Tragöödia
Karjuks
karje !!!
“...et olin vaevalt silmad sulgenud, kui nägin unes, et miski kutsus
mind akna juurde. Ma töusin, töstsin akna üles ja nöjatusin
välja. Kahekümne Kolmas tänav oli inimtühi, nii kaugele
kui silm ulatus. Mul hakkas hirm; köik väljas tundus nii...nii
must ja ängistav. Siis puutus mulle kaugelt körvu rataste heli
ja mulle tundus, et just seda ma ootama pidingi. Rattad liginesid väga
aedlaselt ja löpuks seletas mu silm mööda tänavat liikuvat
söidukit. See tuli lähemale ja lähemale ja kui see mu akna
alt möödus, nägin ma, et see oli surnuvanker. Ja siis, kui
ma hirmust vöbisesin, pööras kutsar pead ja vaatas mulle otsa
. Kui ma ärkasin, seisin ma külmast värisedes lahtise akna
körval, kuid mustade tuttidega ehitud surnuvanker ja kutsar olid kadunud.
Märtsis nägin ma seda und jälle ja ärkasin jälle
lahtise akna juures. Eile öösel kordus see uni taas. Te ju mäletate,
kuidas siis sadas; kui ma lahtise akna juures seistes üles ärkasin,
oli mu öösärk läbimärg.”
“Aga mis minul selle unenäoga pistmist oli?” küsisin
ma.
“Te...te lebasite kirstus, kuid ei olnud surnud.”...
(Robert W Chambers “Kuningas Kollases Rüüs”)