Ma olen liiga paks. See polegi nii
halb ja see pole minu süü – aga sellegipoolest ei näe ma välja
nii, nagu tahaksin. Ma olen trullakas. Tugev ja heas vormis, aga ikkagi liiga
matsakas. Ma tahaksin olla sünge ja ähvardav – selline, nagu ma
oleksin pidanud välja nägema, selline, nagu ma peaksin välja
nägema, selline, nagu ma oleksin vöinud välja näha, kui
minuga poleks juhtunud seda väikest önnetust. Mind vaadates ei
oskaks te iialgi arvata, et ma olen tapnud kolm inimest. See pole öiglane.
Kustutan
tule uuesti ära. Toas valitses pilkane pimedus, isegi tähevalgust
ei paistnud, kui mu silmad harjusid. Vöibolla palun ma endale üht
sellist elektrooniliste numbritega raadio-äratuskella. Ükskord
sidusin herilase mölema vasekarva kupli sisse äratuskella peal,
kus väike haamer nad lömastas, kui kell tirisema hakkas.
Ma
ärkan alati enne kellahelinat üles, seetöttu sain asja pealt
vaadata.
(Iain Banks “Herilase vabrik”)