MAA
AEG


Mootorattal suudab inimene kihutades keskenduda ainult kestvale sekundile. Ta on klammerdunud hetke külge, mis on lahti kistud nii olevikust kui ka tulevikust. Aja kulg temasse ei puutu, ta on väljaspool aega. Teisisõnu, ta on ekstaasiseisundis. Selles seisundis ei tea ta midagi oma vanusest, oma naisest, ei midagi oma lastest, vähimadki oma muredest. Järelikult ta ei karda, sest hirmu allikas seisneb tulevikus, ja inimene, kes on vaba tulevikust, ei tunne millegi ees hirmu.
   Kiirus on ekstaasivorm, mille tehnikarevulutsiooon on inimesele kinkinud. Erinevalt mootorratturist tunnetab jalakäija oma keha, ta peab pidevalt mõtlema rakkudele jalgadel ja hingamisele, mis aina raskemaks muutub. Joostes tunnetab ta oma kaalu, oma vanust, ta on teadlik, rohkem kui kunagi varem, iseenesest ja oma elamise ajast.
   Veider kooslus: tehnika külm impersonaalsus ja ekstaasileegid. Meenub ameeriklanna, kes kolkümmend aastat tagasi, andis mulle karmilt ja pühendunud ilmel, otsekui mõni erootikaametnik, (jäiselt teoreetilise) õppetunni seksuaalsest vabanemisest. Sõna, mis tema kõnes kõige sagedamini esines, oli orgasm. Orgasmikultus on seksuaalellu üle kantud puritaanlik pragmaatilisus, efektiivsuse vastandamine olesklemisele, ühte taandamine takistusele, mis tuleb ületada nii kiiresti kui võimalik, et saavutada ekstaatilist plahvatust, seda ainukest õiget armastuse ja univesumi eesmärki.
   Miks küll on kaduma läinud aeglusenauding? Kuhu on jäänud  need möödunud aegade uitajad? Kus on need rahvalaulude loodrid, need vagabundid, kes kõndisid ühe veski juurest teise juurde ja magasid tähise taeva all? On nad lõplikult kadunud koos metsaradade, rohumaade ja lagendikega, kogu loodusega?
   Vaatan peeglisse: endiselt sama auto, mis ei suuda vastutuleva liikluse tõttu meist mööduda. Juhi kõrval istub naine. Miks mees ei räägi talle midagi lõbusat? Miks ta ei aseta kätt naise põlvele? Ta hoopis kirub autojuhti enda ees, kes ei sõida küllalt kiiresti. Ka naine ei mõtle kaaslast puudutada, vaid juhib mõttes koos mehega ning kirub mind samuti.
   Ma mõtlen ühele teisele teekonnale Pariisist maalossi suunas, rohkem kui kakssada aastat tagasi. Madame de T ja teda saatva noore rüütli teekonnale. Nad on esimest korda teineteisele nii lähedal ja neid ümbritsev sõnulseletamatu meeleline õhkond tekib just nimelt mõõdetud aeglusest: tõlla liikumise rütmis puutuvad kaks keha kokku, algul tahtmatult, siis tahtlikult, ning nende lugu saab alguse.
( Milan Kundera "Aeglus" )





Nad olid materiaalsete asjade suhtes töepärased, aga nad valetasid aja kohta. Ta ülistas hetki, alates lapse esimesest kohtumisest jöuluvanaga kaubakeskuses kuni gladiaatori vöiduni Circus Maximuses, alates transkontinentaalse raudtee avamisest kuni selleni , kuidas mees laskub pökvili ja palub naise kätt. Kuid tal puudus julgus vöi tarkus, vöi vöibolla lihtsalt anne näidata, et aeg on voolav, et üks hetk ei ole kuidagi olulisem kui teine ja et köik hetked mööduvad kiiresti.
(Kurt Vonnegut “Sinihabe”)