kaif

KAIF

Friiko naeratas diplomaatiliselt, kuid järsku tabas teda tõsine kõhuvalu. Ta silmad hakkasid pöörlema ja pea läks järsku nii kergeks, nii kergeks. Miski viirastustõbi kollitama tulnud, mõtles ta, kui kõrvad tagatipuks kumisema hakkasid nagu päkapikkude rahakassa. Ta keel läks paksuks ja saba hakkas võdisema. Ta pöördus Vussi poole, et küsida, kas ka tema sedasama tunneb.
"Jamadi-pamadi nirbel möh?" lausus Friiko.
Aga vahet polnud, sest ta märkas, et Vuss on mingil kummalisel põhjusel otsustanud ennast suureks roosaks loheks muuta ja ta on tõmmanud selga uhke ülikonna ja õlgkübara.
"Mis sa seal kostsid, isand Friiko?" küsis noobel sisalik Vussi häälega.
"Fingel-fangel tingel-tangel," ütles Friiko unistavalt ja pani imeks, et Vuss nii hilja sügisel õlgkübara on pähe pannud. Kaksikute poole pilku heites nägi Friiko, et nemad on muutunud ühesugusteks triibulisteks kohvikannudeks, mis hullumeelselt hüplesid.
"Kuidagi räbal on olla," arvas üks.
"Paha on," täpsustas teine.
Tim, päris nägus kahemeetrine porgand, naeris valjusti ja muutus spiraalikujuliseks parkimisautomaadiks. Friiko aju läbiv karahelbelaviin ajas tal pea ringi käima ja ta ei pannud tähelegi, kuidas süljelomp sülle nõriseb. Ta kõrvade vahel toimus käratu plahvatus ja ta vaatas õududsega, kuidas tuba kiimas plastiliini kombel venima ja tukslema hakkas. Friiko kõrvad hakkasid kasvama ja ta käed muutusid sulgpallireketiteks. Põrandasse ilmusid augud, millest voolasid välja kihvadega pähklikoored. Paarkümmend täpilist prussakat kepsutasid ta kõhu peal tantsida. Sveitsi juust keerutas temaga kaks korda toas valssi ja tal kukkus nina peast. Friiko avas suu, et kõneleda, ja sealt pääses pakku lendavate vihmausside parv. Ta sapipõis alustas aariat ja klõbistas pimesoole peal kontsi. Hakates teadvust kaotama, kuulis ta enne selle täielikku hääbumist, kuidas kahemeetrine vahvliraud itsitas: "No kui joba praegu laksu all oled, siis oota veel see õige kaif ää!"
(Henry N. Beard & Douglas C. Kennedy "Sõrmuste LIsand")