Oli laupäev, 13. aprill 2002. aastal.

Selleks päevaks olin ma juba umbes nädalajagu kolleegidele langevarjuteemalist juttu puhunud ja igasugustest ustest külg ees ning käed laiali välja viskunud. Tõenäoliselt peeti mind asjassepühendamatute seas imelikuks – ja täie õigusega, sest ei saa ju pidada tavapäraseks kellegi enneaegset vaimustust enesetappu meenutavast harrastusest.

Ekstremisti läbiviidud kolmepäevane ettevalmistusprogramm oli möödunud ebaõiglaselt kiiresti, mistõttu tundsin end tol laupäevahommikul Ämarisse jõudes suhteliselt ebakindlalt. Meeles oli, et pidin enda nime kuhugi kirja panema ja käituma vastavalt hüppemeistri juhtnööridele. Viimaseid aga polnud, vähe sellest – polnud ka hüppemeistrit ennast. Tema tulek oli aga see-eest efektne vaatemäng ja sümboliseeris minu jaoks esimest ja ühtlasi ka viimast mõtet ooperist ‘kas-ma-tahan-ikka-kindlasti-hüpata???’ Asi oli nii, et umbes veerand üheteistkümne paiku kostus taevast äkki imelikku plaginat ja kuskilt hakkas tõeliselt murettekitava kiirusega maa poole sadama langevarjureid…

Kõik jäid ellu, sealhulgas hüppemeister. See andis lootust.

Esimesele tõusule mudilasi ei lubatud, sest üleval pidi tuul liiga kõva olema ja keegi ei teadnud, kuidas Mantad (suured neljakandilised õpilasvarjud) sellistes tingimustes käituvad. Plaani kohaselt pidid tõusule minema kogenud hüppajad, nende hulgas ka mõned sellised, kes vabatahtlikult Mantade käitumist testivad. Ahvikiirusel läbiviidud rivistusel ei hakanud mulle küll ühtegi Mantaga hüppajat silma, aga sisendasin endale, et ju teised teavad siin paremini, mis toimumas on ja sebisin niisama närviliselt ringi. Lennuk lendas minema ja tüki aja pärast hakkas taevast jälle inimesi sadama. Kõik tundus korras olevat ja põneva uudisena võeti vastu otsus mudilased järgmise tõusuga üles viia.

Leidsin endale varju, sobitasin selga tunked, mõistatasin käele kõrgusemõõtja (see eeldas kas keskmisest kõrgemat IQ-d või mõne kogenuma sõbralikke vihjeid), haarasin kiivri ning prillid ja haalasin kogu kama selga. Rivistus, viimane kontroll ja lennukisse! Ootasin salamisi huviga oma reaktsiooni olukorrale – mingit äkilist paanikasööstu või järsku tekkivat hirmulainet, kuid kõik sujus nagu mingi rutiini järgi. Lennuk õõtsus nagu liinibuss Tallinna tänavatel ning kui Ekstremist ukse lahti tegi, hakkasin uuesti huviga mingit alateadlikku paanikalainet ootama. Ikka mitte midagi! “Püsti, meduusid kätte!” hõikas hüppemeister lõbusalt… Olin neljas hüppaja ning pisut imelik tunne tekkis siis, kui tajusin, et minu eest jääb murettekitava regulaarsusega inimesi kogu aeg vähemaks. Nad lihtsalt kadusid – neid polnud enam.

Ja siis oli minu kord. Astusin uksele, vaatasin välja ja ootasin viimast korda seda hirmulainet, mida pidasin sellises olukorras inimese loogiliseks reaktsiooniks. Pettumusega tõdesin, et ilmselt pole ma selleks võimeline ning seirasin üllatava ükskõiksusega enda all laiuvat tühjust.

“Valmis?” röökis Ekstremist.
“Valmis,” vastasin mina, seda isegi uskumata.
“Mine!!!”

Siin tuli kerge reaktsioon, kuid otsustasin sellele mitte tähelepanu pöörata ning viskusin välja… Painutus, “kõht sada, kakssada…” jõudsin mõelda, kui miski mind õlgadest ebaõiglaselt brutaalsena tunduva jõuga tagasi rebis. Järgmisena sain rinnarihmaga obaduse vastu lõuga ning jalarihmad tõmbusid pingule murettekitavalt lähedal minu keha eriti strateegilise tähtsusega piirkonnale. Jõudsin mõelda, et oleks ilmselt olnud ikka tark tegu kõik rihmad enne väljalendu veidi korralikumalt pingutada, kui olukord stabiliseerus. Näiliselt siiski, sest kiire pilk üles tegi mulle vägagi tõhusalt selgeks mõiste “tropikeerud” tähenduse. Pisut rabelemist ja mõni sekund hiljem rippusin ma juba suhtelises vaikuses veidi vähem kui pooleteist kilomeetri kõrgusel maa kohal. Lennuk oli kadunud ja vaateväljas olid vaid enne mind väljunud mudilaste avanenud kuplid.

Pidurid lahti, parempööre, vasakpööre, täispidur… Vaat siis saabus peaaegu täielik vaikus. Tõeliselt võimas! Selle nautimiseks polnud aga aega, sest keskmisest tugevama tuule tõttu oli meid instrueeritud pidevalt vastu tuult lauglema, et mitte üle lennuvälja metsa triivida. Meenutasin tuule suunda ning veetsin ülejäänud hüppeaja täiskiirusel vastu tuult kimades. Muret tegi aga asjaolu, et vaatamata minu püüdlustele ei liikunud ma maapinna suhtes mitte edasi, vaid tagasi ja kui ma oma jalge vahelt aeglaselt tagant ettepoole roomavat lennuvälja nägin, hakkas minus kristalliseeruma häirivalt selge kujutluspilt puu otsas abitult rippuvatest langevarjuritest. Üksteise järel tagurdasin üle SLK maja, ruleerimis- ja maandumisradade ning lõpuks ka lennuvälja aia… Algas mingi heinamaa ja kohe, kui ma suhteliselt õnnestunud fleeriga (õiget ajastatust eeldav pidurdusmanööver) hakkama saanuna enda all uuesti maapinda tajusin, järgnes lühike kuid suhteliselt vägivaldne kahevõitlus kõva tuule käes edasi purjetada tahtva varju ja minu vahel… Kupli kustutamine osutus oodatust pisut komplitseeritumaks ning lõppes lausa uskumatult puntras nööri- ja nailonihunniku tekkimisega minu käte vahel. Ise olin aga endaga vägagi rahul ja tegelikult oli see tunne ka ainus, mis mulle tol hetkel tõeliselt korda läks!

Esimese hüppepäeva fotod. Suurendamiseks kliki piltidel:

Sellelt pildilt on mind raske ära tunda

Olen väljas

Aidaaaa... (ehk kuidas tekkivad tropikeerud)

Siin on kogu asi videos

Edasi järgmisele lehele

Vaata ka:

http://www.skydive.ee/
http://www.slk.ee/
http://www.tumbleweeds.ee/
http://www.freefly.ee/
http://www.ffsaks.skydive.ee/
http://www.dropzone.ee/
http://www.airsport.ee/
Siit aga leiad ühe minu saatusekaaslase hüppemuljeid

up@hot.ee

ç tagasi

edasi è