Rändama,
teel...
Isserly on juba esmapilgul
tavatu naisolevus, tema välimus lubab aimata mõnd tõsist
selgrooprobleemi, samal
ajal kui ta oma rinnapartiiga
meeste pilke köidab. Ta näeb välja veidralt erootiline,
omamoodi haavatav ja ohtlik.
Ka Isserley töö
on ainulaadne - nimelt võtab
ta oma auto peale lihaselisi meeshääletajaid, kellest peale uimastamist
töödeldakse kohalikus farmis liha, mis on delikatessiks "inimsoole"
tema maailmas. Hääletajate hulka satub nii jämedaid treilerimehi,
rändavaid üliõpilasi, kõrilõikajaid kui ka
filosoofe.
Isserley vestlus nendega kestab vaid loetud minutid, niikaua kui ta suudab
taluda valu oma moonutatud kehas ja murtud hinges. Siis nipsab
ta icpathua-lülitit ja mürk kandub ohvri kerre.
Edasine on juba teiste töö... (tagakaan)
(Michel Faber "Naha all")
Lendav taldrik, mille pardal Ford
Prefect oli jänest sõitnud, oli jahmatanud maailma.
Lõpuks ometi polnud mingit kahtlust ega mingit eksimisvõimalust,
ei mingeid hallutsinatsioone, ei mingeid salapäraseid CIA agente veehoidlates
ringi hulpimas.
Seekord oli see see tõeline, see oli raudkindel. See
oli täitsa kindlalt raudkindel.
See oli maandunud hoogsa hoolimatusega kõige suhtes
selle all ja teinud maatasa suure maa-ala maailma kõige kallimast
kinnisvarast, sealhulgas suure osa Harrodsi kaubamajast.
Asjandus oli tohutu, mõnede inimeste sõnul peaaegu
miilipikkune, tumehõbedast värvi, seda katsid armidena mõlgid,
põletusjäljed ja moonutused, mis olid saadud lugematutes kosmoselahingutes
metsikute vaenujõududega inimkonnale tundmatute päikeste all.
Avanes luuk, mis langes alla läbi Harrodsi toidusaalide,
lömastas Harvey Nicholsi ja lükkas moonutatud arhitektuuri viimase
krigiseva kriiskega ümber Sheratoni Park Toweri.
Pärast pikka südandttarretavat hetke, mil masinavärgi
seest kostis kolinat ja mürinat, marssis mööda trappi alla
hiigelsuur, saja jala pikkune hõbedane robot.
See tõstis käe.
„Ma tulen rahuga,“ ütles see ja lisas pärast pikka
täiendavat krigisemist, „viige mind oma Sisaliku juurde.“
(Douglas Adams „Nägemiseni, ja äitäh kala eest“)
Tee: triip
maapinnal, mida mööda liigutakse jalgsi. Maantee erineb teest
mitte ainult selle poolest, et seda mööda sõidetakse autoga,
vaid ka selle poolest, et ta on ainult kriips, mis ühendab üht
punkti teisega. Maanteel kui sellisel pole mingit tähtsust; tähtsus
on ainult kahel punktil, mida ta ühendab. Tee on kiitus avarusele. Tee
iga lõik kui selline on tähtis ja kutsub meid seisma jääma.
Maantee on kuulutanud võidukalt väärtusetuks avaruse, mis
maantee tõttu pole tänapäeval enam muud kui ainult takistus
inimese liikumisele ja ajaraiskaja.
Enne kui
teed kadusid maastikust, kadusid nad inimhingest: inimesed ei tahtnud liikuda,
liikuda jalgsi ja sellest rõõmu tunda. Ka oma elu ei näinud
nad enam kui teed, vaid kui maanteed: kui kriipsu, mis kulgeb ühest punktist
teise, kapteni aukraadist kindrali aukraadi poole, abielunaise funktsioonist
lesknaise funktsioonini. Elamise aeg muutus inimesele ainult takistuseks,
millest on vaja jagu saada- mida aeg edasi- aina suuremate kiirustega.
(Milan
Kundera “Surematus”)
Nüüd igatsesin ma tagasi rongi peale ! Ma olin seal nii önnelik olnud ! Kuidas ma seda rongi jumaldasin ! Köigevägevam
Jumal ise pidi röömust
käsi kokku lööma , kui inimesed segasid rauda , vett ja tuld ning valmistasid rongi !
(Kurt
Vonnegut “Sinihabe”)
...Vogoni valvur lohistas neid edasi.
"Ära
muretse," ütles
Ford,"ma mötlen
midagi välja."
Ta hääl ei kölanud kuigi lootusrikkalt.
"Vastupanu on möttetu!" röökis
valvur.
"Mu jumal," kurtis Arthur," sa räägid
positiivsest vaimsest
hoiakust, kuigi sul pole isegi su planeet täna ära hävitatud. Mina ärkasin täna
hommikul üles
ja mötlesin,
et mul tuleb mönus puhkepäev,
et loen natuke, harjan koera...Praegu on alles neli läbi pärastlöunal ja
mind visatakse juba välja
vöörast kosmoselaevast
kuue valgusaasta kaugusel Maa suitsevatest jäänustest!"
Ta puristas ja korises, kui vogon oma haaret tugevdas.
"Hea küll," ütles
Ford," löpeta paanika!"
"Kes siin midagi paanikast on rääkinud?" nähvas
Arthur."See
on endiselt lihtsalt
kultuurisokk. Sa oota, kuni ma olen situatsiooni sisse elanud ja oma seisukoha vötnud.Siis
alustan ma paanikat!"...
..."Kas sa
töesti naudid
sellist asja?" küsis ta äkki.
Vogon jäi soolasambana seisma ja üle ta näo valgus aeglaselt löpmatult
loll ilme.
"Naudin?" kömistas ta."
Mis sa sellega mötled?"
"Mis ma mötlen," ütles
Ford," on küsimus: kas
see annab sulle rahuldavalt täisverelise
elu? Ringitrampimine, karjumine, inimeste kosmoselaevadest välja
viskamine..."
Vogon jöllitas
üles madalasse
teraslakke ning ta kulmud ronisid peaaegu üle teineteise.
Ta mokk vajus töllakile. Löpuks
ütles ta:" Noh,
tunnitasu on hea..."
(Douglas
Adams "Pöidlaküüdi Reisijuht Galaktikas")