MÄNG

Mul polnud juba mitu kuud head sõda olnud, viimane oli olnud tavaliste sõduritega ja aerosoolide vahel. Tolle stsenaariumi järgi pidid kõik 72. järgu armeed oma täisvarustuses tankide püsside, veoautode, sõjavarustuse, helikopterite ja laevadega ühinema aerosoolide sissetungi vastu. Aerosoole oli peaaegu võimatu peatada: sõdurid, nende relvad ja varustus põletati ning sulatati kõikjal ära, kuni üks vapper sõdalane, kes oli klammerdunud ühe aerosooli külge, mis lendas tagasi baasi, naasis (pärast seiklusrikast rännakut) teatega, et aerosoolide baas oli sisemaasse uuristatud meresopi kohal rippuva eendi alla ankurdatud leivalõikamislaud. Erinevatest relvajõududest koostatud komandosalgad jõudsid kohale täpselt õigel ajal ning pommitasid baasi pihuks ja põrmuks, lõhates kõige lõpuks suitsevate rusude kohal rippuva eendi. Vägev sõda, millel olid kõik õiged elemendid ning palju vaatemängulisem lõpp kui enamikel minu peetud sõdadel (isegi isa uuris minu käest, mida kõik need plahvatused ja põlengud tähendasid, kui ma tol õhtul koju tagasi jõudsin), kuid see oli toimunud liiga ammu.
(Iain Banks “Herilase vabrik”)