Carl Robert Jakobson

Referaat

Carl Robert Jakobson sündis 26. VII 1841. aastal Tartus. Ta elas noorpõlves Tormas, alghariduse sai isalt, Adam Jakobsonilt, kes pidas koolmeistri ametit kohalikus kihelkonnakoolis. Jakobsoni vaadete kujunemisele avaldasid otsustavat mõju õppeaastad Valga Cimze seminaris (1856-1859). Pärast isa surma 1859. aastal töötas ta ka kolm aastat isa järglasena Torma koolmeistri kohal. 1862. aastal tekkisid aga lahkhelid mõisniku ja pastoriga ning ta lahkus sellelt ametikohalt ning asus õpetajana tööle Jamburgi. Töötades 1864. aastast alates kooli- ja koduõpetajana Peterburis, 1865 omandas Jakobson saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Ta liitus Peterburi patriootidega ning sai radikaalseks baltisaksa mõisnike võimu ja poolpärisorjusliku ühiskonnakorra vastu võitlejaks. 1865. aastal kirjutas ta "Eesti Postimehes" vajadusest parandada kooliolusid, vähendada usuõpetuse osa ja pöörata koolides rohkem tähelepanu isamaa-armastuse kasvatamisele ning kodanikutunde äratamisele. Hiljem kirjutas ka teistele liberaalseile vene- ja saksakeelseile ajalehtedele, alati oma kirjutistes rünnates balti aadlit ja kirikut, kui eesti talurahva vaesuse ja vaimupimeduse peasüüdlasi. Sellega võitis ta küll rahva poolehoiu, aga lahkhelid aadli ja pastoritega teravnesid. Viimaste mõjul jäi rahuldamata ka Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht, mõisnike survel oli ka Johann Voldemar Jannsen 1871. aastal sunnitud "Eesti Postimehe" veerud talle sulgema. Pärast seda jätkas Jakobson siiski ajakirjanikuna liberaalses baltisaksa ajalehes "Neue Dörptsche Zeitung". Ta osales ka Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. 1868. ja 1870. aastal pidas "Vanemuise" seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid ka raamatuna juba 1870. aastal.

Esimese kõnes "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg" (1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri.

Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (1870), mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest.

Kolmandas kõnes "Nõia-usk ja nõia-protsessid" (1870) kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest.

1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud sealgi eestikeelse ajalehe asutamise luba ja lahkus sealt. 1872-1874 oli ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja. 1874 ostis Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses teha sellest näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta ka Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, pidas ta neis seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi propageerivaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid, esitas põllumajanduse edendamise kava.

Jakobsoni poliitilise tegevuse tipuks sai 1878. aastal ilmuma hakanud ajaleht "Sakala". Lehel oli rahva hulgas algusest peale suur menu, sest ta võitles aadlivõimu kaotamise ja rahvaste üheõigusluse eest, kritiseerides viletsaid majandus- ja kooliolusid ning õhutades rahvuslikke algatusi. Ta taotles reformide elluviimiseks poliitilist ja kultuurilist lähenemist Venemaale ja vene rahvale. (See kõik toimus hoolimata tsensuuri ja aadli seatud tõkkeist). Lisaks sellele avaldati "Sakala" lisalehes tuntumate eesti kirjanike teoseid, seal võtsid sõna Nalja Mart ja Kalja Pärt, kes leidsid pilke- ainet kohalikest oludest ja päevaprobleemidest. Tänu võitlusele "Sakalaga" "Eesti Postimehe" ja klerikaalide vastu kujunes Jakobson eesti 1870-ndate ja 1880-ndate aastate ühiskondliku liikumise keskseks tegelaseks. 1881. aastal valiti ta Jakob Hurda asemel Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.

Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talu-pidamisjuhendeid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu "Teadus ja Seadus põllul" (I osa 1869) ning raamatud "Kuidas põllumees rikkaks saab" (1874), "Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad" (1876), "Sakala kalender põllumeestele" (1880) jmt. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.

Jakobson oli üks eesti hariduse suurimaid arendajaid. Tema kõrge-tasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. 1867. aastal ilmus temalt "Uus Aabitsaraamat, kust viiekümne päevaga lugema ja kirjutama võib õppida". Samal aastal andis Jakobson välja ka teise õpiku - "Kooli Lugemise raamatu" I osa (II osa 1875, III osa 1876). See ilmus 40 aasta jooksul trükis tervelt 15 korda! Lugemikes püüdis ta õpilasele luua "tervet ja korralist pilti kõigest maailma elust ja olemisest". Need sisaldasid näiteid rahvaluulest ja eesti kirjandusest, lugusid eri maade loodusest, geograafiast, kodu- ja ajaloost ning poliitikast.

Tütarlastele koostas Jakobson eraldi lugemiku "Helmed" (1880), mis erines "Kooli Lugemise raamatutest" selle poolest, et ei andnud üldisi õpetusi, vaid keskendus neidudest oskuslike perenaiste, abikaasade ja emade kasvatamisele. Õpikus arutles Jakobson õnneliku perekonnaelu, õige lastekasvatuse ja kodu korrashoiu üle; rohkesti ruumi oli jäetud ka luuletustele ja juttudele. Ta kirjutas veel teisigi kooliraamatuid: "Veikene Geograafia" (1868), "Saksakeele õppimise raamat koolidele" (1878), aga ka noodikogusid. Taotledes eesti laulukooridele algupärast repertuaari, andis ta välja noodikogud "Wanemuine Kandle healed" (2 vihku, 1869, 1871) ja "Rõõmus laulja" (1872). Jakobsoni õpikud on eesti kooli ajaloos ühed kõige kauem kasutamist leidnud õpperaamatud, neid kasutati koolides veel uue sajandi alulgi.

Ühiskondlikust tegevusest lahutamatud on Jakobsoni (pseudonüümiga Linnutaja) luulekogu "Lauliku C. R. Linnutaja laulud", mis enamasti sisaldas isamaalisi luuletusi, loodus- ja armastuslüürikat ning lastelaule (sisaldas ka tõlkeid - peamiselt saksa luuleklassikast, ilmus aastal 1870) ja paljumängitud näidend "Arthur ja Anna ehk Vana ja uue aea inimesed" (1872), mis võitles seisusliku kõrkuse, eelarvamuste ja rumaluse vastu. Jakobsoni kõik teosed olid uues kirjaviisis ja aitasid sellel võidule pääseda.

Oma elu lõpuaastad veetis ta Kurgjal, millest on praeguseks tehtud talumuuseum. Jakobson suri 19. III 1882. aastal Kurgjal.

Kokkuvõttes oli Jakobson ärkamisaja tähtsaim ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog. Tema auks on nimetatud Torma kool ja Viljandi C. R. Jakobsoni gümnaasium.

 

VEEL POLE KADUNUD KÕIK

Siin peax olema luuletus, aga ei tulnd HTML-s nii välja nagu tahtsin ja jätsin siis ära. Otsi ise.

Carl Robert JakobsonC. R. Jakobson

 

C. R. Jakobsoni meenutab tänapäeva inimestele tihti meelde 500-kroonine rahatäht.

><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><><>><><><><><><

Kasutatud materjalid:

Internet

"Väike Eesti kirjanduslugu" IX klassi õpik-lugemik. Märt Hennoste. Tallinn "Koolibri", 1997.

"Eesti Nõukogude Entsüklopeedia" IV köide. Tallinn "Valgus", 1989.


© 1999 Urtz Productions