Kriminaalne...


   Sättisin oma buketi ülima hoolega tuuleklaasile. Mitte üksi, ka meie kaassõitja aitas mind innukalt. Mis puutub mänedzeri, siis heitis ta meile aeg-ajalt pilke, mis olid immutatud tuttavlikust maskeeritud irooniast.
   "Mänedzeri närimiskumm jäi mulle hamba külge kinni," kurtis kaassõitja mulle. "Mul on hambas, näed, siin paremal pool, ülevalt eelviimases, juba ammu auk. Kui külm vesi või toit sinna sisse satub, ajab see mu valust hulluks."
   "Mida sa ootad?" ütlesin talle. "Miks sa ei lähe ja ei lase hammast ära parandada? Võib-olla on isegi krooni vaja. Aga praegu võta see lill. Vaeva eest, et sa mul lillekimpu paika seada aitasid. Reväärile kinnitamiseks."
   Ta sattus vaimustusse, nagu oleksin ma talle ei tea mida kinkinud. Ta kinnitas õie -- violetse -- kuuekäänisele ja silmitses end tuuleklaasi peegelduselt, et näha, kuidas on.
   "Laitmatu," ütles ta uhkelt. "Päris dändi kohe! Õis nööpaugus ja muu värk."

Oli õnn, et ummik mõne aja pärast otsa sai. Mänedzer käivitas auto ja meil ei läinud kaua 110se kiiruse saavutamisega.
   "Lõpuks ometi! Sain närimiskummi lahti!" teatas kaassõitja mulle.
   Hiljem naaldus ta taha, sirutas parema jala välja ja pani silmad justkui poolenisti kinni. Peaaegu kohe tõmbas jala kronksu ja sirutas teise jala välja. Mis minusse puutub, siis jah, ma vaatan välja nagu ikka, naudin maastikku ning samal ajal ka tema minimaalset liikumist. Kui ta juhuslikult mõne kahtlase liigutuse tegema peaks, on mul vasakus taskus revolver.
(Andonis Samarakis "Viga")