeva Tosa esiisa osas lähevad arvamused lahku -- mõned ütlevad, et Tosa esiisa oli Shikoku-Ken (Tosa vald asus Shikoku maakonnas, Shikoku-Keni kasutati karujahiks); teised väidavad, et esiisaks on Nihon-Inu, väiksemakasvuline, metsseajahiks kasutatav koer. Kuna edasi läheb ajalugu mõlema variandi puhul ühtemoodi, siis jätan esiisa valimata. 1854. aastal, kui Jaapani valitsus lõpetas rahvusliku isolatsioonipoliitika, hakkasid jaapani sadamatesse saabuma Euroopa laevad, kaasas suured 'gladiaatorkoerad'. Jaapani väiksemad koerad jäid neile alla, millele vaadati kui au kaotamisele ja nii hakatigi Tosa valla kasvatajate poolt Jaapani võitluskoera suuremaks ja paremaks võitluskoeraks aretama, kasutades selliseid Euroopa tõuge nagu mastiff, bernhardiin Taani dogi, bullterrier, Saksa pointer ja bulldog.

Kuna Tosa kui võitluskoera väärtus paranes, liikus ta edasi ka teistesse Jaapani maakondadesse ja isegi Koreasse ja Taiwani. II maailmasöda mõjus Tosale kui tõule laastavalt, sest koertevõitlus oli peaaegu olematuks muutunud, kuid peale II Maailmasõda püüdsid Jaapan, Korea ja Taiwan Tosat taaselustada -- see ka õnnestus. Tänapäeval tuntaksegi tänapäeva Tosat atleetlikku koera, kes ei haugu, on kartmatu, rahulik ja intelligentne -- ehk tõeliste iidsete Jaapani tavade kohase võitlejana, kes on jäägitult pühendunud oma peremehele ja kelles on alati tahet võita. top

Esivanemad:

Nihon-Inu või Shikoku-Ken -- tema oli 'aluskoer'.

Saksa pointerilt (1876) sai Tosa harmoonilise temperamendi ja hästiarenenud lõhnameele.

Mastiff (1874) andis Tosale suurepärase muskulatuuri ja massiivse pea.

Taani dogilt (1924) päris Tosa veidi suurust, atleetlikkust, liikuvust ning nõtkust.

Buldogilt (1872) sai Tosa sai ta ülitugeva hammustuse ja tugeva keha esiosa.

Bullterrier (?) andis Tosale oma visaduse ja sitkuse.

Bernhardiinilt saadud osa pole mulle kahjuks teada. top

Kasutamine:

Jaapani Kennelliit klassifitseerib Tosa Inu seltsikoeraks. Tegelikult kasutatakse teda Jaapanis peamiselt võitluskoerana (ainult isaseid Tosasid), võitluskoertel on sama karmid ja pikaajalise traditsiooniga reeglid nagu sumomaadluses ning võitjad, ei saa mainimata jätta, on pea sama suure au sees nagu edukad sumomaadlejad. (Samuti auhinnad ja tiitlid Jaapani koertevõitluses on sumomaadluse väärilised)

Ameerikas kasutatakse Tosat valve- ja näitusekoerana. top

Iseloom:

Tosa Inu on südamlik, sõnakuulelik ja intelligentsne koer. Ta õpib kiiresti, on vaikne ja kodus suhteliselt vähe tähelepandav. Lastega saab ta hästi läbi, kuigi tänu suurusele peab olema ettevaatlik -- oma mängudega võib ta lapsele viga teha. Sama kehtib Tosa kutsika kohta -- Tosa kutsikapõlve mängud on ohtlikud ka täiskasvanule, sest kutsikana ei ole veel piir mängu ja viga tegemise vahele välja arenenud.

Tosa on suurepärane kaitsja, võõraid tunnistab ta peremehele meelehea tegemiseks, aga sõprusest võõrastega hoidub. Väiksele loomadele ei tee Tosa viga -- samurai-koodeks kehtib siin edasi. Küll aga võib tõsiseid probleeme tulla teiste koertega, kes on Tosa kasvu -- koertevõitluse instinkt on Tosale sisse ehitatud. Seepärast peab Tosat juba kutsikast peale teiste koertega harjutama, et vähegi koertevaenu vähendada.

Tosa ei haugu. Ta näitab oma rahulolematust välja hambaid plagistades. Ka see manitseb ettevaatlikkusele, sest näiteks täites oma kaitsefunktsiooni, ei saa rünnatav rünnakust enne teada, kui rünnak toimub -- Tosa ründab ja võitleb täielikus vaikuses.

Tänu oma iseloomule ei soovitata Tosat pidada teiste koertega koos, ka teise samasoolise Tosaga. Juhul, kui siiski peetakse, peab Tosa toitmine toimuma teistest eraldi, sest muidu võib söömise asemel tulla hoopis kõva kaklus, mis sinu teisele koerale õnnetult võib lõppeda. top

Kokkuvõte tõukirjeldusest:

Tosa on suur ja majesteetlik koer. Ta on kannatlik, rahulik ja vapper.

Pea: lai kolp, kergelt rõhutatud üleminek otsmikult koonule, üsna pikk koon, sirge ninaselg, must ninapeegel.

Silmad on üsna väikesed, väljendusrikkad, pruunid.

Kõrvad on väikesed, küllaltki õhukesed, asetsevad kõrgel pea külgedel, hoiduvad tihedalt põskede vastu rippu.

Hambumus: käärhambumus.

Kael on lihaseline, kurgulotiga.

Keha: sirge selg, rõhutatud turi, kergelt kaldu laudjas, lai ning sügav rinnakorv.

Jäsemed: hästi tahapoole hoiduvad õlad, jõuline luustik, sirged esijalad, vetruv kämmal. Tugevad, jõulise lihaskonnaga reied, põlvedel ja kandadel mõõdukad nurgad.

Käpad on hästi koonunud, tugevate ja kõvade mõhnadega.

Saba on kõrgel asetsev, peab ulatuma kannaliigesteni.

Karvkate on lühike, tihe ja tugev.

Värvus: ideaalne on ühevärviline punane, aga on lubatud punane selliste valgete laikudega, nagu lauk, rinnalaik ning varbad ja sabaots. Värvus võib olla ka punakaspruun või pruun mustade laikudega. top

Pildid: